2-21-116561 KOHTUOTSUS Kohus Viru Maakohus Kohtunik Anneli Alekand Otsuse tegemise aeg ja koht 07.02.2022, Narva Kohtuasja number Kohtuasi 2-21-116561 Tianmga OÜ hagi M K vastu leppetrahvi nõudes Hagi

) § 15 lg 2 punktide 1, 2, 3, 6, 7 ja 9 rikkumisena ja tööluusina. Hageja teada töötab kostja hageja lepingupartneri juures ja rikub sellega töölepingu punkti

1. Töölepingu punkt 7 keelab töötajal lepingu kehtivuse ajal töötada ilma tööandja loata tööandja konkurentide või lepingupartnerite juures, neid nõustada või nende tegevust juhtida, keeld kehtib ka pärast töölepingu lõppemist kahe aasta jooksul. Keelu rikkumisel on tööandjal õigus nõuda töötajalt leppetrahvi kuni 5000 eurot. 27.07.2020 tegi hageja kostjale hoiatuse töölepingus sätestatud konkurentsipiirangu rikkumise eest ja nõudis leppetrahvina 5000 euro tasumist. Nõue muutus sissenõutavaks 27.07.
2. Kostja leppetrahvi tasunud ei ole.
3. Kostja vaidleb hagile vastu, leiab, et see on esitatud alusetult ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja lahkus töölt seoses kokkulepitust väiksema töötasu maksmise ja keevitustöödeks vajalike eririiete puudmisega. Kostja töötas hageja juures umbes ühe nädala. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. Hagiavaldusest nähtub, et hageja võimalik nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 27.07.
4. Hageja pöördus kohtu poole alles 02.06.2021, mil esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse, s.o enam kui kümme kuud pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Vastavalt

§ 3

¹ on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lõike 1 kohaselt keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostja taotleb aegumise osas vaheotsuse tegemist. Lisaks on kostja seisukohal, et töölepingu punkt 7 on tühine (

§ 23

lõiked 2–4) või alternatiivselt see ei kehti (

§ 24lõiked 1 ja 3).

Kostjale ei olnud teada hageja ettevõttesisesed tootmis- ja ärisaladused ega taktika, hageja ei ole põhistanud, et konkurentsipiirang on vajalik tema erilise huvi kaitsmiseks, töölepingus sätestatud konkurentsipiirang ei ole mõistlikult ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt piiritletud; puudus kokkulepe selle kohta, et hageja maksab kostjale konkurentsipiirangust kinnipidamise eest hüvitist. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja oleks konkurentsipiirangut rikkunud.

1. Hageja oma täiendavas seisukohas leiab, et nõue ei ole aegunud ja konkurentsikeeld on kehtiv. Hageja jääb oma nõude juurde ja palub selle rahuldada. Samuti taotleb hageja asja lahendamist kohtuistungil.
2. Kohtuistungil 01.11.2021 jäid pooled oma seisukohtade juurde. Hageja täpsustas, et tema äri on suunatud Soome turule ja on tähtis, et oleks saladus, milliste firmadega ta koostööd teeb, mis tööd need firmad teevad ja milliste hindadega. Kostja sai tööle asudes selle teada, mis tekitab ohu, et töötaja annab selle info lahkudes kliendile ja hageja hakkab tellimusi kaotama. Kostja sõnul töötas ta hageja juures ühe nädala, saadeti keevitajana ehitusobjektile, näidati töömaht ja muid andmeid talle teada ei olnud. Hageja omakorda väitis, et lepingupartneri juures töötamine iseenesest andiski info, mida ta peab tundlikuks. Hageja sõnul on tema konkurentideks nii tööjõurendi kui ka keevitamisega tegelevad ettevõtjad. Lisaks selgitas hageja, et nõuab leppetrahvi aja eest pärast töölepingu lõppu ja lepib tavaliselt hüvitise summa töölepingu lõppedes kokku, ent kostja lahkus töölt ette teatamata, mistõttu ei olnud võimalik temaga hüvitise maksmises kokku leppida. Kohus andis pooltele täiendava tähtaja tõendite esitamiseks nõude aegumise ja konkurentsipiirangu rikkumise tõendamiseks ning kompromissi arutamiseks.
3. Hageja esitas 24.11.2021 seisukoha, millele oli varasemaga võrreldes lisatud aegumise osas viide TsÜS § 146 lõikele 1, § 147 lõikele 3 ning Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-95-08, p
4. Hageja tugines nõude 3-aastasele aegumistähtajale, mis algas lahkumisavalduse kohaselt 2

