KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Prokurör Apellandid Tartu Ringkonnakohus 3. november 2021 1-20-301

§ 133

lg 2 p 1, 2, 7, § 214 lg 2 p-de 1, 4, 5 järgi, Gevork Ovsepian süüdistuses

§ 133

lg 2 p-de 1, 2, 7; § 214 lg 1; § 201 lg 1 järgi, Ilja Sirotkin süüdistuses

§ 133

lg 2 p 1, 2, 7, § 323 lg 1 järgi, Sergey Dementiev süüdistuses

§ 133

lg 2 p 2, 7 - § 22 lg 3 järgi, Igor Toompere süüdistuses

§ 214

lg 2 p 4, 5, § 133 lg 2 p-de 2, 7 järgi, Artjom Puškin süüdistuses

§ 133lg 2 p 1, 2, 7 järgi ja A.A.

süüdistuses

§ 133

lg 2 p 2, 7; § 214 lg 2 p 4, 5 järgi, üldmenetluses korras Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. jaanuari
2. a otsus Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mari Luuk Süüdistatav Samira Dementieva

§ 133lg 2 p-de 1, 2, 7 järgi.

Süüdistuse kohaselt lõi G. Ovsepian ajavahemikul

1. maist kuni
2. juulini 2019 grupis koos Samira Dementieva, Ilja Sirotkini, Artjom Puškini ja alaealise A.A. iga inimkaubandusega tegeleva isikute grupi. Selle eesmärgiks varalise kasu saamine kasutades ära inimkaubanduse ohvrite haavatavat seisundit. Isikute tegevusele aitas kaasa ka Sergei Dementjev (keda süüdistati

§ 133lg 2 p-de 2,7 - § 22 lg 3 järgi).

G. Ovsepian, S. Dementieva ja teised grupi liikmed asetasid kannatanud M.V. i, N.T. i ja A.I. i korduvalt olukorda, kus nad olid sunnitud Soome Vabariigis erinevatest poodidest kaupa varastama. Selleks meelitasid grupi liikmed kannatanud Soome Vabariiki tööle lubades ametlikku tööd: kauba vastuvõtt, pakendamine ja laadimine. Neile lubati kahe töönädala eest maksta 700 eurot. Tööandja pidi kindlustama elamise ja toitlustamise. S. Dementieva roll oli otsida ja värvata isikuid ise või teiste vahendusel, et neid ära kasutada Soome Vabariigis varguste toimepanemisel.

1. a alguses värbas I. Sirotkin Narvas tööle M.V. i, kellelt ta sai foto koos passiandmetega, mille edastas S. Dementievale. Viimane ostis M.V. ile laevapileti
2. maiks 2019 kella 17.00 ning ta sõitis koos S. Dementieva, A. Puškini, G. Ovsepiani, I. Sirotkiniga Soome Vabariiki.
3. a mai alguses värbas I. Sirotkin analoogselt tööle A.I. i. Ta sai
4. mail 2019 A.I. ilt foto tema passiandmetega, edastas selle S. Dementievale, kes ostis laevapileti Tallinnast Helsingisse
5. maiks 2019 kella 10.
6. A.I. ile tulid sadamasse vastu G. Ovsepian, I. Sirotkin ja A. Puškin ning viisid ta Kotka linnas asuvasse 2-toalisse korterisse.
7. a juuni alguses ja tegutsedes kokkuleppel A.A. iga värbas S. Dementieva Narvas Soome Vabariiki tööle alaealise N.T. i.
8. juunil 2019 ostsid S. Dementieva ja S. Dementjev N.T. ile bussipileti Narvast Tallinnasse, et saata ta Soome tööle. Sergey Dementiev saatis kannatanu
9. juunil 2019 kella 10.30 ajal liinibussiga Tallinna bussijaama ja sealt edasi Tallinki laevale Star. Sellisel viisil kindlustas S. Dementieva läbi Sergey Dementievi, et N.T. ikka läheb Soome ega mõtle ümber.
10. juunil
11. kella 18.30 paiku tulid N.T. ile vastu autoga G. Ovsepian, I. Sirotkin ja A. Puškin ning ta viidi Kotka linna 2-toalisse korterisse.
12. maist kuni
13. juunini 2019 asetas G. Ovsepian korduvalt M.V. i olukorda, kus ta oli oma tahte vastaselt sunnitud toime panema varguseid.
14. maist kuni
15. juunini 2019 asetas G. Ovsepian A.I. i ja
16. kuni
17. juunini 2019 alaealise N.T. i olukorda, kus kannatanutelt võeti ära vabadus, isiklikud dokumendid ja sidevahendid (mobiiltelefonid). Sellega võeti neilt ära võimalus pöörduda abi järele. Kui neile aga mobiiltelefon anti, viibis kõrval G. Ovsepian ja kontrollis kannatanute suhtlust lähedastega. Samal ajal kasutas G. Ovsepian A.I. i, M.V. i ja N.T. i suhtes vägivalda, ähvardades neid tapmise või lähedastele tervisekahjustuse tekitamisega. M.V. it ähvardas ta varastama mitteminemise korral lõualuu murdmisega ning lubas kutsuda Venemaalt isikud, kes ta mättasse löövad. Kannatanute M.V. it ja A.I. it ähvardas ta veel sellega, et kui need varastavad vähe kaupa, siis murrab ta neil lõualuud. Ta andis kannatanutele 3 mõista, et A.I. peab Soomest lahkumiseks maksma 1000 eurot ja M.V. i 2000 eurot. Palga saamiseks aga poest rohkem varastama. Ta sundis kannatanuid varastama öeldes: „Kui süüa pole, minge varastage, riideid pole varastage“ ning andis mõista, et kui keegi politseisse pöördub, siis tapab ta A.I. i ja M.V. i pered. Kannatanu A.I. it alandas G. Ovsepian ka vaimselt, öeldes: „Sa kas varastad, või pole sa mitte keegi“. Selle tagajärjel tundis A.I. segadust, alandust ja hirmu. A.I. it sundis G. Ovsepian ka Soomes asuvat korterit koristama, pesema nõusid ja tegema kodutöid. Alaealise N.T. i suhtes kasutas G. Ovsepian ähvardust: „Me teame, kus sa elad! Teame, et su vanaemal oli insult. Kui keeldud varastamast, siis ei saa sa istuda ega käia, unustad, kuidas hingata ja ei hinga, kuni ma luban“. Lisaks sundis ta N.T. it kõikide järelt koristama ning nõusid ja põrandat pesema. Sellisel viisil (vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse ja kahju tekitamisega ähvardamisega) ning kasutades ära inimkaubanduse ohvrite haavatavat seisundit, asetas ja hoidis G. Ovsepian kannatanuid olukorras, kus need olid sunnitud toime panema vargusi ja täitma neile vastumeelseid kohustusi. M.V. i oli G. Ovsepiani, I. Sirotkini ja A. Puškini kontrollimise ja juhtimise all tahtevastaselt korduvalt toime panema kaupade vargusi Kotkas ja Helsingis asuvatest poodidest. Päeva jooksul pidi ta panema toime vargusi 8-10 kauplusest vähemalt 150 euro eest iga kord. A.I. oli G. Ovsepiani, I. Sirotkini ja A. Puškini kontrollimise ja juhtimise all tahtevastaselt korduvalt toime panema kaupade vargusi ja varastama kokku vähemalt 1000 euro väärtuses kaupa Kotka ja Helsingi kauplustest. Alaealine N.T. oli G. Ovsepiani, I. Sirotkini ja A. Puškini kontrollimise ja juhtimise all korduvalt tahtevastaselt toime panema vargusi vähemalt 30 kauplusest Kotkas ja Helsingis. Ta oli sunnitud varastama 8-11 kauplusest vähemalt 50 euro eest korraga. Kannatanute M.V. i, A.I. i ja N.T. i tegevust poes kontrollisid vahetult I. Sirotkin ja A. Puškin, samas kui poodi sõidutas G. Ovsepian, kes andis ka juhiseid, mida varastada ning kontrollis vahetult peale varastamist, mida ja kui palju varastati. G. Ovsepian koos S. Dementievaga tegutsedes varalise kasu saamise eesmärgil nii Soome kui Eesti territooriumil korraldasid varastatud kauba edasise transpordi pannes
18. a suvel internetiportaalidesse töökuulutused autojuhtide leidmiseks, kes vedasid kauba Soomest Eestisse. Varastatud kaup hoiustati kuni Venemaale saatmiseni S. Dementieva ja G. Ovsepiani valduses korteris XXX . Töökuulutuste kaudu leiti inimesed, kellel oli vaba pääs Venemaale, et toimetada varastatud kaup sinna.
19. G. Ovsepiani süüdistatakse lisaks

§ 214lg 1 järgi.

G. Ovsepian ajavahemikul

1. a juunist täpselt tuvastamata ajal nõudis Soomes ja Eestis M.V. ilt varalise kasu saamise eesmärgil 2000-eurose võla tagastamist. Võlg oli tekkinud sellega, et M.V. i ei pannud Soomes toime piisavalt vargusi, kuna Soome politsei pidas ta
2. juunil
3. a kinni ja saatis Soome Vabariigist välja. G. Ovsepian ähvardas kannatanut talle internetiportaali VK.COM kaudu häälsõnumeid saates. Samuti saatis ta SMS-sõnumeid ähvarduste ja lubadustega kasutada kannatanu suhtes füüsilist vägivalda: lüüa kannatanu mättasse, hakata teda taga kiusama, läbi peksta, panna iga päev ja kaua kannatama, teha lõpp kannatanu perega ja tappa kogu pere. M.V. i, olles Soomes viibimise ajal korduvalt tundnud G. Ovsepiani psühholoogilist vägivalda (alandamist, mõnitamist, vabaduse piiramist), võttis neid ähvardusi reaalselt, tundis reaalset 4 ohtu endale ja lähedastele ning kartis enda ja oma lähedaste elu ja tervise pärast. Seetõttu kandis ta
4. juunil 2019 ähvarduste tõttu L.V. i Swedbanki kontolt 100 eurot ja
5. juunil 2019 50 eurot A. Puškini pangakontole. Saadud raha võttis G. Ovsepian endale.
6. S. Dementievat, I. Toomperet ja A.A. it süüdistatakse

§ 214

lg 2 p-de 4,5 järgi selles, et nemad varalise kasu saamise eesmärgil ja eelneval kokkuleppel nõudsid alaealiselt N.T. ilt väidetavat võlga 1500 eurot. Väidetav võlg oli tekkinud seoses sellega, et S. Dementieva ei saanud piisavalt varalist kasu N.T. i vargustest seoses tema kinnipidamisega Soomes

1. juunil
2. a ja Soome Vabariigist väljasaatmisega.
3. a juunikuus kohtusid I. Toompere, A.A. , S. Dementieva Narvas Võidu tn 8 maja juures kannatanu N.T. iga. Kui kannatanu keeldus raha maksmisest, lõi I. Toompere N.T. it kolm korda rusikaga rinna piirkonda, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu. Pärast seda jätkas I. Toompere kannatanu ähvardamist. Ta lubas, et kui N.T. neile raha ei anna, siis nad „annavad talle nuga“. Samal ajal kannatanu N.T. i kõrval seisnud S. Dementieva ähvardas alaealist N.T. it sõnadega: „Anname nuga, anname nuga“. Samuti ütles S. Dementieva, et üks noormees jäi mustlannale teele ette ja ta poodi üles. A.A. ähvardas N.T. it: „Küll sa raha ära maksad, kus sa pääsed, me teame kus sa elad!“ Kannatanu pidas ähvardusi reaalseteks.
4. juunil
5. a Narvas, Tallinna mnt 52 kella 19.10 paiku piirasid S. Dementieva, I. Toompere ja A.A. sõiduautos BMW 5201 (XXX ) samas autos viibinud alaealise N.T. i vabadust. Seejuures nõudis S. Dementieva, et N.T. hakkaks 1500 euro suuruse võla kustutamiseks varastama Narva Grossi kauplustest kaupa. N.T. võttis ähvardusi tõsiselt ja varastas Grossi kauplusest 7 euro väärtuses kaupa. Peale varguse toimepanemist ähvardas S. Dementieva kannatanut, et kui ta peaks sellest politseile või oma tuttavatele rääkima, siis ta tapab ta ära ja kannatanu saab nuga. I. Toompere aga ähvardas kannatanut, et kui ta politseile või oma tuttavatele räägib, siis „me anname sulle nuga!“ S. Dementieva ähvardas võla mittetasumisel alaealist N.T. it ka läbi kolmandate isikute, edastades K.T. kaudu kannatanule sõnumi, et kui temaga kontakti ei saa, siis lähevad noad käiku ja hakatakse pussitama.
6. juulil 2019 kasutades A.G. netiportaali VK.COM edastas S. Dementieva N.T. ile kaks häälsõnumit, mille sisuks oli vägivald kannatanu ja tema lähedase isiku suhtes.
7. juulil
8. a kell 20.28 sundisid A.A. , I. Toompere ja S. Dementieva alaealist N.T. it võla tagastamise nõudmisel varastama Narvas, Rakvere tn 71 asuvast Grossi kauplusest. Kannatanuga koos suundusid kauplusesse A.A. ja I. Toompere, kes vahetult kontrollisid tema tegevust. N.T. ei viinud vargust lõpuni ja pöördus poe töötaja poole, kes kutsus politsei. Alaealine N.T. teadis, et S. Dementieva tutvusringkonda kuulub G. Ovsepian, kes kannatanu suhtes Soomes korduvalt psühholoogilist vägivalda kasutas teda alandades, mõnitades ja vabadust piirates. Ta võttis ähvardusi tõsiselt, tundis ohtu enda ja oma lähedaste elule ning kartis nende elu ja tervise pärast. S. Dementievale, A.A. ile ja I. Toomeperele heideti ette varalise kasu üleandmise nõudmist vägivalla kasutamise, tervise kahjustamisega ähvardamise ja isikult vabaduse võtmisega grupi poolt.
9. Viru Maakohtu
10. jaanuari
11. a otsusega tunnistati S. Dementieva süüdi

§ 133lg 2 p-de 1, 2, 7 järgi.

Talle mõisteti karistuseks vangistus 6 aastat. S. Dementieva mõisteti süüdi ka

§ 214

lg 2 p-de 1, 4, 5 järgi mõistes talle vangistuseks 4 aastat.

§ 64lg 1 alusel 5 mõisteti S.

Dementievale liitkaristuseks 7 aastat vangistust, mille algusajaks loeti

1. november
2. Tõkend vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumise või karistustähtaja saabumiseni. S. Dementievalt mõisteti välja menetluskuludena 10 578,20 eurot, mis määrati tasumisele 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
3. G. Ovsepian tunnistati süüdi

§ 133lg 2 p-de 1, 2, 7 järgi karistades teda vangistusega 6 aastat.

Ta tunnistati süüdi ka

§ 214

lg 1 järgi, mõistes karistuseks 3 aastat.

§ 64lg 1 alusel mõisteti G.

Ovsepianile liitkaristuseks 7 aastat vangistust algusajaga

1. november
2. Vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumise või karistustähtaja saabumiseni. Lisakaristusena kohaldati G. Ovsepianile väljasaatmist koos Eesti Vabariiki sissesõidukeeluga 10 aastaks alates Eesti Vabariigist väljasaatmisest. G. Ovsepianilt mõisteti menetluskuludena välja 10 863,20 eurot, mis määrati tasumisele ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. G. Ovsepianilt mõisteti kannatanu M.V. i kasuks välja tsiviilhagi – varaline kahju 490 eurot. Mittevaralise kahjuna mõisteti temalt M.V. i kasuks välja 2000 eurot.
3. Kannatanu N.T. i tsiviilhagi rahuldati osaliselt. S. Dementievalt ja G. Ovsepianilt mõisteti solidaarselt N.T. i kasuks välja varaline kahju summas 579,60 eurot ja mittevaraline kahju summas 2 000 eurot.
4. I. Toompere mõisteti õigeks

§ 133lg 2 p-de 2, 7 järgi.

Ta tunnistati süüdi

§ 214

lg 2 p-de 4, 5 järgi, mõistes karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud karistus jäetakse täitmisele pööramata tingimusel, et I. Toompere ei pane 5 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja kulgemist arvestatakse alates

1. jaanuarist
2. Kaitsjatasu jäeti osaliselt, s.o summas 4138,86 eurot, riigi kanda. I. Toomperelt mõisteti riigi kasuks välja sundraha ja riigi õigusabi kulu summas 5600 eurot, mis tuleb tasuda 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
3. A.A. mõisteti õigeks

§ 133lg 2 p-de 2,7 järgi.

Ta tunnistati süüdi

§ 214lg 2 pde 4,5 järgi, mõistes karistuseks 4 aastat vangistust.

Kohaldades

§ 74lg-d 1,3 jäeti mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui A.A.

ei pane 4 aasta ja 6 kuu jooksul toime uut kuritegu ning täidab

§ 75lg 1 p-des 1-6 sätstatud kontrollnõudeid.

Tema katseaeg algas

1. jaanuarist
3. I. Sirotkin mõisteti õigeks

§ 133lg 2 p-de 1,2,7 järgi.

Ta tunnistati süüdi

§ 323

lg 1 järgi, mõistes 6 kuud vangistust, mida

§ 73lg-te 1,3 alusel ei pöörata täitmisele, kui I.

Sirotkin ei pane 2-aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 10. Sergey Dementiev mõisteti õigeks

§ 133lg 2 p-de 2,7 - § 22 lg 3 järgi.

11. A. Puškin mõisteti õigeks

§ 133lg 2 p-de 1,2,7 järgi.

12. A.A. i, I. Sirotkini, S. Dementievi ja A. Puškini osas apellatsioonimenetlust ei toimu. MAAKOHTU SEISUKOHT S. Dementieva ja G. Ovsepiani süüdistus

§ 133lg 2 p-de 1,2,7 järgi 13.

Kannatanuid peteti ja meelitati tööle Eestis, ent kasutati kuritegeliku tulu saamiseks ära Soomes.

§ 6kohaselt allub tegu Eesti karistusseadustikule.

