) §-st 173 tulenevaid kohustusi. Võlgnik on kogu kohustustest vabastamise menetluse aja töötanud OÜ-s Q ning alates juulist 2017 (rahvastikuregistri andmetel sai noorem laps C 18-aastaseks XX.XX.2017) 2 2-13-42516 on ta regulaarselt pidanud oma sissetulekust kinni ja teinud väljamakseid osast, mis ületas mittearestitavat sissetulekut. Võlgniku sissetuleku suurus on jälgitav ja kokkulangev nii pangakonto väljavõtetelt kui esitatud tuludeklaratsioonidelt, see on alates 2018. aastast olnud 800 eurot kuus (millest tulumaksuvabastuse tõttu on väljamakseid tehtud igakuiselt 716,96 eurot). Omades küll vabariigi keskmisele palgale alla jäävat, kuid stabiilset sissetulekut, ja saavutades töötingimused, mille puhul tasuta ametiauto ja elamispinna kõrval on olnud võimalik ka võlausaldajatele väljamakseid teha, on võlgnik kohtu hinnangul käitunud mõistlikult ja väärib kohustustest vabastamist. Kohus ei tuvastanud aluseid kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik ei ole kahjustanud võlausaldajate huve ja ta on oma käitumisega kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel näidanud, et tal on soovi ja tahet oma kohustusi täita. Kohus nõustus võlgnikuga selles, et ebamõistlik oleks tema käitumist ja pankrotimenetluse algatamise aluseks olnud võlgnevuste asjaolusid arvestades (võlgnik jäi võlgu mitme kinnisvaraarenduse nurjumise tõttu majanduslanguse tingimustes, samas ta ei eitanud ühtki võlgadest ega hoidnud nende tunnistamisest kõrvale) jätta ta kohustustest vabastamata ning tema õlule panna jätkuvalt enam kui poole miljoni euro suurused kohustused. Nende täitmine oleks ilmselt isegi kogu võlgniku eluajal mõeldamatu, seda isegi siis, kui ta maksaks nõuete rahuldamiseks kogu kättesaadava töötasu. Määruskaebus ja menetluse edasine käik AS SEB Pank esitas määruskaebuse, milles leiab, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud ning see tuleb tühistada ja teha uus määrus, millega jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Võlgnik ei ole andnud oma sissetulekute kohta piisavaid selgitusi. Võlgniku töötasu laekus 2015-2016 poja kontole, kuid konto väljavõtet pole kohus nõudnud. Samuti kanti võlgniku kontole 05.05.2017 1500 eurot, mille ta kohe edasi pojale kandis. Selgitus, et see on vanaema kink pojale, on ebapiisav. Võlgnik sai tööandjalt tasuta elamispinna ja ametiauto. See on hüve, mis tuleks arvata sissetuleku hulka ja sellelt arvestada välja võlausaldajatele kantav osa. Eeltoodust tulenevalt on võlgnik varjanud enda sissetulekuid. Samuti ei ole võlgnik otsinud tasuvamat tööd. Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Võlgnik selgitab, et on kogu võlgadest vabastamise perioodi vältel töötanud ühes ettevõttes seetõttu, et oli võimalik kasutada tööandja ametiautot ja elamispinda lisaboonusena. Kui tal oleks see boonus arvestatud palgalisana, siis ei oleks kuidagi olnud tal võimalik seda tarbida, kuna oleks pidanud maksma selle võlausaldajatele, mitte üürileandjale. Paljude kohtade peale kandideerides oli takistuseks krediidiinfo seis, kuna olid lõpetamata maksehäired pangandussektori vastu. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata teha ise uue määruse, millega jätab võlgniku 07.09.2020 taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks 3 2-13-42516 rahuldamata. Samas tuleb pikendada kohustustest vabastamise menetlust kahe aasta võrra. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse.
lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et võlgnik ei ole nimetatud kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Samas ei nõustu ringkonnakohus, et võlgnik tuleks käesoleval hetkel jätta üldse võlgadest vabastamata, vaid võimalik on pikendada võlgadest vabastamise tähtaega. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et võlgniku poja arvelduskonto väljavõtte esitamata jätmine ja võlgniku kontole kantud 1500 euro edasikandmine võlgniku pojale annaks alust järelduseks, et võlgnik on oma võlgadest vabastamise kohustusi rikkunud. Nendest asjaoludest ei nähtu, et võlgnik oleks vara varjanud. Võlgnik on saanud töötasu ühelt tööandjalt ja see on tuluna deklareeritud. Esile toodud asjaoludest ei nähtu, et võlgnik oleks lisaks sellele mingit sissetulekut saanud. Kuid tähelepanu väärib võlgniku käitumine seoses olemasolevalt tööandjalt mitterahaliste hüvede saamisega ja võlgniku passiivsus tasuvama töökoha otsimisel. Võlgnik on omanud kogu võlgadest vabastamise menetluse aja töökohta OÜ-s Q töötasuga 800 eurot kuus (millest võlgnikule on tehtud väljamakseid 716,96 eurot kuus). Kogu selle perioodi on võlgnik tema enda kinnitusel saanud tasuta elamispinna ja tasuta auto kasutamise võimaluse. Võlgnik selgitas ringkonnakohtule, et „tegelikult sai ta kõvasti üle Eesti keskmise palga (tasuta 3-toaline korter, tasuta kommunaalmaksud, auto kasutamise võimalus, tasuta telefon), sest need hüved kokku on vähemalt 1000 eurot.“ (III kd tl 44-45). Samuti kinnitas võlgnik vastuses määruskaebusele, et kui ta oleks need hüved saanud rahas, oleks pidanud need võlausaldajatele tasuma. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta endale selle osa, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (
lg 5) või osa, mis vastab
lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem
lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Seejuures võib kohus
Lähtudes võlgnikule töötasu laekumisest väiksemas ulatuses seetõttu, et talle on antud osaliselt töötasuna elamispinna ja sõiduki kasutamise võimalus, tulnuks ringkonnakohtu hinnangul maakohtul määrata võlgnikule suuremas ulatuses kui 25% pangakontole laekuvast tulust üle andmise kohustus ning täpsema määra kindlaks tegemiseks seda võlgnikule selgitama ja nõudma täpsemaid andmeid tegelikult töötasuna käsitletava summa kindlaks tegemiseks. Seadusandja mõte selle osa määratlemisel, mille võlgnik võib võlgadest vabastamise menetluse ajal endale jätta on selles, et võlgnikule oleks tagatud vahendid igapäevaseks toimetulekuks, sealhulgas võimalus tasuda elamispinna eest. Olukorras, kus võlgnik saab väiksemat töötasu tulenevalt sellest, et osa töötasust saab ta mitterahaliste hüvedena, on võlgnikule sisuliselt võimaldatud täiendavat hüve lisaks seaduses sätestatud määrale. Riigikohus on leidnud, et võlgniku kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab (Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Põhjendamatu sissetuleku vähendamisena on ringkonnakohtu hinnangul käsitletav see, kui võlgnik jätab töötasuna saadavad mitterahalised hüved sissetulekuna arvesse võtmata. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Ei ole piisav, kui 4 2-13-42516 kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (
lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 27). Maakohus loetles 12.08.2015 määruses üksnes võlgniku ja usaldusisiku kohustused, nõudis menetluse kestel korduvalt tõendeid tulutoovama töökoha otsimise kohta, kuid sisuliselt võlgnikule tema kohustusi menetluse kestel ei selgitanud. Olukorras, kus maakohus ei selgitanud võlgnikule suuremas ulatuses võlgade tasumise kohustust olemasolevalt tööandjalt saadavalt töötasult, oleks ringkonnakohtu hinnangul võlgnik pidanud ise hoolitsema selle eest, et tasuda võlausaldajatele suuremas ulatuses võlgnevust, otsides endale seda võimaldavat tööd. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (vt ka nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Endast parima andmine tähendab ka võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõudeid rahuldava töökoha otsimist. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-1124696, p 19). Ehkki võlgnikul on olnud olemas töökoht OÜ-s Q, ei ole ringkonnakohtu hinnangul antud juhul see võlausaldajate huve arvestav, kuna võimaldab jätta endale suurema osa tulust, mida seaduse järgi tulnuks tasuda võlausaldajatele. Tegemist ei ole võlgniku poolt heas usus tegutsemisega. Maakohus on võlgnikult nõudnud tõendeid tulutoovama töökoha otsimise kohta. Võlgnik neid maakohtule ei esitanud, vaid piirdus paljasõnalise väitega, et ta on tööd otsinud, selgitades, et takistuseks tuli tema krediidiinfo. Ka ringkonnakohtu päringule võlgnik ei vastanud ega tõendeid töökoha otsimise kohta ei esitanud, vaid esitas sisuliselt põhjendused selle kohta, et olemasolev töökoht on võlgnikule väga kasulik. Seega ei ole võlgnik tõendanud, et võlausaldajatele võimalikult suures ulatuses tasuvama töö leidmiseks esinesid tal objektiivsed takistused. Võlgnik on võlgadest vabastamise menetluse kestel tasunud võlausaldajatele kokku 4498,91 eurot ehk 0,865% võlgnevusest. Arusaadavalt ei ole võlgnikul võimalik võlgadest vabastamise ajal tasuda kogu üle poole miljoni euro suurust võlgnevust, kuid oleks saanud tasuda rohkem, kui 0,865%. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul olnud võlgnikul ebarealistlik tasuda võlausaldajatele suuremas ulatuses, kui võlgnik seda on teinud. Eelnevast tulenevalt rikkus võlgnik
lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.
lõiked 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (
Kui võlgniku käitumises ei ole
lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise 5 2-13-42516 käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-4613, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide pinnalt võimalik jõuda siiski järeldusele, et võlgnik oleks võlausaldajate huve raskelt süüliselt kahjustanud, mis omakorda välistaks üldse võlgniku kohustustest vabastamise. Osaliselt on võlgniku käitumine olnud tingitud vähesest maakohtu selgitusest ja arvesse tuleb võtta ka seda, et võlgnik on regulaarselt menetluse perioodi vältel teinud võlausaldajatele makseid. Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse ning andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järeldada, et võlgnik vääriks sellist võimalust käesoleval hetkel ning ennatlik oli maakohtu poolt tema vabastamine pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Samas võimaldab võlgniku käitumine võlausaldajatele maksete tegemisel 0,865% ulatuses siiski anda talle täiendav võimalus näidata kohtule ja võlausaldajatele, et ta väärib kohustustest vabastamist.
lg 5¹ võimaldab kohtul menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. Viidatud sätte teise lause järgi ei või menetlust pikendada kauemaks kui seitse aastat menetluse algatamisest. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati maakohtu 12.08.2015 määrusega. Menetlust on võimalik pikendada maksimaalselt kuni 12.08.2022, mis on käesoleval juhul põhjendatud. Maakohus peab menetluse kestel selgitama võlgnikule võlausaldajate kohustuste täitmise olulisust, töötasule lisaks saadavate hüvede arvesse võtmise ning sellest tulenevalt suuremas ulatuses võlgade tasumise vajadust. Peale nimetatud kuupäeva möödumist tuleb maakohtul uuesti otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine, st täitmata jäänud kohustustest vabastamine või vabastamata jätmine. Kuna ringkonnakohus saadab asja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, jaotab menetluskulud maakohus TsMS § 174 lg-st 6 tulenevalt asja uuel läbivaatamisel. Vaidlustatud määruses jättis maakohus menetluskulud põhjendamatult jaotamata, sest tegemist oli kohustustest vabastamise menetlust lõpetava lahendiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.