← Eesti

2-19-16946/111

Obsah (8)§ 477§ 172§ 663§ 657§ 654§ 659§ 466§ 465

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 24.11.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-16946 Ko

§ 477

lõikest 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-87-16, punkt 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-17-11, punkt 11 teine lõik; nr 3-2-1-18-11, punkt 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta nr 3-2-1-159-15, punkt 28 teine lõik).

  1. PKS § 137 lõike 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus. Vanem peab oma õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-32-11, punkt 15).
  2. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-159-15 tuleneb, et vanemate lahuselu korral tuleb üldjuhul vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja last faktiliselt kasvatavale vanemale ainuhooldusõiguse andmine sõltub eeskätt otstarbekusest – millisel viisil on vanemad valmis ja suutelised edaspidi lapse suhtes hooldusõigust teostama nii, et sellega oleks kõige paremini tagatud lapse huvid. PKS § 116 lõike 2, § 124 lõike 1 ja § 127 kohaselt seisneb lapse 6 2-19-16946 hooldusõiguse teostamine mitmesuguste lapsega seotud praktiliste küsimuste otsustamises ja toimingute tegemises.
  3. Vanemad elavad lahus
  4. a kevadest, mil ema kolis välja pere ühisest kodust, asudes elama eraldi laste elukoha kõrvalmajja. Vanemate kokkuleppel jäid lapsed elama isa juurde ning kokkuleppel on toiminud ka ema suhtluskord lastega, kuid ema see ei rahulda. Vanemate omavahelised suhted on konfliktsed, mis nähtub tsiviilasja materjalidest (t I kd lk 85-88; 147155; 169-173; II kd lk 97-98) ja mida on tunnistanud ka vanemad ise. Samuti ei ole vaidluse all, et vanematel on hooldusõigusega seonduvalt olnud erimeelsusi, mis puudutab laste elukohta ja suhtluskorda, nüüdseks ka haridusküsimusi, kuid vaatamata korduvatele ettepanekutele hooldusõiguse küsimuste rahumeelseks lahendamiseks, on küsimused jäänud kokkuleppega lahendamata ning seda vaatamata perelepitaja kaasamisele.
  5. Vanemad vaidlevad põhiliselt selle üle, kus peaks olema laste elukoht. Kuigi mõlemad on leidnud, et just tema juures on laste huvidele vastavad paremad elamistingimused, puuduvad tõendid, et selles osas peaks kohus ühte vanemat teisele eelistama. Sama on ka vanemate majandusliku valmisoleku ja elukorraldusega. Ema on küll kinnitanud lühemaid tööpäevi, mis tagaks parema elukorralduse laste huvidega kooskõlas, kuid ka isa on vaatamata vahetustega tööle korraldanud elu vajadusel laste vanaema toel selliselt, et tagada hoolitsus laste eest. Ema on rõhutanud, et on sünnist saati lapsi kasvatanud ning nende eest hoolitsenud, kuid laste varasel eluetapil ongi ema roll kasvatamises suurem, mis ei vähenda isa rolli ja seda ka nende kasvatamisel hilisemalt. Seda, et isa on oluliselt panustanud laste kasvatamisse, kinnitavad tõendid (t I kd lk 89-101).
  6. Seega kokkuvõtvalt leidis kohus, et mõlemal vanemal on vajalik vaimne ja majanduslik valmisolek lapsi kasvatada ning panustada nende eest hoolitsemisse. Kohtul puudub alus kahelda, et mõlemad vanemad on näidanud valmisolekut ja on suutelised lapsi kasvatama ning toimima laste parimates huvides.
  7. Antud vaidluse puhul omab olulist tähtsust nüüdseks 14-aastase Y seisukoht, kes on avaldanud soovi elada isa juures. Ema osundab isa mõjudele lapse arvamuse selgitamisel ning viitab terapeudi E arvamusele, millest lähtudes on selgunud, et lapse ja ema elukaaslase suhted on tegelikult normaliseerunud. Ometi on hilisemalt Y avaldanud nii esindajale kui kohtule järjekindlalt, et soovib igapäevaselt elada isaga ega soovi emaga aega rohkem veeta. Laps võib kasutada täiskasvanu sõnavara, kuid kohtu arvates on väheusutav sellises vanuses lapse mõjutamine oma arvamuse väljendamisel. Kuigi ema on seadnud kahtluse alla terapeudi M arvamuse (t II kd lk 109-110) ning kohus nõustus emaga, et taunitav on pöörduda terapeudi poole ema sellest eelnevalt informeerimata, puudub alus kahelda arvamuses lapse häirituse kohta, mis on tingitud ema elukaaslase käitumisest. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et Y arvamusega tuleb arvestada.
  8. Kohtumenetluse kestel on isa lisaks varasemalt esitatud suhtluskorra nõudele esitanud avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste viibimiskoha ja hariduse küsimustes, põhjendades seda Y järjepideva sooviga vahetada kooli, mis omakorda tingib elukoha vahetuse. Kuigi ema on 25.02.2021 vastuses avaldanud kahtlusi vahetuse suhtes, tal sisuliselt vastuväiteid juhuks, kui isa kolib kas BBB või WWW-le ja laps soovib asuda elama koos isaga ning minna isa elukohas kooli, ei ole. Samas ei pidanud ta võimalikuks viibimiskoha ja hariduse küsimuses ühise hooldusõiguse lõpetamist.
