KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Gea Lepik Otsuse kuupäev 24. september 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. 5.

1. Maakohus tuvastas, et - hageja (müüja) ja põhivõlgnik (ostja) sõlmisid
2. aprillil 2018 raamlepingu, mille p 1.1 kohaselt hageja müüb ja põhivõlgnik ostab lepingus ettenähtud tingimustel hageja hinnakirjas nimetatud kaupu; - raamlepingu p 4.2 kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma kauba eest arve-saatelehtede või arvete alusel neil näidatud tähtpäevaks, kui osapooled ei lepi kirjalikult kokku teisiti; - raamlepingu p 4.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult viivist maksete tähtajaks tasumata jätmisel 0,15% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Alates
3. maksmisega viivitatud päevast arvestatakse summa ümber uue viivise määra järgi, mis on 1% päevas; viivise tasumine ei vabasta põhivõlgnikku põhikohustusest; - raamlepingule kirjutas põhivõlgniku juhatuse liikmena alla kostja; - hageja (võlausaldaja) ja kostja (käendaja) sõlmisid
4. aprillil 2018 käenduslepingu, mille p-ga 1.1 kohustus kostja vastutama hageja ees raamlepingust ja selle alusel sõlmitud müügilepingutest tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest; kostja kinnitas, et on raamlepinguga põhjalikult tutvunud ja teadlik käendatava kohustuse sisust, tähtaegadest ja võimalikust ulatusest; - hageja viivisenõude suurus
5. juuni 2020 seisuga on 2310,70 eurot; - kostja ei ole hagejale tasunud käenduslepingu alusel esitatud põhinõuet ega viivist. 5.
6. Kostja ei vaielnud vastu hageja põhinõude suurusele. Kostja lepinguline esindaja kinnitas kohtuistungil, et põhivõlgnik on hagejalt kaubad kätte saanud. 5.
7. Hagejal on käenduslepingu ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 108 lg 1, aga eelkõige VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda kostjalt põhivõlgnikule müüdud kaupade eest tasumata müügihinda 5306,15 eurot ja viivist 2193,85 eurot. Käenduslepingu p 1.2 järgi vastutab kostja (käendaja) hageja ees raamlepingust ja selle alusel sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga, kuid mitte suuremas ulatuses kui käenduslepingus kokku lepitud maksimumsumma 7500 eurot. 5.
8. Kostja ei põhjendanud, miks on käendusleping õigusvastane või tühine. Sarnaselt puuduvad põhjendused, miks oleks hagi pahatahtlik, vastuolus heade kommetega või avaliku korraga. Kostja ei ole hagile sisuliselt vastu vaielnud. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et raamleping või käendusleping oleks vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Kohus ei tuvastanud, et kostja põhivõlgniku juhatuse liikmena oleks sõlminud käenduslepingu tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest vms asjaolust. Samuti ei nähtu kohtu ette toodud asjaoludest, et käendusleping oleks sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Neil kaalutlustel ei anna VÕS § 6 ega tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-d 84–89 alust jätta hagi rahuldamata. 5.
9. Kohus ei menetlenud kostja
10. detsembri 2020 seisukohti viivise suuruse kohta, sest need esitati pärast tähtaja möödumist ja hilinemiseks puudus mõjuv põhjus. Kohus märkis siiski, et käenduslepingule ei kohaldu VÕS § 415 lg 1 esimene lause, mille kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Raamlepingust ja käenduslepingust tulenevalt ei sõlminud kostja tarbijakrediidilepingut, seega ei ole kostja ka tarbija VÕS § 415 lg 1 tähenduses. 3

§ 138

, § 144 ja § 173–177 alusel hageja menetluskulud kindlaks taotletud summas 1135 eurot ilma käibemaksuta (sh riigilõiv 475 eurot ja lepingulise esindaja kulu 660 eurot). Esindajakulu hüvitamisel lähtus maakohus tunnitasu määrast 120 eurot ja hageja taotletud hüvitise suurusest. Hageja taotles viivise väljamõistmist menetluskuludelt

§ 177lg 4 alusel ja kohus rahuldas selle taotluse.

