Obsah (6)

§ 145§ 123§ 119§ 137§ 116§ 118

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 11.veebruar 2022.a, T

§ 145

lg 2 alusel kui laps viibib temaga ja sellel põhjusel ei ole vajalik ühist hooldusõigust lõpetada. Praegu on lapse stabiilne elukorraldus isa juures elades tagatud ja lapse huvides ei ole teise vanema põhjendamatult kõrvale jätmine ühise hooldusõiguse teostamiselt.

1. Puudutatud isik III (Viimsi Vallavalitsus) toetas avaldust, kuid soovitas lahendis sisse viia mõned lisatingimused ema teavitamise kohta otsustest lapse elukorralduse osas. Menetluse edasine käik
2. Harju Maakohus kuulas menetlusosalised ära 13.septembril 2021.a. Isa jäi avalduse juurde ning tõi esile, et soovib, et tal oleks õigus teha kiireloomulisi otsuseid üksi, isale on vaja, et ta ei peaks kuu aja jooksul emaga suhtlema ja nõusolekut küsima. Kool ja lasteaed ei ole kiireloomulised, kiireloomulised on tervis ja välismaale sõitmine. Isa väitis, et kuni ei pöördutud kohtusse, pole ema kordagi end ilmutanud, alles siis, kui kohtusse pöörduti, muutus ema lapse suhtes aktiivseks. Isa leidis, et iga asja pärast küsida emalt luba ei ole normaalne, isa teab hästi, mida laps vajab ja soovib tema elu korraldada. Ema vaidles avaldusele jätkuvalt vastu ja selgitas olukorda ning asjaolusid. Lapsele määratud esindaja ja kohalik omavalitsus muutsid ärakuulamisel oma seisukohti ja asusid positsioonile, et avaldus tuleks jätta rahuldamata. Maakohtu määrus ja põhjendused
3. Harju Maakohus jättis 30.septembri 2021.a määrusega avalduse rahuldamata, menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda.
4. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artikli 3 lg-le 1, LasteKS §-le 5,

§ 123

lg-le 1, § 116 lg-le 2, §-le 119, § 120 lg-le 1 ja 2 ple 1, § 137 lg-le 1, § 124 lg-le 1 ja § 137 lg-tele 2 ja