  9. Kohus leidis, et kui vanemad vaidlevad laste viibimiskoha ja hariduse küsimuse üle, ei saa kohus piirduda üksnes suhtluskorra määramisega ning antud juhul tuleb lähtuda lapse 7 2-19-16946 arvamusest ja ema kahtlused nagu võiks isa mingil moel Y huve kahjustada, on väheveenvad. Olukorras, kus ema aktsepteerib lapse elukoha muutumist, mis seondub võimaliku kooli vahetamisega, leidis kohus, et isa avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks Y viibimiskoha ja hariduse küsimuses on põhjendatud ega ole vastuolus lapse huvidega.
  10. Isa leiab, et kuivõrd Q-l on samuti parema hariduse saamise huvides kooli vahetamine mõistlik ja põhjendatud, võiksid õed minna uude kooli samaaegselt. Isa on seisukohal, et õed peaksid ka edaspidi koos kasvama. Seega on isa põhjendanud avaldust Q osas vanema tütre kooli ja võimaliku elukoha vahetusega. Kohus nõustus emaga, et isa ei ole esitanud ühtki mõjuvat põhjust
  11. klassi õpilasel kooli vahetamiseks. 8-aastane laps võib olla mõjutatud nendest lähedastest, kelle juuresolekul ärakuulamist teostatakse, kuid Q on kohtuniku poolt ärakuulamisel, kus ta viibis üksi, rääkinud koolist positiivselt. Vanusest tulenevalt ei ole ta ka võimeline kooli vahetuse kohta arvamust avaldama, seda enam, et tegemist on alles kooliteed alustanud lapsega. Samuti ei ole ta võimeline vanuse tõttu aru saama, mida tähendab kodu kuskil mujal. Kuigi Y on ärakuulamisel rääkinud nagu ei tahaks Q üksi ema juurde minna, viimane ärakuulamisel ise sellest ei rääkinud. Küll aga nähtub Q ärakuulamisest, et ta armastab mõlemaid vanemaid ning viibib meelsasti ka ema juures. Seega puudub alus väita, et Q eelistab elamist isa juures, kuigi arusaadavalt on ta seal elanud kauem ning kõik on talle tuttav. Väitel, et Q soovib elada isaga, on isa suuresti tuginenud vanema õe öeldule, kuid kohus nõustus emaga, et asjakohane ei ole toetuda Q suhtes otsuste tegemises Y avaldatule.
  12. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et olukorras, kus isa soovib väidetavalt vahetada elukohta ning ka tütre kooli, muutub oluliselt Q väljakujunenud elukorraldus, st suhtlemine vanematega nende lähestikku elamise tõttu, koolikaaslased, sõbrad jne. Kohus nõustus emaga, et isa plaanitava elukorralduse tõttu on 8-aastasel lapsel parem elada koos emaga, kes saab tema eest igapäevaselt ise hoolitseda ning säilitada lapsele tuttava ja stabiilse keskkonna. Olemasoleva stabiilse olukorra säilimine ning jätkuv ja harjumuslik kooli- ja treeningurutiin on lapse vanust arvestades tema huvides. Senise elukorralduse püsimajäämine säilitab lapsele turvatunde. Selline elukorralduse muutus, mida isa kavatseb, ei ole kohtu arvates kooskõlas lapse huvidega. Seejuures ei ole ka teada, kuhu isa soovib lapsed viia.
  13. Kohus nõustus, et ühe pere lapsed peaksid kasvama koos, et mitte teineteisest võõrduda. Psühhoterapeudi arvamusest (t II kd lk 109-110) nähtub, et laste, kes omavahel hästi läbi saavad, lahutamine on neile tavaliselt raske üleelamine ja sellega harjumine nõuab aega. Täpsemalt sõltub mõju ulatus mitmetest asjaoludest, nt laste vanusest, omavahelistest suhetest, teise koha iseärasustest, kuhu kodust ära minev laps läheb, vanemate omavahelisest läbisaamisest pärast lahutust jne. Samas tuleb kohtu arvates arvestada ka laste vanusega, vanusest tulenevate vajaduste erinevusega ning ka kiindumissuhet kummagi vanemaga. Spetsialistide arvamusest ei nähtu, mis on see õigushüve, mida nii suure vanusevahega laste ühesuguse elukorraldusega kaitstakse ning kui kaua seda peaks selliselt kaitsma. Olukord, kus Q-le on tagatud harjumispärane elukeskkond, sh kool, sõbrad, ema vahetu lähedus, kaalub kohtu arvates üles lapse elu- ja koolivahetuse isa arvates oluliseks põhjuseks toodud tunduvalt vanema õega kooselamise tõttu. Laste teineteisest võõrdumist saab takistada vanemate üksmeel ja koostöö lastega suhtlemise korraldamisel.
  14. Vanemad on esitanud kohtulahendis käsitlemata asjaolusid, mis on kohtu arvates kantud nendevahelistest konfliktidest, omamata antud vaidluse puhul tähtsust ning kohus jättis need tähelepanuta.
  15. Kohus tugines PKS § 143 lõigetele 1 ja
  16. Antud juhul on mõlemad vanemad esitanud koos hooldusõiguse osalise lõpetamise avaldusega ka avalduse suhtluskorra määramiseks, et tagada 8 2-19-16946 vanemate ja laste suhtluse regulaarsus. Kuigi menetluse kestel on vanemad vaielnud suhtluskorra üle eriti osas, mis puudutab ema suhtlust lastega nädala sees, on viimane selles osas oma nõudest loobunud. Seega sisulist vaidlust suhtluskorra osas ei ole. Kohus leidis, et vanemate taotlused suhtluskorra määramiseks vastavad laste huvidele ning vastuväiteid ei ole esitanud ka eestkosteasutus ega laste esindaja. Kohus täiendas ema suhtluskorda selguse huvides laste üleandmise osas, jättes täpsema kooskõlastuse vanematele endile.
  17. Kohus tugines

