← Eesti

2-16-7183/220

Obsah (12)§ 657§ 456§ 654§ 477§ 651§ 659§ 175§ 174§ 445§ 177§ 178§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-7183

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 (koosmõjus

§-ga 659) alusel tühistada osas, millega jäeti kostjatelt I–II solidaarselt hageja kasuks menetluskulude hüvitisena välja mõistmata 7656,54 eurot maakohtu

  1. augusti
  2. a osaotsuses märgitud menetluskulude jaotuse alusel; mõisteti kostjatelt I–III solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 26 530,02 eurot ületavas osas ringkonnakohtu
  3. juuli
  4. a otsuse resolutsiooni p-i 5.22 alusel; mõisteti hagejalt kostjate I–III kasuks solidaarselt välja menetluskulud 2429,10 eurot ületavas osas ringkonnakohtu
  5. juuli
  6. a otsuse resolutsiooni p-i 5.22 alusel; jäeti hagejalt kostjate I–III kasuks solidaarselt välja mõistmata 1338,21 eurot maakohtu
  7. jaanuari
  8. a määruses märgitud menetluskulude jaotuse alusel; jäeti hagejalt kostjate I–III kasuks solidaarselt välja mõistmata 560 eurot ringkonnakohtu
  9. juuli
  10. a otsuse resolutsiooni p-i 5.20 alusel; mõisteti pärast poolte vastastikuste menetluskulude nõuete tasaarvestust kostjatelt I–III solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 22 202,71 eurot ületavas osas, samuti sellelt viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega mõistab hageja kasuks kostjatelt I–II solidaarselt menetluskulude hüvitisena täiendavalt välja 7656,54 eurot maakohtu
  11. augusti
  12. a osaotsuses märgitud menetluskulude jaotuse alusel ja seadusjärgse viivise sellelt summalt; jätab menetluskulud kostjatelt I–III solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata 26 530,02 eurot ületavas osas ringkonnakohtu
  13. juuli
  14. a otsuse resolutsiooni p-i 5.22 alusel; jätab hagejalt kostjate I–III kasuks solidaarselt välja mõistmata menetluskulud 2429,10 eurot ületavas osas ringkonnakohtu
  15. juuli
  16. a otsuse resolutsiooni p-i 5.22 alusel; mõistab kostjate I–III kasuks solidaarselt hagejalt välja 1338,21 eurot maakohtu
  17. jaanuari
  18. a määruses märgitud menetluskulude jaotuse alusel; mõistab kostjate I–III kasuks solidaarselt hagejalt välja 560 eurot ringkonnakohtu
  19. juuli
  20. a otsuse resolutsiooni p-i 5.20 alusel; ning jätab pärast poolte vastastikuste menetluskulude nõuete tasaarvestust kostjatelt I–III solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata menetluskulud 22 202,71 eurot ületavas osas, samuti jätab rahuldatama sellelt viivise väljamõistmise nõude. Hageja määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Kostjate ühine määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtule esitatud kaebustes ei ole vaidlustatud maakohtu määruse seda osa, millega hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldati ning hageja kasuks mõisteti välja menetluskulude hüvitamiseks kokku 27 862,10 eurot. Selles osas on maakohtu määrus

§ 456lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 koostoimes jõustunud.

Ülejäänud osas jääb maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määruse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus vaidlustatud määruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse

§ 654

lg 2² (koosmõjus

§-ga 659) alusel.

  1. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt nt Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Samas kontrollib ringkonnakohus

§ 651

lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

§ 659

järgi kohaldatakse ringkonnakohtusse määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele üldjuhul apellatsioonimenetluse kohta sätestatut. Seega on ringkonnakohus ka hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel seotud kaebuse piiridega. See seisukoht kohaldub ka menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt Riigikohtu 5. veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-14536/153, p 14). 7

(17)13. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab

§ 175

lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56).
  3. Hageja leiab määruskaebuses, et maakohus on hageja lepinguliste esindajate ajakulu ja tasumäära põhjendamatult vähendanud ning oleks pidanud kostjate lepinguliste esindajate kulusid suuremas ulatuses vähendama. Samuti ei ole hageja arvates vaidlustatud määrus menetluskulude kindlaksmääramise osas kooskõlas asjas kohtute märgitud menetluskulude jaotusega. Kostjad leiavad määruskaebuses, et maakohus on põhjendamatult vähendanud kostjate hüvitatavaid menetluskulusid. Kolleegium nõustub poolte seisukohtadega osaliselt ja leiab, et maakohtu hinnang hageja lepinguliste esindajate tunnitasu põhjendatusele ei ole tervikuna piisavalt põhjendatud. Samuti saab maakohtule ette heita menetlusõiguse normide olulist rikkumist, sest menetluskulud ei ole alati kindlaks määratud menetluskulude jaotusest lähtudes ning kulu on mõistetud välja taotletust suuremas summas. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu vaidlustatud määrus poolte esindajate teostatud õigusabitoimingute ajakulu hindamise osas põhjendatud. Kolleegium selgitab, et ei ole objektiivseid kriteeriume, mille alusel määrata täpselt kindlaks esindaja ajakulu põhjendatust mingi konkreetse toimingu teostamisel. Esindaja ajakulu põhjendatusele ja vajalikkusele annab kohus hinnangu oma kogemuse ja siseveendumuse alusel. Seetõttu ringkonnakohus üldjuhul maakohtu antud hinnangut esindaja ajakulu vajalikkuse kohta ümber ei hinda.
  4. Esmalt käsitleb kolleegium määruskaebustes esitatud väiteid. hageja menetluskulude kindlaksmääramise osas 15.
  5. Maakohus pidas hageja esindajate põhjendatud tasumääraks maakohtus 150 eurot (käibemaksuta) ning apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes 140 eurot (käibemaksuta). Hageja määruskaebuse väite kohaselt ei ole maakohus tunnitasu vähendamisel arvestanud, et tegemist oli mahuka ja keeruka vaidlusega ning kohtupraktikas on aktsepteeritud ka kõrgemaid tasumäärasid. 15.1.
  6. Kolleegium märgib esmalt, et maakohus on ületanud hageja taotluse piire. Hageja esindajate tasumäär oli maakohtus vahemikus 130–170 eurot. Maakohus pidas mõistlikuks tasumääraks 150 eurot (maakohtu määruse p 18) ning lähtus sellest ka kogu maakohtus põhjendatuks peetud ajakulu tunnitasu määraga korrutades hageja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu kindlaksmääramisel (maakohtu määruse p 33). Kuivõrd kõigi hageja maakohtule esitatud
  7. juuli
  8. a menetluskulude nimekirjas märgitud toimingute puhul teostati tööd tunnihinnaga 130 või 140 eurot ja ka hageja
  9. detsembri
  10. a menetluskulude nimekirja järgi teostati teatud toimingud tunnihinnaga 130 eurot, siis viis kõrgemast tunnitasust lähtumine tulemuseni, et hageja taotlus rahuldati taotletust suuremas summas. Kuigi kohus lahendab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise hagita menetluse sätete järgi (

