KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 05.11.2020, Tallinn Haldusasja nu

) § 16 p 1 rikkumine) ja teenuse hinnad on ka diskrimineerivad (

§ 16p 3 rikkumine).

EP soovib EXPO-lt osta perioodika kojukannet enda klientide teenindamiseks linnapiirkonnas. EXPO pakkus EP-le kandeteenust hinnaga, mis on väga sarnane EP enda hinnakirjaga ja keeldus esitamast allahindluste korda. EP-l on kahtlus, et EXPO esitatud hind ei vasta hinnale, mida EXPO rakendab teistele klientidele. Lisaks on EP saanud teada, et EXPO linnapiirkonna perioodika kojukande hinnad on EP hinnast vähemalt 35% soodsamad. Seega EXPO rakendab vähemalt osale klientidest allahindlusi. EXPO soodustab perioodika kandeteenuse hinnastamisel endaga samasse kontserni kuuluvaid kirjastajaid, küsides teistelt kirjastajatelt kõrgemat hinda. Niivõrd madalad hinnad ei saa katta teenuse osutamise kulusid ja sellise hinnakujunduse eesmärgiks on tõrjuda EP linnapiirkonnas perioodika kojukande turult. EXPO on linnapiirkonnas perioodika kojukande turul turgu valitsevaks ettevõtjaks. EXPO turuosa on ca 96% ja EP-l ca 4%. Lisaks tugevdab EXPO positsiooni asjaolu, et EXPO omanikeks on suured meediakontsernid (Ekspress Grupp ja Eesti Meedia), millele kuulub enamik suuremaid Eesti ajakirjandusväljaandeid. See tagab EXPO-le pideva kojukande tellimuse. EXPO on kehtestanud osale klientidest perioodika tellimiskeskkonna (www.tellimine.ee) teenusele ebaõiglaselt madalad hinnad (

§ 16

p 1 rikkumine), samuti on teenuse hinnad diskrimineerivad (

§ 16p 3 rikkumine).

EXPO soodustab perioodika tellimiskeskkonna teenuse hinnastamisel endaga samasse kontserni kuuluvaid kirjastajaid, küsides kõrgemat hinda teistelt kirjastajatelt. EXPO on turgu valitsev ettevõtja elektroonilise perioodika tellimuste vastuvõtmise turul, omades 83,3%-list turuosa. 2) EXPO on seisukohal, et EP kaebus on põhistamata. EXPO on loodud kirjastajate poolt põhjusel, et EP ei pakkunud kirjastajatele sobivatel tingimustel varahommikust perioodika kojukannet. EXPO ei ole turgu valitsev ettevõtja, sest perioodika kojukande turg ei ole eraldi kaubaturg, asenduskaubaks paberväljaannete suhtes on elektrooniline meedia. Isegi kandeteenuseid elektroonilisest teenusest lahusolevana käsitledes on kaubaturuks mitte perioodika kojukande turg, vaid kandeteenuste turg tervikuna, mis toetub samale postivõrgule. 2

§ 634

lg 1 p 1 alusel seoses seaduse rikkumise tunnuste puudumisega (otsuse p-d 3.1 ja 3.3) ning

§ 634lg 1 p 2 alusel, kuna konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud (otsuse p 3.2).

Otsuse p 3.1 järgi on EP põhjendanud EXPO tegevuse vastuolu

§ 16

p-dega 1 ja 3 esmalt selle kaudu, et EXPO pakub EP-le kandeteenust kõrgema hinnaga kui teistele klientidele. Otstarbekuse kaalutlusel ei analüüsi KA asjaomaste kaubaturgudega seonduvat. EP ja EXPO on vahetud konkurendid, konkureerides erinevate postiteenuste osutamisel, sh perioodika kojukandel. Selliste suhete puhul on konkurendile teenuse osutamise kohustus üksnes olulise vahendi olemasolul (

§ 15ja § 18 lg 1).

Laiemal konkurentide varustamise kohustusel võivad olla eelkõige tarbijate seisukohast konkurentsi kahjustavad tagajärjed. Ühelt poolt puuduks vahendi haldajal motivatsioon investeeringute tegemiseks ja teisalt ei oleks ka konkurent motiveeritud alternatiivsete lahenduste arendamiseks. Seega ainult turgu valitseva seisundi omamine ei kohusta ettevõtjat konkurenti teenindama. EP seisukohast vaadatuna ei ole EXPO hallatav kandevõrk linnas oluline vahend, sest selleks puuduvad

§-s 15 ettenähtud tingimused. EP-l ei ole märkimisväärseid takistusi enda kandevõrgu laiendamiseks ning seega ei saa juurdepääs EXPO kandevõrgule olla majandustegevuse jätkamiseks vältimatult vajalik. EP-l on kandevõrk linnades olemas (üle Eesti osutab EP päevast kannet ja 9 linnas lisaks varahommikust kannet). Asjaolud, et enda kandevõrgu suuremas mahus kasutamise või varahommikuse kandevõrgu arendamisega peaks EP juurde värbama tööjõudu, ümber kujundama töökorralduse ja kandma seeläbi täiendavaid kulusid, ei ole sedavõrd kaalukad, et EXPO kandevõrku peaks käsitlema olulise vahendina. EP ei ole veenvalt vastupidist põhjendanud. Kuna olulise vahendi puudumise tõttu ei ole EXPO-l kohustust osutada EP-le linnapiirkonnas perioodika kojukande teenust, siis ei saa tal olla ka kohustust osutada EP-le teenust samadel tingimustel teiste klientidega ja kulupõhise hinnaga. Seega ei saa EP-le tehtud hinnapakkumisele tuginedes tuvastada EXPO poolset hinnakujunduse vastavust

§ 16p-dele 1 ja 3 ning § 18 lg-le 1.

EP leiab, et EXPO pakkus kandeteenust endaga samasse kontserni kuuluvatele kirjastajatele odavama hinnaga kui teistele kirjastajatele (otsuse p 3.2). Ka kirjeldatud konkurentide vaheliste suhete puhul on teenuse osutamise kohustus üksnes olulise vahendi olemasolul. KA jätab lahtiseks, kas konkureerivate kirjastajate seisukohast vaadatuna on EXPO kojukande võrk linnas oluline vahend

§-i 15 tähenduses, sest EXPO tegevust ei ole otstarbekas põhjalikumalt uurida (tegemist oleks väga mahuka finantsandmete analüüsiga). Isegi kui nt rakendada ajalehe Äripäev kojukandele ajalehe Postimees kojukande hinda, on vähetõenäoline, et sellises suuruses hinnaerinevus paneks AS-i Äripäev reaalselt 3

§ 15tähenduses, sest seda on võimalik dubleerida.

Enamikku väljaandeid, mida on võimalik tellida EXPO tellimiskeskkonna kaudu, on võimalik tellida ka EP e-teeninduse kaudu. Lisaks on osa väljaandeid võimalik tellida otse kirjastajate veebilehtedelt. Seega ei ole EXPO-l kohustust osutada teistele kirjastajatele tellimiskeskkonna teenust ja osutada seda samadel tingimustel teiste klientidega ja kulupõhise hinnaga. Isegi kui EXPO peaks tellimiskeskkonna hinnakujundamisel lähtuma

-st, ei oleks hinnakujunduse vastuolu

§ 16p-dega 1 ja 3 ning § 18 lg-ga 1 tuvastatav.