1. Vaidlus puudub selles, et S. Dementieva ja G. Ovsepian pakkusid süüdistuses nimetatud ajal ja kohas ning kooskõlastatult isiklikult ja I. Sirotkini kaudu kannatanutele Soomes raha 6 teenimise võimalust. Kannatanu N.T. ile ostis laevapileti S. Dementieva palvel tema vend, kes saatis kannatanu Tallinna sadamasse. Vaidluse all ei ole seegi, et Soomes hakkasid kannatanud kaupa varastama, see toimetati hiljem S. Dementieva ja G. Ovsepiani juhendamisel Eestisse ja seejärel üle piiri Venemaale. Varguste eest pidid kannatanud ja A. Puškin ning I. Sirotkin saama nn „töötasu“. Neid asjaolusid tõendavad süüdistatavate, aga ka kannatanute ja tunnistajate ütlused ning kirjalikud tõendid (N.T. i Soomest väljasaatmine, S. Dementieva ja G. Ovsepiani elukohtades ja kasutatud sõiduautos toimunud läbiotsimised ja vaatlusprotokollid, laenuleping D.M. i nimele, ostu-müügi tšekid Soome kauplustest ning Eesti-Vene piiri ületamisega seotud dokumendid).
2. A.I. i, M.V. i, I. Sirotkini, A. Puškini ja N.T. i kinnipidamist seoses vargustega kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Vaadeldud on ka kirjavahetust, mida S. Dementieva pidas I.S. i ja S.T. iga seoses kauba veoga Soomest Eestisse.
3. G. Ovsepian ja S. Dementieva panid toime inimkaubanduse. Ehkki nad süüdistavad teineteist vastastikku, osutavad tõendid kooskõlastatud ühise tahtlusega tegevusele.
4. Kohus luges süüteo tõendatuks kannatanute N.T. i, M.V. i ja A.I. i ütlustega. Kannatanute ütlusi kinnitavad ka tunnistaja L.V., I.T. ja J.I. ütlused ning A. Puškini arvelduskonto väljavõte. Osaliselt kinnitab kannatanu M.V. i ütlusi ka süüdistatav I. Sirotkin. Ka süüdistatava A. Puškini eeluurimisel antud ütlused kinnitavad, et G. Ovsepian ja S. Dementieva teda petsid, pakkudes Soomes laotööd. Kohtus antud ütluste muutmist ta aga veenvalt selgitada ei osanud ning hakkas väitma, et kõik kannatanud olid algusest peale teadlikud, et Soomes tuleb varastada ning N.T. isegi soovis seda, sest varastas juba Eestis. Samal ajal aga kinnitas A. Puškin sedagi, et kuigi ta Soomes vabatahtlikult varastas, ei saanud ta Eestisse tagasi sõita, sest tal puudus isiklik raha ning minemasõitmisel ei saaks ta lubatud raha kätte. Süüdistatava ütlustest tuleneb seegi, et S. Dementieva ja G. Ovsepian tegutsesid Soomes kooskõlastatult („Samira rääkis sama juttu, mida Gevork rääkis“) ning et Soomes Gevork karjus nende peale ja sõimas neid.
5. Kohus luges ülaltoodud tõenditega tõendatuks, et kannatanud meelitati Soome pettusega. Kui kannatanud olid Eestist lahkunud, sunniti neid varastama (kõik kolm kannatanut kinnitasid, et ei soovinud varastada). S. Dementieva ja G. Ovsepian kasutasid kannatanute haavatavat seisundit – tegemist oli noorte (N.T. oli ka lisaks alaealine), elukogemuseta ja kehvas majanduslikus olukorras isikutega, kellel Soome saabudes ei olnud raha, elukohta ja kes ei osanud keelt. Sellisena sattusid nad sõltuvusse G. Ovsepianist ja S. Dementievast, kes võisid pakkuda toitu ja peavarju. G. Ovsepian ja S. Dementieva aga tegutsesid kooskõlastatult ja ühise tahtlusega, sundides kannatanuid enda kasuks varastama.
6. G. Ovsepian tegi kõik kannatanute lahkumise välistamiseks: ähvardas vägivalla kasutamisega ning võlgujäämisega. Seega oli tegelikkuses kannatanute liikumisvabadus piiratud. Kannatanud võtsid ähvardusi tõsiselt, mida näitab see, et grupist lahkusid nad alles siis, kui neid politsei tabas. Mingil ajavahemikul ei teadnud ka teised grupi liikmed, kus nad asuvad ja millal politsei nad vabastab.
7. S. Dementieva ütlusi selles, et ta tegutses vaid G. Ovsepiani survel, kohus usaldusväärseks ei lugenud. Kannatanute ja süüdistatavate ütluste kohaselt tülitsesid S. Dementieva ja G. Ovsepian pidevalt, ent need olid omavahelised tülid, mis organiseeritud „ärisse“ ei puutunud. S. Dementieva rahulolematus G. Ovsepiani julma käitumise osas ei tähenda, et ta oli vastu sellele, kuidas ühine „äri“ toimus ja sunniviisiliselt tegutses. Kannatanute ja süüdistatavate ütluste kohaselt leidis just S. Dementieva isikud, kes hakkasid tema ja G. Ovsepiani heaks Soomes varastama ning pettis osasid neist (kannatanud ja I. Sirotkin). Tema 7 organisseris ka varastatud kauba väljaveo Soomest Eestisse ja edasi Venemaale (süüditatavate ja tunnistajate S. i, T. i, M. i ja O.D. ütlused).
8. Tunnistajate A.N. i ja D.N. ütlusi, et kõik varastasid vabatahtlikult, hindas kohus kriitiliselt, sest need ei haakunud teiste tõenditega. Lisaks andis D.N. eeluurimisel vastupidiseid ütlusi, mida ta ei osanud veenvalt selgitada.
9. G. Ovsepian ja S. Dementieva tegutsesid kaastäideviijatena võrdsete teopanustega. G. Ovsepianile oli Eesti võõras riik, kus tal puudus suhtlusringkond ja võimalus isikute värbamiseks Soome varguste toimepanemiseks. Seevastu S. Dementieva on kohalik paljude tuttavatega isik. Kohus uskus G. Ovsepiani, et just S. Dementieva töötas välja kuritegeliku skeemi, mida nad koos Eestis ja Soomes realiseerisid. Sellele viitab ka asjaolu, et S. Dementieva on ka ise käinud Soomes poodidest varastamast (S. ja O.D. ning A. Puškini ütlused). Selline kuritegelik kogemus puudus G. Ovsepianil. Seega olid rollid jagatud – S. Dementieva värbas (vajadusel pettuse teel) Soome nende heaks vargile ja organiseeris transpordi Soomest kaupade toimetamiseks Eestisse ja sealt edasi Venemaale. G. Ovsepiani ülesanne oli aga sõidutada isikuid poodidesse kaubavargile, vedada see üüritud korterisse, kontrollida nende heaks töötavaid isikuid ja kasutada selleks vajadusel sundi.
10. S. Dementieva ja G. Ovsepian panid inimkaubanduse toime kavatsetult. Nad seadsid eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadsid selle saabumist või pidasid seda võimalikuks. Kannatanute pettus ja nende suhtes tarvitatud vägivald, vabaduse piiramine ja haavatava seisundi ärakasutamine oli rahalise kasumi saavutamiseks hädavajalik tingimus.
11. S. Dementieva, I. Toompere ja A.A. i tegevust, s.o N.T. i vargile sundimist Narvas
12. juunil ja
13. juulil 2019, ei saa kvalifitseerida inimkaubandusena. Tegemist on väljapressimisega, millena see on süüdistuses ka kvalifitseeritud. Sellega seoses arvestas kohus nimetatud episoodi välja nii S. Dementieva kui ka A.A. i ja I. Toompere süüdistusest

§ 133järgi.

G. Ovsepiani süüdistus

§-de 214 ja 201 järgi

1. G. Ovsepiani süüteo luges kohus tõendatuks kannatanu M.V. i ütluste ja neid toetavate tõenditega: kannatanu ema ütluste, panga väljavõtte ning A. Puškini selgitustega. Viimase kinnitusel võttis ta arvelduskontole kantud raha välja ja andis selle üle G. Ovsepianile. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ei andnud G. Ovsepian talle mingit laenu. Kohus järeldas kannatanule lausutud fraasist „satud traumaosakonda“, et M.V. ile anti mõista, et teda kõvasti pekstakse. Võttes arvesse G. Ovsepiani agressiivset käitumist Soomes, oli M.V. il põhjust karta selle lubaduse teokstegemist. Kõlari maksumust tõendab kaardimakse kviitung ja garantiisertifikaat. Kohus luges paljasõnaliseks G. Ovsepiani väited, mille kohaselt tema ei ähvardanud M.V. it, vaid antis talle Soomest tulles 1000 eurot võlgu ja kustutas 600 eurot töötasuna Soomes varastamise eest ning et 72 või 75 eurot kõlari pantimise eest saadud raha pakkus M.V. i talle ise. Need väited on eelkõige ümber lükatud M.V. i ütluste ja pandimaja vastuskirjaga. Viimasest nähtub, et kõlari tõi pandimajja
2. oktoobril 2019 D.M. , kes sai 72 eurot. Tunnistaja D.M. kinnitas, et pantis kõlari D.-nimelise naise palvel, kellele andis üle ka raha. Äratundmisel tundis ta D.-nimelise naisena ära D.N. . Süüdistatav S. Dementieva ütluste kohaselt rääkis talle D.N. , et G. Ovsepian palus tal leida inimese, kelle nimele võiks kõlari pantida.
3. G. Ovsepiani tahtlus oli algusest peale suunatud varalise kasu saamiseks väljapressimise teel. Nii sularaha 150 eurot kui ja JBL-kõlari andis kannatanu talle üle psüühilise vägivalla 8 survel. Süütegu on jätkuv, sest mitu tegu olid ajalised lähedased, sama objekti vastu suunatud ja sarnasel viisil toime pandud ning kantud ühtsest tahtlusest.
4. Süütegu vastab

§ 214

lg 1 ettenähtud kuriteokoosseisule ega vaja eraldi kvalifitseerimist

§ 201

järgi, sest kõlari omastamistegu on hõlmatud

§ 214lg-ga 1.

S. Dementieva, A.A. i ja I. Toompere süüdistus

§ 214järgi 28.

Asjas puudub vaidlus selles, et N.T. varastas Narvas

1. juunil ja
2. juulil 2019 poodides erinevaid esemeid ning andis need üle süüdistatavatele. Seda tõendavad nii isikulised kui ka dokumentaalsed tõendid (Grossi poe videosalvestis ning asitõendi vaatlusprotokoll).
3. Kannatanu N.T. andis üksikasjalikke ütlusi ning tema ütlustes pole alust kahelda. Ütlusi kinnitavad ka teised tõendid - tunnistaja A.G. kinnitusel saatis S. Dementieva N.T. ile jämedas vormis häälsõnumeid tema telefonist kasutades tema kontot VKontaktes. See nähtub ka vaatlusprotokollist. Ka tunnistaja I.U. i kinnitusel oli ta S. Dementieva, I. Toompere, A.A. i ja N.T. i kohtumise juures ning seal nõudis S. Dementieva N.T. ilt varastama hakkamist Soomes halvasti töötamise eest.
4. Kohus konstateeris, et süüdistatavate versioon I. Toompere võla nõudmise kohta on ümber lükatud. Mõlemad kohtumised toimusid just S. Dementieva ettepanekul, kes kaasas A.A. i ja I. Toompere. S. Dementieva lubas I.Toomperele osa N.T. ilt saadavast rahast. Seega kasutas I. Toompere N.T. i suhtes vägivalda selleks, et tagada S. Dementieva nõude täitmist.
5. Vaatlusprotokollist ja videodest nähtub, kuidas N.T. läks Grossi poodi (Rakvere 71) talle pandud võla tagasiteenimiseks. Teda saatsid A.A. ja I. Toompere, kes pidid tagama, et kannatanu varastaks vajaoleva. Nad panid aktiivselt erinevat kaupa N.T. i korvidesse ja tagasid, et kannatanu poest ei lahkuks ja täidaks korvi. Seega tegutsesid S. Dementieva, I. Toompere ja A.A. ühise tahtlusega, milleks oli varalise kasu saamine väljapressimise teel, milleks igaüks andis oma panuse. S. Dementieva ähvardas kannatanult ja nõudis temalt raha ning tagas A.A. i ja I. Toompere juuresolekuga selle, et kannatanu võtaks ähvardusi tõsiselt ja käituks vastavalt nõudmisele. I. Toompere kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ning ka A.A. ähvardas teda. Kannatanu pandi S. Dementieva autosse istuma, millega piirati tema vabadust. Reaalset võimalust autost lahkumiseks süüdistatavate nõusolekuta tal polnud. Ära hirmutatud kannatanu pidi järgima süüdistatavate juhiseid oma tahte vastaselt. Subjektiivse koosseisu mõttes tegutseti kavatsetult. Karistused
6. G. Ovsepiani süü

§ 133lg 2 p-de 1,2,7 järgi on keskmine.

Teo pani ta toime otsese tahtlusega. Tema osalus pole S. Dementieva omast suurem. G. Ovsepiani füüsiline panus on suurem, sest just tema kontrollis kannatanute tegevust Soomes, sõidutas grupi vargile, kasutas kannatanute suhtes psüühilist ja füüsilist vägivalda. Samas töötas S. Dementieva välja kuritegeliku skeemi, värbas isikuid ja kontrollis kauba liikumist. G. Ovsepiani karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Ta on varem kohtulikult karistamata. Seega tuleb talle mõista vangistus, mis jääb allapoole

§ 133lg 2 sanktsiooni keskmist määra.

33.

§ 214lg 1 on II astme kuritegu.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. G. Ovsipeani süü on keskmisest suurem - ta kasutas kannatanu M.V. i vastu kasutati tõsiseid ähvardusi: lubadust tema ja ta pere tappa. Rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud, kuivõrd süüdistataval puudub legaalne sissetulek. Karistuse eesmärke täidab tema 9 karistamine vangistusega. Karistus peab jääma natuke üle

§ 214lg-s 1 ette nähtud keskmist määra.

Karistuste liitmisel mõistis kohus G. Ovsepianile liitkaristuse üksikkaristusest raskeima suurendamise teel. 34. Kohus nõustus prokuratuuri poolt taotletud lisakaristusega. G. Ovsepian on Venemaa kodanik. Ta viibis Eestis tähtajalise viisa alusel, mille kehtivus on käesolevaks ajaks lõppenud, s.o süüdistaval puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks pärast vanglakaristuse lõppemist. G. Ovsepiani ja tema lähedaste elukoht on Venemaa. Tegemist ei ole integreerunud välismaalasega. G. Ovsepiani alaealine laps elab Eestis. Lapse ema S. Dementieva ei soovi enam G. Ovsepianiga suhelda viimase korduva vägivaldsuse tõttu. G. Ovsepianil puudub Eestis legaalne sissetulek ning ka Eestisse ei saabunud ta tütrega suhtlemise vaid raskete kuritegude toimepanemise eesmärgil. Eesti õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles süüdistatava sunniviisilise lahutamise oma lapsest ja G. Ovsepiani õiguse suhelda oma lapsega Eesti territooriumil. Võttes arvesse G.Ovsepiani toimepandud kuritegude raskust ja laadi, tema süü suurust ja õiguskorra kaitsmise huvisid, tuleb kohaldada tema suhtes

§ 54ettenähtud lisakaristust maksimummääras.

35. S. Dementieva karistamisel

§ 133

lg 2 p-de 1,2,7 järgi arvestas kohus kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. S. Dementieva süü on keskmine – ta pani teo toime otsese tahtlusega. Tegemist on varem karistamata isikuga, kelle ülalpidamisel on alaealised lapsed. Seetõttu tuleb karistus mõista alla keskmist määra.

1. Väljapressimise episoodi puhul kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süü on keskmisest väiksem. Kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega. Arvestades süüdlase isikut, pidas kohus põhjendatuks mõista karistuse sanktsiooni alammääras.
2. Karistust kergendavaks asjaoluks ei ole G. Ovsepiani ja S. Dementieva süü tunnistamine, kuivõrd süüdistatavad eitasid oma tegusid.
3. I. Toomperele karistust mõistes arvestas kohus, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüd pidas kohus keskmisest väiksemaks. Süüdistatav pani teo toime otsese tahtlusega. Tegemist on varem karistamata isikuga, kes oli kuriteo toimepanemise ajal vaid 19aastane. Seetõttu pidas kohus karistuseesmärkidele vastavaks karistust sanktsiooni alammääras ning

§ 73kohaldamist.