POOLTE SEISUKOHAD

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Koostoimes kostja seisukohtadega maakohtus taotleb ta jätkuvalt hagi rahuldamata jätmist. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus kohtles teda väga erapoolikult ja menetles asja pealiskaudselt, jättes selgitamiskohustuse täitmata. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - esiteks poleks vaidlust tohtinud lahendada ainult kostja kui käendaja suhtes, vaid menetluses pidanuks osalema ka põhivõlgnik; teiseks heidab kostja maakohtule ette üllatuslikku tuginemist kostja omaksvõtule seoses väitega, et põhivõlgnik on hageja müüdud kauba kätte saanud; kolmandaks leiab kostja, et käendusleping on näilik, sellega sooviti varjata müügilepingut hageja ja kostja vahel; neljandaks mõistis maakohus ekslikult välja viivise hageja ja põhivõlgniku vahelises lepingus kokku lepitud määras, sest kostja kui tarbija suhtes saab kohaldada kõige enam VÕS § 113 lg 1 teise lause määra; lisaks lähtus maakohus ekslikult sellest nagu poleks kostja esitanud viivise vähendamise taotlust või muul viisil viivisele vastu vaielnud.
2. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. Lisaks teeb kohus tänases otsuses riigi õigusabi tasu ja muud menetluskulude rahalise kindlaksmääramisega seonduvad otsustused. 9.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 5.1 refereeritud asjaoludest. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Maksekäsuosakond ei rikkunud menetlusõigust
2. juuni 2020 määruste tegemisel ega ka maakohus kostja vastu esitatud hagi läbivaatamisel. Hageja esitas algselt nõude põhivõlgniku ja kostja kui käendaja vastu. Maakohus otsustas õigesti, et need isikud vastutatavad solidaarselt.

ega muu seadus ei sisalda normi, mis kohustaks lahendama tsiviilasja kõigi solidaarvõlgnike (sh põhivõlgniku ja käendaja) suhtes ühiselt. Solidaarvõlgnikena ei ole käendaja ja põhivõlgnik vältimatud kaaskostjad

§ 207lg 3 mõttes, vaid mõlemad osaleks menetluses iseseisvalt.

Seega saavad kohtud teha nende suhtes erinevaid lahendeid (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 22) ja ka menetleda asju eraldi. 4

§ 231lg 2 teise lause tähenduses ning kohaselt protokollitud.

Järelikult said nii hageja kui ka maakohus mõistlikult eeldada, et põhivõla summa ulatuses kaupade müümine ja üleandmine põhivõlgnikule pole vaidlusalune. Põhivõlgnikul oli raamlepingu p 4.2 ja igakordse müügilepingu ning VÕS § 208 lg 1 järgi kohustus saadud kauba eest tasuda. Hageja sai VÕS § 108 lg 1 alusel nõuda selle täitmist põhivõlgnikult, aga käenduslepingu p 1.1 ning VÕS § 145 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel ka käendajalt.

1. Samuti on õige maakohtu otsustus, et käendusleping pole näilik. Maakohus kohaldas õigesti TsÜS § 89 lg 1 ja põhjendas asjakohaselt, et puuduvad poolte väited ja tõendid selle kohta, nagu oleks pooled kokku leppinud, et käenduslepingu sõlmimisel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi või nad tahtsid jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Muude tühisuse aluste osas on maakohtu kontroll samuti piisav. Maakohus hindas õigesti, et hageja ei ole käitunud halvas usus.
2. Viivise mõistis maakohus välja põhjendatult. Hageja lähtus viivise nõude esitamisel esiteks viivise määrast tema ja põhivõlgniku vahelises lepingus (0,15% päevas) ja teiseks kostja kui käendaja vastutuse rahalisest maksimumsummast (7500 eurot). 13.
3. Hageja nõuab viivist määraga 0,15% päevas. Arvutuslikult vastab sellele aastamäär 54,75%. Viivise määra leppisid kokku hageja ja põhivõlgnik. Kostja ei ole väitnud, et märgitud määraga oleks hagiavalduse lisas nr 5 arvutatud viivis ekslikult. 13.
4. Kostja väidete põhjal on vaidlusalune, kas temalt kui käendajalt saab nõuda põhivõlgniku viivise kohustuse täitmist VÕS § 113 lg 1 teise lause määra ületavas osas. 13.
5. VÕS § 145 lg 2 teine lause sätestab mh, et käendaja vastutab viivise maksmise eest (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
6. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-767, p 25.4). Nii on käenduskohustusega vähemalt üldjuhul hõlmatud viivis, mida põhivõlgnik peab maksma oma rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Vastava kokkuleppe kehtivust saab hinnata hageja ja põhivõlgniku vahelises suhtes. Maakohtu otsus on kõnealuses osas sõnastatud mõneti ebaselgelt, aga sisuliselt lähtus maakohus õigesti sellest, et need kaks äriühingut said kehtivalt kokku leppida viivise määra 0,15% päevas. Kostja ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks sellise kokkuleppe kehtetus. 13.
7. Kaebuses väidab kostja, et maakohus lähtus alusetult viivise vähendamise taotluse puudumisest. Kostja selgituse kohaselt tuleks viivise vähendamise taotlusena käsitleda
8. detsembri 2020 menetlusdokumendis sisalduvaid väiteid. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et viidatud menetlusdokumenti saanuks maakohus ajaliselt menetluses arvestada. Otsus tehti alles
9. jaanuaril 2021, st kostja seisukohtade esitamise ja otsuse tegemise vahele jäi piisav aeg. Samas ei nõustu ringkonnakohus kostja arusaamaga nagu sisalduks kostja avaldustes viivise vähendamise taotlus. Kostja esitas seisukohad viivise määra põhjendatuse vaidlustamiseks, aga ei palunud viivise vähendamist. Vastavat taotlust ei saa enam esitada apellatsioonimenetluses (Riigikohtu
10. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17).
11. Maakohus rikkus