Teenuse hinna arvestamise meetodi valik ja seega lõplik hind sõltub kirjastajate poolt väljaantavate toodete arvust, tiraažist ja ilmumissagedusest. 3. EP esitas vaide, mille KA jättis 15.02.2019 vaideotsusega nr 5-5/2019-011 rahuldamata. 1) EP heidab ette asjaomase kaubaturu määratlemata jätmist, kuid on levinud praktika, et kui sõltumata turu määratlusest konkurentsiprobleeme ei tuvastata, jäetakse turu määratluse küsimus lahtiseks, vähendades nii ettevõtjate ja konkurentsiasutuste koormust. 2) EP ja EXPO on vahetud konkurendid, sh perioodika kojukande osas. Seega tuleb EXPO poolt EP-le teenuse osutamise tingimuste analüüsimisel lähtuda olulise vahendi kontseptsioonist. Mõiste „oluline vahend“ on objektiivne, kuid see, kas ettevõtja näol on tegemist konkurendiga, kelle puhul oleks mõistlik eeldada võrgustiku dubleerimist, on subjektiivne. 3) EP ei ole suutnud veenvalt ära näidata, et varakommikuse kandevõrgu loomine oleks investeeringute või muude asjaolude tõttu sisuliselt võimatu. EP ei ole esitanud teavet varahommikuse kandevõrgu arendamisega seonduvate võimalike kulude kohta. Tööjõupuudus mõjutab nii töötajate vähesuse kui ka kõrgema palgataseme tõttu praegu kõiki ettevõtjaid, mitte ainult neid, kes sooviksid arendada postivõrku. Seetõttu ei saa see asjaolu olla määrava tähtsusega oluliseks vahendiks lugemisel. Kui EXPO kandevõrk lugeda oluliseks vahendiks, siis koormus sellele suureneks ja sel juhul peaks ka EXPO juurde palkama uusi töötajaid. Selles valguses ei saaks EXPO kandevõrgu oluliseks vahendiks lugemine tööjõuturul valitseva olukorra tõttu olla konkurentsi soodustav ega õiglane. EP on välja toonud, et EXPO ebaõiglase hinnakujunduse tõttu puudub EP-l minimaalne klientide maht, mis motiveeriks teda oma kandevõrku arendama. KA hinnangul ei saa klientide vähesus tuua kaasa EXPO kandevõrgu oluliseks vahendiks lugemist, eriti kui KA analüüsitud EXPO hinnakujundus ei saaks avaldada konkurentsiolukorrale negatiivset mõju. Üldiselt kehtib eeldus, et ettevõtjatel peab olema võimalus kasutada enda tarbeks loodud vahendit iseenda hüvanguks. Kohustus teenindada konkurente peaks olema erandlik. Vastupidisel juhul ei oleks see konkurentsi 4

§ 16p-ga 1.

Vaides on EP aga KA väite ebaloogilisust põhjendanud

§ 16

p-s 3 sätestatud diskrimineerimise valguses, mis oma mehhanismilt on hoopis teistsugune säte. EP kaebuses sisalduv

§ 16

p-s 1 sisalduv röövelliku hinnakujunduse etteheide saab rajaneda üksnes eeldusel, et EXPO on kehtestanud enda kontserni kuuluvatele kirjastajatele niivõrd madalad hinnad, et EP ei suuda nende pärast konkureerida. KA jääb seisukohale, et sellisel käitumisel puudub majanduslik loogika. Kui EXPO kontsern soovib, et kontserni kuuluvaid kirjastajaid teenindaks vaid EXPO, siis on kontsernil võimalik see nii otsustada. Kontsernil puudub seega nähtav vajadus hindade alandamiseks kontserni kuuluvate kirjastajate ülevõtmiseks.

1. Aktsiaselts Eesti Post palub 18.03.2019 kaebuses (täiendatud 24.05.2019, 28.01.2020 ja 10.02.2020) tühistada KA 12.11.2018 otsus ning kohustada KA-d läbi viima järelevalvemenetlus EXPO suhtes, tegemaks EXPO-le ettekirjutus, millega kohustatakse EXPO-t lõpetama röövelliku hinnakujunduse rakendamine ja võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumine; alternatiivselt kohustada KA-d läbi viima järelevalvemenetlus EXPO suhtes röövelliku hinnakujunduse rakendamise ja võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumise osas. KA on jätnud määratlemata asjaomase tooteturu, mis tekitab erinevate turuosaliste ebavõrdse kohtlemise ja toob kaasa selle, et KA on oma otsuses teinud olulise kaalutlusvea. Kaubaturu defineerimiseks on mitmeid erinevaid võimalusi, mida KA oleks pidanud järelevalvemenetluses analüüsima. Kuna EP ja EXPO ei tegutse samal kaubaturul, ei ole tegu konkurentidega. Igal juhul oleks KA pidanud konkurendiks kvalifitseerumise hindamiseks defineerima kaubaturu. Oluline vahend on objektiivne mõiste ega sõltu sellest, kelle vaatest seda hinnata. Küll aga sõltub olulise vahendi mõiste kaubaturu definitsioonist. EXPO varahommikune kandevõrgustik ei ole dubleeritav ja vastab kõigile olulise vahendi tunnustele, mistõttu on EXPO-l kohustus tagada sellele EP juurdepääs. EXPO on enda kontserni ettevõtteid eelistades rikkunud turgu valitsevale ettevõtjale seatud hinnastamise reegleid ja diskrimineerimise keeldu.
2. Konkurentsiamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 12.11.2018 otsuse ja 15.02.2019 vaideotsuse põhjenduste juurde. KA 12.11.2018 otsus on pigem toiming, mitte haldusakt. EP-l ei ole kaebeõigust 12.11.2018 otsuse p-de 3.2 ja 3.3 osas.
3. AS EXPRESS POST palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes järelevalvemenetluses esitatud seisukohtade juurde. 1) EP-l on olemas üle-eestilise kandevõrgu näol olemas oluline vahend, kuid EXPO-l mitte. Seega puudub EXPO-l kohustus osutada EP-le teenust ja teda teenuse osutamisel hinnakujundusel võrdselt kohelda. Kaebaja pole tegelikult soovinudki kolmandalt isikult teenust sisse osta, s.o järelevalvemenetluse soov on kunstlik. EXPO hinnakujundus kontserni kuuluvate ja mittekuuluvate kirjastajate vahel ei riiva kaebaja kui postiettevõtja õigusi. Kui õiguste riivet siiski möönda, on KA leidnud õigesti, et kaebaja pole ettevõtjaid diskrimineerivalt kohelnud ega röövellikku hinnakujundust rakendanud. Kaebaja soovib sisuliselt, et KA vaataks üle varasemates järelevalvemenetlustes EP suhtes avaldatud seisukohad, mis ei ole aga praeguse vaidluse raames võimalik. 5

§ 16rikkumiste tuvastamist.

KA teostab riiklikku haldusjärelevalvet

§ 16

täitmise üle (

§ 54

). KA on järelevalvemenetluse algatanud ja 12.11.2018 otsusega selle lõpetanud – osaliselt seoses seaduse rikkumise tunnuste puudumisega (

§ 634

lg 1 p 1) ning osaliselt põhjusel, et konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud (

§ 634lg 1 p 2).

KA 12.11.2018 otsus on haldusakt, sest sisaldab seisukohavõtte, mis on suunatud isikute õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. See avaldab mõju ka kaebajale, sest kaebaja tegeleb perioodika kojukandega linnapiirkonnas, millele eelneb perioodika tellimuste vastuvõtmine. Seega on kaebajal kaebeõigus ja tühistamisnõue on lubatav. Ka kohustamisnõuded on lubatavad. 2)

§ 634

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on KA-l järelevalvemenetluse lõpetamise osas kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse tekkimise eelduseks on see, et ettevõtja tegevuses puuduvad

-i rikkumise tunnused või konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud. Tingimus „konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud“ (

§ 634

lg 1 p 2) sisaldab kaalutlusõigust, kuid tingimus „puuduvad

-i rikkumise tunnused“ (

§ 634lg 1 p 1) pigem ei sisalda.