§ 174

lg 8), ei paku see võimalust hüvitada õigusabikulu konkreetsete toimingute eest taotletust suuremas ulatuses. Samasuguse eksimuse tegi maakohus ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastme tunnitasu põhjendatuse hindamisel (maakohtu määruse p 18). Samas on ringkonnakohus

§ 651lgst 1 ja §-st 659 tulenevalt seotud kaebuse piiridega.

Kuna ringkonnakohtule esitatud kaebustes ei ole vaidlustatud maakohtu määruse seda osa, millega hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldati, ei saa ringkonnakohus hagejale hüvitatavaid menetluskulusid kooskõlas hageja taotlustega vähendada. 8

(17)15.1.
  1. Kolleegium selgitab, et esindatava huvides konkreetse toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (vt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13164/62, p 10). Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti tsiviilasja sisust ja keerukusest ning ei ole ületanud diskretsioonipiire, leides, et 150 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud tunnitasumäär maakohtus teostatud toimingute eest. Seda seisukohta ei väära ka hageja osutatud tõik, et asjal on puutumus välisriigi õigusega. Kolleegium nõustub hageja väitega, et lepingulise esindaja tasu võib menetluse kestel tõusta, samuti et kohtupraktikas on aktsepteeritud ka kõrgeimaid tasumäärasid, kuid see ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse muutmiseks. Maakohus märkis õigesti, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Esindaja tunnitasu 150 eurot oli vaidluse asjaolusid arvestades mõistlik ning kohtupraktikas aktsepteeritud tunnitasumääradega kooskõlas. Riigikohus on põhjendatud ja vajalikuks pidanud tunnitasu 153 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu
  4. veebruari
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14) ning 156 eurot koos käibemaksuga (Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15). 15.1.
  8. Hageja on ka ette heitnud, et maakohus pidas kõrgemates kohtuastmetes põhjendatuks väiksemat tasumäära kui maakohtu menetluses. Kolleegium märgib, et põhjendamatu on hageja etteheide kassatsiooniastme tasumääraga seoses, kuivõrd hageja on ise
  9. oktoobril 2017 Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirjas märkinud, et esindajad teostasid kassatsiooniastmes toimingud tunnihinnaga maksimaalselt 140 eurot (käibemaksuta) (kd V, tl 126). Samuti ei ole hageja
  10. mail 2019 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt taotlenud esimeses apellatsioonimenetluses kõrgemat tunnitasu kui maakohtu poolt põhjendatuks peetud 140 eurot (käibemaksuta) (kd VI, tl 157 pöördel). Küll aga nõustub kolleegium, et maakohus on eksinud hageja
  11. juunil 2021 ringkonnakohtule teises apellatsioonimenetluses esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud tasumäära hindamisel. Maakohus märkis vaidlustatud määruses, et apellatsioonimenetluses oli hageja esindajate tasumäär vahemikus 130–140 eurot (maakohtu määruse p 18), jättes tähelepanuta, et hageja
  12. juuni
  13. a menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 160 eurot (käibemaksuta) (kd X, tl 6 pöördel ja 7). Kolleegium leiab, et põhjendatud tasumäär teises apellatsioonimenetluses on esindajate kvalifikatsiooni, tsiviilasja keerukust ning menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu arvestades samuti 150 eurot (käibemaksuta) ehk koos käibemaksuga 180 eurot. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu teises apellatsioonimenetluses maakohtu poolt põhjendatuks peetud ajakulu 9,06 tundi (maakohtu määruse p 52) arvestades koos käibemaksuga 1630,80 eurot (= 9,06 tundi x 180 eurot). Kuna hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, tuleb menetluskulud

§ 174lg 10 kohaselt hüvitada koos käibemaksuga.