§ 84lõike 1 järgi sissenõutavaks töösuhte lõppemisest. Lisaks viitas hageja Ts

ÜS §-le 85, mille järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Hageja hinnangul ei ole kaheks aastaks sõlmitud konkurentsipiirang seetõttu ühe aasta jooksul veel kehtetu. Hageja esitas tõendina kostja e-kirja töölepingu ülesütlemise kohta ja taotles uue kohtuistungi korraldamist.

1. Kostja täpsustas oma 07.12.2021 vastuses, et tööleping lõppes hiljemalt 28.07.2020, mil kostja tahteavaldus hagejani jõudis. Muus osas jäi kostja oma seniste seisukohtade juurde, rõhutas veelkord, et konkurensipiirangu rikkumine on tõendamata, ning leidis, et asja arutamine kohtuistungil on ebamõistlik.
2. 31.01.2022 toimunud kohtuistungil kinnitas hageja, et nõuab hüvitist ainult konkurentsipiirangu rikkumise eest pärast töölepingu lõppu, ja selgitas oma nägemust tehingu osadeks jagamise osas. Kostja vastuväitele selle kohta, et rikkumine ei ole tõendatud, vastas hageja, et tema hinnangul on piisavaks tõendiks leppetrahvi nõudmise hoiatus, mis toimetati kostjale kätte 27.07.
3. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
5. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel oli 26.06.2020 sõlmitud tööleping, mille kostja 28.07.2020 e-kirjaga üles ütles. Vaidlus on selle üle, kas hageja leppetrahvi nõue on aegunud, kas töölepingus sisaldunud konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv ja kas kostja rikkumine on tõendatud.
6. Aegumise osas on hageja viidanud aegumise üldisele kolmeaastasele tähtajale vastavalt TsÜS § 146 lg 1, kostja aga neljakuulisele tähtajale vastavalt

§ 31

. Kõne alla võiks töösuhte puhul tulla veel 12-kuuline aegumistähtaeg

§ 74lg 4 alusel.

12.

§ 74

lõike 4 alusel saab tööandja nõuda töötajalt tööülesannete täitmisel tekkinud kahju hüvitamist. Antud asjas ei tekkinud tööandjale kahju kostja tegevusest tööülesannete täitmisel, vastupidi, hageja nõuab leppetrahvi kostja tegevuse eest ajal, mil too tööülesandeid ei täitnud.

§ 74lõige 4 aegumise osas seega kohaldamisele ei kuulu. Ts

ÜS § 146 lõige 1 kehtib üldiselt kõigi tehingust tulenevate nõuete kohta,

§ 31vaid töösuhtest tulenevate nõuete kohta.

Üld- ja erinormi vastuolu korral kohaldatakse erinormi, mis on mõeldud olema erand reeglist. Õige on hageja viide, et Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-08 punktis 12 on juttu leppetrahvi nõude aegumisest vastavalt TsÜS § 147 lg 3 ja § 146 lg 1, kuid nimetatud asjas puudutas vaidlus mobiilsideteenuste lepingut, mitte töölepingut. Kuivõrd mobiilsideteenuste lepingule aegumise osas erisätet ette nähtud ei ole, kohaldub seal üldsäte. Töölepingu puhul on aga olemas erandit ette nägev erisäte ja üldsäte kohaldamisele ei kuulu. Järeldusele, et

§ 31

kuulub kohaldamisele ka töösuhtes kokku lepitud konkurentsipiirangu leppetrahvi nõude puhul, on jõutud ka töölepinguseaduse kommentaaris (Selgitused töölepingu seaduse juurde. Sotsiaalministeerium 2021,

§ 26kommentaar).

