← Eesti

2-15-7163/234

Obsah (5)§ 176§ 659§ 175§ 178§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 12. november 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-7163 Tsiviilasi Avotini Estonia

) §-de 138, 139, 144, 174 ja 175 sätteid. Kostja II esindaja ajakulu on põhjendatud ja vajalik 79 t 32 min ulatuses. Kohus võttis arvesse tsiviilasja sisu, mahtu ja keerukust, mille põhjal leidis, et kostja II esindaja põhjendatud tunnitasu on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leidis, et kostja II lepingulise esindaja põhjendatud kulude suurus on 11 104,80 eurot, millele lisandub käibemaks 2220,96 eurot, kokku 13 325,76 eurot. Lisaks kuulub hüvitamisele kostja II taotletud eksperditasu ettemaks 288 eurot (sellele käibemaksu ei lisandu) – kokku tuleb hagejal kostjale II hüvitada 13 613,76 eurot (= 13 325,76 + 288) ja maksta sellelt summalt ka viivist. MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS 7. Hageja esitas 4.6.2021l määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada osas, millega kohus määras kindlaks ning mõistis hagejalt välja kostja II menetluskulud. Hageja palub tuvastada hüvitamisele kuuluvate menetluskulude puudumine või teise võimalusena vähendada väljamõistetavaid menetluskulusid summani, milles kohus loeb kulude kandmise kostja II poolt tõendatuks. 2

(4)Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - esiteks jättis maakohus põhjendamatult veendumata, kas kostjal II on tekkinud kohustus kanda kulunimekirjas märgitud kulud. Vaatamata hageja kahtlustele ei esitanud kostja II dokumente, mis tõendaks kulude kandmise kohustuse tekkimist ega kandmist. Kohus oleks pidanud

§ 176

lg 6 järgi määrama tähtaja kuludokumentide esitamiseks; teiseks, kui kostja II on sõlminud kliendilepingu, aegub sellest tulenev tasunõue kolme aastaga. Seega, kui kostja II ei ole esindajale 2015–

  1. aasta menetlustoimingute eest tasunud, on nende kulude kandmise kohustus aegunud ning neid ei saa rahaliselt kindlaks määrata ega hagejalt välja mõista.
  2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale II tähtaja sellele vastamiseks. Kostja II vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
  3. septembril
  4. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (

§ 659kaudu kohalduv § 657 lg 1 p 1).

10.

§ 659

ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, millega hagejalt mõisteti välja kostja II menetluskulud. Hageja ei vaidlustanud määrust kostja I menetluskulude osas, selles osas on määrus jõustunud. Samuti ei vaidlustanud määrust kostjad, st nende taotluste osaliselt rahuldamata jätmise otsustused on ka jõustunud. 11. Ringkonnakohus kontrollib hageja määruskaebuse põhjal, kas esineb alus jätta kostja II menetluskulud hüvitamata või tuleks nende summat vähendada. Kõnealuses osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja vastab kaebusele järgmiselt. 11.1.

§ 176

lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et käesoleval juhul oli alust nõuda dokumentide esitamist. Kui poole lepinguline esindaja on vandeadvokaat, siis võib eeldada, et poolel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise üldjuhul otsustada ilma

§ 176lg 6 esimest lauset kohaldamata (vt Riigikohtu 1.

detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 11). Siiski annab poole ja tema esindaja tegutsemine samas advokaadibüroos põhjust kontrollida, kas kulude hüvitamise kohustus on tegelikult tekkinud. Kostja II esitas nõutud dokumendid (

  1. aprilli 2016 kliendileping, arved ja raamatupidamise väljavõte, dtl 2764–2772). 11.
  2. Ringkonnakohus tuvastab, et kostjal II tekkis kohustus tasuda õigusabikulude eest. See tähendab mh selle tuvastamist, kellele ja missugusel õiguslikul alusel on õigustatud pool kohustatud õigusabikulusid maksma (vt nt Riigikohtu
  3. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 13). Õigusabi osutamise eest esitatud arvet saab pidada piisavaks tõendiks kulude tasumise kohustuse olemasolu tõendamisel (vt nt Riigikohtu
  4. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 11). Kostja II esitatud kliendileping ja arved tõendavad piisavalt menetluskulu nimekirjas kajastatud ulatuses õigusabi eest tasumise kohustust. 11.
  5. Kulude tegelik kandmine, sh kliendilepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmine ja arvete tasumine pole kulude hüvitamise otsustamisel määrava tähtsusega (vrd nt Riigikohtu
  6. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18). Seetõttu on ainetud hageja seisukohad nii esindaja tegutsemiskohaks oleva advokaadibüroo nõude võimaliku aegumise kui ka maksekorralduste puudumise kohta. Menetlusosaline ei pea tõendama, et ta on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Järelikult ei oma tähtsust, kas ja millal on kostjale II esitatud arved makstud, kuigi raamatupidamise väljavõttest laekumised nähtuvad. 3

(4)11.4. Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud

§ 175lg 1.

Maakohtu järeldus kostja II vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb kostjale II osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14 ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja II lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. Hageja ei ole määruskaebuses ka tuginenud sellele, et mõni maakohtu poolt vajalikuks ja põhjendatuks hinnatud toiming tegelikult neile tingimustele ei vastanud. 12.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Pooled ei ole ka esitanud taotlusi, et kaebemenetluse kulud tuleks hüvitada. Neil kaalutlustel märgib ringkonnakohus resolutsioonis, et kaebemenetluse kulusid ei hüvitata. 13.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata

§ 178lg 2 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.