3) EP ja EXPO tegutsevad linnapiirkonnas perioodika kojukande turul, sh teostavad nii varahommikust kui päevast perioodika kojukannet, kuid nende tegevus ei kattu geograafiliselt. EP ja EXPO ei ole turu geograafilist jaotust aluseks võttes seega tegelikud, vaid potentsiaalsed konkurendid. Teenuse iseloomu arvestades on teenuse tarbijate koguhulk piirkonniti jagunenud ühe või teise teenusepakkuja vahel, st teise teenusepakkuja geograafilisse piirkonda tegevuse laiendamine saab eelkõige toimuda selle teise teenusepakkuja klientide arvel. 4) KA lõpetas järelevalvemenetluse peaasjalikult põhjusel, et EXPO poolt linnapiirkonnas teostatav perioodika kojukanne ei ole sisustatav olulise vahendi omamisena

§ 15tähenduses.

KA jättis määratlemata asjaomase kaubaturu (

§ 3

lg 1) ning ei hinnanud, kas esineb turgu valitseva seisundi kuritarvitamine (

§ 16

). KA leidis, et sõltumata sellest, milline seisukoht kujundada asjaomase kaubaturu osas, ei ole EXPO poolt hallatava linnapiirkonna kojukandevõrgu näol tegemist olulise vahendiga. Seda põhjendab KA omakorda asjaoluga, et nii EP kui EXPO on linnapiirkonnas postiteenuse osutajad, st konkurendid, ning EP-l ei ole olulisi takistusi laiendada enda teenust EXPO piirkondadele.

§-st 15 tuleneva olulise vahendi definitsiooni aluseks võttes tähendab see, et EP-l on võimalik ja majanduslikult otstarbekas perioodika kojukannet linnapiirkonnas dubleerida. See KA arusaam on ekslik. Kõnealuses olukorras ei saa sisustada olulise vahendi mõistet kaubaturgu määratlemata, sest olulist vahendit omava ettevõtja definitsioon on määratletud kaubaturu mõiste kaudu.

§ 15

sätestab, et olulist vahendit, sealhulgas loomulikku monopoli omavaks loetakse ettevõtja, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik, infrastruktuur või muu oluline vahend, mida teisel isikul ei ole võimalik või ei ole 6

§ 15tähenduses või mitte.

Kokkuvõttes on KA jätnud kaubaturu määratlemata jätmisega olulise asjaolu hindamata, mis võib olla viinud ebaõige järelduseni selles, kas EXPO-poolsed rikkumise tunnused puuduvad. See tähendab omakorda, et

§ 634lg 1 p 1 alusel menetluse lõpetamise eeldused ei olnud täidetud.

Kohtu seisukohta kinnitab KA ettekirjutus EP-le, mille üle on pooleli kohtuvaidlus haldusasjas nr 3-20-55. 5) EP saab pöörduda kohtusse üksnes enda ja mitte kirjastajate kaitseks, kelle õigusi võib rikkuda EXPO poolt kandeteenuse ja elektroonilise tellimiskeskkonna teenuse pakkumine kallimalt kui endaga samasse kontserni kuuluvatele kirjastajatele. Samas EXPO tegevus kirjastajate võimalikul erineval kohtlemisel saab mõjutada kirjastajate poolt kandeteenuse pakkuja valikut, samuti kirjastajate jätkusuutlikkust ning seeläbi EP kandeteenuse tellimuste mahtu. Küsimus sellest, kas kirjastajate võimalik erinev kohtlemine kätkeb endas rikkumise tunnuseid ning kas konkurentsi on oluliselt kahjustatud, haakub omakorda küsimusega, mis on asjaomane kaubaturg. Nimelt saab EP poolt kirjastajatele soodsama kandeteenuse pakkumine sõltuda sellest, kas EXPO omab asjaomasel kaubaturul olulist vahendit ja kuritarvitab turgu valitsevat seisundit. Seega tuleb tühistada KA 12.11.2018 otsus täismahus. 6) KA-l tuleb lõpetada järelevalvemenetlus ja EP 24.01.2017 taotlus uuesti lahendada. KA-l on kaalutlusruum järelevalvemenetluse lõpetamise ja EP taotluse lahendamise osas. KA-l tuleb kujundada seisukoht, mis on asjaomane kaubaturg ning hinnata selle seisukoha mõju varem tehtud järeldustele, et EXPO ei oma asjaomasel kaubaturul olulist vahendit ning menetlus tuleb lõpetada

§ 634lg 1 p-de 1 ja 2 alusel.

Seega kohustab kohus KA-d jätkama kolmanda isiku suhtes algatatud järelevalvemenetlust ning määratlema, mis on asjaomane kaubaturg, kus EP ja EXPO osutavad linnapiirkonnas perioodika kojukande teenust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. Konkurentsiamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. KA jääb varasemate seisukohtade juurde ja rõhutab järgmist. 1) Eeldusel, et 12.11.2018 otsus on vaidlustatav, saaks kaebajal olla kaebeõigus üksnes 12.11.2018 otsuse p 3.
2. osas (EXPO allahindlused EP-le), sest vaid sellel on kaebajale vahetu mõju. Otsuse p-d 3.2 ja 3.3 seonduvad EXPO kontserni kuuluvate ja mittekuuluvate kirjastajate ebavõrdse kohtlemisega. Isegi kui see võiks teoreetiliselt kaebajat mõjutada, oleks puutumus nii kaudne, et ei anna kaebeõigust HKMS § 44 lg 1 tähenduses. Kohus pole põhjendanud, milles kaebaja õiguste kahjustamine seisneb. 2) Kohtu käsitus kaubaturust ja olulisest vahendist ei põhine

sõnastusel ega konkurentsiõiguse praktikal. Kohtu seisukoht ei ole loogiliselt seostatud konkreetse vaidluse asjaoludega. 3)

tähenduses tuleb eristada turgu valitsevat ettevõtjat (§ 13) ja olulist vahendit omavat ettevõtjat (§ 15). Olulise vahendi tunnuseks on asjaolu, et sellele puuduvad mistahes 7

§ 15

sõnastuse järgi tagab oluline vahend teisele ettevõtjale juurdepääsu kaubaturule. See ei tähenda, et olulise vahendi analüüsi eelduseks on kaubaturu määratlemine. Olulise vahendi omamiseks peab olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust: vahendi dubleerimine peab olema võimatu või majanduslikult ebaotstarbekas ning olulise vahendita ei ole ligipääsu nõudval ettevõtjal võimalik kaubaturul tegutseda, kuna puuduvad asenduskaubad. KA tuvastas esimese tingimuse puudumise ega pidanud seega analüüsima teist tingimust. Halduskohus jättis nende tingimuste kumulatiivsuse tähelepanuta.

mõte on see, et olulisele vahendita juurdepääsuta ei saa teine ettevõtja tegutseda mingil kaubaturul ning konkreetse kaubaturu piiridel ei ole tähtsust. Praeguse vaidluse puhul tähendaks see, et EXPO kojukandevõrgule juurdepääsu saamata on täiesti välistatud EP-poolne perioodika varahommikuse kojukandeteenuse osutamine, st sellele järgneval kaubaturul tegutsemine. Olulise vahendi analüüsi ei mõjuta see, milline on kojukandeteenuse kaubaturu määratlus ja kuidas jaotuvad turuosad. Seega on 12.11.2018 otsust p-des 3.1 ja 3.3 toodud analüüs piisav. 5) Kaubaturu määratlemine pole vajalik ka tuvastamaks, et EP ja EXPO on konkurendid, nii et nende vahelistele suhetele laieneb