13.

§ 31

kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.

1. Kuivõrd hageja nõuab leppetrahvi konkurentsipiirangu rikkumise eest pärast töösuhte lõppu, tuleb aegumist kohtu hinnangul arvestada rikkumisest teadasaamisest. Hageja esitatud hoiatusega 27.07.2020 on tõendatud, et hiljemalt 27.07.2020 oli hageja kostja väidetavast rikkumisest teada saanud. Töölepingu lõppemise osas on pooltel erinevad seisukohad, kas see juhtus 28.07.2020 või 03.07.
2. Isegi kui lähtuda töölepingu lõpu ajast, oli kõigist kolmest 3

§ 24

lõike 1 kohaselt kehtib pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe üksnes juhul, kui see: 1) vastab

§ 23

lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele; 2) on sõlmitud kirjalikult; 3) selle eest makstakse hüvitist vastavalt sama paragrahvi lõikele 3; 4) see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest. Riigikohus on lahendi nr 215-16682/73 punktis 12 rõhutanud, et kui konkurentsipiirangu kokkulepe ei vasta kõigile

§-s 23 sätestatud nõuetele, ei ole see kehtiv ning hageja ei saa nõuda kostjalt kokkuleppe rikkumise eest leppetrahvi. Samamoodi tuleb kohtu meelest hinnata ka kokkuleppe vastavust

§ 24

lõike 1 nõuetele, sest piirang pärast töösuhte lõppu kitsendab veel rohkem tööaja õigust valida vabalt tegevusala või töökohta kui töösuhte kehtivuse aegne piirang. 18. Hageja on viidanud TsÜS §-le 85, mille kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Kohtuistungil ei osanud hageja esindaja selgitada, mis tehingut ta osadeks jagab ja millised need osad on. Töölepingus võib näha kahte tehingut: töösuhte kohta sõlmitud tehingut ja konkurentsipiirangut, mis võivad teineteisest lahus kehtida ja mille puhul on usutav, et konkurentsipiirangu tühisuse korral oleks pooled töölepingu siiski sõlminud. Hageja aga soovib pigem jagada osadeks konkurentsipiirangut ja seda selliselt, et piirangu ajaline kehtivus jaguneks kokkuleppeks ühe aasta kohta ja kokkuleppeks teise aasta kohta. Kohtu hinnangul on see tingimuse sisu muutmine, mitte tehingu osadeks jagamine. Lisaks ei ole vaidlust selle üle, et töölepingu punkt 7 ei sisalda kokkulepet hüvitise kohta, mis on nõutav konkurentsipiirangu kehtimiseks

§ 24lõike 1 alusel.

1. Töölepingu punkt 7 on seega tühine. Kohus juhib hageja tähelepanu asjaolule, et konkurentsipiirangu suhtes kehtivad ranged nõuded töötaja ehk eelduslikult töösuhte nõrgema poole kaitseks. Teatud juhtudel võib hageja taotletud tulemuse saavutamiseks olla sobivam mitte konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimine töötajaga, vaid vahendatud töötajate edasist palkamist puudutavate tingimuste kokkuleppimine äriühingutest lepingupartneritega.
2. Mis puudutab kostja rikkumise tõendatust, siis nõustub kohus kostjaga, et rikkumine on tõendamata. Hageja on soovinud rikkumist tõendada oma ütlusega. Menetlusosalise ütlus ei ole hagimenetluses tõendiks (TsMS § 229 lg 2). Faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist vaid siis, kui vastaspool selle omaks võtab (TsMS § 231 lg 2). Kostja ei ole rikkumist omaks võtnud. Kostja on märkinud õigesti, et tõendamata on nii asjaolu, kes on kostja tööandja, kui ka asjaolu, et kostja tööandja on hageja konkurent. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel asja lõpetavas lahendis.
4. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et antud juhul tuleb põhjendatud menetluskulud jätta hageja kanda.
5. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kostja nimetatud menetluskulud on õigusabikulud 690 eurot. 4