§ 172

lõikele 1 ja märkis, et kuigi ema avaldus hooldusõiguse vaidluses rahuldatakse täies ulatuses ja isa avaldus osaliselt, oli antud tsiviilasjas olulise mahuga vaidlus suhtluskorra üle, mistõttu on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Riigi õigusabi osutaja kulud jättis kohus

§ 172lõike 3 alusel täies ulatuses riigi kanda.

Määruskaebus

  1. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ema avalduse rahuldamise osas ning suhtluskorra punktide 3.1, 3.2, 3.5, 3.6, 3.9 ja 3.10 osas. Isa palub teha uue määruse, millega rahuldada tema avaldus ka Q suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks, andes ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha ja hariduse küsimustes üle isale, ja suhtluskorra määramiseks.
  2. Kohus leidis vääralt, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja ainuhooldusõiguse andmine emale Q viibimiskoha ja hariduse küsimustes vastab lapse huvidele. Tõenditest ei tulene, et Q huvides oleks muuta tema senist stabiilset ja harjumuspärast elukorraldust koos oma isa ja õega selliselt, et ta asuks edaspidi elama ema juurde. Ainuhooldusõigust Q viibimiskoha küsimuses soovis ema üksnes selleks, et tagada Q viibimine tema juures selliselt, nagu suhtluskorras taotletud. Selline eesmärk ei vasta kehtivale õigusele ega kohtupraktikale.
  3. Q ärakuulamisel tuvastas kohus, et tal on lähedane suhe mõlema vanemaga ja tal puuduvad eelistused, kellega soovib elada. Q ei ole kordagi menetluses avaldanud, et ta sooviks senise elukorralduse asemel elada hoopis koos emaga. Ühtlasi ei nähtu asja materjalidest, et kohus oleks Q-ga arutanud võimalust, et ta edaspidi enam õega koos ei ela ja mida see päris elus tähendab. Laste esindaja on 11.02.2021 arvamuses kinnitanud, et temale Q poolt väljendatu kohaselt soovib Q elada ja kooli vahetada koos Y-ga. Y on menetluse käigus avaldanud erinevatele spetsialistidele, et tal on lähedased suhted Q-ga ja ta ei soovi õest lahku kasvada. Kohus nõustub määruses, et ühe pere lapsed peaksid koos kasvama, et mitte teineteisest võõrduda. Jääb arusaamatuks, kuidas jõudis kohus järeldusele, et laste lahutamine on põhjendatud.
  4. Kõik menetluses arvamuse esitanud spetsialistid olid seisukohal, et lapsed peavad kasvama koos. Kohus on spetsialistidele ette heitnud, et nende arvamustest ei nähtu, mis on see õigushüve, mida nii suure vanusevahega laste ühesuguse elukorraldusega kaitstakse. Eksperdid, eestkosteasutus, laste esindaja ja Y on menetluse käigus esitanud asjaolusid ema elukaaslase kohatu käitumise ja selle häiriva mõju kohta lastele. Asjaoludest ei nähtu, et laste ja ema elukaaslase suhted on menetluse kestel paranenud või ema elukaaslase käitumine muutunud. Menetlusosalised on esile toonud ema sobimatut käitumist laste kasvatamisel, nt sõnavara kasutamisel. Ema on nõudnud ka haige lapse enda juurde tulemist, tema tervist ohustades. Ema on keeldunud elukoha muudatusega seotud küsimusi arutamast. Ühestki kirjeldatud asjaolust ei nähtu, et ema oleks võimeline laste huve ja heaolu enda omadest ettepoole seadma. Kohus ei hinnanud ema elukohas oleva kasvukeskkonna mõju Q heaolule ega põhjendanud, miks on see lapse heaolu enam soosiv kui kasvamine isa ja õega. 9 2-19-16946
  5. Kohus ei ole võtnud kasutusele kohaseid meetmeid hindamaks, milliseid riske kätkeb endas laste lahutamine eelkõige nende psühholoogilisele, emotsionaalsele, sotsiaalsele ja hariduslikule heaolule.
  6. Kohus leidis vääralt, et isa avaldus Q suhtes ainuhooldusõiguse saamiseks viibimiskoha ja hariduse küsimustes ei vasta lapse huvidele. Avaldus oli ajendatud soovist pakkuda mõlemale lapsele paremat haridust. Asjaolu, et Q väljendas kohtunikule, et ta saab klassikaaslastega hästi läbi, ei tähenda, et kooli vahetus ei ole tema parimates huvides. Koolis, kus lapsed hetkel käivad, on probleeme õppekvaliteedi tagamisega ja Y puhul on avaldunud selle tagajärjed reaalainetest arusaamisel. Q puhul on võimalik selliseid probleeme ennetada, valides parema õppekvaliteediga kool, mis pikemas perspektiivis kaalub kindlasti üles kooli vahetusest tingitud muudatused. Q on alles
  7. klassis, ta on rõõmsameelne ja aktiivne ning kindlasti leiab uusi sõpru ka uues koolis. Kooli vahetamine ei tähenda, et Q kaotab olemasolevad sõbrad, vaid tal tekib sõpru juurde. Vanema õega koos kooli vahetades on tal olemas ka emotsionaalne ja sotsiaalne tugi.