§ 15

. Ka kaubaturu detailse määratluseta on ilmne, et tegemist on vähemalt potentsiaalsete konkurentidega, sest EP on väljendanud soovi osutada täpselt sama teenust, mida EXPO juba osutab. 6) KA on 12.11.2018 otsuse p-des 3.1 ja 3.3 piisavalt põhjendanud, miks EXPO kojukandevõrku linnas ja EXPO-le kuuluvat elektroonilist tellimiskeskkonda ei saa käsitada olulise vahendina. Mõlemal juhul taandus küsimus dubleeritavusele ja KA ei pidanud seda ilmselgelt võimatuks. Samuti on raske näha, et EP-l oleks EXPO kandevõrgule juurdepääsuta tõsiseid takistusi varahommikuse kojukande osutamisel, peale selle, et tal endal pole valmisolekut oma kandevõrku kellaaegade mõttes kohandada ja teenust osutama hakata. Samamoodi pole juurdepääs EXPO elektroonilisele tellimiskeskkonnale hädavajalik kirjastajatele asjakohasel järelturul tegutsemiseks. 7) Halduskohtu otsuse põhjendused on üldised ega arvesta 12.11.2018 otsuse asjaolusid ja argumentatsiooni. Pelgalt 12.11.2018 otsuse p-s 3.1 lõpetati menetlus olulise vahendi puudumise tõttu. Punktis 3.2 lõpetati menetlus hinnakujunduse väheolulise konkurentsi kahjustava mõju tõttu (s.o isegi kui EXPO omaks olulist vahendit, oleks tema rikkumine väheoluline). Menetlusökonoomiat arvestades on selline lähenemine põhjendatud. Otsuse p-s 3.3 lõpetati menetlus olulise vahendi puudumise tõttu ja põhjusel, et hinnakujundus ei olnud

-ga vastuolus. Halduskohus on jätnud 12.11.2018 otsuse p-des 3.2 ja 3.3 toodud (täiendavad) alused täiesti tähelepanuta. Seega isegi kui olulise vahendi tuvastamiseks on vaja eelnevalt tuvastada kaubaturg, puudutab see üksnes p-i 3.1. 8) Halduskohtu viited kohtuasjale nr 3-20-55 ei ole asjakohased, sest asjaolud on erinevad. 9. AS EXPRESS POST palub apellatsioonkaebus rahuldada. 8

§ 15

lg 1 sisaldab kahte kumulatiivset eeldust ja kui üks on täitmata, ei ole vaja kontrollida teise eelduse olemasolu. Praegusel juhul ei ole EXPO kandevõrk oluline vahend, olenemata kaubaturu määratlusest, sest EXPO kandevõrk on täies mahus EP kandevõrguga dubleeritud (vastupidi mitte). Järelikult ei vaja kaebaja kandeteenuse osutamiseks juurdepääsu EXPO kandevõrgule. Vahendiks on kandevõrk, mitte selle kasutamise kellaaeg. See, et kaebaja osutab oma kandevõrgus teenust teisel (hilisemal) kellaajal ja kas ta täidab selles osas klientide ootusi, on kaebaja äriline otsus, mis ei saa EXPO-le kaasa tuua kohustust osutada EP-le teenust kindlatel kellaaegadel. EXPO loodigi kirjastajatest omanike poolt põhjusel, et EP keeldus neile varahommikuse teenuse pakkumisest. 4) Isegi kui EXPO varahommikune kandevõrk on eraldi vahend, ei ole EP-l märkimisväärseid takistusi enda kandevõrgu kohandamiseks. Kaebajal on kandevõrk linnades olemas (EP osutab üle Eesti päevast kannet ja 9 linnas ka varahommikust kannet). EP pole ära näidanud, et varahommikul teenuse pakkumine oleks majanduslikult täiesti ebamõistlik või võimatu. 5) Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda kaubaturu määratlemist. 6) Halduskohus tühistas 12.11.2018 otsuse p-d 3.2 ja 3.3 valel eeldusel, et järelevalvemenetlus lõpetati ka neis punktides olulise vahendi puudumise tõttu. Tegelikult jäi p 3.2 puhul olulise vahendi olemasolu lahtiseks ja p 3.3 puhul oli see vaid üks alternatiivsetest argumentidest. Selles osas on halduskohus oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust. 7) EXPO kandeteenuse hinnakujundus kontserni kuuluvate ja mittekuuluvate kirjastajate suhtes on põhjendatud ja mittediskrimineeriv. Selles osas lõpetati järelevalvemenetlus õigesti põhjusel, et konkurents ei olnud isegi mingi kohustuse rikkumise korral oluliselt kahjustatud. Samas EXPO arvates ei ole

-i üldse rikutud. EXPO ei oma olulist vahendit ega turgu valitsevat seisundit. Ja isegi seda kõrvale jättes ei ole tema hinnakujundus diskrimineeriv (

§ 15

lg 1 ja § 16 lg 1 p 3) ega röövellik (

§ 16lg 1 p 1).

Teatud erisused hindades on põhjendatud ja hinnaerinevus on nii väike, et ei paneks AS-i Äripäev ebasoodsamasse olukorda. 8) EXPO tellimuskeskkonna hinnakujundus on põhjendatud ja mittediskrimineeriv. Tellimiskeskus kui internetikeskkond pole oluline vahend ja teenuste hindade erinevus põhineb mahtudel. Seega pole tegemist

§ 16lg 1 p-de 1 või 3 ega § 18 lg 1 rikkumisega.

10. Aktsiaselts Eesti Post palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kaubaturu määratlemine on oluline hindamaks, kas EP ja EXPO on konkurendid; kas EXPO perioodika varahommikuse kojukande võrk on oluline vahend (sh kas see võrk on mittedubleeritav ja vajalik kaubaturul tegutsemiseks); kas esineb kuritarvitav tegevus ja kas konkurentsi on oluliselt kahjustatud. Kohus leidis põhjendatult, et kaubaturu määratlemata jätmine võib mõjutada nii olulise vahendi hindamist kui ka seda, kas tegevus kätkeb rikkumise 9

§ 15

kohaldamisel tuleb hinnata nii vahendi dubleeritavust kui ka seda, kas see vahend on vajalik kaubaturul tegutsemiseks. KA on õigusvastaselt samastanud kaubaturul tegutsemise vajalikkuse ja kaubaturu defineerimise. Kaubaturu määratlemisest sõltub hinnang mõlema kriteeriumi täidetusele ning seda leidis ka halduskohus. Halduskohtu otsuses ei ole öeldud, et alati tuleb täita mõlemad kriteeriumid. Ka KA viidatud Euroopa Kohtu otsus asjas C-7/97 kinnitab pigem kaebaja, mitte KA seisukohta (vt p-d 34 ja 47). 4) Kaubaturu määratlemine on vajalik dubleeritavuse hindamiseks (vt Komisjoni teatis „Suunised komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes“ p 83 ja viide 3). Mittedubleeritavus ei tähenda, et peaksid puuduma igasugused alternatiivid, nagu viitab KA. Majanduslikud ebaotstarbekad alternatiivid võivad eksisteerida ka olulise vahendi puhul. Majanduslik otstarbekus on hinnangu küsimus, mis sõltub sellest, milleks olulist vahendit kasutatakse (s.o teenusest, mis toob raha sisse). Osutatavast teenusest sõltub omakorda investeeringu võimalik tasuvus ja seega selle majanduslik otstarbekus. Teenust aga osutatakse kaubaturul. Kaubaturu definitsiooni on vaja ka hindamaks, kas vahend on vajalik kaubaturul tegutsemiseks. KA seisukohad olulise vahendi hindamisel on vastuolulised, sest KA hindas järelturul tegutsemist, kuid seda pole võimalik teha esialgset turgu tuvastamata. 5) Vaidlustatud haldusakti p 3.3 peamine põhjendus oli samuti olulise vahendi puudumine, mistõttu tuli ka see tühistada p-ga 3.1 samadel põhjustel. Lisamärkus hinnakujunduse

ga vastuolu hindamise kohta ei ole piisavalt põhjendatud. Ka see on seotud kaubaturu määratlemisega. KA on varasemas praktikas leidnud, et kaubaturu määratlemine mõjutab nii hinnangut rikkumise kui ka konkurentsi kahjustava mõju olemasolule (vrd haldusasi 3-20-55). Ka võrdse kohtlemise põhimõtte järgimata jätmise kui võimalikust kuritarvituse hindamise eeldusena tuleb defineerida kaubaturg. 6) Vaidlustatud haldusakti tühistamine oli õige ka p 3.2 osas, mis puudutas konkurentsi olulise kahjustamise tuvastamist. Ka siin oli eelduseks kaubaturu määratlemine. 7) Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal oli kaebeõigus kogu 12.11.2018 otsuse tühistamiseks. Mõju kaebaja õigustele on otsene. Samas kooskõlas Riigikohtu seisukohaga haldusasjas nr 3-3-1-26-16 ei pidanudki kohus tuvastama, kas EXPO tegevus mõjutab 10

§-st 16, mis reguleerib turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Halduskohus ei pidanud tuvastama asjaolusid, mis tuleb välja selgitada KA-l. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. EP palus KA-le esitatud kaebuses kontrollida EXPO tegevust linnapiirkonnas perioodika kojukande kaubaturul ja elektroonilise perioodika tellimuste vastuvõtmise kaubaturul, heites EXPO-le ette

§ 16p-de 1 ja 3 rikkumist.