15.2. Hageja heidab määruskaebuses ette, et maakohtu järeldused hageja esindajate teostatud toimingute ajakulu vähendamise osas on sisuliselt põhjendamata. Kolleegium leiab, et maakohus on

§ 175

lg 1 järgi piisava põhjalikkusega analüüsinud ja hinnanud hageja esindajate õigusabitoimingute ja neile kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust ning vaidlustatud määruse põhjendused on selles osas jälgitavad ja arusaadavad. Määruskaebus ei sisalda põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu hinnanguga toimingute vajalikkuse ja neile kulunud aja kohta, ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetud hageja lepinguliste esindajate ajakulu jätta muutmata. 16. Järgmisena käsitleb kolleegium kostjate menetluskulude kindlaksmääramise osas määruskaebustes esitatud väiteid. 9

(17)16.
  1. Maakohus leidis, et kostjate esindajate kliendiga kohtumiste ja nõupidamiste ajakulu maakohtus on 22,2 tunni asemel põhjendatud 15 tunni ulatuses, sest märgitud ajakulu on selgelt ülemäärane ning kostjad pole tõendanud nõupidamiste ja kohtumiste toimumist. Kolleegium nõustub kostjate määruskaebuse väitega, et põhjendamatu on maakohtu etteheide, et kostjad ei ole tõendanud kliendiga suhtluse toimumist. Maakohtu määruse põhjendusi tuleb selles osas muuta. Kliendiga kommunikatsiooni ja nõupidamisi ei saa jätta menetluskulude suurust kindlaks määrates arvestamata põhjusel, et vastavad toimingud ei kajastu (ega saagi kajastuda) toimikus. Esindaja ja pool peavad omavahel suhtlema ning mõistlikus ajamahus suhtlust saab pidada vajalikuks ja sellega seonduvat esinduskulu põhjendatud menetluskuluks. Samas ei ole kolleegiumi hinnangul alust sekkuda maakohtu diskretsiooniotsustusesse kliendiga suhtlemise ajakulu osas. Kohus peab igakordselt asjaolusid hindama ja kaaluma, millises ulatuses on konkreetses asjas põhjendatud nõupidamiseks tehtud kulud hüvitada, arvestades mh menetluse käiku, konkreetseid menetlustoiminguid jm. Kolleegiumi arvates on maakohus arvestanud kliendisuhtlusega mõistlikus mahus. Loomulikult võib esindaja kliendi huve silmas pidades alati (kohtu poolt mõistlikuks peetud ulatusest) rohkem nõu pidada, kuid sellist kulu ei pea vastaspool hüvitama. Kostjad on märkinud, et kõik nõupidamised toimusid vene keeles, sh oli kohtumiste käigus vajalik teha eesti- ja ingliskeelsetest dokumentidest venekeelseid tõlkeid. Samas toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud koos menetlusdokumentidega suure osa dokumentaalseid tõendeid mh vene keeles, seega oli nende kohta juba venekeelne tõlge olemas. 16.
  2. Maakohus asus seisukohale, et kostjate märgitud ajakulu tuleb vähendada ka seetõttu, et kostjad ei ole tõendanud ega nähtu tsiviilasja materjalidest kulusid seoses kostjate raamatupidajaga suhtlemisega ega raamatupidamisdokumente. Kostjate määruskaebuse väite kohaselt, kuna kostja I on äriühing, siis tuli kontrollida äriühingu raamatupidamisdokumente ja suhelda isikuga, kes oskab selgitada raamatupidamisdokumentide sisu ja esitada vajalikud dokumendid. Kolleegium on seisukohal, et kuna sel hetkel kostjad ei esitanud asjas raamatupidamisdokumente ega olnud ka kostja I raamatupidamislik seisund vaidluse all, siis on maakohus õigesti leidnud, et sellega seotud kulu ei ole hüvitatav. Üldjuhul saab vastaspoolelt välja mõista esindajakulu üksnes nende toimingute eest, mis on toimikust nähtuvad ja kohtu poolt kontrollitavad. Kui tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatakse toiminguid, mis ei ole kohtule nähtavad, kontrollitavad või vajalikud, siis võetakse sellega ka risk, et kohus võib jätta menetluskulude suurust kindlaks määrates nende toimingute eest vastaspoolelt hüvitise välja mõistmata. 16.
  3. Ka ei rikkunud maakohus diskretsiooni, kui leidis, et kuna tsiviilasja materjalidest ei nähtu kohtule New Yorgist tulnud dokumentide väidetava analüüsimisega seotud toiminguid, siis tuleb vähendada New Yorgist tulnud dokumentide analüüsi ajakulu. Kostjate määruskaebuse väite kohaselt olid New Yorgist saadetud hindamisaktid aluseks maalidele hinnangute andmisel. Kolleegium märgib, et kostjad on küll vastuhagile lisanud enda koostatud tabeli, milles on märkinud, kas maalile on teostatud hinnang ja väidetava väärtuse ning menetlusdokumentide lisadena ka maalide kohta hindamisakte esitanud, kuid üldjuhul on tõendite ja muude dokumentide analüüs hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument. Kohtuasja menetlemine ning asja lahendamine sõltuvad ennekõike sellest, missuguseid taotlusi, seisukohti ja põhjendusi esitavad menetlusosalised kohtule. 16.
  4. Kolleegium nõustub iseenesest kostjate seisukohaga, et asjakohatu on maakohtu kostjate apellatsiooniastme menetluskulude analüüsimisel tehtud viide tõendite puudumisele, sest apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine piiratud, mistõttu tuleb selles osas maakohtu määruse põhjendusi muuta. Samas ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul ajakulu vähendamisel ületanud diskretsioonipiire ning on põhjendatult apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu hindamisel arvestanud varasemalt väljendatud seisukohtade kordamist. 10
(17)Samuti ei nõustu kolleegium kostjate etteheitega justkui oleks maakohus lähtunud vastuapellatsioonkaebuse vastuse koostamise ajakulu hindamisel üksnes lehekülgede arvust. Lisaks menetlusdokumendi mahule on maakohus arvestanud ka sellega, et see ei ole sisult õiguslikult keerukas ning eelduslikult kulub vandeadvokaadist esindajal dokumentide koostamiseks ja esitamiseks vähem aega, kui kulub muul õigusteadmistega lepingulisel esindajal (maakohtu määruse p 81). Iseenesest on õige kostjate seisukoht, et dokumentides väljendatud argumendid peavad olema kvaliteetsed ning menetlusdokumendi ettevalmistamine sisaldab lisaks faktilisele kirjutamisele ka asjaolude analüüsi ja kliendiga nõupidamist. Vaatamata sellele ei ole kolleegiumil põhjust kahelda, et maakohus sellega ajakulu hindamisel ka arvestas. 16.
  1. Ülejäänud kostjate esindajate toimingute ajakulu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ei ole samuti maakohus kolleegiumi hinnangul diskretsioonipiire ületanud, seega ei ole alust ajakulu põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. 16.5.
  2. Kostjate määruskaebuse väite kohaselt on maakohus jätnud ajakulu vähendades arvestamata asja erilise keerukuse ja eriteadmiste vajaduse, asjaolu, et paljud algdokumendid olid võõrkeelsed, samuti selle, et kostjaid esindati seoses mitme erineva õigussuhtega, mistõttu tuli kujundada iga kostja menetluslik positsioon eraldi. Kolleegium leiab, et asi ei nõudnud mingit aspekti puudutavaid eriteadmisi. Samuti oli toimikust nähtuvalt küll käsitletud asjaolude ja tõendite maht tavalisest suurem, kuid kolleegiumi arvates on maakohtu põhjendatuks peetud ajakulu kooskõlas asja sisu ja keerukusega. Samuti esitas hageja suure osa dokumentaalseid tõendeid eestikeelse tõlkega ning kolleegium soostub ka hageja seisukohaga, et iga kostja osas seisukoha eraldi kujundamine ei nähtu menetlusdokumentidest, sest kostjate vastuväited olid ühised. 16.5.
  3. Kolleegium nõustub hageja määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole selgelt võtnud seisukohta, kas praeguses asjas oli kostjate puhul õigustatud mitme esindaja kasutamine. Samas nähtub menetluskulude nimekirjast koostoimes vaidlustatud määrusega, et maakohus on näiteks pidanud põhjendatuks kostja mitme lepingulise esindaja ajakulu kohtuistungist osavõtmisel (vt nt kostjate ringkonnakohtule esitatud
  4. juuni
  5. a menetluskulude nimekiri koostoimes maakohtu määruse p-ga 82). Seda ka hageja esindajate puhul (vt nt maakohtu määruse p 28). Seega on maakohus leidnud, et kahe esindaja kulude väljamõistmine on käesoleval juhul põhjendatud. Ringkonnakohus ei näe asja sisu ja keerukust arvestades alust selles osas teistsugusele seisukohale asuda.