  8. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole isa nimetanud mõjuvat põhjust, miks peaks Q kooli vahetama. Q võimaliku elukorralduse muutmise ennetamiseks on kohus ühise hooldusõiguse viibimiskoha osas lõpetanud ja andnud selles osas ainuhooldusõiguse emale. Eeltooduga muutub paratamatult Q senine stabiilne elukorraldus, mida on talle siiani taganud isa. Seega kohtu seisukoht, nagu oleks isa avalduse rahuldamata jätmine põhjendatud vajadusega säilitada Q-le senine stabiilne elukorraldus, on vastuoluline ja väär. Kohtupraktika kohaselt ei ole riigisisene kolimine ega kooli vahetus asjaolud, mis vajaks normaalse arengutasemega lapse puhul erilist tähelepanu ja ettevaatlikku tegutsemist. Laste esindaja ei toetanud 29.01.2020 arvamuses Q ema juurde elama asumist. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud esindaja arvamusega.
  9. Määruses on kohus märkinud, et ei ole teada, kuhu soovib isa lapsed viia. Isa on selgitanud nii emale kui laste esindajale, et kooli vahetus võib tuua kaasa vajaduse kolida BBB või WWWle. Võimaliku uue koolina on isa välja pakkunud ja lastega arutanud YYY. Kuivõrd vaidlust ei ole, et isa on pärast vanemate lahkuminekut taganud lastele stabiilse ja turvalise kasvukeskkonna, puudub alus kahelda, et isa ei hoolitseks igakülgselt laste vajaduste eest ka siis, kui muutub nende elukoht.
  10. Kohtu määratud suhtluskord ei vasta vaidlustatud osas laste huvidele. Suhtluskorra punktide 3.1 ja 3.2 kohaselt viibivad lapsed vaheldumisi üle nädalavahetuste kummagi vanema juures selliselt, et paarisnädalal ema elukohas reede õhtust pühapäeva õhtuni ja isa juures samal ajal paaritul nädalal. See tähendab, et lapsed jõuavad koju sõltuvalt sellest, kus saab olema isa elukoht, alles pärast kella 20.00 pühapäeva õhtul. Praegusega võrreldes hilisem ema või isa elukohta saabumine ei ole laste parimates huvides, sest rikub nende harjumuspärast ja kindlat päevarežiimi. Hetkel kehtiva graafiku kohaselt peavad lapsed olema kodus pühapäeva õhtul hiljemalt kell 20.00, et nad jõuaksid kohaneda, järgnevaks koolipäevaks asjad valmis panna ja õigel ajal magama minna. Kuivõrd selline graafik on siiani toiminud, palub isa kohtul punkte 3.1 ja 3.2 vastavalt muuta.
  11. Suhtluskorra punktis 3.5 on kohus ära vahetanud paaris- ja paaritud aastad. Isa palub kohtul määrata ülestõusmispühade veetmine vastavalt isa taotlusele ja kehtivale vanemate praktikale, mille kohaselt paarisaastatel veedavad lapsed ülestõusmispühade reede ja laupäeva isaga ning pühapäeva emaga, paaritutel aastatel vastupidi. 10 2-19-16946
  12. Suhtluskorra punktis 3.6 ei ole kohus arvestanud asjaoluga, et võidupüha tähistamine ei hõlma endas mitte üksnes
  13. juunit, vaid ka
  14. juunit. Olukorras, kus üks vanem peab lapsed teisele vanemale
  15. juunil kindlaks kellaajaks üle andma, takistab mõlemal vanemal planeerida sellele ajale eemalviibimisi kodust. Mõistlik oleks määrata võidupüha tähistamine üle aasta selliselt, et vanem viibib lastega koos
  16. ja
  17. juunil. Selliselt taotles suhtluskorra kindlaksmääramist isa 12.01.2021 avalduses ning see lähtub vanemate senisest omavahelisest kokkuleppest.
  18. Suhtluskorra punktid 3.9 ja 3.10 koos punktiga 3.3 on laste jaoks kurnavad. Vähendamaks laste edasi-tagasi käimist vanemate vahel on mõistlik vahetada neis punktides ära paaritu ja paarisaasta. Selliselt viibivad lapsed nt
  19. a suvevaheaja esimese nädala (14.-
  20. juuni) emaga ja järgmise nädala isaga. Kuna järgmisel nädalal on võidupüha, mille nad suhtluskorra kohaselt veedavad samuti paaritul aastal isaga, ei pea lapsed nädala sees edasi-tagasi vanemate vahel käima. Samamoodi võimaldab jõuluvaheaegadel isa ja ema paaritu ja paarisaasta vahetamine lastel rohkem ühe vanema juures paikselt olla.
  21. Isa suhtluskorra taotlus lähtus eeldusest, et laste elukoht jääb isa juurde, st sõltumata nädalavahetustest oleks isa saanud veeta Q-ga koos aega ka nädala sees. Juhul kui kohus leiab, et Q suhtes ainuhooldusõiguse üleandmine emale viibimiskoha osas on põhjendatud, tekib olukord, kus mõnel kuul näeb Q isa ainult ühel korral. Seda põhjusel, et isa töötab graafiku alusel ja mõnel nädalavahetusel, mil peaks olema laste ja isa aeg, peab isa hoopis töötama. Antud juhul on kohus teinud lahendi, mida isal ei olnud võimalik kuidagi ette näha, seega on lahend üllatuslik.
  22. Senine praktika näitab, et ema on takistanud isaga suhtlemist ajal, kui lapsed on tema juures. Seega võib tekkida olukord, kus isa emal lastega suhtlemist ei takista, aga ema takistab. Isa juures oli lastega suhtlemise õigus tagatud mõlemale vanemale. Menetlusosaliste seisukohad
  23. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lastele määratud esindaja ja eestkosteasutus toetasid määruskaebust ja palusid selle rahuldada. Menetluse edasine käik
  24. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