Tsiviilhagid

1. G. Ovsepiani süüline käitumine tekitas M.V. ile mittevaralise kahju. Tema teol ja kannatanule tekitatud varalise ja mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos. Kannatanu asetati olukorda, kus ta oli sunnitud varastama. Talle avaldati psüühilist survet ja ähvardati. Kannatanu uskus ähvarduste täideviimist. Kui süüdistatav G. Ovsepian ei olnud rahul kannatanu panusega varguste toimepanemisel, siis ta karjus ja tõstis häält. Kannatanu ei julgenud emale sellest teada anda, et mitte panna teda muretsema. Ähvardused kõlasid nii kannatanu enda kui tema pere suunas. Ähvardati ka tervisekahjustuse tekitamisega. G. Ovsepian nõudis kannatanult 2000 euro suurust hüvitist Soomest lahkumiseks, millest samuti nähtub, et kannatanu oli süüdistatava tahtele allutatud. Ta pidi varastama ka enda ning süüdistatava toidu. Kannatanu jäi kahel korral Soomes vahele ning veetis öö arestikambris. Arvestades kannatanu vanust, oli arestikambris viibimine talle kahtlemata ebameeldiv. Kannatanu kartis süüdistatavat, mida näitab see, et ta ei julgenud istungile tulla. M.V. i nõue on põhjendatud ja õiglane summas 2000 eurot. 10
2. Varalise kahju (490 eurot) tõendamiseks on kannatanu andnud üksikasjalikud ütlused ära võetud telefoni ja kõlari omandamise asjaolude suhtes. Süüdistatava ähvarduste mõjul kandis ema arvelduskontot ja kannatanu palvel ema kandis üle kokku 150 eurot, mida G. Ovsepian kasutas oma äranägemisel. Vaidlust ei ole selles, et kannatanule tekitati varaline kahju ja selle tekitajaks oli süüdistatav.
3. Kannatanu N.T. esitas kohtueelses menetluses tsiviilhagi. Ta taotles varalise kahju (580 eurot) ja mittevaralise kahju hüvitamist(10 000 eurot igalt süüdistatavalt). Tsiviilhagis on varalise kahjuhüvitise nõude ja mittevaralise kahjuhüvitise nõude sisu avatud ja põhjendatud. Kohtuistungil kannatanu andis küllaldaselt üksikasjalikke ütlusi, millest nähtub nii varalise kui mittevaralise kahjuhüvitise tekkimise alus ja põhjendus. Tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt.
4. Varaline kahju on põhjendatud. Hagiavalduses toodu ning kohtuistungil avaldatu kohaselt jäid kannatanu asjad Soome. Nende kättesaamiseks tehtud jõupingutused tulemusi ei andnud. N.T. il tekkinud 579,60 euro suurune varaline kahju mõisteti solidaarselt välja S. Dementievalt ja G. Ovsepianilt.
5. S. Dementieva ja G. Ovsepian põhjustasid oma süülise käitumisega kannatanule mittevaralise kahju. Pakkudes kannatanule tööd, allutati ta Soomes vargusi toime panema. Kannatanu isikuõigusi rikuti: ta ei saanud vabalt liikuda ega lahkuda, teda ähvardati ning nõuti varguste toimepanemist Soomes, aga hiljem ka Eestis. Süüdistatav nõudis 1500 euro üleandmist. Kannatanu ei saanud kasutada pangakaarti, sest see oli G. Ovsepiani käes ja kontrolli all. Takistatud oli ka telefoni kasutamine. Kannatanu tegevust Soomes kontrollis G. Ovsepian. Süüdistatavad panid teo toime alaealise suhtes. Samas ei rakendatud tema suhtes füüsilist vägivalda. Seetõttu pidas kohus põhjendatud hüvitise suuruseks 2000 eurot, mille mõistis solidaarselt välja S. Dementievalt ja G. Ovsepianilt. APELLATSIOONID I. Toompere kaitsja apellatsioon
6. Kaitsja D. Matvejev palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, s.o I. Toompere süüdimõistmises

§ 214lg 2 p-de 4, 5 järgi ja 4 aasta pikkuse vangistuse osas.

Mõista I. Toomepere

§ 214lg 2 p-de 4,5 järgi õigeks.

Kui ringkonnakohus leiab, et I. Toompere süütegu on kvalifitseeritud õigesti, palub apellant kohaldada

§ 61

lg-s 1 sätestatut ja vähendada karistust

§ 214lg 2 p-de 4, 5 järgi alla seaduses sätestatud alammäära.

Kui ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu

1. jaanuari 2021 kohtuotsus tuleb tühistada, ent uut otsust teha ei saa, tagastada asi samale maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks. Jätta menetluskulud riigi kanda.
2. Viru Maakohtu otsusest ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine faktiliste asjaolude tuvastamisel jälgitav.
3. Vaidlus on ka asjaoludes, milles kohtu arvates vaidlus puudub (vt otsuse p 22). Nimelt panid süüdistatavad N.T. ile
4. juulil 2019 Narvas Grossi kaupluses ostukorvi erinevaid esemeid, ent ta ei varastanud neid, vaid pöördus kaupluse töötaja poole ning kohale kutsuti politsei – seega on kohus asjaolud tuvastanud valesti.
5. Otsuse p-s 23 esitas kohus N.T. i ütlused ja märkis, et need on muude tõenditega kinnitatud. Tõendid kohus ei nimetanud ega selgitanud, kuidas need N.T. i ütlusi kinnitavad. Isikulise tõendiallikate puhul tuleks hinnata nende usaldusväärsust, elulist usutavust ja järjepidevust. 11 N.T. i ütlused ei lange S. Dementjeva, A.A. i ja I. Toompere ütlustega kokku. Samas punktis ei selgita maakohus, kuidas S. Dementieva poolt N.T. ile jämedas vormis häälsõnumite saatmine A.G. telefonist seondub I. Toomperele inkrimineeritud kuriteo asjaolude ja süüga. Samas punktis on kohus ebaõigesti hinnanud tunnistaja I.U. i ütlusi.
6. Otsuse p-s 24 esitas kohus lühidalt süüdistatavate S. Dementieva, A.A. i ja I. Toompere ütlused ja tegi järgmises punktis järelduse, et süüdistatava I. Toompere versioon iseseisva võla nõudes on ümber lükatud. Järgmises punktis ei ole jälgitav, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et S. Dementieva lubas I. Toomperele osa rahast, mis ta N.T. i käest pidi saama. See võib tuleneda kannatanu ütlustest, kuid kohus ei hinnanud selle tõendiallika usaldusväärsust, elulist usutavust ega järjepidevust. Keegi süüdistatavatest ei rääkinud sellest, et S. Dementieva lubas I. Toompere osa N.T. ilt saadavast rahast. Seega ei tuvastanud maakohus õigesti asjaolu, et I. Toompere tegutses selles episoodis iseseisvalt oma enda võla nõudes.
7. Otsuse p-s 25 järeldas kohus, et I. Toompere ja A.A. i roll oli tagada, et kannatanu varastaks mida vaja ning tagada oma tegevusega, et kannatanu ei lahkuks poest, vaid täidaks korvi. Sellise järeldusega ei saa nõustuda. Vaatlusprotokolli ja videotega ei ole võimalik tuvastada, et N.T. läks poodi tagasi teenima võlga. Seda oleks võimalik teha hinnates vaatlusprotokolli ja videosalvestisi koos teiste tõenditega. Teiseks ei ole kohtu järeldus kooskõlas videosalvestistel fikseeritud asjaoludega, kuna I. Toompere ja A.A. lahkusid poest N.T. ist varem, mistõttu ei saanud nad tagada, et N.T. poest ei lahkuks. Antud juhul võib tegemist olla süüteokatsega.
8. Kohtukõnes rääkis kaitsja korduvalt I. Toompere ebaselgest süüdistusest. Süüdistus
9. juuli 2019 episoodis on väljendatud ühe lausega - “samuti tema, tegutsedes vastavalt Samira Dementieva korraldusele, nõudes koos A.A. iga 1500-eurose võla tagastamist, sundis alaealist N.T. it 16.07.2019 kell 20.08 Narvas, Rakvere 71 asuvast Grossi kauplusest varastama toiduaineid”. Tehes süüdimõistetava kohtuotsuse ebaselge süüdistuse põhjal, väljub kohus süüdistuse piiridest.
10. Lõpuks tegi maakohus järelduse, et kuritegu on toimepandud kavatsetult, ent kuidas selline veendumus kujunes, otsusest ei nähtu.
11. Arusaamatuks jääb puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata jätmine. Kuigi I. Toompere süüd ei tunnistanud, kahetses ta kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamist. Isikul on õigus mitte nõustuda talle esitatud ebaselge süüdistusega, ent see ei välista puhtsüdamlikku kahetsust.
12. I. Toompere süüditunnistamise korral palus kaitsja kohaldada karistust, mis jääb alla seaduses sätestatud alammäära. Kohus taotlusele ei vastanud. I. Toompere on väga noor varem karistamata isik, kes võis elulise kogemuse puudumise tõttu tegusid valesti hinnata. Mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele. Kuna

§ 214

lg 2 p-de 4,5 järgi saab mõista miinimumkaristusena vaid 4-aastase vangistuse, tuleks eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes vähendada I. Toompere karistust alla seaduses sätestatud alammäära. S. Dementieva ja tema kaitsja apellatsioon 54. Kaitsja E. Erro apellatsioonis palutakse tühistada Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021.a. kohtuotsus S. Dementieva süüdi tunnistamise osas

§ 133

lg 2 p-de 1, 2, 7 ja § 214 lg 2 pde 1, 4, 5 järgi, mõista ta õigeks ja vabastada vahi alt. Jätta kannatanu N.T. i tsiviilhagi rahuldamata ning riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda. Kui ringkonnakohus siiski leiab, et esinevad alused S. Dementieva süüditunnistamiseks, tühistada maakohtu otsus karistuse osas ja karistada teda tingimisi vangistusega kohaldades

§ 73või 74 sätted.

12

1. S. Dementieva ei ole kuritegusid toime pannud. Süüd välistavad tõendid jättis kohus aga tähelepanuta ning eksis põhjendamiskohustuse vastu (järelduste kujunemine ei ole jälgitav, tõendeid on hinnatud ühekülgselt ja eelarvamuslikult ning kaitsjate õiguslikud hinnangud toimunule on jäetud tähelepanuta), mis on KrMS § 339 lg 2 rikkumine.
2. S. Dementieva tuleb õigeks mõista

§ 133lg 2 p-de 1,2,7 järgi.

1. Ekslik on kohtu järeldus, mille kohaselt pakkusid S. Dementieva ja G. Ovsepian süüdistuses nimetatud ajal ja kohas kooskõlastatult nii isiklikult kui ka I. Sirotkini kaudu võimalust minna Soome raha teenima. Kannatanu A.I. i kutsumise initsiatiiv tuli I. Sirotkinilt, mitte S. Dementievalt. I. Sirotkin ostis ka laevapileti ja saatis selle A.I. ile VK sotsiaalvõrgustiku kaudu. S. Dementieva nägi A.I. it esmakordselt Soomes
2. mail 2019, enne seda tal mingit jutuajamist A.I. iga töö ja palga suhtes ei olnud.
3. Kannatanu M.V. i ja süüdistatava I. Sirotkini ütluste kohaselt said nad esmakordselt laeval teada, et nende töö Soomes hakkab seisnema varguste toimepanemises ning ettepanek oli ootamatu. Need ütlused on ümber lükatud süüdistatavate S. Dementieva, G. Ovsepiani ning A. Puškini ütlustega. S. Dementieva kinnitusel teadsid I. Sirotkin ja M.V. i algusest peale, et lähevad Soome varastama. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et S. Dementieva tegi isiklikult või I. Sirotkini kaudu kannatanule ettepaneku „minna Soome, et raha teenida“ (otsuse p 5).
4. A. Puškini ütluste kohaselt teadis ta algusest peale, et hakkab Soomes varastama ja seda teadsid ka I. Sirotkin ja M.V. i. A. Puškin selgitas, et „laotöö“ legend mõeldi vanemate jaoks, kellele ei saanud rääkida tõtt Soome varastama sõitmisest. Legend elab kannatanute mälus, mistõttu on seda kerge esitada vanematele, menetlejale, varguste toimepanemise õigustamiseks ning kannatanu staatuse saamiseks. Julgust tunnistada, et ta algusest peale teadis Soome varastama minemisest, jagus vaid A. Puškinil. Kannatanud kartsid, et neist saavad kahtlustatavad ja seejärel süüdistatavad.
5. Kohus leidis, et

§ 133kuriteokoosseis on täidetud nii G.

Ovsepiani kui ka S. Dementieva poolt. Selline järeldus ei ole tõendipõhine. Süüdistatav A. Puškini ütluste kohaselt puudus S. Dementieval teopanus varguste toimepanemises. Ta tegi vaid süüa ja koristas (A. Puškini, A.I. i ja M.V. i ütlused), ei avaldanud kellelegi psühholoogilist survet ega sundinud varastama. Keegi kannatanutest ei pöördunud S. Dementieva poole abipalve või Eestisse tagasipöördumise sooviga ega olnud haavatavas olukorras. Ka vargused toimusid võrdsetes tingimustes – süüdistatavad I. Sirotkin ja A. Puškin läksid koos kannatanutega poodi ja lahkusid kõik koos, nad varastasid ka ise poodidest kaupa ja aitasid seda teha kannatanutel. Kõiki Soome saabunuid ühendas soov teenida raha varguste toimepanemisega ning keegi (sh G. Ovsepian) ei sundinud kannatanuid nende tahte vastaselt vargusi toime panema ega tarvitanud füüsilist vägivalda.