1. 3 2-21-7594
2. Riigikohus on varasemalt leidnud, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15, p 30). Nimelt on lapse parimates huvides see, kui tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu purunemist. Samuti toetab seda ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-13, p 15 2, kus Riigikohus asus seisukohale, et lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, so abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada.
3. Kohus leidis, et lapse parimates huvides on üldjuhul see, kui tal on kaks hooldusõiguslikku vanemat - võimalusel eelistab kohus vanemate ühise hooldusõiguse säilitamist (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-17-507/51, p 16). Ühise hooldusõiguse lõpetamine on põhjendatud siis, kui üks vanem ei saa või ei soovi lapse hooldusõigust teostada või kui vanemate vahel on sellised tõsised ja korduvad erimeelsused hooldusõiguse teostamisel, et lapse huvid satuvad sellest ohtu. Olukorras, kus mõlemad vanemad soovivad ja on võimelised hooldusõigust teostama ja vanemate vahel ei ole selliseid tõsiseid ja korduvaid erimeelsusi, mis takistaksid lapse elu korraldamist ja lapse arengut, ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamine kuidagi põhjendatud. See tähendab, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole põhjendatud üksnes seetõttu, et üks vanem seda tahab. Samuti ei pea kumbki vanem kohtu hinnangul elama hooldusõiguse äravõtmise hirmus lähtuvalt sellest, kas ta nõustub teise vanemaga või mitte. Ühise hooldusõiguse lõpetamine oleks põhjendatud siis, kui vanemate erimeelsused halvaksid lapse elu, asuksid kujutama ohtu lapse heaolule. Ühise hooldusõiguse teostamine ei tähenda pimesi kõigi teise vanema soovidega nõustumist, vaid seda, et mõlemal poolel on sõnaõigus ning tähtust omab see, kas lõpuks jõutakse mingite kompromissideni, mis lapse elu ja arengut ei takista või mitte.
4. Kohus on tuvastanud, et lapse vanemad elavad alaliselt lahus. Laps elab isaga, kes hoolitseb lapse igapäevase elukorralduse eest. Lapse ema aga ei ole kusagile ära kadunud ja soovib hooldusõigust teostada. Asjaolu, et lapse ema oli kohaliku omavalitsusega suheldes avaldusega nõus olnud, näitab üksnes lapse ema võimalikku seisukohta tol ajahetkel. Arvestades aga praegust situatsiooni, kus lapse ema vaidleb ühise hooldusõiguse lõpetamisele aktiivselt vastu ja on kinnitanud kohtule veel 13.septembril 2021.a ärakuulamisel, et soovib hooldusõigust teostada, on tuvastatav, et lapse ema soovib lapse elus osaleda. Kohus saab asja lahendades lähtuda osapoole praegusest seisukohast ja positsioonist, mitte varasemast võimalikust seisukohast. Asjaolu, et lapse ema töötab välismaal, ei anna alust leida, et lapse ema ei soovi lapse hooldusõigust teostada. Seejuures ei pea kohus mingil juhul õigeks lõpetada ühist hooldusõigust ainuüksi seetõttu, et lapsest eemal elav vanem töötab välisriigis. Kui vanem elab välismaal, kuid soovib siiski teise vanemaga ühiselt oma lapse hooldusõigust teostada ja on lapse suhtes aktiivne (nagu antud menetluses ka näha on), siis tänapäeva maailmas, kus meil on telefoniühendus, internetiühendus jne. ei saa välismaal viibimine olla kuidagi aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks.
5. Riigikohus on lahendis nr 2-17-507/51, p 16 sedastanud, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi.
6. Kohus on tuvastanud, et lapse ema ja isa vahel puudub praegu sisuline vaidlus lapse hooldusõigusliku viibimiskoha/elukoha määramise õiguse üle. Lapse ema ei ole vastu sellele, et laps elab isaga ja ei nõua, et laps elaks temaga. Lapse isa on oma nõude põhjenduseks viidanud olukorrale, kui ema keeldus andmast nõusolekut lapse elukoha ümberregistreerimiseks, kuid see asjaolu ei ole antud asja lahendamisel asjassepuutuv, kuivõrd 4 2-21-7594 olukord on lahenenud. Seejuures ei annaks see eelkirjeldatud ühekordne sündmus alust ühise hooldusõiguse vastavas osas täielikult lõpetamiseks, vaid annaks üksnes aluse anda vajaliku toimingu tegemiseks ühekordse otsustusõiguse ja samas ei ole alust anda ka ühekordset otsustusõigust selle toimingu tegemiseks, kuivõrd see konkreetne probleem on juba lahenenud. Välismaa reiside osas ei ole lapse ema vastumeelt avaldanud. Lapse isa on seejuures ise kinnitanud, et emaga suheldakse e-posti teel ja seega leidis kohus, et takistatud ei ole reisimiseks nõusolekute saamine. Kohtu hinnangul ei ole antud olukorras esitatud veenvaid põhjendusi, miks ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskoha osas oleks kooskõlas lapse huvidega. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et lapse viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamine ja isale üleandmine ega ka isale ühekordse otsustusõiguse andmine ei ole põhjendatud.
7. Lapse terviseküsimuste osas sisulist vaidlust tuvastatud ei ole, sh ei ole vaidlust mõne konkreetse üksikküsimuse üle. Asjaolu, et ema võib välismaal viibimise tõttu olla raskesti kättesaadav vanema nõusoleku andmiseks, ei ole kohtu hinnangul piisavaks argumendiks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, kuivõrd terviseküsimuste puhul esiteks eeldatakse raviteenuse osutaja poolt teise vanema nõusolekut ja teiseks väga äärmuslikul juhul saab terviseasutus ka ise mõlema vanema asemel võtta lapse tervise huvides vajalikke otsuseid vastu. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et lapse terviseküsimuste osas ühise hooldusõiguse lõpetamine ja isale üleandmine ega ka isale ühekordse otsustusõiguse andmine põhjendatud ei ole.
8. Lapse haridus ja huviküsimuste osas sisulist vaidlust tuvastatud ei ole, sh ei ole vaidlust mõne konkreetse üksikküsimuse üle. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et lapse haridus ja huviküsimuste osas ühise hooldusõiguse lõpetamine ja isale üleandmine ega ka isale ühekordse otsustusõiguse andmine antud hetkel põhjendatud ei ole. Lapse varahoolduse üle puudub igasugune vaidlus, mida lapse isa kinnitas ärakuulamisel, seetõttu ei ole ka selles osas ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud.
9. Kohus märkis, et ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, mis toovad kaasa lapse huvide kahjustumise ja tingiks vajaduse ühist hooldusõigust lõpetada. Kohtu hinnangul ei ole antud olukorras esitatud veenvaid põhjendusi, miks osalise ühise hooldusõiguse lõpetamine oleks kooskõlas lapse huvidega. Kohus leidis, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebus
10. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha määrus, millega avaldus rahuldada ning jätta kõik menetluskulud puudutatud isiku II kanda.
11. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu määrus õigusvastane, ei tugine seadusele, lapse huvidele ja kehtivale kohtupraktikale. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja protsessiõiguse sätteid. Maakohus on asja lahendamisel jätnud välja selgitamata olulised asjaolud, rikkudes selliselt ka eelmenetluse ülesandeid ning kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et avaldus tuleb jätta rahuldamata.
12. Lapse ema, kui tal tekkis paanika seoses COVID – 19 üle maalima levimisega, pidi leidma võimaluse tulla tagasi Eestisse ja olla lapsega koos, mida lapse ema ei teinud. Olemasoleva info kohaselt käis lapse ema Eestis ja taotles endale isikut tõendava dokumendi pikendamist, kuid lapsega sel ajal kohtuda ega suhelda soovi ei avaldanud. Ema ei ole 2 aasta jooksul osalenud lapse ülalpidamisel, pole last näinud, ega tundnud huvi lapse tervise ja seisundi osas, kuigi isa pole kunagi ema ja lapse vahelist suhtlemist takistanud. Isa elukohas on lapsele loodud kõik vajalikud elutingimused. Avaldajaga on laps kaitstud nii materiaalselt kui ka moraalselt. 5 2-21-7594 Avaldaja on valmis teda ka edaspidi kasvatama ja hoolitsema tema eest. Lapse ema, kui laps elas koos temaga kuni 2018 a-ni ei hoolitsenud lapse tervise eest, ei teinud lapsele vajalikke süste, mille isa korraldas ise alates 2019 aastast, kui laps kolis tema juurde elama.
13. Lapse isa tugines avalduse esitamisel