§ 175

lg 3 järgi hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Asjas tuli kohaldada välislepinguid ja välisriigi õigust ning ka asjaolude ja hinnatavate tõendite maht oli tavapärasest suurem. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt tõi mitme esindaja kasutamine kostjate poolt kaasa ebamõistlikult suure õigusabikulude mahu. Menetluskulude nimekirjast ei nähtu, et kostjate esindajad oleksid teinud olulises osas dubleerivaid toiminguid. Samuti on maakohus ajakulu mõistliku suuruseni vähendanud. 16.5.

  1. Hageja on ka väitnud, et maakohtu põhjendused ei ole kostjate esindajate toimingute ja neile kulunud aja hindamise osas põhjendatud ja seaduslikud. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus on analüüsinud kõiki kostjate kulusid ja märkinud, et toimingud, mille osas kulu ei ole vähendatud, olid menetluses vajalikud ja kooskõlas menetluse käiguga. Asjaolu, et määruse põhjendustes ei ole märgitud iga kuluaruannete rida eraldi, ei tähenda, et maakohus kõiki kulusid ei analüüsinud. Pelgalt vastaspoole esindaja hinnang, et tema arvates ei saanud õigusabi osutamisele nii palju aega kuluda, ei anna alust ümber hinnata maakohtu diskretsiooniotsust. 16.
  2. Maakohus märkis, et kostjate esindajate tasumäär maakohtu menetluses oli vahemikus 130–150 eurot (käibemaksuta) ning pidas mõistlikuks tasumääraks 150 eurot (käibemaksuta), lähtudes sellest ka kogu põhjendatuks peetud ajakulu hüvitamisel (maakohtu määruse p-d 61 ja 11

(17)73). Kolleegium märgib, et iseenesest ei ületa maakohtu põhjendatuks peetud tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Samas peab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramisel lähtuma menetlusosalise taotlusest ja menetluskulude nimekirjast. Kuna kostjate maakohtule
  1. detsembril 2020 esitatud menetluskulude nimekirja järgi tegid kostjate esindajad selles menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud nr 16–25 tunnihinnaga 130 eurot, siis on maakohus nende toimingute eest hüvitanud suurema summa kui taotletud, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse normi. Kuivõrd hageja on palunud kostjate hüvitatavaid menetluskulusid vähendada, siis saab kolleegium selle vea parandada. Kostjate esindajad teostasid maakohtus tunnihinnaga 130 eurot toiminguid kokku 53,7 tunni ulatuses (vt kostjate
  2. detsembri
  3. a menetluskulude nimekiri), millest kliendiga kohtumistele kulus 14,45 tundi. Kuivõrd maakohus vähendas kostjate
  4. detsembri
  5. a menetluskulude nimekirjas märgitud kliendiga suhtluse ajakulu 22,2 tundi 7,2 tunni võrra (maakohtu määruse p 69), s.o 32% võrra ning ringkonnakohus jätab selles osas maakohtu määruse muutmata, siis tuleb ka tasumääraga 130 eurot taotletavat ajakulu vähendada 32% võrra ehk 4,6 tunni võrra. Seega tuleb hüvitada tunnihinnaga 130 eurot ajakulu 49,1 tundi (= 53,7 tundi – 4,6 tundi). Muus osas ei ole maakohus kostjate tunnitasu hindamisel diskretsioonipiire ületanud ega menetlusõiguse normi rikkunud. Pooled ei ole ka kostjate esindajate tunnitasu osas määruskaebustes vastuväiteid esitanud. 16.
  6. Maakohus pidas kostjate lepinguliste esindajate ajakulu põhjendatuks 138,1 tunni ulatuses (maakohtu määruse p 73) ning maakohtu määrus jääb selles osas muutmata. Kuivõrd sellest tuleb ajakulu 49,1 tundi hüvitada tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta) ning ülejäänud ajakulu 89 tundi (= 138,1 tundi – 49,1 tundi) hüvitada tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta), siis on kokku kostjate põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud maakohtus 19 733 eurot (= (49,1 tundi x 130 eurot) + (89 tundi x 150 eurot)), millele lisandub maakohtu põhjendatuks peetud tõlkekulu 1061,26 eurot (maakohtu määruse p 74). Kostjad ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Seega on kokku kostjate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus 20 794,26 eurot (= 19 733 eurot + 1061,26 eurot).