1. Süüdistatavate I. Sirotkini ja A. Puškini ning kannatanute ja tunnistajate A.N. i ja D.N. ütlustest nähtus, et G. Ovsepian oli rahulolematu, sõimas ja solvas siis, kui poisid enda järel ei koristanud, tekitasid korralagedust ja lärmasid. Alust karta G. Ovsepiani ei olnud. Kõik süüdistatavad ja kannatanud olid pärit ühest linnast, arvulises ülekaalus ja pikemat kasvu. S. Dementievaga aga olid Soomes kõigil sõbralikud suhted. Ülekuulamisel vastas A. Puškin, et N.T. „tavapäraselt, kui ta rääkis telefonitsi, siis ta läks eemale”. Seega on N.T. i ütlused A. Puškini ütlustega ümber lükatud. 13
2. Ümber on lükatud N.T. i ütlused, et ta ei tahtnud varastada ja tegi seda sunni mõjul olles I. Sirotkini ja A. Puškini kontrolli all. Samuti on ümber lükatud temalt dokumentide äravõtmise väide ning see, et ta oli kinnine ega suhelnud poistega hirmu tõttu. Nimelt rääkis N.T. , et G. Ovsepian helistas tema juuresolekul S. Dementievale ja väljendas rahulolematust, et viimane saatis nii noore poisi varastama. A.A. i ütluste kohaselt teadis N.T. algusest peale, et hakkab Soomes varastama, kuna S. Dementieva tegi ettepaneku Soomes varguste toimepanemiseks tema juuresolekul. N.T. palus Soome saabudes kõigi juuresolekul ta sinna jätta (vt süüdistatavate A. Puškini ja I. Sirotkini ütlused). Süüdistatavad A. Puškin, I. Sirotkin ning G. Ovsepian kinnitasid, et N.T. suhtes ja naljatles nendega.
3. N.T. i väide dokumentide äravõtmise kohta ei vasta tõele. S. Dementieva ja G. Ovsepian selgitasid, mis põhjusel pidid olema dokumendid enda käes. Tõele ei vasta ka väide tõlgi tagamata jätmise kohta politseijaoskonnas. Kõikidele süüdistatavatele (A. Puškin ja I. Sirotkin), kes peeti koos N.T. iga kinni, tagati tõlk. Ka kannatanute M.V. i ja A.I. i ütluste kohaselt tagati neile politseis tõlk. A.I. i ütluste kohaselt olid mobiiltelefonid neil alati käes. N.T. i ütlused, et korter ööseks lukustati, on ümber lükatud süüdistatavate ja tunnistajate D.N. ja A.N. i ütlustega, kes kinnitavad, et uks suleti ööseks riiviga. Seetõttu vägivaldsest kinnihoidmisest rääkida ei saa. S. Dementieva oli Soomes vähem kui kaks nädalat. Seega oleks M.V. i ja/või A.I. võinud soovi korral koos temaga ära sõita.
4. N.T. i poolt kirjeldatud asjaolud, et 09.06.2019 hommikul ütles Gevork Ovsepian köögis viibides ja rusikaga vastu lauda lüües: „Ei, sa hakkad varastama!“ pole eluliselt usutavad. Kannatanu versiooni kohaselt toimus jutuajamine hommikul, kui kõik veel magasid. Löögist vastu lauda ja G. Ovsepiani valju hääle peale keegi ei ärganud. Mitte keegi ei küsinud N.T. i käest, mis tema ja G. Ovsepiani vahel juhtus, s.o miks G. Ovsepian karjus ja rusikaga vastu lauda lõi?
5. N.T. i ütluste kohaselt õpetasid teda varastama I. Sirotkin ja A. Puškin, viimase ütlustega on see väide aga ümber lükatud. N.T. i varastama õpetamiseks vajadust polnud, sest tal oli alkoholi varastamisega varasemaid kogemusi, millest ta teatas Helsingi sadamasse jõudes G. Ovsepianile püüdes veenda teda sinna jätma. Neid ütlusi kinnitasid ka G. Ovsepian, S. Dementeva ja teised. Seega jõudis kohus valearvamusele, nagu oleks S. Dementieva petnud kannatanu N.T. it Soome tööle saates.
6. Ka kannatanu väidetav ähvardamine ja tema sundimine kõikide järelt korterit koristama, nõusid ja põrandat pesema ei leidnud kinnitust. Keegi Soomes elanud isikutest ähvardusest ei räägi. Ka tunnistaja A.N. ei kinnita fakti, nagu oleks N.T. it sunnitud ähvardusega vargusi toime panema. Kõik kannatanuga ühel ajal Soomes viibinud isikud kinnitasid, et ta pani vargused toime vabatahtlikult ning tuli pärast väljasaatmist S. Dementieva juurde selle eest töötasu saama.
7. Kannatanu N.T. il oli S. Dementievat ja G. Ovsepiani laimates omakasupüüdlik motiiv tsiviilhagi (70 000 eurot) näol.
8. Ka kannatanu A.I. teadis, et läheb Soome vargile, mida kinnitavad I. Sirotkini, G. Ovsepiani ja M.V. i ütlused. Fakte moonutas kannatanu selleks, et veenda kohut enda kannatanustaatuses ja halbades elamistingimustes - M.V. i ja I. Sirotkini ütluste kohaselt magas ta ööselt teistest eraldi. A.I. i ütlused, mille kohaselt tal puudusid dokumendid ning ta ei teadnud oma viibimiskohta, on ümber lükatud M.V. i ütlustega, kes kinnitas, et dokumendid olid A.I. il kaasas kui politsei nad kinni võttis. Ka M.V. i ütluste kohaselt oli A.I. nõus Soomes varguste toimepanemisega ning oli sellest teadlik Ilja kaudu. Juba esimesel päeval mindi varastama. Elati 14 ja varastati koos, M.V. i kasutas Soomes elades emaga suhtlemiseks telefoni ja suhtles temaga, ent ei rääkinud, millega tegeleb, sest ei tahtnud ema muretsema panna. S. Dementieva kaitses poisse G. Ovsepiani karjumise eest. M.V. i kinnitusel olid dokumendid ja telefon tal alati kaasas ja ta kasutas neid vabalt. G. Ovsepian helistamisi ei kontrollinud, A.I. garaažis ei töötanud. Suhted olid sõbralikud, visati nalja (vt ka foto, kus kõik laua taga istuvad ja naeravad), vabal ajal käidi jalutamast, kõik said vabalt väljuda (sh A.I. ). Viimane sai emale vabalt helistada, sest magas köögis teistest eraldi, keegi teda ei jälginud, elati ühesugustes tingimustes. Seega on ka M.V. i ütlustega ümber lükatud A.I. i ütlused, mille kohaselt ta sai alles Soomes viibimise aja lõpus vabalt telefoni kasutada.
9. Lisaks ei ole A.I. i ütlused ka usaldusväärsed – ta teadis, et läheb Soome varastama, mingeid ladusid polnud ning varastama sõideti kohe, et varastada A.I. ile tossud. Ta näitas ette tossud, mille I. Sirotkin ja A. Puškin talle varastasid. Pärast sõideti aga toidupoodi toiduvargile ning selles osales ka A.I. . I. Sirotkini kinnitusel oli A.I. il lähedastega suhtlemise võimalus ning ta kirjutas neile midagi. Lisaks lõi ta Internetis vestlusruumi, kuhu lisas ka M.V. i ja I. Sirotkini. Seal arutati, et G. Ovsepian poisse sõimab ja keelab neil suitsetada, varastamisest juttu polnud. I. Sirotkini kinnitusel olid suhted A.I. i ja M.V. i ning tema vael head – suheldi tihedalt, kirjutatati, kasutati Internetti. Kõik sõitsid Soome vabatahtlikult, vargile sundimisest polnud juttugi. Seega ei värvanud ega petnud S. Dementieva kedagi – varguse ettepaneku tegemine ei tähenda värbamist.
10. Kannatanute versioon ei ole usaldusväärne. Õigeksmõistvate tõendite igakülgset analüüsi ei toimunud. Kannatanute ütlused on omavahel ka vastuolus, osaliselt aga süüdistatavate ütlustega kooskõlas. N.T. naasis Eestisse
11. juunil 2019, kriminaalasi algatati
12. juulil 2019, mis näitab, et selle ajendiks olid tegelikult Eestis asetleidnud sündmused.
13. Süüdistus rajaneb prokuröri oletustel kannatanute versioonil. Süüdistatavate ja tunnistajate D.N. ja A.N. i ütlustega kinnitust ei leidnud. Kokkuvõtlikult teadsid kõik kannatanud, milleks nad Soome sõitsid ja millist tööd neile pakuti. Igaühel oli vaba valik, kas nõustuda Soome sõitmisega või jääda Eestisse. Soome jõudes pakkus G. Ovsepian välja valiku – kas sõita tagasi Eestisse või jääda Soome. Kannatanud võtsid vastu vabatahtliku ostuse jääda varastama. Kannatanutel oli liikumisvabadus, vaba aeg, dokument enda valduses. Vägivalda ei kasutatud, kannatanud said puhata. Kannatanud ei pöördunud abi saamiseks politseitöötajate poole ega rääkinud enda sunniviisilisest Soomes kinnihoidmisest ega kaupade varastama sundimisest. Igal ajal võisid kannatanud sõita koju, vabalt telefoni kasutada ja sotsiaalvõrgustikes olla, kõik elasid ja sõid ühesugustes tingimustes ja sama toitu, keegi kedagi ei petnud. Tehti konkreetne ettepanek varastada ja küsiti kannatanute soove. Kannatanud ei olnud inimkaubanduse ohvrid, sest neid ei meelitatud vägivalla ega pettusega olukorda, kus nad oleksid sunnitud varastama.
14. S. Dementieva tuleb ka väljapressimise süüdistuses õigeks mõista.
15. S. Dementieva ei kasutanud N.T. i suhtes vägivalda – kõhtu lõi teda I. Toompere selle eest, et kannatanu teda sotsiaalvõrgustikus ähvardas (vt I. Toomepere ütlused). See tuli ka S. Dementieva ja A.A. i jaoks üllatusena, sest eelnevat kokkulepet vägivalla kasutamiseks polnud. I. Toomepere lõi N.T. it isiklike vaenulike suhete tõttu, sest viimane ei tagastanud talle pikka aega võlga. Seega polnud I. Toompere vägivald seotud rahalise kasu üleandmise nõudmisega.
16. S. Dementieva ei saatnud K.T. kaudu SMSi seoses varalise kasu üleandmise nõudmisega, vaid soovist kontakteeruda. Ka A.G. VK.COM portaali kaudu saadetud kaks häälsõnumit olid ajendatud soovist saada kokku, mitte rahalise kasu üleandmise nõudmisega. 15
17. S. Dementieva sõnul palus I. Toompere N.T. il minna BMWsse kauplusesse sõitmiseks. Tema sai aru, et N.T. pidi panema toime varguse I. Toompere võla katteks. A.A. vestlustes ei osalenud. S. Dementieval juhtimisõigus puudub, ta kartis sõidukit teistele anda ning sõitis ise kaasa. Roolis oli I. Toompere. S. Dementieva ei väljunud sõidukist ega palunud midagi enda jaoks varastada. N.T. ise küsis, mida S. Dementievale varastada, ent tema arvates sooritas N.T. varguse vabatahtlikult. Naastes andis N.T. I. Toomperele mingi alkoholi, S. Dementievale aga Rafaello kommikarbi, mispeale sõideti tema maja juurde ja mindi lahku.
19. juulil 2019 jalutas S. Dementieva koos G. Ovsepiani, D.N. ja oma noorema tütrega vanaema maja lähistel, kui nende juurde tulid A.A. ja I. Toompere. A.A. kutsus telefoniga välja N.T. i. Viimane seisis koos A.A. i ja I. Toomperega teistest eemal ning vestles nendega ja leppis kokku, et läheb kauplusesse ja sooritab varguse. Seejärel läksidki A.A. , I. Toompere ja N.T. Grossi kauplusesse 300 m kaugusele. S. Dementieva koos noorema tütre ja D.N. ga aga läksid koju. Sinna tuli nende juurde A.A. , kes teatas, et N.T. peeti varguse eest kaupluses kinni ja anti üle politseile. S. Dementieva initsiatiivil N.T. vargusi Narva linna kauplustest ei sooritanud, vaid tegi seda I. Toompere nõudmisel ja viimasele võla katteks.
20. S. Dementieva ja G. Ovsepiani eesmärgiks oli üksnes otsida N.T. iga kontakti, et viimane lõpetaks informatsiooni levitamise Narvas Soomes varguste toimepanemise kohta ning selle organisaatoritena S. Dementieva ja G. Ovsepian nimetamise. Kuna N.T. S. Denentieva kõnedele ei vastanud ja vältis suhtlust, kasutas ta kolmandate isikute abi kontakti leidmiseks. Ta tunnistab, et tegi seda väga ebakorrektsel ja solvaval viisil, ent vabandas hiljem N.T. i ja tema tütarlapse ees. S. Dementieva ei saanud varalist kasu ning tal puudus kasusaamise motiiv.
21. Arvestades S. Dementieva rolli, on karistus liiga range isegi, kui ta oleks kuriteod toime pannud. S. Dementieva ülalpidamisel on kaks alaealist ema hoolt vajavat last. Tal puuduvad sõltuvused, ta on vigadest aru saanud ning sellestki, et tuleb teha tööd ja lapsi kasvatada olles neile eeskujuks. Alles vanglas sai ta aru, kui hirmus on oma kahest lapsest lahus olla ja mitte näha tütarde sirgumist. S. Dementieval ei ole alkoholi- ega narkosõltuvust. Karistus ei vasta teo raskusele, sest mingeid raskeid tagajärgi ei ole S. Dementieva kellelgi põhjustanud. Kõik teadsid, mis eesmärgil nad Soome sõidavad ja kannatanutel mingeid pretensioone S. Dementieva vastu ei olnud. Samira Dementieva apellatsioon
22. Süüdistus

§ 133ei ole tõendatud.

1. Kannatanute ütlused (sh M.V. i ja A.I. i) ütlused on omavahel vastuolus.
2. A.I. i lugu garaažis töötamisest on väljamõeldis (vt teiste poiste ütlusi), sest juba esimesel päeval varastas ta endale riideid, kuna tuli katkiste tossude ja kehvade riietega. Kaupa aga hoiti korteris. I. Sirotkin tegi A.I. ile ettepaneku vargile minna, ent ta mõtles veel järele ja sõitis teistele järele. A.I. ile olid küll tossud suured, ent ta valis need endale ise, poisid aitasid varastada ja A.I. rõõmustas uute riiete ja jalanõude üle. A.I. valetab ka elutingimuste kohta. Nad ei maganud neljakesi ühes toas ja tema põrdandal, vaid kõik poisid kinnitavad, et A.I. magas köögis mugaval diivanil suurepäraselt remonditud korteris. Vargile hakkas ta esimesest päevast (mitte kolmandast) omal soovil. VK võrgustikus loodud vestluses aga narrisid nad G. Ovsepiani, vestlesid sõbralikult ning kõik olid tegevusega rahul.
3. Eluliselt usutav ei ole A.I. i jutt sellest, et ta ei teadnud oma viibimiskoha linna – maanteel on sildid ning asukohta sai ta vaadata ka telefonist. 16
4. M.V. i ütluste kohaselt elati võrdsetes tingimustes, kedagi varastama ei sunnitud, igaüks võis Soomest lahkuda ja koju naasta. Suhted olid sõbralikud, suheldi telefoni ja Interneti kaudu. Heades tingimustes ja õnnelikena elamist tõendab ka foto M.V. ist, A.I. ist, I. Sirotkinist, A. Puškinist ja G. Ovsepianist. Kannatanutel ei jätkunud julgust kriminaalvastutuse kartuses üles tunnistada. Kõik soovisid teenida, riietuda ja koju erinevat kaupa viia. Ka varem tegelesid kannatanud varastamisega, ent igaüks ei ole võimeline oma tegude eest vastutama. Valetamise ohvriks on nüüd sattunud S. Dementieva. Ka oma vanematele polnud julgust valet tunnistada, mõeldi välja laotööle sõitmise legend, mis nüüd elab poiste mälus.
5. Algselt pakuti vargileminemist A. Puškinile, kes sellega nõustus. Hiljem pakkus S. Dementieva sama välja oma sugulasele I. Sirotkinile, kellelt uuris, kas viimasel on sõpru, kes oskavad varastada ja tahavad raha teenida. I. Sirotkin pakkuski välja M.V. i, kes sellega nõustus. Nad saatsid dokumentide fotod, piletid ostis S. Dementieva, poisid ööbisid tema juures selleks, et hommikul koos ära sõita. Poisid armastasid varastamist. Neil olid head elamistingimused, palju vabu päevi ning juba esimesel kohtumisel arutati, mitu päeva varastatakse. Hommikul sõideti koos praami peale, kohalejõudes üüriti remonditud, heade tingimustega korter. Poisid pidid varastama teisipäevast laupäevani, pühapäeval ja esmaspäeval aga puhkama. Saabudes olid kõik rahulolevad, uhkustasid uute asjadega, õhtul aga naerdi ja vesteldi sõbralikult. S. Dementieva oli korteris, tegi süüa ja koristas. Puhkepäevadel tegeldi omade asjadega, jalutati, supeldi, joodi õlut ja suheldi. Kui K.M. perekondlikel põhjustel ära sõitis, helistasid poisid A.I. ile, kes nõustuski vargile tulema. Järgmisel päeval läksid poisid talle vastu. Kohe mindi varastama A.I. ile riideid ja kaupa. Seejärel naasti koju, kus A.I. iga tutvus ka S. Dementieva. A.I. kiitles oma uute riietega, ta jagas oma saladusi ja isiklikke läbielamisi. Pooleteist näidalat pärast Soome jõudmist tekkis S. Dementieval G. Ovsepianiga konflikt ja igatsus laste järele ning ta sõitis ära. Keegi ei tahtnud S. Dementievaga kaasa sõita, vaid soovisid jääda raha teenima ja riietuma. Igapäevastest videokõnedest oli aga näha, et kõik on hästi. Kui keegi ka kinni peeti, lasti ta ruttu vabaks, sest summad polnud suured. Kõigile võimaldati tõlki ning vajadusel saanuks nad paluda Soome politseilt abi. Seda aga ei tehtud soovides varastada. Ka asjaolu, et pärast 3-päevast kinnipidamist helistasid poisid G. Ovsepianile selmet ära sõita, kasutades sidevahendeid ja dokumente, näitab, et varastamine oli nende soov ja elustiil. Praamipilet pole kallis ning Soomest Eestisse jõuab 2 tunniga.
6. Poisse oli palju ja varastama neid ei sunnitud. Eluliselt tõenäoline ei ole, et just need 3 kannatanut ei teadnud vargileminemisest.
7. Keegi poisse varastama ei õpetanud, sest nad oskasid seda ise. A.I. il ega M.V. il polnud midagi S. Dementieva vastu. M.V. iga suhtles S. Dementieva oma kinnipidamiseni. M.V. i kinnitas, et võis igal ajal koju sõita ja sellist võimalust talle ka pakuti, ent ta tahtis jääda varastama, raha teenima ja riietuma. Ta kinnitas, et kõigil olid alati dokumendid, internetiga telefon, võimalus ära sõita, poodides tegutsesid kõik iseseisvalt ja kontrollita, uks sulgus libliksulguriga ning korterist oli võimalik lahkuda. Puhkepäevadel tegeleti sellega, millega taheti. Kõik suhtlesid lähedaste ja sugulastega. Dokumendid olid enda käes selleks, et kiiremini lahti lastaks ning telefon selleks, et pärast teatada, kuhu järele tulla. G. Ovsepian oli poest kaugel, ta ei kontrollinud kedagi, sest seal tegutsesid kõik iseseisvalt.
8. Ühest linnast pärit poisid olid arvulises ülekaalus, G. Ovsepianist pikemad ja sportlikus vormis, viimane aga kõhn ja pärit võõrast riigist. Seega oli poistel võimalik ta maha võtta, ent keegi teda tõsiselt ei võtnud ega kartnud. G. Ovsepian võis riielda korra ja puhtuse hoidmise, mitte enama pärast. 17
9. Kui M.V. i ja A.I. Soomest välja saadeti, leidis S. Dementieva tuttavate kaudu A.N. i ja N.T. i. Hiljem aga D.N. . N.T. läks kohe põlema ettepanekust minna Soome vargile. Asjade läbiarutamiseks aga tuli N.T. koos A.A. iga õhtul tema poole. Seal rääkis S. Dementieva talle töötasust, mida varastada, kui palju on puhkepäevi, millised elamistingimused jne. Hommikul tuli N.T. asjadega, S. Dementieva aitas koos vennaga tal pileti täita ning N.T. palus vennal näidata, kus terminalis praam on. Viimane nõustuski näitama, sest sõitis Tallinnasse sõbra juurde. G. Ovsiepan aga läks N.T. ile vastu, helistas S. Dementievale ning riidles, et see saatis nii noore poisi ning et see sõidaks Eestisse tagasi. N.T. aga palus end jätta, lubas ägedalt varastada, sest oli juba enne Hispaanias ja Narvas varastanud ning müüs raha eest alkoholi. Ta ei tahtnud ära sõita ja palus jätta end sinna, suhtles kõikidega, naljatas, suhtles lähedaste ja sõpradega, veetis puhkepäevi omal tahtel, elas teistega võrdsetes tingimustes, keegi tema tegevusi ei kontrollinud ega jälginud. Dokumendid ja telefon olid alati tema käes.
10. N.T. valetab häbematult, et talle tõlki ei võimaldatud ning tal polnud dokumente ja telefoni. Teda peeti korduvalt teistega koos kinni ja kõigile võimaldati tõlk. Ta tegin endast ohvri ja varjas tõde omakasupüüdliku eesmärgi (70 000 eurot) tõttu. Varast pole võimalik varastama sundida, tal peab olema sisemiselt mugav (vastasel juhul reedab teda näomiimika ja ta avastatakse). Varastamine on anne, mida ei ole võimalik õpetada. N.T. ei kartnud mustlasi, sest on ise poolenisti mustlane ja tal on ka sellest rahvusest sugulasi. N.T. vastas ka, et ei tunne B.V. at, ehkki tuli koos temaga kohtumisele (vt A.A. i ütlused). Nad koos püüdsid S. Dementievat ähvardada, et kui see suurt summat raha ei maksa, tulevad tal probleemid. S. Dementieva selgitas, et tal raha ei ole ning et varastamise eest juba maksti raha (kui ei eksi siis 300 eurot). Sellise summa teenis nädalaga. Samuti palus S. Dementieva mitte levitada kuulujutte Soome kohta, ent talle tundub, et B.V. a spetsiaalselt ärgitas N.T. it politseisse pöörduma, et sel moel 70 000 eurot teenida. N.T. ei ole kannatanu, vaid teadis täpselt kuhu ja milleks ta sõidab ning avaldas ise soovi varastama minna. Selline oli tema eluviis. Keegi teda ei jälginud, ta suhtles kõikide poistega, samuti lähedaste ja sugulastega. Tal olid alati olemas dokumendid ja telefon.
11. A.N. oli Soomes samal ajal koos N.T. iga ning tema ütlused lükkavad täielikult N.T. i ütlused ümber. A.N. i kinnitusel rääkisid teised talle, et olid teadlikud vargile minemisest ja tegid seda vabatahtlikult. Ehkki ta kohtueelses menetluses andis teistsuguseid ütlusi kartuses, et temale leitakse paragrahv (A.N. il oli tingimuslik karistus ja ta kartis Soomes toime pandud varguste tõttu vanglasse sattuda). Küll aga rääkis A.N. N.T. i elurõõmust. Ka D.N. , kes kuulis N.T. i kohta teistelt, rääkis, et viimane oli lõbus. Seda rääkis ka G. Ovsepian. A.N. i kinnitusel keegi N.T. it ei kontrollinud. Ta ei rääkinud soovist naasta Narva. Politseinikega suheldi vene keeles (ehkki N.T. i sõnul rääkisid politseinikud soome keeles ning tõlki ei tagatud). A.N. kinnitas ka seda, et uks käis seestpoolt lukku ning igaüks sai korterist lahkuda. A.N. nägi 2 Soomes viibitud nädala jooksul N.T. i meeleolu, vestles temaga ja kuulis N.T. ilt, et see varastas Narvas alkoholi. A.N. i kinnitusel karjus G. Ovsepian selleks, et korteris oleks kord.
12. Tunnistaja D.N. rääkis, et G. Ovsepian on emotsionaalne inimene, kes võis karjuda, kui korter oli must, ta armastas puhtust. Tunnistaja kinnitusel jalutas ta Soomes vabalt, kasutas telefoni ning oli kõigiga ühesugustes tingimustes. Prokuröri küsimusele, miks ta uurijale teistsuguseid ütlusi andis, vastas tunnistaja, et hakkas kartma, et Soomes toime pandud vargused on Eestis karistatavad. Nii arvasid paljud.
13. N.T. ei kartnud kedagi – ta ähvardas ka I. Toomperet sellega, et viimase peksab läbi N.T. i onu. Soomest naastes määras ta ise kohtumise ja tuli Võidu 8 juurde, politseisse ta ei pöördunud. Kohtus aga valetas ta, et tuli asjadele järele, tunnistades hiljem siiski, et käis raha järel. Kui teda varastama sunniti ning ta kartis, puudub selgitus, miks ta tuli S. Dementieva juurde ega 18 pöördunud Soomes või Eestisse naastes politsei poole. Seda selgitab vaid see, et N.T. tahtis ise varastada, teadis Soome sõitmise eesmärki ning varastamine oli tema eluviis. Ta jätkas kuni S. Dementieva kinnipidamiseni temaga suhtlemist ega kartnud teda. S. Dementieva tunnistab häälsõnumi saatmist, ent see oli ajendatud kuulujuttude levitamisest, mitte aga tapmisähvardus. S. Dementieva kahetseb seda ning palus ka N.T. lt ja P. lt vabandust.
14. Väljapressimise süüdistus ei ole tõendatud. I. Toompere soovis S. Demnetievalt teada, millal saabub N.T. Soomest, et temaga oma 100-eurosest võlast rääkida. I. Toompere tuli koos A.A. iga ja hakkas N.T. iga rääkima. S. Dementieva end sellesse ei seganud. I. Toompere küsis N.T. ilt, miks viimane teda alkoholiga pettis ja raha ei tagasta ning lõi N.T. it S. Dementieva ja A.A. i jaoks ootamatult. Kohtus aga valetasid nad S. Dementieva peale, justkui pressis viimane raha välja. N.T. on S. Dementievast kaks pead pikem ja kaks korda suurema kehaehitusega ega saanud teda karta. I. Toompere varjas 100 euro suurust võlga, ent lihtne on seda väidet kontrollida, kuivõrd tema sünnipäev on
15. juuni. Mingisugust väljapressimist ei olnud, tegemist oli I. Toompere palvega talle võlg tagastada.
16. S. Dementieva on varastamises süüdi ning tunnistab süüd ja avaldab sügavat kahetsust. Tema küll tegi ettepaneku vargile sõita, ent kõik teadsid, mis eesmärgiga nad sõidavad. Ta ei oodanud, et teda selle eest Eestis süüdi tunnistatakse ja karistatakse, sest Soomes ta juba kandis kaks korda selle eest karistust ning topelt teda karistada ei saa. Vanglas veedetud aja jooksul on ta pidanud armastatud lastest eemal viibima. See oli tema kõige suurem viga ja ta väga kahetseb. S. Dementieva soovib olla lastega ning on kaotanud palju aega nende elust. Ta on süüdi oma laste altvedamise eest ning palub anda endale võimaluse kõike parandada. Ta palub arvestada, et on varem karistamata ning viibib vanglas esmakordselt. S. Dementieva hingeline ja psühholoogiline seisund on väga raske pärast ligemale kahte üksikkambris veedetud aastat eemal perest ja lastest. Ka lastel on sellest tekkinud probleemid. G. Ovsepiani ja tema kaitsja apellatsioon
17. Kaitsja I. Zuev palub tühistada Viru Maakohtu
18. jaanuari
19. a otsus. Uue otsusega mõista G. Ovsepian õigeks. Alternatiivselt määrata G. Ovsepianile leebem karistus. Võtta tõendina vastu sõnumivahetus VK sotsiaalvõrgustikus koos stenogrammi ja selle tõlgitud versiooniga. Jätta menetluskulud riigi kanda.
20. Kohus ei ole asjaolusid õigesti tuvastanud ega andnud tõenditele õiget hinnangut. Kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik G. Ovsepiani