§-le 119, mille kohaselt, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Lapse vanemad ei ole oma ühise lapse viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste osas kokkuleppele jõudnud, teatud suulist kokkulepet on küll arutatud, kuid lapse ema ei nõustu nendega.

1. Kogu kohtumenetluse käigus olid lapse isa seisukohaga nõus nii lapsele riigi poolt määratud esindaja kui ka KOV esindaja, kuid muutsid oma seisukoha kohtuistungil. Vajab tähelepanu pööramist asjaolule, et Viimsi Vallavalitsuse esindaja oma 11.oktoobri 2021.a kirjas apellandile muutis taas oma seisukoha ja leiab, et lapse ema ja lapse suhtlust tuleks piirata. Lapse ema käitumine ei ole aja jooksul muutunud. Ta ei osale lapse ega ka tema teiste laste elus. Tema vanemlikud õigused on ära võetud Venemaa Föderatsiooni Smolenski linna Promõšlennõi rajooni kohtu 31.juuli 2017.a otsusega tsiviilasjas 2-985/
2. Menetlusosaliste seisukohad
3. Puudutatud isikule I (laps) riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et maakohtu määrus on õige. Lapse jaoks on tähtis, et mõlemad vanemad ei jääks ühise hooldusõiguse teostamisest kõrvale. Määrus on lapse huvides. Kaebusega esitatud tõendid ei ole asjakohased. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Puudutatud isik III (Viimsi Vallavalitsus) jäi 13.septembril 2021.a antud seisukoha juurde ega toetanud lapse isa avaldust endiselt. Juulist on lapse ema suhelnud pojaga regulaarselt. Kohtumisi suurendati järk-järgult. Kohtuistungi ajal olid ema ja lapse suhted taastumas. Elukorraldus nädal emaga ja nädal isaga, mida prooviti 2 nädalat, ei osutunud isa arvates lapsele sobivaks. Lasteaia töötajad märkasid samuti lapsel suurenenud ärevust. Lastekaitse spetsialist saatis vanematele kirja, kuid selles ei ole viidatud, et ema ei tee koostööd või teeb lapsele halba. Kui ema oli saanud kirja, loobus ema senisest kokkuleppest isaga ja oli nõus lapsega kohtuma üle nädala, nädalavahetusel. Lapse ema saatis 08.novembril 2021.a vallavalitsusele avalduse, milles palus suunata tema ja laps nõustamisele, sh perelepitusse isaga. Alates 11.novembrist 2021.a on kõik osapooled suunatud nõustamisele EELK Perekeskusse.
5. Puudutatud isik II (lapse ema) palus määruskaebuse rahuldamata jätta. Kohus on tuvastanud, et vanematel puudub vaidlus hooldusõiguse valdkondades, mille üleandmist avaldaja endale soovib. Kaebusele lisatud tõendid ei ole asjakohased. Menetluse edasine käik
6. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus 6 2-21-7594 maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9. Määruskaebusest nähtuvalt heidab isa maakohtule esmalt ette menetlusõiguse normide rikkumist, sh asjas oluliste asjaolude tuvastamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub sellega vaid osaliselt.
10. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas isa maakohtule avalduse lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamise ja isale üle andmise nõudes, sh soovis isa lapse isikuhooldust, otsustusõigust lapse viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste osas. Avaldaja tugines sealjuures

§-le 119, mitte §-le

1. Samas saab nii avalduse sisust kui isa poolt ärakuulamisel antud selgitustest järeldada, et isa on soovinud siiski hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemist, kui vaid otsustusõigust erinevate valdkondade konkreetsetes küsimustes.
2. Ringkonnakohus selgitab, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.veebruar1 2016.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137

) kaudu.

§ 119

kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine

§ 137

alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.jaanuari 2022.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-233, p-d 14 ja 15). 31. Maakohtule on etteheidetav uurimisprintsiibi rikkumine seonduvalt sellega, et kohus ei selgitanud konkreetselt välja, millise nõudega ja millisel õiguslikul alusel avaldaja kohtusse pöördunud on. Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul alusel on tegelikult asja lahendamine vajalik (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.mai 2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19). Samas ei tingi eelnev rikkumine ringkonnakohtu hinnangul siiski määruskaebuse rahuldamist, arvestades, et vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt lahendas maakohus lapse isa nõude, kaaludes avalduse rahuldamise võimalikkust nii

§ 119kui § 137 alusel.