  1. Viimaks käsitleb kolleegium hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks määramist vastavalt menetluskulude jaotusele. 17.
  2. Hageja määruskaebuse väite kohaselt ei ole maakohus poolte kulude kindlaksmääramisel lähtunud maakohtu osaotsuses märgitud menetluskulude jaotusest. Kolleegium nõustub, et maakohus on rikkunud

§ 174

lg-t 1, mille kohaselt määratakse menetluskulude rahaline suurus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel. Maakohus juhindus hageja esimese apellatsioonimenetluse menetluskulude kindlaksmääramisel Tallinna Ringkonnakohtu

  1. mai
  2. a otsusest, millega jäeti maakohtu osaotsus muutmata ning apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate I–II kanda (maakohtu määruse p 45) ning jättis kindlaks määramata sellega seotud kostjate kulud (vt maakohtu määruse p-d 76–85, milles on kindlaks määratud üksnes teise apellatsioonimenetluse kulud). Samas määras maakohus kõik maakohtus kantud menetluskulud, v.a hageja loobutud või tagasi võetud nõuetega seotud kulud, kindlaks Tallinna Ringkonnakohtu
  3. juuli
  4. a otsusest juhindudes (maakohtu määruse p-d 38, 39 ja 59), jättes tähelepanuta, et Harju Maakohus tegi
  5. augustil 2018 osaotsuse, millega rahuldas hagi kostjate I–II vastu dokumentide väljaandmiseks ning jättis menetluskulud solidaarselt kostjate I–II kanda. Kolleegium saab selle vea parandada. 17.1.
  6. Ringkonnakohus palus pooltel avaldada arvamust selle kohta, kui suure osa moodustas hinnanguliselt hageja dokumentide väljaandmise nõue hageja kõikidest nõuetest. Hageja leidis, et see ulatus on 40% ning kostjad leidsid, et 5–10%. Kolleegium märgib, et kuni kõnealuse osaotsuse tegemiseni menetleti hageja nõuet dokumentide esitamiseks ning rahalisi nõudeid (hagiavalduses esitatu järgi panuste tagastamise nõue, alusetust rikastumisest tulenev nõue, kavatsuste protokollist tulenev nõue, laenulepingust tulenev nõue). Kaasomandi lõpetamisega 12

(17)seotud nõude formuleeris hageja pärast osaotsuse tegemist (vt hageja
  1. aprilli
  2. a menetlusdokument; kd VIII, tl 153–161). Enne osaotsuse tegemist tehti toimiku materjalidest nähtuvalt märkimisväärses osas toiminguid seoses hagi tagamise ja selle vaidlustamisega. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et hagi tagamisega seotud tegevused olid seotud eelkõige dokumentide väljaandmise nõudega. Hagi tagamise meede sellele suunatud ei olnud, sest hageja on hagiavaldusega koos esitatud hagi tagamise avalduses märkinud, et abinõu kohaldamine on põhjendatud rahalise nõude suurust, rahaliste kohustuste täitmisega viivitamist ning kostjate majanduslikku olukorda arvestades. Hageja arvates oli oht, et kostjatel ei ole piisavalt vara kohtuotsuse täitmiseks hagi rahuldamise korral. Ka hageja taotletud hagi tagamise abinõud on sobivad just rahalise kohustuse täitmise tagamiseks (kd I, tl 19–26). Sarnaselt on hageja ka täiendavas hagi tagamise taotluses põhjendanud tagamisabinõude kohaldamise vajadust nõude suurusega ning jäänud esimeses hagi tagamise taotluses märgitud asjaolude juurde (kd IV, tl 66 ja 68). Samas ei nõustu kolleegium ka kostjate käsitlusega justkui oleks dokumentide väljaandmise nõue moodustanud vaid ebaolulise osa. Menetlusdokumentides on sellele rahaliste nõuete kõrval pühendatud arvestatav osa. Eelnevat arvestades loeb kolleegium kuni maakohtu
  3. augusti
  4. a osaotsuse tegemiseni kantud menetluskulud 1/3 ulatuses seotuks dokumentide väljaandmise nõudega ja 2/3 ulatuses seotuks rahaliste nõuetega. Vastupidisele järeldusele ei anna alust jõuda ka kostjate viide sellele, et hageja esitas alguses hagi viie kostja vastu.
  5. mail 2016 võttis hageja tagasi
  6. mail 2016 esitatud hagi Q (kostja V) vastu (kd II, tl 210) ning
  7. mail 2016 keeldus maakohus hageja hagi kostja V vastu menetlusse võtmisest (kd III, tl 3). Kostja IV vastu esitatud hagi osas, mille maakohus jättis
  8. jaanuari
  9. a määrusega läbi vaatamata, olid solidaarselt vastutavaks kostjad II–III ning kostjate esindajate selle nõudega seotud vastuväited olid kostja IV osas teiste kostjatega ühised (vt nt kostjate
  10. septembri
  11. a vastus hagiavaldusele; kd III, tl 153–154). 17.1.
  12. Vaidlustatud määruse järgi on hageja põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud kuni Harju Maakohtu
  13. augusti
  14. a osaotsuse tegemiseni hageja
  15. juuli
  16. a menetluskulude nimekirja järgi maakohtu poolt põhjendatuks peetud ja ringkonnakohtu suurendamata jäetud tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) (maakohtu määruse p 18) ja selle ajani teostatud toimingute vaidlustamata ajakulu 80 tundi ja 3 minutit (maakohtu määruse p-d 32 ja 33) arvestades koos käibemaksuga 14 409 eurot (= 80 tundi ja 3 minutit x 180 eurot), millele lisanduvad maakohtu põhjendatuks peetud tõlkekulud 4644,35 eurot (maakohtu määruse p 35) ja hagi tagamise määruse täitmise kulud 3016,26 eurot (maakohtu määruse p 34) ehk kokku 22 069,61 eurot. Hageja on kõnealuses menetluskulude nimekirjas märkinud, et need kulud sisaldavad ka
  17. oktoobril 2017 Riigikohtule määruskaebemenetluses esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud kulusid (kd VI, tl 8 pöördel). Kolleegium märgib siinjuures, et maakohus ei ole sellega arvestanud ning on kõnealuses Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud kulu arvesse võtnud topelt (maakohtu määruse p-d 32–33, 57–59), kuid kuna ringkonnakohtule esitatud kaebustes ei ole vaidlustatud maakohtu määruse seda osa, millega hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldati, ei saa ringkonnakohus maakohtu määrust selles osas muuta (