§ 133järgi süüdi tunnistata.

1. Kohus jättis selgitamata, miks ta eelistab teiste menetlusosaliste ütlustele kannatanute ja tunnistajate ütlusi. Tunnistajate J.I. ja L.V. aja ütlustele ei saa viidata, sest nad olid olukorrast teadlikud vaid kannatanute sõnade järgi ning nende arusaam oletuslik.
2. Õigustamatu krititsismiga suhtus kohus S. Dementieva, G. Ovsepiani, A. Puškini ja I. Sirotkini ütlustesse, kes kõik eitasid kannatanutele surve avaldamist või nende elu ja tervise ohustamist. Sisuline hinnang jäeti andmata ka tunnistajate D.N. ja A.N. i ütlustele, kes samuti kinnitasid, et keegi ei sundinud ega ähvardanud Soomes vargusi toime pannud isikuid. Kõik toimus vabatahtlikult.
3. Otsuse p-s 12 järeldas kohus, et kannatanud meelitati Soome pettusega ja neid sunniti varastama. Kannatanud olid noored kogemuseta halva majandusliku olukorraga isikud, kes sattusid sõltuvusse isikutest, kes neile toitu ja peavarju pakkusid. Kaitsja arvates ei ole kannatanute halb olukord tõendatud: nad varastasid endale sööki, said kasutada telefoni ning 19 pöörduda abi saamiseks Soome politsei poole. Ükski kannatanu ei väitnud, et tal puudus raha või võimalus selle küsimiseks tagasisõidu korraldamiseks. G. Ovsepiani emotsionaalsus ei moodusta kuriteokoosseisu.
4. Kohus ei pöörenud tähelepanu D.N. , A.N. i ja O.D. rollidele. Neist kaks esimest osalesid varguste toimepanemisel Soomes sarnaselt isikutega. K.M. i rolli ei käsitlenud kohus üldse, temast ei rääkinud ka prokuratuur ega kannatanu M.V. i, kuigi ka K.M. sõitis koos G. Ovsepiani, S. Dementieva, A. Puškini ja M.V. iga Soome tööle.
5. Puuduliku uurimise tõttu ei saanud kohus aru, kuidas Soomes kõik toimus – keegi kohalolnutest pretensioone ei esitanud. Seetõttu tuleb kannatanute ütlustesse suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Kannatanute versioonid on ebausaldusväärsed, sest nad valetasid korduvalt Soome politseile. See näitab, et probleemi valetada Eesti politseile, prokuratuurile ja kohtule polnud neil samuti.
6. G. Ovsepiani ütluste kohaselt pidi tasutama kannatanutele kauba realiseerimisel, millest kõik olid teadlikud. M.V. i saigi G. Ovsepiani käest varguste eest 600 eurot ja N.T. S. Dementieva käest 300 eurot. A.I. ei saanud midagi, sest otsustas tagasi Eestisse sõita. Poolte vahel on võlaõiguslik suhe ning selle lahendamiseks tuleks pöörduda tsiviilhagiga kohtusse Soomes varguste eest toime pandud töötasu nõudega. Kohtus kõlas korduvalt, et N.T. varastas juba enne Soome sõitu Eestis. Ta otsustas kohtuda S. Dementievaga I. Toompere ja A.A. i osavõtul, M.V. i aga otsustas lahendada oma rahalised probleemid G. Ovsepianiga. M.V. i selgitas, et maksis L.V. aja kaudu A. Puškini arveldusarvele raha bensiini jaoks. Seega olid kõik isikud majanduslikult tihedalt seotud. Koos sõideti Soome ja tagasi.
7. Kaitsja hinnangul eksisteerib kolm põhiversiooni variatsioonidega: G. Ovsepiani, S. Dementieva ja kannatanute versioonid.
8. G. Ovsepiani versiooni toetavad A. Puškini, D.N. ja A.N. ning osaliselt M.V. i ütlused, kelle kinnitusel varastati Soomes vabatahtlikult. Kohus jõudis õigele järeldusele, et G. Ovsepian ja S. Dementieva olid varguste organiseerimise pealikud. Samas aga ei kasutanud G. Ovsepian kannatanute suhtes psüühilist ega vaimset vägivalda. Esines küll juhtumeid, kus ta pidi poiste peale häält tõstma, sest mindi ju varastama, mitte puhkusele. Kedagi ta tahtevastaselt varastama ei sundinud – kõigil oli ühine eesmärk: varastada. Kõigil oli võimalik Soomest lahkuda: korter oli avatud, sai suhelda sugulastega, Soome politsei poole pöörduda. Toitu varastati edasimüümise ja isiklikul eesmärgil nii nagu ka riideid ja jalanõusid. Lõbus ja huvitav elu lõppes aga Soomes vahelejäämise ja probleemide tekkimisega.
9. S. Dementieva süüstas G. Ovsepiani varjates oma tegelikku rolli. Tõendid näitavad, et ta varastas aastatel 2017-2018 korduvalt, valetas Soome politseile, esitles end teise isikuna ning üritas politseinike eest põgeneda. Seevastu G. Ovsepian ei tundnud käsioleva asjaga seotud isikuid ning tutvus nendega alles vahetult enne reisi või Soomes. Seetõttu ei saanud ta vargusi organiseerida teadmata keda kutsuda ja kuidas varastada –vargused pandi toime S. Dementieva plaani alusel, kellel oli ka aktiivne roll nende organiseerimiseks Soomes. Omavahelistele keerulistele suhetele vaatamat ei käitunud G. Ovsepian ja S. Dementieva kannatanute suhtes õigusvastasel viisil.
10. Kannatanute versiooni ei saa uskuda ebausaldusväärsuse ja vastuolude tõttu. A.I. i ütlused tuleks seetõttu jätta arvestamata. Kannatanu M.V. i ütlused ei ole suurel määral usaldusväärsed, samuti esineb neis vastuolu A.I. i ütlustega. M.V. i versioon lükkab A.I. i versiooni ümber ning tema üldversioon vastab tõele. Kannatanu N.T. i ütlused ei ole kriminaalasjas kogutud 20 materjalidega kooskõlas. Need on ümber lükatud tunnistajate D.N. ja A.N. i ütlustega ega vasta üldversioonile.
11. A.I. räägib ainukesena garaažis paiknenud kaubast, mis on väljamõeldis, sest kõik teised räägivad kauba hoidmisest korteris, kust see kaubikusse laeti. A.I. ei saanud kohtule avaldada, et oli algusest peale nõus vargile hakkama. A.I. i ütluste kohaselt oli tal Soome telefonikaart ja internet. Ta rääkis, et A. Puškin ja I. Sirotkin teda jälgisid. Kui aga viimane kohtusaalis püsti tõusis, vastas A.I. , et ei tunne I. Sirotkinit. See on loogikavastane, kuivõrd A.I. i kutsus Soome I. Sirotkin. A.I. rääkis sellest, et G. Ovsepian palus tal varastada rahuliku tooniga ja ta nõustus. Hiljem aga asus varjama seda kuidas tegelikult oli – väitis, et oli hirmul, ent ei selgitanud, mida ta kartis. Ta varjas varguste asjaolusid endale kasulikul moel väites, et ei näinud, mida seljakotti pandi ning milline kaup oli M.V. il. Viimase ütlustega vastuolus on ka A.I. i selgitus, et esimesel korral politseile vahele jäädes oli tema isiklik dokument A. Puškini käes. Et dokumendid olid alati kaasas, kinnitasid ka teised Soomes viibijad (sh rääkis ka A.I. , et pärast esimest kinnipidamist anti isiklik dokument talle kätte ja see oli alati kaasas). A.I. kinnitas sedagi, et tal oli vahele jäämisel võimalik suhelda tõlgiga vene keeles – seega oli tal võimalus politseile probleemidest rääkida. Teisel vahelejäämisel oli tal kaasas telefon ja dokumendid, ta oli üksi, ent ei avaldanud ka siis politseile probleemi, selgitades seda teadmatuse/kartusega, kas saab politseilt kaitset. See selgitus ei ole loogiline, kuivõrd teisel kinnipidamisel leidis A.I. kohe võimaluse tagasisõiduks (mh sai abi naisterahvalt, kes ostis talle rongipileti Helsingisse). Loogilised ei ole ka A.I. i selgitused, et M.V. i või I. Sirotkini poole ei pöördnud ta abi saamiseks, sest ei teadnud, mida teha. A.I. kinnitas, et G. Ovsepianil tema telefonile ligipääsu ei olnud ning ta ei teadnud, mis Soomes varastatud kaupadest saab. A.I. i kinnitusel puudusid tal dokumendid ning teadmine oma viibimiskohast. Tegelikult olid A.I. il dokumendid. Valet rääkis ta ka vanematega suhtlemist puudutavas osas, vastates kaitsja küsimusele, et pidevad telefonikõned olid vaid viimasel päeval. Kohtueelses menetluses rääkis aga A.I. , et neljandal päeval suhtles ta pidevalt vanemate, põhiliselt emaga ja rääkis, et kõik on hästi. Ilmselge vale on ka see, et korteri ust ei olnud võimalik võtmeta avada, sest kõik teised kinnitavad, et uks oli riivis ning seda sai seestpoolt avada. M.V. i ütluste kohaselt sai korterist ka üksi lahkuda.
12. Tunnistaja J.I. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest need rajanevad poja sõnadel. Samas aga nähtub nendest, et poeg valetas ka emale – peale teist vahelejäämist rääkis A.I. emale, et varastas ning andis end meelega valvuritele üles ja tahab kiiresti koju. Ilmselgelt tahtis ta aga emale näidata, et lõpetab nüüd vargustega. Ka riiete kohta valetas A.I. emale. Ema kinnitusel kirjutas poeg talle väljamõeldust selleks, et nad rahuneksid. Seetõttu pole kindel, mida A.I. välja mõtles – ta kinnitas valetamist politseile ning valetas ka emale.
13. Kannatanu M.V. i sõitis Soome esimesena ning sel korral sõitis grupiga kaasa ka K.M. . Viimast M.V. i aga ei nimeta. A. Puškin seletas istungil, et Soome-sõitjad ei soovinud oma vanematele ja sugulastele tegelikku põhjust öelda ja rääkisid laotööst. M.V. i varjas olulist informatsiooni: G. Ovsepiani ütluste kohaselt osales K.M. vargustes koos Samira ja O.D. ja A. Puškiniga aastatel 2017-
14. Sellest asjaolust rääkimine kohtus oli aga kannatanu jaoks ebasoodne. M.V. i ütluste kohaselt oli alati võimalik tagasi tulla. Ta vastas küsimusele, kas läksite vabatahtlikult vargile, et talle ei meeldinud varastada ja kuigi oli variant tagasi tulla, siis tegid nad otsuse, ah las olla. Seega läks M.V. i sarnaselt teistega vargile vabatahtlikult. M.V. i kinnitas, et valetas esimest korda politseile vahele jäädes, sest arvas, et Soomes ollaks 3-4 päeva ja lahkutakse. Sellest järeldub, et M.V. i soovis raha teenida ega soovinud tagasi. Kui kannatanu valetas Soomes politseile, siis võis ta valetada ka Eestis.
15. M.V. i ja A.I. i ütluste vahel on ka vastuolu dokumentide olemasolu kohta. Samuti kinnitas M.V. i, et telefoni teel suhtlemist ei piiratud. Küsimusele, kas poes viibides või enne vargile 21 minekut te võtsite mingil moel A.I. iga ühendust, vastas M.V. i eitavalt, sest tema kõrval oli kogu aeg Ilja või Artjom, kellega oli lihtsam kirjutada, sest need vastasid peaaegu kohe. A.I. i versioon aga oli vastupidine – ta leidis, et I. Sirotkin ja A. Puškin kontrollisid tema tegevust. M.V. i kinnitas ka seda, et Gevork kasutas vägivalda vaid Samira, mitte teiste suhtes. M.V. i versioon lükkab A.I. i versiooni ümber ning tema üldversioon vastab tõele.
16. Kannatanu N.T. oli hästi kursis kriminaalasja materjalidega ning tema ütlustega ei tuleks arvestada.
17. Kannatanud tulid vargile ning G. Ovsepian selgitas neile võimalust lahkuda. Kannatanud ei olnud abitus olukorras ega haavatavas seisundis. Haavatava seisundi tuvastamiseks tuleb kindlaks teha, kas kannatanul oli mõni alternatiivne võimalus eluga toimetulekuks (nt alternatiivne võimalust miinimumpalgaga tööle minna). Kannatanud nõustusid kahe nädala eest saadava 600-700 euro suuruse palga eest vargile minema ning saama tasu kauba realiseerimise järel. Ükski kannatanu ei rääkinud sellest, et tal oli sedavõrd vajalik raha, et ta hakkab täitma ükskõik millist tööd.
18. Võimalik ei ole tuvastada kannatanute ärakasutamist ega ekspluateerimist. Kannatanute ütluste kohaselt nõustusid nad üsna kiiresti ja vabatahtlikult vargile minema, mis mõistliku inimese positsioonist tundub ebaloogiline. M.V. i kinnitusel kaalus ta praamil võimalust Eestisse tagasi sõita või vargile minna. Tema suhtes ei kasutatud siis ähvardust, pettust ega vägivalda. Ka I. Sirotkin arutas küsimust M.V. iga ja nõustus vargile minema. Soome saabudes oli mõlemal võimalus lahkuda, helistada sõpradele või sugulastele. Kui M.V. i kutsus Soome A.I. i oli tal võimalus informeerida varguste toimepanemisest, ent ta ei edastanud seda teavet sõbrale. Sellest järeldab kaitsja, et kannatanud ei soovinud avaldada asjaolusid, et nad olid teadlikud kuhu ja milleks sõidetakse. Kannatanute ütlusi süüdistatavate ning tunnistajate D.N. ja A.N. i ütlustega kõrvutades nähtub, et viimased varastasid vabatahtlikult. Kõik olid samades tingimustes ehk puudub tavapäratutes tingimustes töötamise seisund. Seda kinnitas ka M.V. i. 114.