  1. 07.07.2021 määrusega andis ringkonnakohus isale võimaluse esile tuua ja selgitada, kuhu ta lastega kolida soovib, millised saavad olema laste uued elutingimused ja uus elukorraldus. 11.08.2021 menetlusdokumendis selgitas isa, et soovib kolida koos lastega WWW-le esimesel võimalusel peale kohtulahendi jõustumist. Y asub YYY õppima algavast õppeaastast. Q-l on võimalik samuti kooli vahetada. YYY toimuvad pandeemia ajal tunnid interneti vahendusel rutiinse tunniplaani alusel. XXX koolis, kus Q praegu õpib, toimusid veebitunnid vaid üks kord nädalas. YYY on klassides maksimaalselt 20 õpilast ja lastel on võimalik edasi õppida ZZZ. Q käitumises ega väljendustes ei ole kordagi olnud märgata vastumeelsust kooli vahetamisele koos vanema õega. Isa ja laste elukohaks saab eramu UUU, WWW linnas, kuhu on võimalik peale lepingu sõlmimist kohe sisse kolida. Mõlema lapse pikaajaliseks huviks on asuda koos õppima YYY. 11 2-19-16946 Kolimine WWW-le ei mõjutaks oluliselt Q elukorraldust, kuna ta käiks õega samas koolis, elaks endiselt koos õe ja isaga ning veedaks emaga aega igal teisel nädalavahetusel. Samuti saab ta emaga suhelda sidevahendite kaudu. Ema juures ei tunne lapsed end vabalt ja mugavalt. Ka on emal üürikorter, seega ei ole garanteeritud, et ema juures olles ei pea Q tulevikus elukohta vahetama. Sõpradega saab Q suhelda sidevahendite kaudu, ka on sõbrad oodatud külla WWW-le. Kindlasti tekib tal WWW-l uusi sõpru. Seoses pandeemiaga Q enam tantsuringis ei käi. Laulmas käib ta BBB, mis asub WWW-le lähemal kui XXX alevikule. Ka on YYY mudilaskoor ja muid huviringe, kus Q soovi korral saab osaleda. Ema ei jaga isaga lapsi puudutavat infot. Kui Q asuks elama ema juurde, ei ole välistatud, et isa roll lapse elus väheneks oluliselt. Isa juures elades ei katkeks lapse isiklik ja lähedane suhe kummagi vanemaga.
  2. Ema vaidleb isale vastu. Ei ole teada, kus saab olema isa ja laste uus elukoht, müügikuulutus seda ei tõenda. Isegi kui see nii oleks, jääks Q kool kodust 1,5 km kaugusele ja lapsel tuleks ületada tiheda liiklusega tänav. Ema elukohast jääb Q praegune kool 500 m kaugusele. Ema on arvamusel, et võimalusel koliks isa lastega emast veelgi kaugemale, arvestades kergekäelist suhtumist kooli vahetamisse. Kui aga isa Q osas ainuhooldusõigust ei saa, siis ta ilmselt ära ei koli ja vanemate elukohad jäävad piisavalt lähestikku. Ema ei kavatse hakata piirama isa suhtlust Q-ga, eriti, kui isa elab kõrvalmajas. Küll aga on ema ja laste suhtlus ebakindel tulevikus juhul, kui isa saab ainuhooldusõiguse mõlema lapse suhtes. Ema ei ole vahetanud elukohta selliselt, et kahjustada võiks saada laste sotsiaalne keskkond või tema või isa suhtlemine lastega. Ema vahetas elukohta vaid põhjusel, et ei soovinud enam laste isaga koos elada. Emal ja korteri tegelikul omanikul on pooleli elukoha omandiõiguse ümbervormistamine. Q on korduvalt avaldanud soovi jääda elama ema juurde. Q on isa nõudmisel sunnitud aega veetma pigem vanaemaga kui emaga. Q igatseb ema, mis nähtub ka emadepäeva kaardist. Eestkosteasutuse ega laste esindajad ei ole lapsi kuulanud ära ema elukohas ega hinnanud kiindumussuhet emaga. Kool kinnitab, et lapsest tulenevatel põhjustel ei ole Q-l vajadust kooli vahetada. Kooli vahetus ei ole mõistlik, kui selleks vajadus puudub. Ei ole aru saada, milliste kriteeriumide põhjal võrdleb isa erinevate koolide hariduse kvaliteeti. Isa esiletoodud koolis ei saaks Q käia kuni keskhariduse omandamiseni, sest tegemist on vaid põhikooliga. Emal on bakalaureusekraad eripedagoogikas ja magistrikraad eripedagoog-nõustaja eriala, mistõttu on ema võimeline vajadusel last ise õpetama. Koduõppe perioodil ei tulnud isa toime e-kooli keskkonnas andmete leidmisega. Ema ei varjanud isa eest lapse paberkandjal väljastatud tunnistust, vaid unustas selle edasi anda ja sama info oli isale kätte saadav ja välja prinditav ekoolist. Isal puudub mistahes soov koostööks emaga. Isa poolt planeeritav uus elukoht ja uus kool tingivad Q jaoks senise elukorralduse ja rutiini olulise muutumise ega vähenda vanemate lahutuse negatiivseid tagajärgi. Kuhu iganes isa soovib elama asuda, on see Q jaoks võõras ja stabiilsust rikkuv. Senini ei veeda lapsed emaga mitte iga teise nädalavahetuse, vaid ka nädala sees 2-3 päeva.
  3. klassi ja
  4. klassi lapsed ei veeda koos vahetunde ja nende koolipäevad ei lõpe samal ajal, ka peab Y järgmisel aastal uuesti kooli vahetama. Ka on nende huvid väljaspool kooli oluliselt erinevad. Ei ole õige, kui laps veedab ajal, mil isa on tööl, rohkem aega 12 2-19-16946 vanaemaga, kuigi tal oleks võimalik tulla ema juurde. Isa koos vanaemaga ei ole võimelised tagama Q-le elementaarset heaolu, mida tõendab suutmatus ravida bakteriaalset löövet ema ostetud ravimiga.
  5. Lastele määratud esindaja nõustus isaga ja jäi varasemate seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades osaliselt menetlusõiguse norme, mis toob kaasa vaidlustatud lahendi osalise muutmise vanemate ja laste suhtlemise korra tingimuste osas (