§ 651lg 1 koostoimes §-ga 659).

Kostjate maakohtu

  1. augusti
  2. a osaotsuse tegemiseni teostatud toimingute ajakulu maakohtus oli kostjate
  3. detsembri
  4. a menetluskulude nimekirja järgi 53,7 tundi, millest kliendiga kohtumistele kulus 14,45 tundi. Kuivõrd maakohus vähendas kostjate
  5. detsembri
  6. a menetluskulude nimekirjas märgitud kliendiga suhtluse koguajakulu 22,2 tundi 7,2 tunni võrra (maakohtu määruse p 69), s.o 32% ulatuses, siis tuleb maakohtu poolt põhjendatuks peetud ja ringkonnakohtu muutmata jäetud põhjendatud esindajakulu leidmiseks kliendiga suhtluse ajakulu
  7. augusti
  8. a osaotsuse tegemiseni vähendada 32% ulatuses ehk 4,6 tunni võrra. Lisaks esitasid kostjad
  9. oktoobril 2017 Riigikohtule määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude nimekirja, mille järgi seisnevad kostjate menetluskulud lepingulise 13

(17)esindaja kuludes 585 eurot ja kautsjonis 50 eurot. Riigikohus tagastas
  1. oktoobri
  2. a määrusega määruskaebuselt tasutud kautsjoni. Kõnealuseid lepingulise esindaja kulusid pidas maakohus põhjendatuks (maakohtu määruse p 90). Seega on kostjate põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud kuni osaotsuse tegemiseni tasumäära 130 eurot (käibemaksuta) arvestades (vt käesoleva määruse p 16.6) ilma käibemaksuta 6968 eurot (= (49,1 tundi x 130 eurot) + 585 eurot), millele lisandub kostjate
  3. detsembri
  4. a menetluskulude nimekirja järgi maakohtu poolt põhjendatuks peetud tõlkekulu 1061,26 eurot (maakohtu määruse p 74) ehk kokku 8029,26 eurot. Seega tuleb menetluskulude jaotuse järgi määrata dokumentide väljaandmise nõudega seotud hageja maakohtu menetluskulude suureks ja mõista kostjatelt I–II välja 7356,54 eurot (22 069,61 eurost 1/3), millele lisandub dokumentide väljaandmise nõude eest tasutud riigilõiv 300 eurot (nõude hagihind 3500 eurot) ehk kokku 7656,54 eurot. Kostjate menetluskulud tuleb jätta 2676,42 euro (8029,26 eurost 1/3) ulatuses kindlaks määramata ja hagejalt välja mõistmata. 17.
  5. Harju Maakohus võttis
  6. jaanuari
  7. a määrusega vastu hagist osalise loobumise kostja I suhtes ja lõpetas selles osas menetluse, jättis hagi osaliselt läbi vaatamata kostjate II– IV vastu esitatud nõude osas ning jättis menetluskulud nende nõuete osas hageja kanda. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja loobus esialgsest rahalisest nõudest ja võttis tagasi hagi hinnanguliselt 25% ulatuses ja selles osas jäid kulud hageja kanda, siis tuleb vähendada 25% võrra hageja põhjendatud ja vajalikke lepingulise esindaja kulusid maakohtus, mis hagejal tekkisid enne maakohtu
  8. jaanuari
  9. a määruse tegemist (maakohtu määruse p 38). 17.2.
  10. Hageja heidab ette, et maakohus ei teinud kindlaks, missuguses ulatuses olid seni menetluses tekkinud kulud seotud loobutud või tagasivõetud nõuete esitamise ja neile vastu vaidlemisega. Kolleegium hageja etteheitega ei nõustu. Poolte menetluskulude nimekirjas ei ole nõuetega seotud menetluskulud eristatavad. Hageja soovitud lähenemine oleks praegusel juhul menetlusdokumentide ja -toimingute rohkust ning erinevate kohtu- ja kohtuväliste kulude olemasolu arvestades ebamõistlik ja äärmiselt koormav ning seda ei oleks ka võimalik täpselt kindlaks teha. Seejuures on hageja ka ise
  11. juulil 2018 maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas nentinud, et erinevate nõuetega seotud menetluskulusid ei ole võimalik eristada (kd VI, tl 8 pöördel). Seetõttu ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul väljunud diskretsiooni piiridest, kui ei teinud täpselt kindlaks, kui suur oli loobutud või tagasivõetud nõuetega seotud kulu. Samuti ei nõustu kolleegium hageja seisukohaga, et hageja on loobutud nõudeid käsitlenud üksnes hagis ja edasises menetluses neile sisuliselt tähelepanu ei pööratud. Nagu kolleegium juba eelnevalt märkis, siis puudutasid hagi tagamise menetlused eelkõige rahalisi nõudeid (vt käesoleva määruse p 17.1.1). 17.2.
  12. Samas on hageja õigesti viidanud, et menetluskulud tekkisid sel ajal ka mitterahaliste nõuete menetlemisega seoses. Kuni maakohtu
  13. jaanuari
  14. a määruse tegemiseni menetleti lisaks rahalistele nõuetele ka hageja nõuet dokumentide väljaandmiseks. Kuna maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus pidas hageja põhjendatud lepingulise esindaja kulude suuruseks kuni
  15. jaanuari
  16. a määruse tegemiseni 11 088 eurot (maakohtu määruse p 38) ning kolleegiumi arvates oli rahaliste nõuete osakaal hinnanguliselt 2/3 hageja kõigist nõuetest (selle ajani) (käesoleva määruse p 17.1.1), siis tuleb jätta hageja kanda 25% 7392 eurost (= 11 088 eurost 2/3) ehk 1848 eurot. Kolleegium märgib, et kuigi maakohus ei ole siinjuures arvesse võtnud hageja muid loobutud või tagasivõetud nõuetega seotud menetluskulusid (nt tõlkekulud), ei saa ringkonnakohus maakohtu määrust selles osas muuta, sest see tooks kaasa hagejale hüvitatavate menetluskulude vähendamise, millega ületaks ringkonnakohus määruskaebuste piire, rikkudes sellega

