RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-7504 Otsuse kuupäev Tartu, 9. märts 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Kai Kullerkupp ja Tambet Tamp

§ 7101

lg 1 järgi, kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, sõlmib makseteenuse pakkuja isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab talle MERAS § 3 lg-s 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses. Kolleegium on

§ 720lg 2 ja § 7101 lg 1 omavahelist seost käsitlenud oma hiljutises 16.

veebruari 2022. a lahendis tsiviilasjas nr 2-18-5450/71, selgitades, et

§ 7101

lg 1 ei sätesta lepingu korralise ülesütlemise keeldu (vt eelviidatud kohtulahendi p 11).

§ 7101

lg-ga 1 on makseteenuse pakkujate kahjuks kaldutud kõrvale üldisest lepingu sõlmimise vabaduse põhimõttest, sest seadus kohustab sõlmima makseteenuse lepingu igaühega, kes vastab seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja enda tingimustele. Sellist kohustust õigustab asjaolu, et makseteenused on tänapäevases majanduskäibes vähemasti juriidilise isiku jaoks hädavajalikud teenused. Vastuolus hea usu põhimõttega ja toimetu võib olla lepingu ülesütlemine sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on

§ 7101lg-st 1 tulenev kohustus sõlmida makseteenuse leping.

Sellest sättest tulenev lepingu sõlmimise kohustus ei täidaks oma eesmärki ja oleks üksnes näiline juhul, kui makseteenuse pakkujal oleks õigus kohe pärast lepingu sõlmimist (kahekuulist ülesütlemise tähtaega järgides) esitada sellele isikule korralise ülesütlemise avaldus. Seda enam, et makseteenuse pakkuja oleks kohustatud sama isikuga pärast lepingu lõppemist viimase taotlusel kohe uue lepingu sõlmima. Eelnev ei tähenda, et makseteenuse pakkuja kehtestatud makseteenuse lepingu tüüptingimus, mis annab õiguse lepingu korraliseks ülesütlemiseks, oleks iseenesest tühine. Olukorras, kus isik ei vasta makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (nt kui need tingimused on muutunud), on makseteenuse osutajal õigus vastava kokkuleppe olemasolul makseteenuse leping

§ 720lg 2 alusel korraliselt üles öelda (vt Riigikohtu 16.

veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-5450/71, p 12).

§ 720

lg 2 teises lauses ette nähtud minimaalselt kahekuuline ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg on kehtestatud selleks, et klient saaks pärast makseteenuse pakkuja ülesütlemisavaldust leida 2-18-7504 teise makseteenuse pakkuja, kellega ta saaks sõlmida uue makseteenuse osutamise lepingu. Kaks kuud on selleks piisav aeg (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-5450/71, p 13). Olukorras, kus makseteenuse pakkuja ütleb kliendiga sõlmitud makseteenuse lepingu korraliselt üles, on kliendil õigus lepingu ülesütlemine kohtus vaidlustada, esitades siis vastavalt kas hagi lepingu kehtivuse tuvastamiseks või sooritushagi lepingu täitmise nõudes. Sellise hagi rahuldamiseks peavad klient ja tema taotletavad lepingutingimused vastama seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud tingimustele. Kliendiga, kes vastab neile tingimustele ja kellega makseteenuse pakkuja peaks viimase taotlusel sõlmima seeläbi uue makseteenuse lepingu, võib makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise õiguse kasutamine olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-5450/71, p 14). Makseteenuse pakkujal on osal juhtudel õigus ja ka kohustus kliendiga ärisuhe lõpetada, sh öelda üles makseteenuse lepingud. Selline kohustus tuleneb nt RahaPTS § 42 lg-st 4 (vt ka Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536/29, p 15). Juhul, kui makseteenuse osutajal on seadusest tulenev kohustus öelda konkreetse isikuga leping üles, on tegu lepingu erakorralise ülesütlemisega, nagu tuleneb ka RahaPTS § 42 lg 4 sõnastusest. See ei välista aga eelmainitud õigust lepingu korraliseks ülesütlemiseks, mille aluseks olevad asjaolud tulenevad eelkõige makseteenuse pakkujast endast, nt olukorras, kus muutuvad makseteenuse pakkuja lepingutingimused ja isik uutele tingimustele enam ei vasta (vt Riigikohtu
7. veebruari
8. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-5450/71, p 15).
9. Kolleegium leiab, et tsiviilasjas nr 2-18-5450/71 tehtud Riigikohtu
10. veebruari
11. a otsuse p-des 11–14 toodud seisukohad

§ 7101

lg 1 ja § 720 lg 2 kohta kehtivad ka praegusel juhul, kui hagejaks (kostja kliendiks) on makseasutus. Ekslik on seejuures ringkonnakohtu seisukoht, et MERAS § 638 lg-st 1 tuleneb krediidiandjale keeld öelda makseasutusega maksekonto teenuse saamiseks sõlmitud leping korraliselt üles. MERAS § 638 lg 1 järgi peab krediidiasutus tagama makseasutustele juurdepääsu maksekonto teenustele kooskõlas õigusaktidega ja tingimustel, mis peavad olema makseasutuste suhtes objektiivsed ja proportsionaalsed ning tagama nende võrdse kohtlemise. Selline juurdepääs peab olema piisavalt ulatuslik, et makseasutustel oleks võimalik osutada makseteenuseid oma klientidele takistamatult ja tõhusalt. Kolleegium ei pea põhjendatuks hageja seisukohta, et praegusel juhul tuleks küsida Euroopa Kohtult eelotsust MERAS § 638 lg 1 kehtestamise aluseks olnud Euroopa Liidu direktiivi 2015/2366 art 36 lg 1 tõlgendamise kohta, kuna direktiivi sätted on üheselt mõistetavad ning piisavalt selged. Seega esineb acte clair olukord ning Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub alus ja vajadus. Euroopa Liidu direktiivi 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul art 36 lg 1 järgi tagavad liikmesriigid, et makseasutustel on juurdepääs krediidiasutuste maksekonto teenustele objektiivsel, mittediskrimineerival ja proportsionaalsel alusel. Selline juurdepääs peab olema piisavalt ulatuslik, et makseasutustel oleks võimalik osutada makseteenuseid takistamatult ja tõhusalt. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on MERAS § 638 sätte lisamise kohta märgitud järgmist: „Direktiivi regulatsioon, mis kohustab liikmesriike tagama makseasutustele juurdepääsu maksekonto teenustele krediidiasutustes (direktiivi artikkel 36) on napisõnaline, kuid täpsustatakse, et juurdepääs maksekonto teenusele peab olema piisavalt ulatuslik, et võimaldada makseasutustel osutada makseteenuseid takistamatult ja tõhusalt. Tingimuste seadmine maksekonto avamisel või selle kasutamiseks ei ole täielikult välistatud, kuid need peavad olema kooskõlas seadusega. Maksekonto avamisest keeldumine on pigem erandlik. Direktiivi kohaselt peab krediidiasutus põhjendama oma seisukohta Finantsinspektsioonile, kui otsustatakse mitte astuda lepingulistesse suhetesse makseteenuse pakkujaga. Maksekonto teenuse kättesaadavuse rakendamisel peab lähtuma nii võrdse kohtlemise põhimõttest, kui ka muudest seaduses (näiteks rahapesu ja terrorismi rahastamise 2

§ 7101

lg 1 kolleegiumi antud tõlgendusele ei tulene seega ka MERAS § 638 lg-st 1 keeldu makseteenuse lepingu korraliseks ülesütlemiseks

§ 720lg 2 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 3