Obsah (10)

§ 162§ 654§ 652§ 331§ 632§ 217§ 466§ 430§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Gea Lepik ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 16.12.2021, Tallinn Kohtuasja

) § 445 lõige 1). 16. Menetluskulude poolte vahel jaotamise osas on Riigikohus kaasomandi lõpetamise asjades leidnud, et ühe kaasomaniku hagi alusel kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamise korral tuleb üldjuhul jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda, sest kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides (lahend nr 3-2-1-70-10). Seega on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud

§ 162lõike 4 järgi poolte endi kanda.

Võttes arvesse, et kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, ei määranud kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus lahend, millega jätta menetluskulud kostjate kanda ja mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja menetluskulud.
2. Õige ei ole seisukoht, et menetluskulud tuleb jätta poolte kanda tulenevalt Riigikohtu seisukohast, et kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides. Riigikohus jättis asjas nr 3-2-1-70-10 menetluskulud poolte endi kanda, kuna asjas oli esitatud nii hagi kui vastuhagi, mistõttu kohus leidis, et kaasomandi lõpetamine oli mõlema poole huvides. Praeguses asjas ei ole menetluses kostjate vastuhagi. Seega ei saa seda põhimõtet menetluskulude jaotuse osas kasutada. Menetluskulude kindlaksmääramist kaasomandi lõpetamisel on Riigikohus selgitanud ka lahendis nr 3-2-1-138-
3. Nimetatud asjas oli esitatud ainult hagi ja kohus leidis, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb arvestada hagi rahuldatud osa. Seega ei ole Riigikohus asunud seisukohale, et ühe kaasomaniku hagi alusel kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamise korral tuleb üldjuhul jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda. Riigikohus on asunud seisukohale, et tuleb arvestada vastuhagi ja hagi rahuldamise ulatust.
4. Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka seda, et hageja esitas hagiavalduse õigusteenuseid kasutamata ja kasutas menetluses esindajat alles siis, kui kostjad hakkasid menetlust ilmselgelt venitama seoses põhjendamatute taotluste ja kaebustega. Kostjate apellatsioonkaebus
5. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks maakohtule.
6. Kohus jättis tähelepanuta kostjate vastuväited seoses nende venna Q poolt enampakkumise vaidlustamisega.
7. Alles vaidlustatud otsusest said kostjad teada, et hageja on
8. a märtsis täiendanud hagi alternatiivnõudega. Kostjad esitasid vastuhagis (mille menetlusse võtmata jätmisest nende lepinguline esindaja neid ei teavitanud) sama nõude, samuti taotluse kinnistu väärtuse tuvastamiseks ekspertiisi määramiseks. Kostjad lähtusid eeldusest, et ekspertiisi määramise 4 2-18-19590 taotlus on jäetud tähelepanuta. Alles pärast otsuse tegemist toimiku materjalidega tutvumisel avastasid kostjad määruse ekspertiisitasu määramise kohta. Kostjad leiavad jätkuvalt, et hageja avaldatud kinnistu hind ei vasta tegelikkusele ja on kinnistu turuväärtusest kõrgem. Õige turuhinna tuvastamiseks oleks vaja tutvuda hoonestatud kinnistu seisukorraga. Kostjad eeldasid, et vastuhagi on menetluses. Alles pärast otsust said nad teada, et vastuhagi ei menetleta ning et ekspertiis on määramata.
9. Kostjad ei olnud nõus kirjaliku menetlusega. Nad eeldasid, et 15.09.2020 istung on eelistung ning sellele järgneb põhiistung, millest soovisid isiklikult osa võtta.
10. Maakohus kinnitas, et hagis sisaldub kaasomandi lõpetamise alternatiivvariant, samas aga vaidlustatud otsuses seda sisuliselt ei käsitletud. Ka ei selgitanud kohus kostjatele vajadust tõendada rahaliste vahendite olemasolu hageja mõttelise osa väljaostmiseks, asudes otsuses ootamatule seisukohale, et kostjad ei ole nimetatut tõendanud. Kostjad kinnitavad valmidust maksta hagejale õiglast turuväärtusel baseeruvat hüvitist kinnistu mõttelise osa eest. Maakohus oleks võinud siduda omavahel rahalise hüvitise ja omandi üleandmise nõude täitmise.
11. Kostjad ei pea kannatama kohtu ja lepinguliste esindajate minetuste pärast. Vastustajate seisukohad
12. Pooled vaidlevad üksteise apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis oleksid viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lõige 6).

Samuti jaotab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud. 28. Hageja esitas 02.12.2021 kinnistu uue hindamisakti. Kolleegium jätab selle tähelepanuta, kuna hageja menetlusdokument ei sisalda taotlust uue tõendi vastuvõtmiseks. Ka oleks tegemist

§ 652

ja § 329 lõike 1 mõttes hilinenult esitatud tõendiga, mida ei saaks menetleda kohtumenetlust uuendamata (

§ 331lõige 1).