§ 651lg-t 1 koostoimes §-ga 659.

17.2.3. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et maakohus on teinud määruse põhjendavas osas hageja menetluskulude vähendamisel seoses osadest nõuetest loobumise või 14

(17)tagasivõtmisega arvutus- või kirjavea, sest pidas põhjendatud ja vajalikuks menetluskulude rahaliseks suuruseks kuni
  1. jaanuarini 2018 tehtud toimingute osas 8316 eurot, kuid on selle sama summa kindlaks määramisele kuuluvatest menetluskuludest maha arvanud (maakohtu määruse p-d 38–39). Kolleegium saab selle vea parandada. Kuivõrd maakohtu poolt põhjendatuks peetud hageja maakohtu menetluskulud on 36 187,61 eurot (maakohtu määruse p 37) ning ringkonnakohus leidis, et dokumentide väljaandmise nõudega seotud hageja maakohtu menetluskulude suureks on 7656,54 eurot (käesoleva määruse p 17.1.2), siis on muude nõuetega seotud hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 28 531,07 eurot (= 36 187,61 eurot – 7656,54 eurot). Hageja enda kanda tuleb sellest jätta
  2. jaanuari
  3. a määruse järgi loobutud või tagasivõetud nõuetega seoses 1848 eurot (käesoleva määruse p 17.2.2), mistõttu tuleb hageja maakohtus kantud menetluskulud 26 683,07 euro ulatuses (= 28 531,07 eurot – 1848 eurot) hüvitada vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu
  4. juuli
  5. a otsusele. 17.2.
  6. Kolleegium märgib, et maakohus ei ole kostjate menetluskulude kindlaksmääramisel lähtunud Harju Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a määrusest, sest ei mõistnud kostjate loobutud või tagasivõetud nõuetega seotud menetluskulusid hagejalt välja, vaid lähtus kostjate kõigi muude kui dokumentide väljaandmise nõudega seotud esimese apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramisel Tallinna Ringkonnakohtu
  9. juuli
  10. a otsuse resolutsiooni p-s 5.22 märgitud menetluskulude jaotusest (maakohtu määruse p-d 75 ja 91). Maakohus rikkus sellega

§ 174

lg-t 1, mille kohaselt määratakse menetluskulude rahaline suurus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel. Kuivõrd kostjad on kaebuses ringkonnakohtule palunud rahuldada nende menetluskulude kindlaksmääramise avaldused täies ulatuses, siis saab ringkonnakohus maakohtu määruse selles osas menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning kostjate kindlaksmääratavaid ja hagejalt väljamõistetavaid menetluskulusid kooskõlas maakohtu

  1. jaanuari
  2. a määruses märgitud menetluskulude jaotusega suurendada. Kostjate taotletud ja põhjendatuks peetud lepingulise esindaja kulude suuruseks kuni maakohtu
  3. jaanuari
  4. a määruse tegemiseni on samamoodi nagu osaotsuse tegemiseni ilma käibemaksuta 6968 eurot, millele lisandub tõlkekulu 1061,26 eurot (vt kostjate
  5. detsembril 2020 maakohtule esitatud menetluskulude nimekiri ja
  6. oktoobril 2017 Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekiri koostoimes käesoleva määruse p-ga 17.1.2). Seega kokku oli kostjate põhjendatud ja vajalikuks menetluskulude suuruseks kuni maakohtu
  7. jaanuari
  8. a määruse tegemiseni 8029,26 eurot. Kuivõrd kolleegiumi arvates oli rahaliste nõuete osakaal hinnanguliselt 2/3 hageja kõigist nõuetest (selle ajani) (käesoleva määruse p 17.1.1) ning hageja loobus hagist ja võttis tagasi hagi hinnanguliselt 25% ulatuses (käesoleva määruse p 17.2), siis tuleb mõista hagejalt kostjate kasuks täiendavalt välja 25% 5352,84 eurost (= 8029,26 eurost 2/3) ehk 1338,21 eurot. 17.
  9. Maakohus ei ole kostjate menetluskulude kindlaksmääramisel lähtunud ka Tallinna Ringkonnakohtu
  10. juuli
  11. a otsuse resolutsiooni p-s 5.20 märgitud jaotusest osas, millega jäeti vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud hageja kanda, vaid lähtus ka nende kulude kindlaksmääramisel Tallinna Ringkonnakohtu
  12. juuli
  13. a otsuse resolutsiooni p-s 5.22 märgitud menetluskulude jaotusest, mille järgi jäid kostjate menetluskulud 9% osas hageja kanda (maakohtu määruse p-d 85 ja 91), rikkudes sellega

§ 174lg-t 1.