KA alustas järelevalvemenetlust, kuid lõpetas selle 12.11.2018 otsusega osaliselt

§ 634

lg 1 p 1 alusel seoses seaduse rikkumise tunnuste puudumisega (otsuse p-d 3.1 ja 3.3) ning osaliselt

§ 634lg 1 p 2 alusel, kuna konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud (otsuse p 3.2).

1. Ringkonnakohus leiab, et senise kohtupraktika valguses on võimalik käsitada KA 12.11.2018 otsust haldusaktina, sest KA viis EP kaebuse alusel läbi järelevalvemenetluse ja lõpetas selle sisulistel põhjustel (vrd Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 3-3-1-85-15, p 11 ja 16.05.2013 otsus nr 3-3-1-74-12 ning Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2018 otsus nr 3-152945, p-d 3 ja 7; menetlustoiminguna kvalifitseerimise osas vrd nt Riigikohtu 24.01.2017 otsus nr 3-3-1-65-16, p 16 ja 13.10.2010 otsus nr 3-3-1-44-10, p 13). Seega on EP-l põhimõtteliselt võimalik nõuda KA 12.11.2018 otsuse tühistamist. Lubatav ja asjakohane on ka kohustamisnõue, kusjuures kohus saab kohustamisnõude rahuldamise korral otsustada sõltuvalt konkreetse vaidluse asjaoludest, kas KA-le on võimalik teha definitiivne ettekirjutus või kohustada teda haldusakti andmist uuesti kaaluma (vt HKMS § 41 lg 3). Kui käsitada KA 12.11.2018 otsust siiski menetlustoiminguna, nagu ilmselt peab silmas KA, saab kohus hinnata selle sisulist õiguspärasust kaebuses esitatud kohustamisnõude raames (Riigikohtu 13.10.2010 otsus nr 3-3-1-44-10, p 14). Seega kokkuvõttes ei ole kaebuse eesmärgi saavutamise aspektist määravat tähtsust, kas lugeda KA 12.11.2018 otsus haldusaktiks või menetlustoiminguks.
2. Kohtupraktika järgi ei ole KA poolt

alusel teostatav riiklik järelevalve üksnes avalikes huvides, vaid kaitseb ka turuosaliste õigusi

-ga keelatud tegevuse eest (Riigikohtu 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p 17). See ei anna siiski ühelegi ettevõtjale õigust nõuda halduskohtus teise ettevõtja suhtes läbi viidud järelevalvemenetluse järelduste õiguspärasuste kontrollimist pelgalt põhjusel, et KA seisukohad on objektiivselt õigusvastased või rikuvad mõne kolmanda isiku õigusi (HKMS § 44 lg 2). Ka

alusel tehtud järelevalveotsuste vaidlustamisel on kaebeõiguse eelduseks isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (HKMS § 44 lg 1; vt nt Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11 ja 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16, p 8). KA on 12.11.2018 otsuses analüüsinud kolme erinevat faktilist olukorda, millest kahe puhul leiavad KA ja EXPO, et KA järeldused ei riiva kaebaja õigusi. Ringkonnakohus täpsustab EP õiguste riivega seonduvat allpool konkreetsete vaidlusküsimuste juures. EP kaebeõigus ei ulatu siiski ühegi KA 12.11.2018 otsuse punkti vaidlustamisel kaugemale õigusest nõuda, et KA otsustaks EP kaebuse alusel alustatud järelevalvemenetluse lõpetamise üle kaalutlusvigadeta (vrd Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 33-1-85-15, p 13 ja seal toodud viited). Kohus hindab asja lahendamisel kaalutlusreeglite järgimist nende KA järelduste osas, mis riivavad kaebaja õigusi. KA 12.11.2018 otsuse p 3.1 14. KA 12.11.2018 otsuse p 3.1 järgi põhjendas EP EXPO tegevuse vastuolu

§ 16pdega 1 ja 3 esmalt selle kaudu, et EXPO pakub EP-le kandeteenust kõrgema hinnaga kui teistele klientidele. 11

§-s 15 nimetatud olulise vahendi olemasolul; EXPO hallatavat kandevõrku linnas ei saa käsitada olulise vahendina

§-s 15 sätestatud dubleerimise võimatuse nõude täitmata jätmise tõttu; kuna olulise vahendi puudumise tõttu ei ole EXPO-l

§ 18

lg-s 1 sätestatud kohustust osutada EP-le perioodika kojukande teenust, ei ole EXPO-l ka kohustust osutada EP-le teenust samadel tingimustel kui teistele ettevõtjatele ja kulupõhise hinnaga; järelikult ei saa EXPO-le ette heita oma valitseva seisundi kuritarvitamist

§ 16tähenduses.

1. EP väidab 24.05.2019 seisukohas, et on avaldanud EXPO-le soovi osta temalt perioodika varahommikuse kande teenuseid, eesmärgiga müüa teenust edasi oma potentsiaalsetele klientidele, kuid EXPO ebaõiglane hinnakujundus ei võimaldaks EP-l müüa teenust konkurentsivõimelise hinnaga (dtl 195). Kuna p 3.1 osas möönavad KA ja EXPO kaebaja subjektiivsete õiguste riivet ning samal seisukohal on ka ringkonnakohus, ei ole vaja selle punktiga seonduvat kaebeõigust põhjalikumalt analüüsida.
2. Ringkonnakohus leiab, et KA on 12.11.2018 otsuse p-s 3.1 õigesti leidnud, et EXPO ei oma olulist vahendit. 18.

§ 13

lg 1 järgi omab turgu valitsevat seisundit ettevõtja või mitu samal kaubaturul tegutsevat ettevõtjat, kelle positsioon võimaldab tal/neil sellel kaubaturul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest. Turgu valitseva seisundi omamist eeldatakse, kui ettevõtjale või mitmele samal kaubaturul tegutsevale ettevõtjale kuulub kaubaturul vähemalt 40 protsenti käibest.

§ 13

lg kohaselt on turgu valitsev seisund ka

§-s 15 sätestatud olulist vahendit omaval ettevõtjal. 19.

§ 15

alusel loetakse olulist vahendit, sealhulgas loomulikku monopoli omavaks ettevõtja, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik, infrastruktuur või muu oluline vahend, mida teisel isikul ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik kaubaturul tegutseda.

§ 18

lg 1 järgi on olulist vahendit omav ettevõtja kohustatud lubama teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu võrgustikule, infrastruktuurile või muule olulisele vahendile kaupadega varustamise või nende müügi eesmärgil. 20.

§ 16

järgi on keelatud ühe või mitme ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine kaubaturul, sealhulgas: otsene või kaudne ebaõiglaste ostuvõi müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine või rakendamine (p 1) ning võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumine või rakendamine erinevatele äripartneritele, pannes mõne neist sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda (p 3). 21. Ringkonnakohus nõustub KA-ga, et

§ 18

lg-s 1 sätestatud mõistlikul ja mittediskrimineerival viisil oma vahendile juurdepääsu võimaldamise kohustus kehtib turgu valitsevale ettevõtjale üksnes juhul, kui ta omab olulist vahendit

§ 15tähenduses.