§ 133

kujutab endast tagajärjedelikti, mis on lõpule viidud alles siis, kui kannatanu asetatakse olukorda, kus tal tuleb täita vastumeelset kohustust, või teda hoitakse sellises olukorras (RKKKo 1-17-689). Praegusel juhul ei ole

§ 133koosseis täidetud.

115.

§ 214lg 1 koosseis ei ole täidetud.

1. M.V. i versiooni eelistamiseks pole alust, sest see ei ole teiste tõenditega kinnitatud. G. Ovsepian ei kasutanud M.V. i suhtes füüsilist ega vaimset vägivalda. M.V. i oli G. Ovsepianile võlgu, millest oli teadlik ja mida tunnistas ka süüdistatav S. Dementieva. Võla tasumiseks otsustas M.V. i müüa kõlari JBL. L.V. aja kandis A. Puškini arveldusarvele 150 eurot, millise summa ülekandmist ei nõudnud G. Ovsepian. Ka M.V. i kinnitusel oli raha mõeldud bensiini peale ehk kulude katteks. Seega ei ole tegemist rahaga, mida M.V. ilt nõuti tema tahte vastaselt.
2. M.V. i ja N.T. i hagid tuleb jätta rahuldama.
3. Ebaselgeks jääb M.V. i varalise kahju küsimus. Hagi kohaselt on JBL kõlari väärtus 339,98 eurot, ütlusi andes rääkis kannatanu 300 eurost. Tõendeid kõlari ostu kohta esitatud ei ole. 150 eurot nõuab kannatanu ilmselt A. Puškini pangakontole kantu eest. Kuna selle summa kandis ema ja kannatanule ei ole nõuet loovutatud, ei saa kahju hüvitada. M.V. i mittevaralise kahju suurus ja kuriteo asjaolud ei ole tõendatud. 22
4. Kannatanu N.T. ei nõua hagis kahju solidaarselt, vaid iga süüdistatava käest eraldi, mis on vastuolus VÕS § 137 lg-ga
5. Juhul kui süüdistatavad vastutavad, peab neil olema solidaarne kohustus.
6. N.T. nõuab varalist kahju oma asjade eest. G. Ovsepian ei ole neid kannatanult võtnud ega talle kahju tekitanud. Tõendeid varalise kahju olemasolu kohta esitatud ei ole.
7. G. Ovsepiani karistus on liiga range ja lisakaristus tuleks jätta kohaldamata.
8. G. Ovsepiani lisakaristus tuleb jätta kohaldama. Kohtuotsusest ei selgu, miks tuleb G. Ovsepianile riigist väljasaatmise ja sissesõidukeeldu kohaldada. See riivab kaitsealuse õigust suhelda oma tütrega. G. Ovsepian on Venemaa kodanik, kelle tütar jääb Eestisse. Viimase aasta jooksul pole ta saanud seoses keeruliste suhetega S. Dementieva perega oma tütrega normaalselt suhelda. Praegu on tütre eeskostjaks O.D. .

§ 54

lg 1 II lause kohaselt kui süüdlasel on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist oma otsuses põhistama. Kohtusaalis oli kuulda Samira ja tema ema O.D. eelarvamuslikke seisukohti G. Ovsepiani suhtes. Ilmselt tekib G. Ovsepianil vajadus tütrega suhte taastamiseks kasutada juriidilist abi ja lastekaitset, sest Samira on Gevorkile korduvalt lubanud, et viimane enam oma last ei näe. G. Ovsepiani riigist väljasaatmine ei ole põhjendatud, sest tal peab säilima võimalus lapsega suhelda. Selline õigus tuleneb nii perekonnaseadusest kui ka põhiseadusest.

1. G. Ovsepiani ei ole Eestis ega välismaal karistatud. Karistus ei vasta teo raskusele – kohus ei ole teosüüd (intensiivsust) arvestanud, konstateerides lihtsalt, et G. Ovsepian väärib 6 aastast karistust inimkaubanduse eest. Kuritegu leidis aset
2. a suvel ja kestis ca 2-3 kuud. Kannatanutele vigastusi ei tekitatud, nende tervist ei kahjustatud. Mõistlik karistus võiks olla seaduses ettenähtud miinimummäär. Liitkaristuse mõistmisel ei ole otstarbekas määrata raskemat karistust, kui G. Ovsepianile võimaliku inimkaubandusega määratud karistus. G. Ovsepiani apellatsioon
3. G. Ovsepian palub ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista ta õigeks. Alternatiivselt kergendada karistust ja määrata tingimisi vangistus või lugeda karistus kantuks vanglas viibitud ajaga.
4. Apellandi õigusi rikuti ja teda laimati. Ta on juba pikka aega alusetult vahi all. G. Ovsepian ei sundinud noori inimesi vargile ega hirmutanud neid. Enne Eestisse saabumist elas ja töötas ta Peterburis. Eestisse saabus ta lühikest aega enne Soome sõitu. Soomes pole ta kunagi viibinud ega teadnud midagi isikutest, kellega esimest korda vargile sõideti. Neid tundis ja nendega leppis kokku S. Dementieva. K.M. ja I. Sirotkin olid S. Dementieva sugulased, A. Puškin aga perekonna sõber. M.V. i oli I. Sirotkini sõber. Kõik teised tundsid üksteist väga hästi. G. Ovsepian ei tundnud aga teadnud kedagi neist (sh D.N. t, kes saabus Soome hiljem).
5. Kõik Soome sõitnud teadsid, et peavad varastama, kedagi selleks ei kallutatud. Neile lubati 500-600 eurot kahe nädala eest pärast kauba realiseerimist. Kõigil oli võimalik suhelda omavahel ja lähedastega, vabalt liikuda ja tegutseda. Neile osteti Soome numbrid ja internet, mis tegi võimalikuks suhtlemise läbi sotsiaalvõrgustike ja rakenduste. Nad varastasid vabatahtlikult, sh kalleid ja moodsaid asju enda jaoks.
6. M.V. i ütlused lükkavad ümber A.I. i ja N.T. i ütlused. M.V. i kinnitusel varastati vabatahtlikult ning sugulastega võis suhelda. A.I. soovis end välja rääkida jutustades 23 olematutest garaažidest, millist lugu räägiti üksnes vanematele kaupade laadimise mulje jätmiseks.
7. Kohtuotsus rajaneb kolme kannatanu valel. A.I. ei selgita, mida ta kartis. Tema ütlusi ei kinnita M.V. i ega N.T. . Tegemist on A.I. i valega vanematele, sest M.V. i ei rääkinud üldse sunnist ega ohust. N.T. i sonimist ei kinnita ükski teine tõend. Polnud vägivada ega survet, mida kinnitasid kõik (sh D.N. ja A.N. ). Viimaste ütlustele jättis maakohus aga täielikult hinnangu andmata.
8. Kõikidel oli võimalus pöörduda õiguskaitseorganite poole. N.T. pöördus Eestis politsei poole. Seetõttu pole tõenäoline, et tal puudus usaldus Soome politsei vastu.
9. S. Dementieva andis kohtus G. Ovsepiani vastu ütlusi hirmust kohtu, karistuse ja lapse pärast. G. Ovsepian ja S. Dementieva osalesid ka ise vargustes, ent ei sundinud ega ähvardanud teisi.
10. Väljapressimises G. Ovsepian end süüdi ei tunnista. Ta andis M.V. ile võlgu 1000 eurot, mille M.V. i tagastas JBL kõlariga.
11. Asja läbivaatamisel toimusid ka menetluslikud rikkumised. Kohtunik magas istungitel, kus küsitleti kannatanuid ega juhtinud sisuliselt istungit. Süüdistus rajaneb kannatanute ütlustel rikkudes kõikide menetlusosaliste õigusi. Kohtunik käitus ülbelt ega lasknud G. Ovsepianil ja kaitsjatel küsida ning võttis küsimused maha. Seejuures ei tundnud kohtunik huvi, miks G. Ovsepian tahab küsimust esitada. Kohtu vead viisid tõendite ebaõige hindamiseni, kohtuotsus põhines kannatanute valeütlustel ja kohtumenetluse rikkumistel. Ka prokurör karjus ega lasknud süüdistatavatel tõe ja õiguse eest võidelda. Prokurör tegi ka ettepaneku lahendada asi kokkuleppemenetluses koos riigist välja saatmisega, ent advokaat veenis G. Ovsepiani ümber. G. Ovsepian palub, et tema üle ei mõistetaks kohut Eestis, vaid ta saadetaks Venemaale. Prokurör avaldas survet hirmutades suure karistusega ning tahtis, et G. Ovsepian võtaks enda peale süü teo eest, mida ta ei ole teinud. Süüdistatavaid ei tahetud isegi kuulata. Kohtualustest viibis üks saalis ja andis ütlusi rahulikult, teine oli kõrvalsaalis ja andis ütlusi, mis talle ette öeldi ning kolmas – N.T. andis ütlusi Tallinnas ning talle öeldi ette, mida öelda (lisaks advokaadile viibisid tema juures kõrvalised isikud).
12. Karistus on põhjendamatu. G. Ovsepiani ei ole varem kohtulikult karistatud. Ta ei ole kedagi löönud, keldris hoidnud ega mõnitanud. Apellandil on 5-aastane laps, kes kasvab isata ning Venemaal elab tema väga haige hoolitsust vajav ema, kelle juures ta peab olema. Varguste toimepanemist G. Ovsepian tunnistab, ent ülejäänud süüdistusega ei nõustu. Soomes viibiti kõigest 1,5 kuud. Sel ajal võis G. Ovsepian noorte peale küll karjuda, sest palus hoida puhtust, ent ta ei ole kedagi ähvardanud, löönud ega pressinud kelletki välja. Moraalset ega füüsilist kahju ei ole ta samuti tekitanud. Soomesõidu eesmärk oli teenida raha toiduaineid vastastades. Kannatanud olid huvitatud töötasust ning tahtsid varastada. KIRJALIKUD SEISUKOHAD
13. Prokuratuuri hinnangul tuleb esitatud apellatsioonid rahuldamata jätta.
14. Kaitsjad I. Zuevi ja E. Erro on apellatsioonides esitanud oma arvamuse kannatanute/tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kohta esitades väga üldised väited. Kõrvale on jäetud dokumentaalsed tõendid ja kannatanute ütlusi kinnitavad salvestised. Kannatanute 24 ütlused haakuvad nii omavahel kui ka osaliselt süüdistatavate ütlustega. Kohus on hinnanud tõendeid kogumis ning otsus on jälgitav.
15. Nõustuvalt maakohtuga leiab prokuratuur, et M.V. i ja A.I. i ütlused on N.T. i omadega kooskõlas. I. Sirotkin ütluste kohaselt ei teadnud M.V. i, et pidi minema Soome vargile. Seda ei teadnud ka I. Sirotkin ise. I. Sirotkini versiooni kohaselt avaldas G. Ovsepian A.I. ile, et viimane peab toime panema vargusi, ent ühtki seda kinnitavat tõendit ta ei esitanud. Usaldusväärsed on ka N.T. i ütlused, mis haakuvad tunnistajate I.T. , L.V. ja I.U. i ning teiste kannatanute ütluste ja S. Dementievalt ära võetud mobiiltelefoni vaatlusprotokolliga. Ka süüdistatav S. Dementieva käitumine N.T. i suhtes pärast selle naasmist Soomest kinnitab kannatanute ütluste usaldusväärsust, sest ka teiste suhtes jätkati Eestis vägivalla kasutamist.
16. Pahatahtlik on väide, mille kohaselt rääkis N.T. kohtus õpitu ära, mistõttu prokurör sellel väitel ei peatu.
17. Kannatanutel polnud võimalust Soomest lahkuda. Esiteks peteti nad sinna legaalse töö ja töötasuga. Ristküsitluse käigus ei suutnud G. Ovsepian prokurörile vastates välja tuua kellele ja kui palju ta pidi tasuma ega teadnud, kui palju S. Dementieva kauba realiseerimise eest raha sai. Juba see näitab, et S. Dementieva ja G. Ovsepiani teoplaan oli rikastuda teiste isikute poolt toime pandud varguste arvel plaanimata tasu maksta. Kannatanute ristküsitlusel tuli selgesti välja, et nad kartsid G. Ovsepiani ega julgenud lahkuda. Neil puudus selleks raha. Kannatanute olukorda kirjeldab ilmekalt seegi, et isegi süüa/ juua ja riideid pidid nad varastama ning läbielatut, kannatanute noorust ja isikuomadusi arvestades on kartmine arusaadav. Haavatavat seisundit on kohus käsitlenud p-des 11-
19. G. Ovsepiani riigist väljasaatmise otsus on põhjendatud. EIK on erinevate kohtulahendite alusel töötanud välja Boultifi-Üneri-Maslovi testi. Kriteeriumid, mida nimetati esimest korda EIK lahendis Boultif vs Šveits (nr 54273/00, EIK 02.08.2001, kättesaadav https://www.refworld.org/cases,ECHR,468cbc9e12.html), on sooritatud kuriteo raskus ja iseloom, väljasaatvas riigis viibimise kestus, kuriteost möödunud aeg ja isiku hilisem käitumine, isiku ja temaga seotud isikute rahvus ja kodakondsus, perekondlik seis (sh abielu kestus vm asjaolud, mis tõendavad perekondlikke suhteid, abikaasa või faktilise abikaasa teadlikkus isiku kuritegudest enne perekonnasuhet, lapsed ja nende vanus, raskused, mis võivad abikaasal või elukaaslasel sihtriigis ette tulla.
20. G. Ovsepian pani toime I astme kuriteo kavatsetult, grupis ja kolme (sh ühe alaealise) kannatanu suhtes. Ta vahistati
21. novembril
22. Enne seda ta pikalt Eesti Vabariigis ei viibinud. Eestis viibis ta seoses elukaaslase ja lapse siinolekuga. Kohtuliku uurimise käigus ta kahetsust ei avaldanud. Vastupidi – tema suhtes tuli kohaldada lisapiiranguid, sest ta survestas kohtumenetluses teisi süüdistatavaid talle soodsaid ütlusi andma või ütluste andmisest keelduma. G. Ovsepian, tema lapse ema S. Dementieva ja laps on Vene Föderatsiooni kodanikud. G. Ovsepian ei ole abielus. Kuriteod pani ta toime koos elukaaslase S. Dementievaga. G. Ovsepiani kuriteod on rasked ning Eesti Vabariigiga ei seo teda miski muu, kui lühiajaline siinviibimine ja kuritegude toimepanemine.
23. Kaitsja taotluse tõendi (digitaalne audiofaili, selle stenogramm ja tõlge) vastuvõtmiseks palub prokurör jätta rahuldamata. Tegemist on hilinenult esitatud tõendiga. Tõendist oli kaitsja teadlik
24. a novembris, kui tunnistaja O.D. üle kuulati. Kaitsja selles osas A.A. it ei küsitelnud ega näidanud talle nimetatud faile, et küsida, kust O.D. need sai. Arusaamatuks jääb seegi, kuidas selline fail kaitsja kätte sattus. Võimalik ei ole hinnata, milline oli teave algfailis, kelle poolt seda on kopeeritud, muundatud või redigeeritud. Tõend ei ole seega usaldusväärne. 25 Tõlke on teinud kaitsja I. Zuev, ent tõlke teostamine tema poolt on lubamatu, sest ta on kaasatud kaitsjana. Stenogrammi tõlge ei vasta KrMS § 161 lg-te 1,2 nõuetele.
25. I. Toompere kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on veenvalt, loogiliselt ja jälgitavalt hinnanud süüdistatava teo vastavust

§ 214lg 2 p-de 4,5 koosseisule.

Kannatanu ja tunnistajate ütlusi ja nende usaldusväärsust on kohus analüüsinud läbivalt otsuses.

1. Erandlikud asjaolud isikule alla alammäära karistuse vähendamiseks puuduvad. Noorus ja varasem karistamatus ei tingi karistuse kohaldamist alla alamäära.
2. Kaitsja E. Erro leiab, et I. Zuevi kaitsja taotlus tuleks rahuldada ja ringkonnakohtus uurida kogumis koos teiste tõenditega, sest
3. novembril 2020 keeldus maakohus mõjuva põhjuseta tõendi vastuvõtmisest. Apellatsioonkaebused rahuldada täielikult.
4. Kannatanu N.T. i esindaja G. Palm palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
5. Maakohus on otsuses analüüsinud süüdistatavate nägemust juhtunust. Kaitsestrateegia kohaselt läksid kõik osalised vargile ühiselt ja sõbralikult, millise versiooni maakohus kogutud tõendite põhjal välistas. N.T. i ütlused luges kohus teiste tõenditega haakuvaks.
6. S. Dementieva ja tema kaitsja versiooni kohaselt andis N.T. valeütlusi soovist rikastuda tsiviilhagi kaudu. Tegemist on põhjendamatu spekulatsiooniga. See eeldanuks alaealiselt N.T. ilt plaani, milleks ta esmalt pidi reetma oma väidetavad sõbrad/head tuttavad, andma politseile valeütlusi teadmises, et kriminaalmenetlus alustatakse ning ta suudab kohtu kaudu tsiviilnõude maksma panna. Plaani lahutamatuks osaks oli see, et N.T. ei saa raha kohe, vaid aastaid hiljem.
7. S. Dementieva ühe versiooni kohaselt kannustas N.T. it hoopis hirm kriminaalvastutuse ees, mistõttu tekkis tal plaan petta kohtu kaudu süüdistatavatelt välja 70 000 eurot. Apellandid jätavat tähelepanuta asjalu, et Soomes toime pandud vargused ei ole Eestis karistatavad (

§ 6lg 1).