§ 176

lg-d 1, 2 ja 8, kui ei määranud pooltele tähtaegu menetluskulu nimekirja esitamiseks ega sellele vastamiseks, aga see ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. Kohtute infosüsteemi andmetel sai kostja hageja kulunimekirja kätte 13. jaanuaril 2021, st piisavalt varakult, et esitada vastuväiteid enne otsuse tegemist (vrd

§ 176lg 8 teine lause).

Muid menetlusõiguse norme maakohus oluliselt ei rikkunud, sh ei saa käesoleval juhul maakohtule ette heita selgitamiskohustuse rikkumist ega poolte ebavõrdset kohtlemist. Vaidluse ulatus nii asjaolude kui õigusnormide osas nähtus piisava selgusega hagiavaldusest ja kostjale oli tagatud võimalus esitada seisukohti nii kirjalikult kui ka suuliselt. 5

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 16. Lõpuks teeb ringkonnakohus menetluskulude, sh kostja esindaja riigi õigusabi tasu rahalise kindlaksmääramise otsustused. Tulenevalt kulude jaotusest tuleb hagejale hüvitatav kulu

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel ning lisaks otsustada riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 alusel kostja esindaja riigi õigusabi tasu ja § 25 lg 1 alusel selle hüvitamine riigile. 16.1. Hageja taotles 300 euro hüvitamist, mis on tasu 2 t 30 min õigusteenuse eest (kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 1 t 30 min ning istungi ettevalmistamine ja istungil osalemine 1 t). Hageja palub need toimingud hüvitada tasumääraga 120 eurot/t (käibemaksu ei lisandu). Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Maakohus lähtus kulude hüvitamisel samast tasumäärast ja seda kostja kaebuses ei vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja taotlus põhjendatud ja kostjal tuleb hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 300 eurot (= 2 t 30 min × 120). Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist. 16.

1. Kostja esindaja taotleb riigi õigusabi tasuna 714 euro hüvitamist (sh 119 eurot käibemaks). Kuivõrd taotlus istungieelsete kulude osas ületab justiitsministri
2. juuli 2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi „kord“) § 10 lg-s 3 sätestatud 540 eurost piirmäära, palus esindaja seda suurendada 10,5% võrra. Piirmäära suurendamise taotlus pole põhjendatud, sest riigi õigusabi osutamine polnud eriliselt töömahukas (korra § 2 lg 1). Esindaja taotluses märgitud toimingud on muus osas asjakohased ja vajalikud, st istungieelsete toimingute eest on tasu vastavalt piirmäärale 540 eurot. Istungil esindamise aja eest kuulub korra § 10 lg 4 järgi hüvitamisele 27 eurot. Kokku on hüvitatav tasu 567 eurot, millele lisandub käibemaks 113,40 eurot – kokku 680,40 eurot. 16.
3. Ringkonnakohus rahuldas
4. mai 2021 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse nii, et kostjal tuleb riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud hüvitada osamaksetena kuue kuu jooksul pärast riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Seega peab kostja

§ 190

lg 3 alusel riigituludesse tasuma kuue osamaksega eelmises alapunktis põhjendatuks hinnatud tasu summa. Igakuise osamakse suurus on 113,40 eurot (= 680,40 : 6). Kohus määrab tasumise tähtpäevaks iga kuu

1. kuupäeva ja tasumised algavad otsuse jõustumisele järgnevast kuust. 16.
2. Kohus hoiatab kostjat, et kui ta otsust eelmises alapunktis kirjeldatud osamaksete osas ei täida, siis võib pädev riigiasutus saata selle sundtäitmisele (

§ 179lg 6, RÕS § 26 lg 3).

Osamaksetega viivitamise korral tuleb tasuda viivist (

§ 179lg 9). (allkirjastatud digitaalselt) 6