See tuleneb ainuüksi

§-de 13, 15 ja 18 sõnastusest, kuid sellel on ka sisuline õigustus. Reeglina peab ettevõtjal olema võimalik ise otsustada, kas ja kellega tehinguid teha (PS § 19; vt ka Riigikohtu 18.05.2015 otsus nr 3-4-1-55-14, p 56). Ühe ettevõtja kohustus võimaldada teisele ettevõtjale juurdepääs oma võrgustikule, taristule vms vahendile ilma, et selleks oleks väga kaalukas põhjus, võib vähendada sellist vahendit omava ettevõtja soovi investeerida või tegeleda innovatsiooniga. Samuti võib see tekitada konkurendile kiusatuse kasutada teise 12

§ 18

lg-s 1 sätestatud konkurendi teenindamise kohustust ei saa tõlgendada väga laialt. 22. Kui EP ja EXPO on konkurendid, tuleb EXPO poolt EP-le oma vahendile juurdepääsu võimaldamise kohustust hinnata

§ 15ja § 18 lg 1 alusel (vrd Euroopa Kohtu otsus C7/97, p 47).

Kui EP on EXPO klient, kes ei ole EXPO konkurent, tuleb juurdepääsu hinnata

§ 16alusel.

Ringkonnakohus nõustub KA-ga, et kui EP on postiteenuse osutaja, kes omab üle-eestilist kojukandevõrku, sh osutab üheksas linnas perioodika varahommikust kannet, ning soovib lisaks mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu samuti postiteenuseid osutava EXPO hommikusele perioodika kojukandevõrgule linnapiirkonnas selleks, et osutada EXPO-ga samasugust teenust oma klientidele, on EP ja EXPO puhul tegemist vähemalt potentsiaalsete konkurentidega. Järelikult analüüsis KA 12.11.2018 otsuse p-s 3.1 asjakohaselt EXPO poolt EP-le mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu võimaldamise kohustust ja selle kohustuse võimalikku rikkumist

§-de 15 ja 18 valguses. Nimetatud analüüsi seisukohast ei ole tähtsust, kas vahendile soovib ligipääsu potentsiaalne või tegelik konkurent. 23. Olulise vahendi omamist (ja seeläbi ka

§ 18

lg-s 1 sätestatud kohustuse tekkimist ning selle võimalikku rikkumist) saab järeldada üksnes juhul, kui on täidetud kõik

§-s 15 nimetatud eeldused. Järelduseks, et ettevõtja omab olulist vahendit, peavad seega olema üheaegselt täidetud kaks tingimust: esiteks, vahendi dubleerimine on võimatu või majanduslikult ebaotstarbekas, ning teiseks, olulise vahendita ei ole sellele juurdepääsu soovival ettevõtjal võimalik kaubaturul tegutseda, kuna puuduvad asenduskabad. Seetõttu ei saa pidada automaatselt õigusvastaseks seda, et KA ei järginud vaidlusaluses järelevalvemenetluses n-ö tavapärast skeemi ega alustanud oma analüüsi kaubaturu määratlemisest, vaid piirdus järeldusega, et ühe

§-s 15 sätestatud kriteeriumi – vahendi dubleerimise võimatuse – täitmata jätmise tõttu ei ole EXPO-l olulist vahendit, mistõttu ei saa olla tegemist ka olulisest vahendist tingitud turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega. Sellist lähenemist võivad teatud olukordades õigustada menetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse kaalutlused (vt HMS § 5 lg 2).

1. KA-l ei olnud kohustust määratleda vaidlusaluses järelevalvemenetluses kaubaturgu pelgalt kaebaja võrdseks kohtlemiseks, s.o põhjusel, et KA on varasemas praktikas piiritlenud maapiirkonna perioodika kojukande eraldi turule, pidades EP-d seda turgu valitsevaks ettevõtjaks koos sellest tulenevate kohustustega (vt kaebuse p 2.6 ja lisa 1). KA-l on õigus otsustada kaubaturu kindlaksmääramise vajaduse üle sõltuvalt konkreetse vaidluse asjaoludest. Turgu valitsev seisund ei teki asjaolust või hetkest, kui KA selle tuvastab. EP-l tuleb ära näidata, et kaubaturu määratlemata jätmine viis KA praeguses asjas ebaõigele lõppjäreldusele.
2. Riigikohtu juhiste järgi tuleks

norme tõlgendada kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga sõltumata sellest, kas eksisteerib mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele (25.04.2019 otsus nr 3-16-1267, p 20 ja edasised viited). Euroopa Kohtu praktika põhjal saab dubleeritavuse kriteeriumi kohaselt vahendit oluliseks pidada vaid siis, kui esinevad sellised 1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52009XC0224%2801%29 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/HR/TXT/?uri=CELEX:61997CC0007 13

§ 15

sõnastuse järgi tuleb olulise vahendi dubleeritavust hinnata objektiivselt, s.o vahend on oluline mh juhul, kui ühelgi teisel isikul pole võimalik või majanduslikult mõistlik seda dubleerida. Kuna aga nn olulise vahendi kontseptsiooni kohaldatakse üksnes tegelike või võimalike konkurentide puhul, ei saa mõõdupuuks siiski olla mistahes teine isik, vaid vahendi dubleerimise võimalikkust tuleb hinnata võimalike konkurentide seisukohalt. KA on EXPO-le järelevalvemenetluse käigus esitatud päringutes uurinud kõigi võimalike konkurentide ja nende võimekuse kohta dubleerida EXPO kojukandevõrku (vt KA 29.03.2017 päring ja EXPO 17.04.2017 vastus). 12.11.2018 otsuse p-s 3.1 on aga KA põhjendanud EXPO-l olulise vahendi puudumist eeskätt seeläbi, et EP ei ole ära näidanud, et temal on varahommikuse kojukandevõrgu dubleerimine võimatu. 27. Ringkonnakohus ei pea seda siiski oluliseks veaks, mis mõjutas KA lõppjäreldust. EP ei ole järelevalve- ega ka kohtumenetluses veenvalt ära näidanud, et teisel isikul oleks linnapiirkonnas sellise perioodika varahommikuse kojukande võrgu loomine nagu EXPO-l eespool kirjeldatud olulise vahendi standardi järgi võimatu või ülimalt raske. Vastupidist kinnitab ainuüksi asjaolu, et EXPO on ise oma kontserni kuuluvate kirjastajate teenindamiseks sellise kandevõrgu loonud olukorras, kus EP-l oli juba olemas üle-eestiline kojukandevõrk. EXPO on selgitanud, et varahommikuse kojukande võrk suuremates linnades loodigi tema kontserni kuuluvatele kirjastajatele teenuse osutamiseks põhjusel, et EP ei soovinud neile kirjastajatele varahommikuse kojukande teenust osutada (01.02.2018 vastus KA päringule, dtl 123 ja 28.01.2020 seisukoht, dtl 214). Toimikust ei nähtu, et EXPO oleks kõnealuse kandevõrgu loonud või hoiaks seda käigus avalike vahendite arvelt. EP ei ole välja toonud mingeid õiguslikke või tehnilisi asjaolusid, mis takistaks EXPO varahommikust kojukandevõrku dubleerida. Pelgalt täpsemalt määratlemata vajadus teha teatud hulk investeeringuid, värvata uusi inimesi, keda võib olla praeguse tööturu tingimustes keeruline leida, luua või arendada infosüsteeme vms asjaolud ei ole piisavad, et lugeda varahommikuse kandevõrgu ülesehitamist linnapiirkonnas võimatuks või majanduslikult täiesti ebamõistlikuks

§ 15tähenduses.