Võib küll spekuleerida, et N.T. seda asjaolu ei pruukinud teada – sel juhul aga muutub veelgi ebatõenäolisemaks, et ta kasutas kriminaalmenetluse sätteid meisterlikult enda kasuks ära. Märkimist väärib tõik, et N.T. ei muutnud oma ütlusi kohtus isegi siis, kui seda tegi A. Puškin. Apellatsioonid ei sisalda veenvat põhjust, miks otsustas N.T. hirmu tõttu valeütlusi anda ka pärast teadmist, et saaks kohtus rääkida „tõtt“ tagajärgi kartmata. Ka süüdistatav S. Dementieva ise ju leiab, et tegemist oli karjäärikurjategijaga, kelle elustiiliks oli seaduste murdmine.

1. S. Dementieva toob välja, et poistel oli loodud sotsiaalvõrgustikus vestlus, kus naeruvääristati G. Ovsepiani ja naljatleti. Kannatanu esindajale teadaolevalt ei ole seda tõendit esitatud kohtule ega taotletud selle õigustava tõendi materjalide juurde võtmist.
2. Ebausutav on S. Dementieva versioon süüdistatavate ja kannatanute rõõmsast kooselamisest, mida tema (ning kaitsja) korduvalt rõhutavad, sest selle väite valguses on veelgi ebatõenäolisem, et mitte üks, vaid kolm grupiliiget otsustavad häid sõpru mõistliku põhjuseta süüstama hakata.
3. S. Dementieva ja tema kaitsja on pikalt selgitanud, et Soomes varastamine oli iseloomult nagu tavapärane töö, kus kannatanutel oli palju vaba aega, nende tegevusi ei kontrollitud ning nad võisid teha, mida ise tahtsid. Maakohus on seda hinnanud ning leidnud, et süüdistatavad pole I astme menetluses suutnud mõistuspäraselt seletada, kuidas sel juhul reaalselt töö tasustamine jms toimus. Süüdistatava versioon Soome töökorraldusest on sedavõrd üldsõnaline 26 ja abstraktne, et selle tõepärasus pole usutav. S. Dementieva räägib sellest, et Soome vargile tulnud poistele oli renditud mugavustega korter, väidetavalt pidid nad töö eest palka saama ning oma apellatsioonis on G. Ovsepian nimetanud palganumbriks 500-600 eurot kahe nädala eest.
4. Esindaja arvutuste kohaselt oli iga Soomes elava poisi kulu 1000-1200 eurot kuus, millele lisandus korteri ja telefoni kulu (mis apellatsioonide kohaselt tuli süüdistatavate taskust). Paratamatult tõusetub küsimus, et kui kannatanud said vabalt ja ilma järelevalveta tegutseda, siis kuidas ja mis vahenditega tagati, et iga palgaline toodaks ka reaalselt n-ö tööandjale kasumit olukorras, kus süüdistatavad teenisid tulu väheväärtuslike tarbekaupade pealt. Seega – süüdistatavate väidetav äriplaan on sedavõrd üldsõnaline ja täpsustama, et keeruline on selle tõepärasust uskuda. Sellise äriplaani toimimine on ebatõenäoline (nt kui võtta aluseks, et keskmise varastatud asja väärtus on 7 eurot, pidanuks Soomes olev poiss varastama ühe kuu jooksul 171 toodet oma palga väljateenimiseks). Kui aga arvestada, et kaupa realiseeriti omahinnast odavamalt, tõuseb toodete hulk veelgi. Palju tõenäolisem on versioon, et kannatanute teenitud raha läks täies ulatuses süüdistatavatele, mida näidab ka süüdistatavate soovimatus selgitada palga maksmisega seotud asjaolusid.
5. S. Dementieva ja tema kaitsja on peatunud küsimusel, kas N.T. i väide tõlgi puudumise kohta Soomes on tõsi. Kannatanu esindaja hinnangul on apellandid rebinud N.T. i ütlused kontekstist välja.
6. Kõik süüdistatavad ja osa kaitsjatest on tõstatanud küsimuse, miks kannatanud ei põgenenud. Kannatanu esindaja hinnangul võtsid süüdistatavad kannatanutelt sisuliselt nende vabaduse. Tõsi on see, et kannatanutel füüsiliselt võis teatud hetkedel olla võimalik Soomest põgeneda. Küll aga on kohtupraktikas peetud vabaduse võtmiseks ka kannatanu peal sellise vägivalla tarvitamist, et kannatanu ei julge eirata talle antud korraldusi (RKKKo 3-1-1-116-01, p 7). Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et kannatanuid hoiti pideva surve all intensiivse psüühilise vägivallaga.
7. S. Dementieva versioon väljapressimist puudutavas osas jätab arvestamata, et täiesti ebamõistlik on maksta kellelegi 100 eurot selleks, et ta varastaks poest alkoholi. Kannatanu esindaja küll ei tea kui palju soovis I. Toompere oma sünnipäeval alkoholi tarbida, kuid ilmselt pidi ka I. Toompere ise mõistma, et tal on mõnevõrra kergem 100 euro eest reaalselt alkoholi osta, selmet saata keegi sama raha eest seda varastama.
8. G. Ovsepian ja tema kaitsja peatuvad ka kannatanute ütluste usaldusväärsuse küsimusel. Viru Maakohus on otsuses välja toonud, et kõrvutas kõikide asjaosaliste ütluseid ja võrdles neid teiste tõenditega kogumis ning sellest tingitult luges usaldusväärseks mitme kannatanu ütlused. Süüdistatavate peamise kaitseteesi (et sõbralikus kollektiivis ühiselt varastades otsustasid kolm töötajat hakata valeütluseid andma) esinemise tõenäosus on väga väikene. See omakorda on üks argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks (RKKKo 3-1-1-109-15, p-d 110111).
9. Süüdistatavate kaitseversioon ei riimu teiste tõenditega. Süüdistatavate ütlused on ennast õigustavad. Tõsi – keegi ei vaidle vastu sellele, et Soomes käidi vargil, kuid ütluste andmise hetkeks pidi kõigile süüdistatavatele olema selge, et Eesti Vabariigis ei saa menetleda eksklusiivselt Soome Vabariigis toimepandud varguseid. See omakorda kujutab endast argumenti süüdistatavate ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks (RKKKo 3-1-1-100-15, p 16). Mõnegi isiku puhul on üks ja sama isik andnud omavahel ajas lahknevaid ütluseid. Seegi vähendab ütluste usaldusväärsust (RKKKo 3-1-1-100-15, p 17). 27
10. Süüdistatavad ei ole suutnud anda enda kaitseteesi oluliste osade kohta üksikasjalikke ütluseid. Soomes vargil käimise vabatahtlikkust põhjendatakse eelkõige üldsõnaliste väidetega. Ütluste väike detailsusaste omakorda on asjaolu, mis võib tõsta või langetada ütluste usaldusväärsust (RKKKo 3-1-1-89-12, p 14).
11. Viru Maakohus neid on asjaolusid ka kogumis arvestanud ning jõudnudki järeldusele, et süüdistatavate ütlused ei ole vähemalt teatud osas usaldusväärsed. Taotlused
12. S. Dementieva palub oma seisukohas asendada tõkend vahistamine elektroonilise valvega. Ta on juba pikka aega viibinud vahi all. Temale ja lastele on pikk lahusolek mõjunud väga halvasti ning tekitanud lastele psühholoogilisi probleeme ning raskusi õppetöös. S. Dementieva on valmis kõiki nõudmisi täitma ning toonitab veel, et tal puuduvad sõltuvused.
13. Veel palub S. Dementieva mõista välja kahju, mis on tekitatud seoses tema ebaseadusliku vahi all pidamisega.
14. G. Ovsepian palub mõista enda kasuks välja kahju, mis on tekitatud tema ebaseadusliku vahi all pidamisega. Kriminaalhooldusosakonna vastus ringkonnakohtu päringule ja prokuratuuri ning kaitsja seisukohad S. Dementieva taotlusele
15. Viru Vangla kriminaalhooldusosakond vastas, et elektroonilise valve seadet on võimalik paigaldada S. Dementieva taotluses märgitud aadressil XXX .
16. Prokuratuuri seisukohas leitakse, et S. Dementieva vahistamist ei ole võimalik elektroonilise valvega asendada.
17. Tõkendi asendamise korral ei ole uute vara- ja vabadusevastaste kuritegude toimepanemine välistatud. Võimatu ei ole ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine, kuivõrd tegemist on Vene Föderatsiooni kodakondsega.
18. Uute kuritegude toimepanemise ohule viitab esitatud süüdistus inimkaubanduses ning I astme kohtus uuritud tõendid ja kohtuliku uurimise käigus tõdetu (S. Dementieva distantseeris end süüdistusest). Esineb suur risk varalise kasu saamise eesmärgil uute kuritegude toimepanemiseks. Maakohtus uuritu näitab, et S. Dementieva ei ole oma kuritegelikust käitumisest mingeidki järeldusi teinud: ta süüdistas teisi ja proovis jätta endast ohvri muljet. Uuritust nähtub, et ta ei kõhkle oma tahtmise saamiseks teiste isikute õiguste (sh alaealise ja väga noorte) rikkumist ja ärakasutamist. Manipuleeriva käitumise tõttu ei saa teha järeldust inimese muutumisest.
19. Elektroonilist valvet oleks põhjendatud kohaldada siis, kui see efektiivselt töötaks ning väldiks vahistamisega kaasnevat negatiivset mõju. S. Dementieva on toime pannud I astme kuriteo grupis ning kasutades ära isikuid kriminaaltulu teenimise eesmärgil. Tema viimaste aastate ametlikud sissetulekud on olnud minimaalsed. Sissetulekute puudumine ning inimkaubanduse toimepanemine majanduslikel põhjustel annab alus väita, et ta võib ka elektroonilise valve all jätkuvalt toime panna uusi raskeid kuritegusid majandusliku tulu teenimise eesmärgil. S. Dementieval on kalduvus retsidiivseks käitumiseks. Kohtus ajas ta süü G. Ovsepiani kaela, mis näitab, et oma teo keelatusest süüdistatav aru ei saa. Kohtueelses menetluses kogutud tõenditest, süüdistusaktis kajastatust ning kohtus uuritust joonistub selgelt 28 välja S. Dementieva kaalukas roll inimkaubandusega tegelenud grupis, mh kannatanute värbamine/valimine ning hiljem varastatud kauba realiseerimine. Ka peale kuriteo toimepanemist survestas ja ähvardas ta kannatanuid ning püüdis neid mõjutada. Kannatanu N.T. it sundis ta vargile minema ka Narvas.
20. Varavastaste süütegude toimepanemine varalise kasu saamise eesmärgil ei ole S. Dementieva jaoks esmakordne. Ta on varemgi Soomes vargusi toime pannud ning selle eest on teda ka karistatud. Seega on ta pikemat aega kuritegelikult käitunud ja positiivset prognoosi muutumiseks ette nähta pole.
21. Süüdistatava vahi all hoidmine on vajalik. Kuritegusid on võimalik sooritada ka kodust lahkumata, kui tegutsetakse grupiviisiliselt, sest juhtnööre anda, isikuid mõjutada ja ähvardada ning käskida kuritegusid toime panema saab ka sidevahendeid kasutades. Elektroonilise valve tingimustes ei ole võimalik kontrollida, kellega ja millal isik suhtleb.
22. Kuna ohvristati kolm noort inimest, on tegu tõsise kuriteoga. Elektroonilise valve seadmed ei garanteeri ohtlikel kurjategijatel süütegusid toime panemast enne võimude sekkumist. Praktikas ei kohaldata uue kuriteo ohu korral vahistamise asendamist elektroonilise valvega.
23. Välistatud ei ole S. Dementieva pakkuminek pika vangistuse kartuses Vene Föderatsiooni. Tegemist on selle riigi kodanikuga, kellel on sidemed seal viibimiseks. Kohtuliku uurimise käigus leidis kinnitust, et S. Dementieva on varasemalt Vene Föderatsioonis viibinud.
24. S. Dementieval on aastate jooksul välja kujunenud kuritegelik eluviis – ta eelistas legaalsel teel raha teenimisele rikastumist süütegusid toime pannes ja selle arvel elades. Süüdistataval on küll väiksed lapsed, ent ta pani kuritegusid toime nende olemasolule vaatamata. Ta on ise end asetanud praegusesse olukorda. Laste heaolust ei hoolinud ta kuritegude toimepanemise ajal. Laste eest hoolitsemise vajadus ei suutnud S. Dementievat seaduskuulekal teel hoida, mistõttu ei saa anda sellele ülemäära suurt kaalu.
25. Kaitsja E. Erro palub S. Dementieva taotluse rahuldada ja asendada vahistamise määruse jõustumisel elektroonilise valvega taotletud aadressil.
26. S. Dementieva vahistati
27. novembril
29. jaanuari
30. a otsusega tunnistas maakohus ta süüdi ja karistas 7-aastase vangistusega. Ringkonnakohus teeb otsuse S. Dementieva apellatsiooni osas hiljemalt
31. detsembril
32. S. Dementieva on viibinud vahi all 1 aasta 10 kuud ja 26 päeva. Praegu ei tehta menetlustoiminguid. Süüdistatav ootab apellatsioonikohtu otsust. Vältimaks põhiõiguste rikkumist on sobivaimaks alternatiiviks vahistamisele asendada see elektroonilise valvega.
33. S. Dementieval on elukoht, mis vastab elektroonilise valve formaalsetele tingimustele. Vahi all olles on S. Dementieva oma vaateid elule muutnud. Ta soovib edaspidi elada seaduskuulekalt, töötada ja tütreid kasvatada. Tegemist on tema esimese kinnipidamisega, mis annab aluse arvata, et see on mõjutanud teda elu üle järele mõtlema ja järeldusi tegema. Tal oleks võimalik asuda garanteeritud töökohta tööle ning asuks elama vanemate juurde koos tütardega, mis samuti suurendab kontrolli süüdistatava käitumise üle. Väljudes aga elektroonilise valve kandja kehtestatud piiridest, lülitub sisse signaal, mille peale on võimalik kiiresti reageerida ja isik kinni pidada.
34. Elektroonilise valve kohaldamine tagaks kriminaalasja edasise menetlemise, kuna S. Dementieva liikumine ja viibimiskoht on kontrollitav. S. Dementieval on kaks last (2 ja 5 29 aastased), keda ta armastab ja kelle eest hoolitseb. Lapsed armastavad ema ja tunnevad tema pideva kohaloleku suhtes puudust. S. Dementieva on alati lastega seotud kohustustesse suhtunud täie vastutustundega.Üks tütardest vajab individuaalset õpet ja ema erilist hoolt ja tähelepanu. Tal on armastav pere, kes on valmis abistama ja toetama elu raskel hetkel. S. Dementieva ema ja isa on kriminaalkorras karistamata ega oma kriminaalset tausta – seega perekonnast tulenevad negatiivsed mõjud puuduvad.
35. Puudub mistahes oht uute kuritegude toimepanemiseks. S. Dementievat ei ole varem karistatud. Seega ei anna tema elustiil alust arvata, et jätkuv vahi all pidamine on põhjendatud. Vahi all viibitud aeg on küllaldane tegemaks sellest järeldusi, et elatist tuleb teenida ausa töö, mitte varastamisega.
36. Ajakava saaks koostada selliselt, et reaalajas oleks igal ajahetkel teada S. Dementieva asukoht, tema liikumist on võimalik jälgida ja kindlate kohtadega piirata. Kui süüdistatav aga rikub elektroonilise valve tingimusi, on võimalik ta taas vahistada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
37. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium lahendab esmalt süüküsimust puudutava osa (IIII), seejärel annab hinnangu karistust puudutavatele apellatsiooniväidetele (IV), peatub tsiviilhagi (V) ja taotluste (VI) teemal ning lõpuks lahendab menetluskulude küsimuse ning võtab apellatsioonimenetluse tulemuse kokku (VII). I INIMKAUBANDUS
38. Inimkaubanduse süüdistust puudutavalt ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all järgmine:      Kannatanu M.V. ilt sai foto koos passiandmetega I. Sirotkin, kes edastas andmed S. Dementievale. Viimane ostis M.V. ile laevapileti
39. maiks 2019 kella 17.00 ning ta sõitis koos S. Dementieva, A. Puškini, G. Ovsepiani, I. Sirotkiniga Soome Vabariiki. Ta viibis Soomes
40. maist kuni
41. juunini 2019 pannes toime vargusi. Kannatanu A.I. ilt sai tema foto koos passiandmetega I. Sirotkin
42. mail 2019, edastas selle S. Dementievale, kes ostis A.I. ile laevapileti Tallinnast Helsingisse
43. maiks 2019 kella 10.
44. A.I. ile tulid Helsingi sadamasse vastu G. Ovsepian, I. Sirotkin ja A. Puškin ning viisid ta Kotka linna korterisse. Ta oli Soomes
45. maist kuni
46. juunini 2019 ning pani toime vargusi. Alaealisele kannatanule N.T. ile ostsid
47. juunil 2019 bussipileti Narvast Tallinnasse Samira Dementieva ja Sergey Dementiev, et saata ta Soome tööle. Sergey Dementiev saatis kannatanu
48. juunil 2019 kella 10.30 ajal liinibussiga Tallinna bussijaama ja sealt edasi Tallinki laevale Star.
49. juunil
50. kella 18.30 paiku tulid N.T. ile Soomes vastu autoga G. Ovsepian, I. Sirotkin ja A. Puškin ning ta viidi Kotka linna 2-toalisse korterisse. N.T. oli Soomes
51. kuni
52. juunini 2019 ning pani toime vargusi erinevatest kauplustest. Kannatanud M.V. i, A.I. i ja N.T. varastasid poes koos I. Sirotkini ja A. Puškiniga, poodi sõidutas neid G. Ovsepian, kes andis ka juhiseid, mida varastada ning kontrollis vahetult peale varastamist, mida ja kui palju varastati. G. Ovsepian koos S. Dementievaga tegutsedes varalise kasu saamise eesmärgil nii Soome kui Eesti territooriumil korraldasid varastatud kauba edasise transpordi pannes 30
53. a suvel internetiportaalidesse töökuulutused autojuhtide leidmiseks, kes vedasid kauba Soomest Eestisse. Varastatud kaup hoiustati kuni Venemaale saatmiseni S. Dementieva ja G. Ovsepiani valduses korteris XXX . Töökuulutuste kaudu leiti inimesed, kellel oli vaba pääs Venemaale, et toimetada varastatud kaup sinna.
54. Keskseks küsimus on vaidlus, kas G. Ovsepian ja S. Dementieva tegelesid inimkaubandusega. Esimeseks on apellatsiooniteravik suunatud küsimustele, kas kannatanud meelitati Soome ametlikku tööd, tasu, elamist ja tööandjapoolset toitlustamist lubades (s.o pettusega) ning kas neid sunniti täitma vastumeelselt kohustust (panema toime vargusi).
55. S. Dementieva ja tema kaitsja kinnitusel olid kannatanud juba Eestis teadlikud, et hakkavad Soomes vargusi toime panema. Seda väidet põhistades palutakse hinnata süüdistatavate S. Dementieva, G. Ovsepiani, A. Puškini, A.A. i ja kannatanu M.V. i ütlusi. Teiste kannatanute ütlused aga lugeda ebausaldusväärseteks. Lisaks märgib S. Dementieva kaitsja, et kannatanu A.I. i kutsumise initsiatiiv tuli I. Sirotkinilt, kes ostis ka laevapileti ja saatis selle kannatanule. S. Dementieva nägi A.I. it esmakordselt Soomes
56. mail 2019, mingit jutuajamist tal kannatanuga palga ja töö osas polnud. S. Dementievale ja tema kaitsjale sekundeerivad G. Ovsepian ja tema kaitsja, kes samuti leiavad, et kannatanuid ei petetud.
57. Ringkonnakohtu arvates kannatanuid peteti.
58. Kannatanu A.I. i sõnul kirjutas talle I. Sirotkin VKontakte rakenduses
59. a mais tööst Soomes laos, töötasuga 700 eurot kahe nädala eest ning et elamine, toitlustamine ja kõik ülejäänu on sees (KoTo II kd, tl 39 pöördel), enne seda oli I. Sirotkin teinud samasuguse ettepaneku talle ja M.V. ile umbes paar nädalat tagasi. Siis M. läks, tema mitte. I. Sirotkin rääkis, et tulla on vaja kiiresti. A.I. rääkis ka vanematele kaheks nädalaks Soome minekust ja töötingimustest (KoTo II kd, tl 40). Süüdistatava I. Sirotkini ütluste kohaselt tegi tema Gevorki palvel A.I. ile ettepaneku Soome tulla ja kirjutas talle sotsiaalvõrgustikus. Küsis Gevorki käest, mida tuleb kirjutada, et kas kirjutada, et käime varastamas või muud. Gevork ütles, et kirjuta, et tegemist on laotööga, mille palk kahe nädala eest on 600-700 eurot Hiljem aga lõi I. Sirotkin ühenduse G. Ovsepiani ja A.I. i vahel ning kuulis, kuidas Gevork A.I. ile ütles, et tuleb varastada (KoTo III kd, tl 80 pöördel). Süüdistatava G. Ovsepiani sõnul oli neil üks inimene puudu, ta helistas Samirale, temale tuli meelde, et oli sellele poisikesele pakkunud tööd, ta oli nõus, vaja oli ainult sõiduraha. Küsimusele, kas A.I. oli teadlik, milleks ja kuhu ta tuli, vastas G. Ovsepian jaatavalt. Süüdistatava sõnul juhatas ta A.I. i selle saabumisel eemale ja uuris, kas see teab, milleks ta tuli (KoTo III kd, tl 179). Süüdistatava S. Dementieva sõnul leidis I. Sirotkin A.I. i ning tema ostis Gevorki palvel A.I. ile pileti. Sellest, kas A.I. teadis, et peab Soomes vargusi toime panema, S. Dementieva ei teadnud, sest tema A.I. it ei kutsunud (KoTo III kd, tl 10). Kannatanu M.V. i aga vastas prokuröri küsimuse peale, miks te Aleksandrile ei öelnud, et Soomes tuleb varastada, et pole kindel, kas Ilja talle sellest kirjutas (KoTo II kd, tl 68 pöördel).
60. Ringkonnakohtu arvates räägib tõtt A.I. . Vaidlus puudub selles, et I. Sirotkin tegi VKontaktes A.I. ile ettepaneku tulla Soome laotööle 700-eurose palgaga kahe nädala eest, prii elamine ja söök pealekauba. I. Sirotkini ütlusi, mille kohaselt lõi tema seejärel kontakti A.I. i ja G. Ovsepiani vahel ning need leppisid omavahel telefonis kõiges kokku, viimane ei kinnita. Ilmselt rääkis G. Ovsepian vajadusest uue inimese järele S. Dementievale ning koos viimasega ja kasutades ära I. Sirotkini suhtlusrakendust VKontakte, tegi I. Sirotkin ettepaneku A.I. ile. Ringkonnakohtu arvates puudub G. Ovsepiani apellatsiooni arvestades mõistlik põhjus mitte uskuda süüdistatavat selles, et tema saabus vaid lühikest aega enne Soome sõitu Eestisse ega tundnud kedagi - kõigiga leppis kokku S. Dementieva, sest I. Sirotkin oli S. Dementieva sugulane, A. Puškin aga perekonna sõber. M.V. i omakorda oli I. Sirotkini sõber ning teised 31 tundsid üksteist väga hästi (vt G. Ovsepiani apellatsioon). I. Sirotkini ütlusi selle kohta, et A.I. teadis juba enne Soome saabumist, et hakkab toime panema vargusi, ringkonnakohus usaldusväärseks ei pea. Esiteks ei ole ole ühtki seda kinnitavat tõendit. Teiseks ei ole I. Sirotkini näol tegemist usaldusväärse tõendiallikaga – ta tunnistati käesolevas kriminaalasjas süüdi