§ 657lõike 1 punkt 2 koosmõjus §-ga 659).

Muus osas ringkonnakohus maakohtu poolt rikkumisi ei tuvastanud. Muutmata osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lõige 6 koosmõjus §-ga 659).

Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus jaotab määruskaebemenetlusega seotud kulud.

§ 654

lõike 22 koosmõjus §-ga 659 alusel sisaldab ringkonnakohtu määrus kehtiva resolutsiooni terviksõnastust. 51.

§ 477

lõike 7, § 442 lõike 5, § 659 ja § 662 lõike 3 alusel võtab ringkonnakohus täiendavate tõenditena vastu ema ja isa 11.11.2021 ja 27.08.2021 menetlusdokumentidele lisatud dokumendid. 52.

§ 659

ja § 651 lõike 1 koosmõjus kontrollib ringkonnakohus maakohtu lahendit vaidlustatud osas. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis vanema lapse viibimiskoha ja haridusküsimuste otsustamise isa ainupädevusse (resolutsiooni punkt 2). Selles osas on maakohtu 18.03.2021 määrus jõustunud (

§ 466lõige 3).

53. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puudub kõrgema astme kohtul õigus sekkuda maakohtu kaalutlusotsustusse osas, milles kohus andis noorema tütre hooldusõiguse osaliselt (viibimiskoha ja hariduse küsimustes) üle ema ainupädevusse. PKS § 137 alusel ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsustus, mille kohtunik teeb oma siseveendumuse kohaselt, lähtudes eelkõige lapse huvidest ja arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve (PKS § 123 lõige 1). Sellisesse otsustusse sekkub kõrgema astme kohus üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalutluse piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praeguses asjas kaalutluse piire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Piiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 659ja § 654 lõige 6).