Kaebaja hinnang (dtl 196), et nt Tallinnas võiks dubleeriva kandevõrgu opereerimise kulu olla ca 1,5 miljonit eurot aastas (millest suurema osa moodustavad tööjõukulud), ei põhine ühelgi jälgitaval ja kontrollitaval arvutuskäigul. Kui see kulu olekski realistlik, ei saa pelgalt seda summat eraldi vaadates pidada kandevõrgu dubleerimist majanduslikult ebamõistlikuks. Turule sisenemisega seotud tööjõukulud võivad küll olla suured, kuid eelduslikult ei nõua kojukanne kuigi spetsiifiliste teadmiste ja oskustega spetsialiste, keda oleks väga piiratud hulgal. Üldised probleemid sobiva tööjõu leidmisega ja palgasurve puudutavad kõiki ettevõtjaid. 14

§ 15

tähenduses (vt kaebuse lisa 2 – KA 22.07.2017 teabe ja materjalide nõue EP-le, dtl 21–22). EP tõi haldusmenetluses välja vajaduse palgata uusi töötajaid, arendada välja elektrooniline kanderaamat ja luua täiendavaid laialikande tugipunkte, kuid ei täpsustanud, kui suuri kulutusi selleks tuleks teha ning milliste kandemahtude juures oleks linnapiirkonnas varahommikuse kandevõrgu dubleerimine majanduslikult otstarbekas (vt kaebuse lisa 3 – EP 22.03.2017 vastus KA nõudele, dtl 25–32). 29. Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu asja lahendus sellest, kui kitsalt või laialt määratleda praeguses asjas kaubaturgu. Kaebajat ja EXPO-t saab praeguses asjas käsitleda vähemalt võimalike konkurentidena sõltumata sellest, kas määratleda perioodika hommikune ja päevane kojukanne linnapiirkonnas samale või erinevale kaubaturule. Kaubaturu määratlemine võiks omada tähtsust juhul, kui küsimuse all oleks

§ 13

lg-s 1 nimetatud turgu valitseva ettevõtja võimalik

§ 16

rikkumine, kuid mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu tagamise kohustus, mida kaebaja tegelikult soovib, kehtib vaid olulist vahendit omava ettevõtja suhtes, nagu eespool selgitatud. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et KA määratleks kaubaturu, kui see ei ole KA-le esitatud kaebuses toodud asjaolude hindamiseks vajalik. Ringkonnakohus märgib ka, et kaebaja 28.01.2020 seisukoha järgi tuleks kaubaturud määratleda nii, et ei kaebaja ise ega ka EXPO omaks valitsevat seisundit. See tekitab küsimuse, miks kaebaja on KA 12.11.2018 teate üldse vaidlustanud, kuna juhul, kui kaubaturg oleks määratud kaebaja arusaama kohaselt, oleks samuti tulnud järelevalvemenetlus EXPO suhtes lõpetada. 30. KA seisukohad asjas nr 3-20-55 esitatud kaebuse esemeks olevas ettekirjutuses ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust, sest selle vaidluse asjaolud on erinevad. Nimetatud asjas tegi KA EP-le ettekirjutuse põhjusel, et EP poolt reklaami kojukande teenuse puhul rakendatavate allahindluste puhul tuvastati

§ 16p 4 rikkumine.

Selles asjas võetud seisukohad, sh asjaolu, et KA alustas viidatud asjas analüüsi kaubaturu määratlemisest ja pidas EP-d turgu valitsevaks ettevõtjaks reklaami kojukande kaubaturgudel nii maa- kui ka linnapiirkonnas, ei mõjuta hinnangut EXPO tegevuse kooskõlale

§ 16p-dega 1 ja 3 perioodika varahommikusel kojukandel linnapiirkonnas.

Erinevatel asjaoludel tehtud järelevalvemenetlustes EP ja EXPO suhtes erinevatele järeldustele jõudmine ei tähenda nende meelevaldset erinevat kohtlemist. Kaebajal ei ole võimalik praeguse kohtuvaidluse kaudu vaielda ka KA varasemate seisukohtadega, mis puudutavad kaubaturgude määratlemist erinevate kojukandeteenuste puhul. 31. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et KA on õigesti järeldanud, et olulise vahendi puudumise tõttu ei ole EXPO-l kohustust võimaldada kaebajale juurdepääsu oma kojukandevõrgule, mistõttu ei teki praeguses asjas küsimust turgu valitseva seisundi kuritarvitamisest. KA 12.11.2018 otsuse p 3.2 15

§ 16

p-ga 3 vastuolus olevaks asjaolu, et EXPO pakkus kandeteenust endaga samasse kontserni kuuluvatele klientidele (nt päevalehtede Postimees, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht kirjastajatele) odavama hinnaga kui teistele klientidele (nt ajalehe Äripäev kirjastaja), mistõttu suunatakse EXPO kontserni kirjastajate päevalehtede kanne EXPO kandevõrku. EP kandemahud linnapiirkonnas on selle tõttu väikesed ja EP-l ei teki EXPO-ga võrreldavat mastaabisäästu, mis võimaldaks pakkuda senisest soodsamaid hindu. Selliseks olukorras on EP arvates kannatajaks EXPO kontserni mittekuuluvad väljaanded, kellele ei pakuta oma kontserni kirjastajatega sarnaseid soodustusi. See võimaldab EXPO-l subsideerida enda kontserni kuuluvate perioodikaväljaannete kojukannet teiste perioodikaväljaannete arvelt.

§ 16

p 1 kohta märkis EP, et on alus arvata, et EXPO pakub linnapiirkonnas perioodika kojukannet mõnele kliendile põhjendamatult madala hinnaga. See on EP arvates käsitatav n-ö röövelliku hinnakujundusena, mille eesmärk on tõrjuda EP linnapiirkonnas turult ja asetada kliendid siis sundseisu, kus linnapiirkonnas pakub teenust üksnes EXPO. EP lisas 22.03.2017 seisukohas, et linnapiirkonna varahommikuse kande turule sisenemine nõuab täiendavaid investeeringuid ja tekitab kulusid ning nende kulude kandmiseks tuleb EP-l või mistahes muul konkurendil saavutada teatav kandemaht, et varahommikust kandevõrku üleval pidada. EXPO röövelliku hinnakujunduse tõttu on sisenemisbarjäär EP jaoks võimatult kõrge. EP selgituse järgi oleks EP valmis varahommikuse kandevõrgu linnapiirkonnas üles ehitama ja pakkuma konkurentsivõimelist hinda, kui turule oleks ligipääs olemas ning soodsama hinna korral EXPO lubaks oma kontserni kuuluvatel kirjastajatel vabalt otsustada kandeteenuse pakkuja üle. Sellises olukorras oleks EP-l mõistlik loobuda ka olemasolevast 4% suurusest linnapiirkonna perioodika kandemahust. See seab aga ohtu kirjastajad, kes tarbivad EXPO teenust, kuid ei kuulu EXPO kontserni – neil kirjastajatel puudub praegu valik varahommikuse kandeteenuse osutajate vahel. Kui kirjastaja või tarbija pole ühe teenuseosutajaga rahul, ei saa ta teenuseosutajat vahetada ning ta loobub üldse ajalehe tellimisest. EP märkis ka, et üks peamisi põhjusi, miks EP-le ei ole võimalik mõistlikult turule siseneda väiksema mahu pinnalt, on asjaolu, et EXPO müüb perioodika kojukandeteenust diskrimineerivatel ja läbipaistmatutel tingimustel alla omahinna. EP avaldas kahtlust, et EXPO pakub perioodika kojukandeteenust linnapiirkonnas hinnaga, mis ei kata teenuse kulusid.