03.11.2021 kohtuistungil andis kohus pooltele võimaluse sõlmida kompromiss või teatada kuni 01.12.2021 läbirääkimiste kulgemisest.

§ 632

lõike 4 järgi tuleb tõendid, mille vastuvõtmist apellant ringkonnakohtult taotleb, lisada apellatsioonkaebusele. Ka ei taotlenud hageja kohtuistungil aega uue tõendi esitamiseks. 03.11.2021 lõpetas kohus asja sisulise arutamise.

1. Vastuseks kostjate kaebusele selgitab kolleegium järgmist. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (nt lahend nr 2-159117, punkt 11). Ringkonnakohus praeguses asjas selliseid rikkumisi ei tuvastanud. Maakohus lähtus õigesti asjaolust, et kuna kostjad ei kinnitanud maakohtus, et nad on nõus ja majanduslikult võimelised maksma hagejale välja tema osa kaasomandist vastavalt maakohtus tõendamist leidnud kinnistu väärtusest, ei olnud kohtul võimalik seda viisi rakendada. Sel põhjusel ei olnud maakohtul ka vajalik hinnata kostjate väiteid nende poolt ja hageja poolt kinnistu omandamise asjaolude kohta. Kostjate väide, et nad ei teadnud maakohtus, et kinnistu 5 2-18-19590 enda omandisse saamiseks tuleb neil kinnitada hagejale õiglase hüvitise maksmiseks rahaliste vahendite olemasolu, on vastuolus tsiviilasja materjalidega. Maakohtu 15.09.2020 istungi protokolli (t I kd lk 169-170) kohaselt selgitas maakohus istungil, et kinnistu turuväärtuseks on hageja esitatud tõendi kohaselt 45 000 eurot ja kostjatel tuleb omandi saamiseks tasuda hagejale 15 000 eurot, kuid istungil osalenud lepinguline esindaja teatas, et kostjad ei ole nõus maksma rohkem kui 10 000 eurot ja soovivad tõendada, et hageja hinnang kinnistu turuväärtuse kohta on ebaõige. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt olid nii protokoll kui istungi helisalvestis tehtud nähtavaks ka kostjatele endile 17.09.
2. Asjaolu, et kostjad tutvusid sellega alles kaebuse ettevalmistamise käigus, ei oma tähtsust, kuna tegemist oli kostjate enda kontrolli all oleva asjaoluga (kas ja kui siis millal tutvuda). Hilisemas menetluses ei esitanud kostjad tõendeid kinnistu turuväärtuse kohta ega tasunud maakohtu poolt määratud ekspertiisitasu ettemaksu ega teatanud ka, et on nõus tasuma 15 000 eurot. Seega ei ületanud maakohus asja lahendades diskretsioonipiire ning ringkonnakohtul ei ole pädevust muuta kaasomandi lõpetamise viisi olenemata sellest, et kostjad kinnitasid kaebuses, et on nõus maksma hagejale õiglase hüvitise. Kolleegium märgib, et ka kaebuses ega apellatsioonimenetluse jooksule ei kinnitanud kostjad, et on nõus tasuma 15 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt jäi maakohtule ainsaks võimalikuks kohaldatavaks kaasomandi lõpetamise viisiks avalik enampakkumine kostjate enda passiivsuse tõttu kohtumenetluses ning ei ole alust nende etteheitel valitud viisi vastuolust hea usu põhimõttega.
3. Kostjate seisukoht, et kinnistu turuväärtus tuli määrata mitte kogu kinnistu, vaid ainult hageja 1/3 kohta, ei ole kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaldamisel kehtiva kohtupraktikaga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-168-05 (punktis 10) selgitanud, et hinnata tuleb kaasomandis oleva asja kui terviku harilikku väärtust ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel.
4. Ka ei ole põhjendatud kostjate väide, et hageja esitatud kinnistu hind ei vasta tegelikkusele. Juba eelpool tõi kolleegium välja, et kostjad ei esitanud maakohtus hageja poolt esitatud kinnisvara asjatundja hinnangut ümberlükkavaid tõendeid. Seejuures on arusaamatu kaebuses esitatud väide, et alles peale otsust said kostjad teada, et maakohus ei jätnud nende ekspertiisi taotlust tähelepanuta, vaid oli teinud selle kohta määruse. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tegi maakohus 27.10.2020 määruse, millega määras pooltele tähtajad ekspertiisitasu ettemaksu tasumiseks (t I kd lk 184-185). Määrus tehti kostjatele nähtavaks ja toimetati nende esindajale kätte. Maakohus pikendas esindaja taotlusel (t I kd lk 186) kostjatele tasu maksmise tähtaega (samas lk 188), kuid kostjad ettemaksu ei maksnud, mistõttu jättis maakohus 27.11.2020 ekspertiisi määramata (t I kd lk 191). Ka see määrus tehti kohtute infosüsteemis kostjatele nähtavaks ja toimetati nende esindajale kätte.