Kuna kostjad on palunud määruskaebuses enda menetluskulude kindlaksmääramise avaldused rahuldada täies ulatuses, siis saab ringkonnakohus maakohtu määruse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu selles osas tühistada ning kostjate kindlaksmääratavaid ja hagejalt väljamõistetavaid menetluskulusid kooskõlas ringkonnakohtu

  1. juuli
  2. a otsuse resolutsiooni p-s 5.20 märgitud menetluskulude jaotusega suurendada. Kuivõrd maakohtu määruse järgi oli kostjate vastuapellatsioonkaebusega seotud toimingute põhjendatud ja vajalik ajakulu 4 tundi (maakohtu määruse p 81) ja põhjendatud tasumäär 15

(17)apellatsiooniastmetes 140 eurot (käibemaksuta) (maakohtu määruse p 61) ning ringkonnakohus jättis maakohtu määruse selles osas muutmata, siis tuleb hagejalt kostjate kasuks täiendavalt välja mõista vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulude hüvitamiseks 560 eurot (= 4 tundi x 140 eurot). Kostjad ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Kolleegium märgib selguse huvides, et hageja puhul on maakohus kõnealusest jaotusest hageja menetluskulude kindlaksmääramisel lähtunud, jättes hageja vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulud kindlaks määramata (maakohtu määruse p 52) ning sellest juhindus ka ringkonnakohus (käesoleva määruse p 15.1.3). 17.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuli
  3. a otsuse resolutsiooni p-ga 5.22 jäeti muud kui dokumentide väljaandmise nõudega seotud, loobutud või tagasivõetud nõuetega seotud ja hageja vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud 91% osas solidaarselt kostjate I–III kanda ja 9% osas hageja kanda. 17.4.
  4. Hageja põhjendatud ja vajalikuks muude kui dokumentide väljaandmise nõudega, loobutud või tagasivõetud nõuetega ja vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulude rahaliseks suuruseks on maakohtus 26 683,07 eurot (käesoleva määruse p 17.2.3), ringkonnakohtus 1630,80 eurot (käesoleva määruse p 15.1.3) ja Riigikohtus hagi tagamise menetlusega seoses 840 eurot (maakohtu määruse p 58; vt ka selles osas käesoleva määruse p 17.1.2) ehk kokku 29 153,87 eurot. Kuivõrd vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuli
  6. a otsusele jäid need hageja menetluskulud 91% osas solidaarselt kostjate I–III kanda, siis tuleb selle alusel solidaarselt kostjatelt I–III hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 26 530,02 eurot (= 29 153,87 x 0,91). 17.4.
  7. Kuivõrd kostjate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus on 20 794,26 eurot (käesoleva määruse p 16.7), ringkonnakohtus 10 380 eurot (maakohtu määruse p 85) ja Riigikohtus 585 eurot (maakohtu määruse p 90) ning ringkonnakohus leidis, et dokumentide väljaandmise nõudega seotud kostjate maakohtu menetluskulude suuruseks on 2676,42 eurot (käesoleva määruse p 17.1.2), loobutud või tagasivõetud nõuetega seotud menetluskulude suuruseks on 1338,21 eurot (käesoleva määruse p 17.2.4) ja vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulude suuruseks on 560 eurot (käesoleva määruse p 17.3), siis on muude nõuetega seotud kostjate põhjendatud ja vajalikuks menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 16 779,63 eurot (= 20 794,26 eurot – 2676,42 eurot – 1338,21 eurot), ringkonnakohtus 9820 eurot (= 10 380 eurot – 560 eurot) ja hagi tagamise menetluses Riigikohtus 390 eurot (2/3 585 eurost; vt ka käesoleva määruse p 17.1.2) ehk kokku 26 989,63 eurot. Kuivõrd vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu
  8. juuli
  9. a otsusele jäid need kostjate menetluskulud 9% osas hageja kanda, siis tuleb selle alusel hagejalt kostjate kasuks solidaarselt menetluskuludena välja mõista 2429,10 eurot (= 26 989,63 x 0,09). 17.
  10. Kuna hagejal ja kostjatel I–III on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, teeb kolleegium määruse resolutsioonis nende menetluskulude nõuete osas vastavalt

§ 445lg 1 teisele lausele tasaarvestuse.

Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjatelt I–III solidaarselt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 22 202,71 eurot (= 26 530,02 eurot – (2429,10 + 1338,21 + 560 eurot)). Maakohus märkis põhjendatult, et

§ 177

lg 4 ja hageja taotluse alusel tuleb hageja kasuks välja mõistetavalt menetluskulu hüvitiselt tasuda viivist. Selle väljamõistmist ei ole kostjate kaebuses ka eraldi vaidlustatud. 18. Kolleegium märgib, et maakohus ei ole põhimõttest, et menetluskulude rahaline suurus tuleb kindlaks määrata vastavalt menetluskulude jaotusele, juhindunud ka vaidlustatud määruse resolutsiooni sõnastamisel, mistõttu tuleb maakohtu määruse resolutsiooni sõnastust selles osas muuta. 19.

§ 178lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 16

(17)20. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.