Obsah (4)

§ 113§ 415§ 4062§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2022, Tallinn Kohtuasja

) § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi pidada tühiseks, sest kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis seaduses sätestatud ulatuses. Lepingu sõlmimise ajal oli

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär 8% aastas.

Hageja menetluskulud on põhjendatud osaliselt. Hagiavalduse koostamise põhjendatud tasu on 50 eurot, sest tegemist on masshagiga, hagi alus ei ole keeruline ja sarnaste nõuete esitamine kohtule on hageja tavaline tegevus. 2 Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik 5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hagis taotletud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõue 1902,98 eurot ja edasiulatuva viivise nõue põhinõudelt 3051,10 eurot määraga 37,32% aastas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning saata tühistatud osas asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna seadusandja lubab

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada tühiseks. Tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir on reguleeritud

-s tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (

§ 4062lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1).

Kostja sõlmis

1. märtsil 2019 lepingu krediidikulukuse määraga 49,76%, mis ei ületanud lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra (20,01%) enam kui kolm korda. Seega ei ole tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, tühine tüüptingimus. Lisaks jättis maakohus põhjendamata, millises ulatuses pidas kohus hageja esindaja tehtud toiminguid ja tunnitasu põhjendatuks.
2. Apellatsioonkaebus ja menetlusse võtmise määrus toimetati kostjale tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg 1 p 1 alusel avalikult kätte väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 657 lg 2 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
4. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude ning menetluskulude hüvitamise taotluse. Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ülejäänud osas.
5. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus põhjendamatult jätnud kostjalt välja mõistmata viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis materiaalõiguse normide kohaldamisel, kui ei mõistnud hagiavalduse esitamiseni välja viivist seadusjärgset määra ületavas osas ja piiras lisanduva viivise määra

§ 113lg 1 teise lause määraga.

9.

1. Kostja on võlausaldajaga sõlminud
2. märtsil 2019 lepingu nr IL18032019/0112, mille järgi on intressimäär 37,32% aastas. Selle lepingu p 5.3 järgi on viivise määraks kohaldatav intressimäär. 9.
3. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära kohta.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud

§ 113lg-s 1.

Riigikohus on leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud 3 intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12;
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16). 9.
5. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 37,32% aastas, mis on suurem kui

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Seega kuulub kohaldamisele

§ 113

lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada määras, mis võrdub lepingus ette nähtud intressimääraga. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse aluseks pidanud eelduslikult olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, ei ole alust pidada krediidilepingut tühiseks ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel. 9.4. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud

§ 42

lg-s 3.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et praegusel juhul ei kohaldu Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, millele maakohus tugines, kuivõrd viidatud asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga. Samuti ei olnud kõnealuses asjas lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingutele on kehtestatud erisused viivisemäära osas ning ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

§ 42

lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel saab tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks, nagu märkis ka hageja.

9.5. Ringkonnakohus märgib lisaks, et

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. 9.6.

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Praegusel juhul ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist.
3. Neil põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas (vt nt Riigikohtu
4. detsembri
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-14, p 18). Ringkonnakohus ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leiab, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes 4 osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
6. Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus ka menetlusõiguse normide vastu hageja lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel. 11.
7. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega ning seetõttu peab kohtu seisukoha kujunemine olema kohtulahendi põhjendustes jälgitav. Riigikohus on selgitanud, et põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (vt Riigikohtu
8. aprilli
9. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 19). 11.
10. Hageja palus maakohtus kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulude katteks kokku 420 eurot (koos käibemaksuga). Hagiavaldusele lisatud õigusabikulu arve järgi tegi hageja lepinguline esindaja tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta) toiminguid kokku 3,5 tunni ulatuses. Maakohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud on 50 eurot, kuna tegemist on masshagiga. Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtuga, et praeguses asjas on eelduslikult tegemist tüüphagiga ning sellest tulenevalt võib nt hagiavalduse koostamiseks kuluv aeg olla tavapärasest väiksem. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, mis võiks olla menetluses tehtud toimingute põhjendatud ja vajalik ajakulu. Samuti ei ole maakohus esitanud põhjendusi hageja esindaja tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse kohta. Ringkonnakohus selgitab, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks tuleb kohtul igal üksikul juhul hinnata, millised lepingulise esindaja tehtud toimingud, millise ajamahuga ning millise tunnihinnaga olid kohtumenetluses vajalikud ja põhjendatud.
11. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. (allkirjastatud digitaalselt) 5