1. KA analüüsis EP väiteid 12.11.2018 otsuse p-s 3.
2. KA võrdles järelevalvemenetluses kogutud tõendite põhjal AS Äripäev ja AS Postimees päevalehtede kojukande hinnakirju ning jõudis järeldusele, et teatud hinnaerinevused on põhjendatud. KA hinnangul ei pruukinud kojukande hinda mõjutavad parameetrid õigustada siiski nii suuri hinnaerinevusi. Mahuka finantsanalüüsi läbiviimine õiglaste hinnaerinevuste väljaselgitamiseks ei olnud aga põhjendatud – hinnaerinevus oli nii väike, et oli vähetõenäoline, et see paneks AS Äripäev reaalselt ebasoodsamasse konkurentsiolukorda. Seetõttu leidis KA, et konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud. KA leidis ka, et AS-le Postimees kojukandele kehtestatud hinda ei saa pidada ebaõiglaselt madalaks (nn röövellikuks), sest see peab olema kantud konkurentide väljatõrjumise eesmärgist. EXPO on aga loodud peamiselt enda kontserni kuuluvatele kirjastajatele kandeteenuse pakkumiseks ja kõik nimetatud ettevõtjad ostavad teenust EXPOlt. Endaga samasse kontserni kuuluvate klientide hõivamisel hinnakujunduslike vahenditega puudub majanduslik loogika, mistõttu ei ole EXPO-l vajadust konkurentide väljatõrjumiseks.
3. Menetlusosalistel on vaidlus esmalt selle üle, kas KA 12.11.2018 otsuse p 3.2 riivab kaebaja õigusi.
4. Kaebaja on 24.05.2019 halduskohtule esitatud seisukohas oma õiguste riive kohta selgitanud, et kirjastajate ebavõrdse kohtlemise tulemusel on mõned kirjastajad ebasoodsamas 16

-ga. Kaebaja ei saa esitada kaebust ka kolmandate isikute (s.o EXPO teenust kasutavate või kasutada soovivate kirjastajate) õiguste kaitseks. Eelnevat arvestades puudub vajadus kontrollida p 3.2 sisulist õiguspärasust.

1. Kui siiski möönda KA-le ja halduskohtule esitatud kaebustes toodud asjaoludel kaebaja õiguste võimalikku riivet, märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Kaebajal ei ole olnud juurdepääsu KA 12.11.2018 otsuse tervikversioonile, mis sisaldab mh kolmandate isikute ärisaladust (vrd tervikredaktsioon, dtl 141–142 ning ärisaladuseta redaktsioon, dtl 52–57), ning kolmandate isikute ärisaladust sisaldavatele tõenditele, millele KA otsuse p-s 3.2 tugineb (vt KA 03.05.2019 vastuse lisad). Ringkonnakohus leiab, et KA on 12.11.2018 otsuse tervikversiooni p-s 3.2 piisava põhjalikkusega ja usutavalt selgitanud, miks osaliselt õigustavad hinnaerinevusi sellised kojukande hindu mõjutavad tegurid nagu ilmumissagedus, kaal jne ning tuvastatud hinnaerinevusi arvestades ei ole tegemist konkurentsi olulise kahjustamisega.
3. Mis puudutab EXPO-le etteheidetud hinnakujundust seoses enda kontserni kuuluvatele ja mittekuuluvatele kirjastajatele teenuse osutamisel, siis sellise tegevuse lugemine kuritarvituseks (

§ 16

p 1) peaks olema kantud konkurentide väljatõrjumise eesmärgist (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas C-209/10 p-d 27 ja 44). Ringkonnakohus nõustub KA-ga, et kaebaja ei ole veenvalt selgitanud, miks oleks EXPO-l tarvis kehtestada oma kontserni kirjastajatele nii madalaid hindu, et EP ei suuda nende pärast konkureerida, kui kontserni siseselt on võimalik lihtsalt otsustada, et kontserni kuuluvaid kirjastajaid teenindab EXPO. Kolmas isik on 17.04.2017 KA-le esitatud seisukohas selgitanud, et EXPO loomise vajadus tekkiski sellest, et EP ei pakkunud praegu kontserni kuuluvatele kirjastajatele sobivatel tingimustel kojukandeteenust (s.o varahommikust kojukannet).

1. Seega ei saa KA 12.11.2018 otsuse p 3.2 põhjendusi ja seal viidatud järelevalvemenetluse käigus kogutud tõendeid arvestades pidada KA järeldusi meelevaldseks. KA 12.11.2018 otsuse p 3.3
2. EP väitis 24.01.2017 KA-le esitatud kaebuses üldsõnaliselt, et EXPO on turgu valitsev ettevõtja, kes pakub elektroonilise tellimiskeskkonna teenust endaga samasse kontserni kuuluvatele kirjastajatele odavama hinnaga kui teistele kirjastajatele ning see on käsitatav

§ 16p-s 3 sätestatud rikkumisena.

EP lisas 22.03.2017 seisukohas, et vahendustasu erineb ca 15%. EP tellimuste süsteem ei ole EXPO omaga võrreldav ega paku EXPO kontserni mittekuuluvatele kirjastajatele reaalset alternatiivi. Oma tellimuskeskkonna ülesehitamine oleks aga väikeste kirjastajate jaoks väga kallis. Seega moonutab EXPO kirjastajate vahelist konkurentsi, sest pakub neile teenust ebavõrdsetel alustel. 17

-st, ei oleks tuvastatav hinnakujunduse vastuolu

§ 16p-dega 1 ja 3 ning § 18 lg-ga 1.

Teenuse hinna arvestamise meetodi valik ja seega lõplik hind sõltub kirjastajate poolt väljaantavate toodete arvust, tiraažist ja ilmumissagedusest.

1. KA ja EXPO leiavad, et 12.11.2018 otsuse p 3.3 ei riiva kaebaja õigusi, mistõttu ei ole kaebajal õigus nõuda selles osas p 3.
2. õiguspärasuse kontrollimist. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. EP ei ole KA-le esitatud kaebuses, täiendavates selgitustes ega ka kohtule esitatud menetlusdokumentides ära näidanud oma subjektiivsete õiguste riivet, s.o kuidas EXPO tegevus elektroonilise tellimiskeskuse teenuse osutamisel riivab nt kaebaja omandiõigust, lepinguvabadust, ettevõtlusvabadust vms subjektiivseid õigusi, mida KA läbiviidav järelevalvemenetlus on mh mõeldud kaitsma. Nagu eespool öeldud, et saa kaebaja kaitsta avalikke huve või kolmanda isiku õigusi. Seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus KA 12.11.2018 otsuse p 3.3 sisulist õiguspärasust – isegi kui otsuse p-l 3.3 on kaebaja välja toodud puudused, ei saa need rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Kokkuvõte
3. Kokkuvõttes ei teinud KA 12.11.2018 otsuse p-des 3.1 ja 3.2 selliseid vigu, mis annaks aluse nende tühistamiseks. KA 12.11.2018 otsuse p 3.3 osas jääb tühistamisnõue rahuldamata põhjusel, et see ei riku kaebaja õigusi. Kuna KA otsustus lõpetada järelevalvemenetlus jääb jõusse, ei ole alust kohustada KA-d järelevalvemenetluse jätkamiseks või EXPO-le ettekirjutuse tegemiseks. Seega tuleb jätta rahuldamata ka kohustamisnõue.
4. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus KA apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu 23.03.2020 otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab EP kaebuse rahuldamata.
5. Ringkonnakohus muudab HKMS § 109 lg 4 alusel menetluskulude jaotust. Kõik kaebaja ja vastustaja esimese ja teise astme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda. Kaebajal tuleb HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel kanda ka kolmanda isiku esimese ja teise astme menetluskulud. EXPO menetluskulud halduskohtus olid kokku 2214 eurot (sh käibemaks), mille kohta on esitatud arved nr 1905139 ja 2001028 koos tööde kirjeldustega (dtl 214–219), ning apellatsioonimenetluses 2170,80 eurot (sh käibemaks), mille kohta on esitatud arved nr 2020-0028 ja 2020-0802 koos tööde kirjeldusega (dtl 416–418). Ringkonnakohus leiab, et asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku arvestades on tegemist vajaliku ja mõistiku kuluga. Seega tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks ja viimase menetluskulude katteks välja mõista kokku 4384,80 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 18