1. Arvestades, et määruskaebuses ei ole konkretiseeritud, millised on need olulised asjaolud, mis kaebaja hinnangul asja lahendamisel välja selgitamata jäid, etteheited maakohtule selles osas põhjendamatud. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte, ei võta see menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust (vt Riigikohtu 7 2-21-7594 tsiviilkolleegiumi 20.detsembri 2017.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-17-4751, p 14). Eeltoodust tulenevalt tuli eelkõige avaldajal endal kohtu ette tuua ja põhistada kõik asjas olulist tähtsust omavad asjaolud.
2. Avaldaja on määruskaebusega esitanud nii uued asjaolud kui tõendid, mis on iseenesest TsMS § 662 lg 3 alusel lubatav. Uute asjaoludena toob isa esile, et: 1) eestkosteasutuse esindaja uue seisukoha kohaselt tuleks ema ja lapse suhtlust piirata; 2) lapse emalt on välisriigi kohtuotsuse alusel ära võetud vanemlikud õigused oma teiste laste suhtes ning3) ema jättis lapse vaktsineerimata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka eelnev määruskaebuse rahuldamiseks alust.
3. Eestkosteasutus on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt selgitanud, et kuigi lastekaitse spetsialist saatis vanematele kirja, ei ole selles viidatud, et ema ei tee koostööd või teeb lapsele halba. Vastupidiselt isa väidetele nähtub hoopiski see, et juulist alates on ema lapsega regulaarselt suhelnud ning kui ema sai kirja, loobus ta senisest kokkuleppest isaga ja oli nõus lapsega kohtuma üle nädala nädalavahetusel. Seega ei vasta tõele määruskaebuse väide, et ema käitumine ei ole muutunud. Eestkosteasutuse kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt osaleb ema lapse elus ja lähtub tema huvidest. Eelnevat järeldust ei lükka ringkonnakohtu hinnangul ümber ka kaebusele lisatud välisriigi (jõustumata) kohtuotsus. Lapse vaktsineerimise on isa määruskaebusest nähtuvalt aga lahendanud juba 2019 aastal, kui laps kolis tema juurde elama, mis võimaldab järeldada, et ka selles konkreetses küsimuses puuduvad vanematel erimeelsused, milline asjaolu oleks olnud avalduse osalise rahuldamise imperatiivseks eelduseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.jaanuari 2022.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 15).
4. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule ette ka materiaalõiguse väära kohaldamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka sel alusel määruskaebuse rahuldamiseks alust. Vanemate hooldusõiguse piiramine on kohtu diskretsioonotsus, millesse kõrgem kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul maakohtule diskretsiooni piiride ületamine ringkonnakohtu hinnangul ette heidetav ei ole. Maakohtu otsustuse kujunemine on järgitav ja arusaadav, kohus on oma otsustust ka piisavalt põhjendanud. Ka on kohus lähtunud lapse huvidest.
5. Avalduse edukuse tagamiseks tuli isal kohtu ette tuua ja põhistada erimeelsuste olemasolu emaga või see, et ema ei saa või ei soovi ühist hooldusõigust lapse suhtes teostada. Arvestades, et erimeelsusi vanematel ei esine (sh puuduvad need ühekordsete oluliste küsimustega seonduvalt), tuvastas maakohus õigesti nende puudumise. Maakohus on õigesti järeldanud ka seda, et ema soovib lapse elus osaleda ja hooldusõigust teostada, arvestades, et kohus tuvastas ema küsitlemise teel tema sellekohase soovi ning ema ja lapse suhte taastumist (kui muutnud asjaolu) kinnitasid ka lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus.
6. Kuigi määruskaebuses kordab isa maakohtule esitatud väidet, et lapse vanemad ei ole lapse viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste osas kokkuleppele jõudnud, ei ole selles esile toonud, milles täpsemalt endiselt kokkuleppele jõutud ei ole ja erimeelsused esinevad. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et puudub seaduslik alus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha, terviseküsimuste, haridus- ja huviküsimuste ning varahoolduse osas kui ka isale ühekordse otsustusõiguse andmiseks.
7. Arvestades eeltoodut ja seda, et maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis kahjustaksid lapse huve või tingiksid ühise hooldusõiguse lõpetamise ning neid ei tähelda ka ringkonnakohus, ei ole maakohtule etteheidetav ka kohtupraktikast mittelähtumine. Vanemate 8 2-21-7594 ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik.

§ 116lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad

§ 118

lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui

§ 145

lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137) kaudu.

Mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.jaanuari 2022.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-233, p-d 11, 13, 14 ja 15). 39. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 123

lg 1 kohaselt teeb kohus lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kuivõrd käesoleval juhul on avalduse rahuldamata jätmine lapse huvides, millisel seisukohal on ka lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus, jääb määruskaebus rahuldamata. Asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Asjaolude muutudes saab vanem hooldusõiguse küsimustes vajaduse korral uuesti pöörduda kohtusse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.mai 2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 21). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. Muud määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, kuna see on vaidluse asjaolusid arvestades õiglane. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud määrab ringkonnakohus kindlaks eraldi määrusega, juhul kui vastav taotlus esitatakse.
2. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 9