  1. Vastuseks isa väidetele märgib kolleegium järgmist. Riigikohtu praktika järgi saab vanem lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lõike 1 alusel (lahend nr 2-20-1708, punkt 17). Sama kehtib ka õiguse kohta otsustada, kus koolis laps haridust omandab (otsustada üksi lapse haridusküsimuste üle). Praeguses asjas lähtus maakohus PKS §-st
  2. PKS § 137 lõike 2 13 2-19-16946 punkti 2 järgi ei rahulda kohus hooldusõiguse üleandmise avaldust mh juhul, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Seega ei ole määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole ainuhooldusõiguse kasvõi osaline üleandmine ühele vanemale lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. Sama tuleneb üldnormina kohaldatavast PKS § 123 lõikest 1, mille kohaselt teeb kohus sarnaseid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtteid sätestab lisaks lastekaitseseaduse (LasteKS) §
  3. LasteKS § 21 lõike 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Sama sätte lõike 2 järgi tuleb lapse huvide väljaselgitamiseks mh kuulata ta tema vanust ja arengutaset arvestades ära sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel.
  4. Praeguses asjas on maakohus eelpool esiletoodud materiaalõiguse norme kohaldanud õigesti. Ka on maakohus, tuginedes esitatud tõenditega tõendamist leidnud vanemate ja eestkosteasutuse väidetele ja laste ärakuulamisel tekkinud siseveendumusele, jõudnud jälgitavalt ja loogiliselt arusaamale, et noorema lapse huvides on olukorras, kus isa kavatseb kolida ära senisest elukohast (laste ema kõrvalmajast) ja vahetada ka noorema lapse kooli, elada edaspidi koos emaga, kellele tuleb lisaks lapse viibimiskoha määramise õigusele anda ka tema haridusküsimuste otsustamise õigus, sest vanematel on ka selles osas vaidlus. Seejuures ei ole laps ise avaldanud mistahes vastumeelsust ema juures elamisele. Noorema õe huvi määratlemisel ei saa võtta aluseks vanema õe seisukohti, kes küll vaieldamatult hoolib nooremast õest ja sooviks temaga koos ka edaspidi igapäevaselt koos elada, kuid kes siiski, arvestades tema vanust (15-aastane), ei saa ega peagi lõpuni mõistma nüüdseks 8-aastase lapse tegelikke huve. Kolleegium nõustub maakohtuga, et noorem laps on selles vanuses, et vajab harjumuspärast elukorraldust, mille hulka kuuluvad sama elukeskkond, sama kool ja õpetajad ja sõbrad ning kindlasti ema lähedus. Sellise tavapärase elukorralduse tagab talle antud juhul ema. Asjaolu, kui tähtis on konkreetsele lapsele emaga võimalikult palju koos olemine, nähtub selgelt lapse kaardist emadepäevaks, kus mh kirjas: „Ma soovin, et me saaksime koos olla ... Ma soovin, et meil oleks rohkem aega koos olla … Ma soovin sinuga koos olla. Oled kallis.“ (t III kd lk 51).
  5. Maakohtus kogutud tõenditest ei saa järeldada, et ema juures elamine ja XXX koolis õppimine kahjustaks last mistahes moel. Maakohus tuvastas, et mõlemad vanemad on võrdselt võimelised ja tahavad noorema lapse igapäevase kasvatamisega ja tema eest hoolitsemisega tegeleda. Mõlemal vanemal on selleks ka võrdväärsed materiaalsed võimalused (elukoht, töökoht, stabiilne elukorraldus jmt). Isa poolt esiletoodud asjaolud ei ole sellised, mille alusel saaks kohus leida, et lapse harjumuspärase elukorralduse jätkumine ei oleks tema huvides. Isa etteheited koolile ei ole objektiivsed ega tõendatud. Kohtul puuduvad mistahes veenvad elulised asjaolud, mille põhjal hinnata XXX Koolis (asukoht XXX alevik Järvamaal) antava hariduse kvaliteeti teisiti kui tavapäraselt Eestis kohaliku omavalitsuse hallatavas põhikoolis riiklike õppekavade alusel antavat haridust (kooli põhimäärus riigiteataja.ee/akt/407022019002). Ka ei tingi isa elutingimused praeguses korteris hädavajadust kolida enam kui 30 km kaugusele WWW linna. Ringkonnakohus ei pane kindlasti kahtluse alla isa õigust valida endale elukoht mujal, kui seal, kus elati ühise perena koos, kuid isa pidi seejuures arvestama, et laste elukoha muutmiseks ei ole temal üksi otsustamise õigust seni, kuni kohus talle sellist õigust andnud ei ole, ning et tema otsustus toob vähemal või suuremal määral kaasa ka laste elukorralduse muutumise. 14 2-19-16946
  6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et noorema õe osas teistsuguse otsustuse tegemiseks ei anna alust eeldus, et õed/vennad peaksid vanemate lahuselu korral elama koos ühe vanema juures. Maakohtul oli õigus võtta vastu teistsugune otsustus, kui see, mida toetavad lastele määratud esindaja ja eestkosteasutus. Praeguses asjas ei ole esitatud tõendeid vastava ala asjatundjatelt, kes konkreetse lapse puhul oleksid tuvastanud, et tema elama asumine ema juurde, st eraldi vanemast õest ja isast, oleks talle vaimselt vm moel raskesti talutav ja seetõttu kahjulik ning tema huvidega vastuolus. Maakohus tõi asjakohaselt esile psühhoterapeudi ja kliinilise psühholoogi M arvamuse (t II kd lk 109-111), kust nähtub, et laste lahutamise mõju sõltub mitmetest asjaoludest, nt laste vanus, nende omavahelised suhted, teise koha iseärasused, vanemate omavahelised suhted jne. Lisaks tõi asjatundja esile, et tavapäraselt on hästi läbi saavate laste lahutamine neile raske üleelamine ja sellega harjumine nõuab aega. Ka selgitas asjatundja, et ei saa konkreetsetel juhul öelda, milline oleks lahutamise raskus nooremale õele, kuna paari kohtumisega ei õpi lapsi tundma. Seega ei ole praeguses asjas tõendatud, et konkreetsele lapsele oleks õest lahutamine igapäevase kooselu mõttes kahjustav ja lubamatu ka juhul, kui seda asendab igapäevane kooselu emaga. Kolleegium möönab, et loomulikult on vaja lapsele aega uue olukorraga harjuda, aga kui raskeks see talle kujuneb, sõltub eelkõige ja ainult vanematest ja nende selgitustest, koostööst, omavahelisest suhtlusest. Igasugune vastutöötamine teisele vanemale teeb keerulisemaks lapse elu ja mõjutab kokkuvõttes tema heaolu nii praegu kui tulevikus. Mida loomulikumalt vanemad ja vanem õde uut elukorraldust lapsele presenteerivad, seda loomulikumalt laps seda võtab. Sama kehtib õdede võimaliku võõrdumise kohta – ainuüksi asjaolu, et nad elavad veidi enam kui 30 km kaugusel teiseteisest, ei too kaasa võõrdumist, kui vanemad soosivad nende igapäevast suhtlemist telefoni jmt sidevahendite kaudu ja vahetuid kontakte nii tihti, kui lapsed ise seda soovivad ja kui see mõistlikult võimalik on.
  7. Isa vaidlustab osaliselt maakohtu poolt määratud laste suhtluskorda vanematega (maakohtu määruse resolutsiooni punkte 3.1, 3.2, 3.5, 3.6, 3.9, 3.10). Ema seisukohta suhtluskorra vaidlustamisele ei esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et suhtluskorra määramise osas rikkus maakohus