§ 323järgi A.I.

ile ähvardavate häälsõnumite saatmise eest, mille eesmärgiks oli A.I. i poolt kuriteoavalduse tagasivõtmine. Vastasel juhul lubas ta kättemaksu: A.I. ile ja tema perele otsa peale tegemist. Samuti pakkus ta A.I. ile raha Samira ja Gevorki kohta esitatud avalduse tagasivõtmise eest (vt maakohtu otsus KoTo V kd, tl 120 pöördel ja 121). Ka ei ole mingit põhjust uskuda S. Dementieva juttu selle kohta, et tema oletas, et A.I. ile öeldi, mille jaoks ta tuli (KoTo III kd, tl 10), kuivõrd sel ajal elati Soomes koos ning kõigile Soome-tulijatele räägiti ühesugust legendi.

1. A.I. i ütluste usaldusväärsus on seevastu väljaspool kahtlust. Laotöö pakkumisest pojale rääkis kohtus ka A.I. i ema J.I. . Viimase kinnitusel tegi tema pojale ettepaneku minna Soome I. Sirotkin. Algul poeg keeldus ja läks ainult M.V. i. Ilja tegi tema pojale ettepaneku töötada laos, tassida kaupa. Poeg rääkis tasuta ülalpidamisest, tööriiete andmisest ja sellestki, et M.V. ja Ilja juba töötavad ning et neil läheb hästi. J.I. tegi poja passi koopia ja saatis talle telefoni kaudu (KoTo II kd, tl 82 pöördel). A.I. i ja M.V. i passi koopia pilt leiti S. Dementieva telefonist (TõTo III kd, tl 83). S. Dementieva ei ole eitanud, et just tema ostis A.I. ile pileti (KoTo III kd, tl 10). Seega on ümber lükatud apellatsiooni väide, justkui oleks kannatanu A.I. i kutsumise initsiatiiv tulnud I. Sirotkinilt, kes ostis ka laevapileti – ükski tõend seda ei kinnita. Ringkonnakohut ei pane A.I. i jutus kahtlema seegi, et ta rääkis ainukesena tööst garaažides, mida teiste süüdistatavate ütluste kohaselt aga ei eksisteerinud. A.I. i ütluste kohaselt oli esimene korter, kuhu ta viidi ühetoaline korter IV korrusel 9 korruselises majas (KoTo II kd, tl 40 pöördel). Teisel päeval viidi A.I. üksi kuskile garaažide juurde, kus tal tuli laadida karpe peale neid oli rohkem kui
2. Karbid pidid minema Narva, sest neil oli 2-ga algav postiindeks. Garaaži jäi ainult tema üksi, tuli kolm mikrobussi, kuhu laadis peale. Siis võeti peale ja viidi tagasi korterisse (KoTo II kd, tl 41 pöördel). Arvestades, et A.I. i ütlusi, mille kohaselt viidi ta alul 1-toalisse korterisse, on igati usutav, et varastatud kaup asus kuskil garaažis. Kohtukolleegiumi arvates ei riimu süüdistatavate ütlused selles, millal A.I. vargile hakkas – G. Ovsepiani ütluste kohaselt toimus see teisel päeval, S. Dementieva apellatsioonis aga väidetakse, et A.I. läks juba esimesel päeval teistega koos poodi endale riideid varastama. Ringkonnakohtu arvates on selline seletus äärmiselt ebatõenäoline, sest keegi ei varastaks/ei laseks varastada endale kolm numbrit suuremaid jalanõusid. Seetõttu loeb ka siinkohal ringkonnakohus tõesteks A.I. i ütlused.
3. Ringkonnakohus peab pahatahtlikuks G. Ovsepiani kaitsja väidet, nagu poleks A.I. kohtus I. Sirotkinit ära tundnud – prokuröri küsimusele ei osanud kannatanu esimesel korral vastata, sest ei näinud I. Sirotkini pead. Seejärel aga tundis süüdistatava ära (KoTo II kd, tl 51 pöördel).
4. Kannatanu N.T. i sõnul otsis ta
5. a juunis tööd koos A.A. iga. Viimane rääkis oma tuttavast, kes pakub Soomes tööd ja tutvustas teda S. Dementievaga. Kokku saadi
6. juunil. Siis rääkis Samira talle võimalusest töötada laos ja nimetas palganumbri 700 eurot, kinnitades, et tööandja maksab elamise ja toitlustamise eest. Lepiti kokku, et järgmisel päeval tuleb N.T. S. Dementieva koju koos asjadega ja läheb siis juba tööle Soome (KoTo II kd, tl 11). Tol päeval,
7. juunil, lubas Samira, et pileti eest maksab tema (KoTo II kd, tl 32 pöördel). Kannatanu ütlused on vastuolus süüdistatava S. Dementieva ütlusega.
8. novembri
9. a kohtuistungil rääkis S. Dementieva, et ta tutvus N.T. iga Maxima ees. Ta otsis hästi vargusi toimepanevaid isikuid. Aleksei tutvustas talle N.T. t, öeldes, et see paneb hästi varguseid toime. Läbi räägiti nn töötingimused. S. Dementieva näitas N.T. ile elukoha pilte ning rääkis, et kui ta hakkab hästi vargusi toime panema, siis saab Gevorkilt 600-700 eurot ning et kogu elamine, olemine ja 32 piletid tasutakse. Tol hetkel ei olnud N.T. Gevorkiga tuttav, ent S. Dementieva helistas talle ja andis sealsamas toru üle G. Ovsepianile. Ta ise kuulis kõnet pealt. G. Ovsepian selgitas N.T. ile, kui palju riideid kaasa võtta ja et ta riietatakse uutesse riietesse, et nad hakkavad varastama ning selgitas ka seda, millistes poodides ja mida varastama hakatakse. Selle peale N.T. nõustus (KoTo III kd, tl 2 pöördel). Apellatsiooni kohaselt võib S. Dementieva ütlusi kinnitada A.A. . Kaitsjale vastates selgitas A.A. , et kokkusaamine toimus
10. kooli juures. Kohtumisel küsis Samira, kas Aleksei teab kedagi, kes tegeleb vargustega. A.A. osutas seepeale N.T. le ja sai viimase näoilmest aru, et ta on huvitatud. Koos hakati jalutama poe poole. Samira hakkas N.T. le selgitama töötingimusi, töötasu, edasist A.A. ei kuulnud, kuna suhtles oma tüdruksõbraga telefonitsi (KoTo III kd, tl 65). Prokurör osutas vastuolule kohtueelsel menetlusel antud ütlustega, sest siis rääkis A.A. töö sisu kohta järgmist: „Samira küsis, et Ljoša, kas sa ei tahaks raha teenida, on töö Soomes, laos“ (KoTo III kd, tl 67). Vastuolu selgitas A.A. sellega, et algselt pakkuski Samira laotööd, ent siis vahetas kohe teemat ja ütles nii. Süüdistatav vastas kohtule, et avaldatud ütlused vastavad tõele (KoTo III kd, tl 67 pöördel). Prokuröri küsimusele, kas Samira pakkus N.T. ile varguste toimepanemise varianti A.A. i juuresolekul, vastas viimane jaatavalt. Täpsustava küsimuse peale, aga vastas A.A. , et Samira „pakkus tööd“, pärast aga läks ta eemale telefoniga rääkima ega kuulnud enam kogu jutuajamist. Töötasu, toidu ja elamise kohta kuulis ta juba möödaminnes, pealiskaudselt. Töötasuks pidi olema 600-700 eurot, toit ja elamine pidi olema tööandja poolt (KoTo III kd, tl 68 ja pöördel).
11. Kohtukolleegiumi arvates ei ole vaidlust selles, et kahe töönädala eest lubati kannatanule töötasuna 700 eurot, lisaks elamist ja toitlustamist tööandja kulul. Küll aga ei riimu süüdistatavate S. Dementieva ja A.A. i ütlused muus – nimelt kinnitab S. Dementieva, et helistas sealsamas G. Ovsepianile, kes hakkas selgitama N.T. ile töö sisu. Sellest ei rääkinud aga ei süüdistatav A.A. ega kannatanu N.T. – nende ütluste kohaselt rääkis kõigest S. Dementieva. Ringkonnakohtu arvates ei ole A.A. tunnistajana usaldusväärne. Tema ütlused olid korduvalt vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ning tal paluti neid korduvalt meenutada, see räägib tema ütluste mitteusaldusväärsusest. Veenvad ei ole ka A.A. i selgitused ütluste muutmise kohta – olukorras, kus isikule pakutakse kahenädalase töö eest laos 700 eurot ja ta sellest keeldub, oleks täiesti ebamõistlik pakkuda talle samadel tingimustel võimalust hakata toime panema vargusi. Samuti ei olnud A.A. täpsustava küsimuse peale vastates enam kindel, et tema juuresolekul pakuti N.T. ile varguste toimepanemist. Ta vastas, et jutt oli „tööst“, edasist ta aga ei kuulnud, sest läks telefoniga rääkima. Täiesti ebausutavaks peab ringkonnakohus S. Dementieva väiteid, et tema sõnul arutas G. Ovsepian varguste toimepanemist N.T. iga telefoni teel. Kuritegude toimepanijatele ei ole omane anda võhivõõrale inimesele telefonitsi teada, kus ja mida varastatakse.
12. Õige ei ole ka S. Dementieva apellatsioonis väidetu, nagu selguks N.T. i ütlustest, et Soome saabudes helistas G. Ovsepian tema juuresolekul S. Dementievale, kellele väljendas rahulolematust nii noore poisi varastama saatmise pärast. Kannatanu N.T. rääkis, et Soome saabudes sai Gevork kohe pahaseks ja helistas Samirale, et kelle see saatis, sest N.T. nägi välja noor ja näeb välja kui laps. Seejuures rääkis ta kõrgendatud hääletooniga. Samira aga palus N.T. it, et see teda alt ei veaks ja töötaks hästi (KoTo II kd, tl 12). Korterisse saabudes nägi ta palju karpe ning kuna arvas, et töö on laos, oli N.T. i peas kõik loogiline (KoTo II kd, tl 12 pöördel). Seega ei palunud S. Dementieva N.T. ilt, et see hästi varastama hakkaks, vaid töötama. Kannatanu ütlusi tõlgendavad apellandid aga meelevaldselt. Mingit põhjust uskuda apellatsioonis väidetut, et N.T. palus kõigi süüdistavate juuresolekul end Soome jätta, ei ole. N.T. i ütluste kohaselt sai ta alles järgmisel hommikul teada, et peab hakkama toime panema 33 vargusi. Kannatanu kinnitas ühtlasi, et teisel päeval kui G. Ovsepian hakkas sundima ja lubas ka 700 eurot maksta, oli tal tol hetkel rahast kama, ta tahtis koju saada (KoTo II kd, tl 35).
13. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjust kahtluse alla seada kannatanute ütlusi, mille kohaselt pakuti neile laotööd töötasuga 700 eurot ning tasuta elamist, sööki ning laevapiletit. Esiteks räägivad omavahel riimuvat juttu kõik kannatanud. M.V. i ütluste kohaselt rääkis talle laotöö pakkumisest ja kahe nädala eest makstavast 700-eurosest palgast I. Sirotkin (KoTo II kd, tl 67 pöördel). Viimane aga kinnitas kohtuistungil, et ka talle rääkisid Samira ja Gevork „toiduainete tassimisest“ ning ta sai Gevorki jutust aru, et tegu on toiduainete kokkupanemisega äraviimiseks. Töötasuna lubas Gevork 600-700 eurot, M.V. ile tegi ta samasuguse ettepaneku, nagu talle tehti (KoTo III kd, tl 79).
14. Kohtukolleegiumil ei ole põhjust siinkohal kannatanutest enam uskuda ka süüdistatava A. Puškini ütlusi, mille kohaselt teadsid I. Sirotkin ja M.V. i algusest peale, et lähevad Soome varastama – kohtus kinnitas A. Puškin, et sai alles uurijalt teada, et I. Sirotkinit ja M.V. it on petetud (KoTo III kd, tl 128 pöördel). Kohtueelses menetluses aga väitis ka A. Puškin ise Soo