§ 465

lõike 2 punktis 8 sätestatud kirjaliku määruse, mida saab edasi kaevata, põhjendamise kohustust. Lahendis puuduvad põhjendused määruse resolutsioonis määratud suhtluskorra kohta. Ringkonnakohus saab vaidlustatud osas rikkumise ise kõrvaldada. Määruskaebus kuulub selles osas rahuldamisele osaliselt.

  1. Resolutsiooni punktides 3.1 ja 3.2 määras maakohus kindlaks, et lapsed viibivad koos paarisnädala reede õhtul kella 17.00-st kuni pühapäeva õhtul kella 20.00-ni ema elukohas ja vastavalt paaritu nädala reedest pühapäevani isa elukohas. Isa ei ole rahul, et lapsed jõuavad sellisel juhul pühapäeval koju alles peale kella 20.00, mis ei võimalda neil kohaneda, järgmiseks koolipäevaks asjad valmis panna ja õigel ajal magama minna. Isa leiab, et lapsed peavad pühapäeval jõudma koju hiljemalt kella 20.00-ks. Isa toob esile, et ka senini on suhtlemine selliselt toiminud. Ringkonnakohus nõustub selles osas kaebusega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli nii ema kui isa poolt maakohtus esitatud võimalike suhtluskordade ettepanekutes nädalavahetustel toimuv suhtlemine ette nähtud selliselt, et lapsed jõuavad koju tagasi kella 20.00-ks (nt t I kd lk 2 pöördel, 19, 39-41; II kd lk 107, 138 pöördel-139). Maakohus ei põhjendanud, miks ta vanemate ettepanekutega ei arvestanud. Kolleegium on seisukohal, et kuna mõlemad lapsed käivad koolis, on mõistlik ja lapse huvidega kooskõlas, kui laps, kes peab pühapäeva õhtul jõudma teise vanema juurest koju, jõuab sinna arvestusega, et tal on magama minekuni piisavalt aega, et panna valmis järgmise päeva kooliasjad ja teha muid vajalikke tavapäraseid toiminguid. Seega muudab kolleegium maakohtu resolutsiooni punkte 3.1 ja 3.2 selliselt, et laps, kes peab pühapäeva õhtul teise vanema juurest koju jõudma, peab sinna jõudma hiljemalt kell 20.
  2. 15 2-19-16946 Samade resolutsioonipunktide osas peab ringkonnakohus vajalikuks muuta tingimuste sõnastust. Kuigi maakohus pidas õigesti silmas, et lapsed viibiksid nädalavahetustel koos ühe või teise vanema juures, puudutab pühapäeva õhtul koju jõudmine vaid seda last, kes elab teise vanema juures.
  3. Resolutsiooni punktis 3.5 määras maakohus kindlaks, et paarisaastatel veedavad lapsed ülestõusmispühade reede ja laupäeva emaga ja pühapäeva isaga, paaritutel aastatel vastupidi. Isa on seisukohal, et maakohus vahetas ülestõusmispühade puhul arusaamatult ära paaris- ja paaritud aastad, kuigi vanematevaheline praktika on teistsugune. Resolutsiooni punktis 3.6 määras maakohus kindlaks, et paarisaastatel veedavad lapsed võidupüha 23.06 emaga ja paaritutel aastatel isaga. Isa on seisukohal, et koos võidupühaga tuleb arvestada ka järgmist päeva 24.06, et vanemad saaksid planeerida pikemat kodust ära olekut. Ringkonnakohus ei näe alust muuta resolutsiooni punkte 3.5 ja 3.
  4. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli ema alates esimesest menetlusdokumendist seisukohal, et ülestõusmispühad tuleb jagada selliselt, et paarisaastatel on lapsed reedel ja laupäeval emaga ning pühapäeval isaga, paaritutel aastatel vastupidi. Samuti, et suhtluskord hõlmab vaid 23.
  5. Isa oli sellega nõus (nt 28.11.2019, 05.01.2020, 09.12.2020) (t I kd lk 39-41, 56-58; II kd lk 105-108), kuid mistahes põhjendusteta muutis seisukohta 12.01.2021 avalduses (t II kd lk 138-143). Ka kaebus ei sisalda põhjendusi, miks maakohtu poolt ema pakutuga nõustumine ei ole laste huvidega kooskõlas. Samuti ei ole isa selgitanud, millised asjaolud tingisid tema poolt seisukohtade muutumise maakohtu menetluse lõpul. Kuna kummagi lapse suhtlemise maht vanematega ja õega pikemas perspektiivis ei sõltu sellest, kumb variant määrata, ei näe kolleegium mõistlikku põhjust, miks kehtestada nimelt isa poolt pakutud kord, st miks on see rohkem laste huvidega kooskõlas kui kord, milles vanemad olid enam kui aasta jooksul maakohtus ühel meelel. Ka saavad vanemad alati mõistlikult leppida kokku kohtu poolt määratust erinevad kohtumised, sh ka nt ühildada võidupüha ja jaanipäeva.
  6. Resolutsiooni punktis 3.9 määras maakohus, et paaritutel aastatel veedavad lapsed ema juures jõuluvaheaja esimese nädala ja talvevaheaja ning isa juures sügisvaheaja, jõuluvaheaja teise nädala ja kevadvaheaja, paarisaastatel vastupidi. Isa on seisukohal, et ka siinkohal tuleb ära vahetada paaris- ja paaritud aastad, et vähendada laste liikumist vanemate vahel ja anda neile võimalus paiksem olla. Ringkonnakohus ei näe ka selles osas maakohtu poolt rikkumist, mis tooks kaasa lahendi muutmise. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt olid mõlemad vanemad maakohtus läbivalt (sh isa 12.01.2021 avalduses) seisukohal, et koolivaheajad tuleb vanemate vahel jaotada nimelt selliselt nagu maakohus määras. Seega olid vanemad selles osas ühel meelel ja kuna selline kord ilmselt ei riku laste huve, siis maakohus pidigi sellega nõustuma. Kaebuses ei too isa esile, millised elulised asjaolud on peale maakohtu lahendit muutunud selliselt, et laste huvides oleks korra muutmine.
  7. Resolutsiooni punktis 3.10 määras maakohus, et suvevaheaja veedavad lapsed ühe nädala kaupa kummagi vanema elukohas, paarisaastatel esmalt ema elukohas ja paaritutel aastatel esmalt isa elukohas. Isa on seisukohal, et ka siinkohal tuleb ära vahetada paaris- ja paaritud aastad, et vähendada laste liikumist vanemate vahel ja anda neile võimalus paiksem olla. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli isa maakohtu poolt määratud korraga nõus kuni muutis mistahes põhjendusteta seisukohta 12.01.2021 avalduses (t II kd lk 138-143). Ei nimetatud dokument ega kaebus ei sisalda põhjendusi, miks maakohtu poolt ema pakutuga nõustumine ei ole laste huvidega kooskõlas. Samuti ei ole isa selgitanud, millised asjaolud tingisid tema poolt seisukohtade muutumise maakohtu menetluse lõpul. Kuna suhtlemise maht ka selles osas pikemas perspektiivis ei muutu, ei näe kolleegium mõistlikku põhjust, miks kehtestada nimelt isa poolt pakutud kord, st miks on see rohkem laste huvidega kooskõlas kui kord, milles 16 2-19-16946 vanemad olid enam kui aasta jooksul maakohtus ühel meelel. Ka saavad vanemad alati mõistlikult leppida kokku kohtu poolt määratust erinevad kohtumised, kui ilmneb, et kohtu poolt määratud kord ühe või mõlema lapse puhul mõnel konkreetsel juhul ei tööta.
  8. Arvestades, et õed saavad suhtluskorra järgi viibida iga nädalalõpp (lisaks pühadel, tähtpäevadel ja koolivaheaegadel) koos ühe vanema juures, ei nõustu kolleegium kaebajaga, et maakohtu lahend hooldusõiguse osas viib laste teineteisest võõrandumiseni. Laste ema tõi maakohtus esile, et ka senini on lapsed viibinud sageli tema juures eraldi. Viidatud asjaolule ei ole laste isa ka vastu vaielnud. Seega ei ole ka senini lapsed olnud kogu aeg koos.
  9. Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda isa kartusega, et ema takistab temal lastega suhtlemist, kui lapsed viibivad ema juures. Tsiviilasja materjaldest nähtuvalt pöördus nimelt ema esimesena kohtu poole, et saada suhelda tütardega, kes olid jäänud elama isa juurde. Peale kohtusse pöördumist ei ole tegelikult vanemate vahel olnud lastega suhtlemise osas põhimõttelisi erimeelsusi, mida saab järeldada asjaolust, et maakohtul ei olnud praeguses asjas vajalik kohaldada esialgset õiguskaitset. Üksikud eriarvamused on vanemad suutnud enamvähem mõistlikult lahendada. Kolleegium on arusaamisel, et mida aeg edasi, seda lihtsam on mõistlikel vanematel suruda maha emotsioonid ja tegutseda laste huve silmas pidades.
  10. Isa on määruskaebuses toonud esile, et suhtluskorras ei ole arvestatud, et tema töötab graafiku alusel ja kui noorem tütar viibib tema juures ainult üle nädalavahetuse, tekib olukord, kus ta tegelikult näeb tütart vaid ühel nädalavahetusel kuus. Samas ei ole isa maakohtus ega määruskaebemenetluses esitanud alternatiivset suhtluskorra ettepanekut, kus ta oleks toonud selgelt esile töögraafiku ja vastavalt sellele ettepanekud suhtlemise korraldamiseks. Eriti peale maakohtu määrust pidi isa arvestama võimalusega, et ema avaldus Q osas rahuldatakse. Seega ei ole ka ringkonnakohtul praeguses määruses võimalik isa töögraafikuga arvestada. Kui isa töökorraldus hakkab oluliselt mõjutama tema suhtlemist Q-ga ja vanemad ei suuda kohtu poolt määratust paindlikumat suhtlemist (ka eestkosteasutuse kaasabil) kokku leppida, on huvitatud vanemal õigus pöörduda suhtluskorra muutmiseks uuesti kohtu poole. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 66.

§ 172

lõike 1 alusel jäävad määruskaebemenetlusega seotud kulud iga menetlusosalise enda kanda, v.a riigi õigusabi korras lastele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.