§ 217

lõigete 5 ja 6 kohaselt on esindajal selle menetlusosalised õigused ja kohustused, keda ta esindab ning esindaja tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt, samuti loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega.

1. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus oleks pidanud tsiviilasja menetluse peatama kuni ei ole jõustunud lahend kohtuasjas nr 2-18-17255, kus kostjate vend vaidlustas täitemenetluses toimunud enampakkumise, mille tulemusena sai hageja 1/3 mõttelise osa omanikuks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitasid kostjad korduvalt taotlusi menetluse peatamiseks kuni tsiviilasja nr 2-18-17255 lahendi jõustumiseni, kuid maakohus jättis need 10.04.2019 ja 28.05.2019 määrustega rahuldamata (t I kd lk 78-79, 88-89) põhjendusega, et selles tsiviilasjas oli maakohus keeldunud hagi menetlusse võtmisest ja ringkonnakohus ei olnud veel määruskaebust lahendanud. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt vastas maakohtu põhjendus tegelikkusele – ringkonnakohus lahendas määruskaebuse 04.06.2019 määrusega, saates asja tagasi maakohtule hageja menetlusabi taotluse lahendamiseks. Kolleegium märgib, et lisaks 6 2-18-19590 nähtub kohtute infosüsteemist, et kostjate vend ei kõrvaldanud taotluses esinenud puudusi ja maakohus keeldus uuesti avalduse menetlusse võtmisest 27.08.
2. Nimetatud määrus on jõustunud ja seega ei ole maakohtu menetluses olnud kostjate venna avaldust enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks tsiviilasjas nr 2-18-
4. Kostjate vastuhagiavalduse menetlusse võtmata jätmine on kontrollitud Tallinna Ringkonnakohtu poolt 14.01.2021 määrusega (t I kd lk 195-196), mida kostjad edasi ei kaevanud. Seega on nimetatud määrus jõustunud ja sellele ei saa enam vastuväiteid esitada (

§ 466lõige 3).

34. Kuna kostjaid esindasid maakohtus lepingulised esindajad, siis eelpool esiletoodud

§ 217

lõigetest 5 ja 6 tulenevalt ei ole põhjendatud kostjate väited, et nemad ei olnud maakohtu menetluses toimuvaga kursis. Hagiavalduse täiendus oli menetlusse võetud 15.05.2019 määrusega ja kohtute infosüsteemist nähtuvalt kostjate esindajale kätte toimetatud 18.05.

1. 15.09.2020 istungil nõustus kostjate esindaja edasise kirjaliku menetlusega, mis nähtub istungi protokollist.
2. Vastuseks hageja kaebusele selgitab kolleegium järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu hageja arusaamaga menetluskulude jaotusest. Praeguses asjas ei oleks õiglane lähtuda asjaolust, kas vaidlustatud otsusega lahendas maakohus ka kostjate vastuhagi või ainult hageja hagi. Kostjate vastuhagi jättis kohus menetlusse võtmata põhjusel, et sama kaasomandi lõpetamise viis oli juba maakohtu menetluses, kuna hageja oli selle esitanud hagiavalduse täienduses alternatiivse viisina. Seega sõltumata muudest vastuväidetest hagile soovisid kostjad esitada vastuhagi, aga menetluslikult ei olnud see võimalik. Hagejaga nõustumine tähendaks kohtupraktikas seda, et hagejatel oleks kaasomandi lõpetamise vaidlustes võimalik hagiavalduses kõiki seaduses ettenähtud lõpetamise viise alternatiivselt märkides välistada vastuhagi esitamine. Lahendis nr 3-2-1-70-10 (punktis 14) selgitas Riigikohus, et kaasomandi lõpetamise vaidluses kulude jagamisel ei oma (erinevalt hagimenetlusest üldiselt) tähtsust, kumma poole taotletud viisil kaasomandi lõpetamine toimub. Kuna ka lõpptulemuse poolest on kaasomandi lõpetamine sisuliselt kõigi kaasomanike huvides (vabanetakse ühisest omandist kas siis rahalise hüvitise või kaasomandi enda ainuomandisse saamise vastu ega ole vaja edaspidi taluda ühisomandi kasutamisega ja valdamisega seonduvaid spetsiifilisi piiranguid), siis õigustab ka nimetatud asjaolu kolleegiumi arvates menetluskulude jaotamist maakohtu poolt valitud viisil ja alusel.
3. Ringkonnakohus selgitab pooltele, et

§ 430

lõike 1 esimesest lausest tulenevalt võivad nad kohtumenetluse lõpetada kompromissiga kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 37. Kuna mõlemad kaebused jäävad rahuldamata, kuid samas oli tegemist olulises ulatuses erineva mahuga kaebustega (kolleegiumi hinnangul moodustas hageja kaebus kogu apellatsioonimenetlusest umbes 5% ja kostjate kaebus 95%), on kolleegium seisukohal, et õiglane ja

§ 171

lõike 1 mõttega kooskõlas on jätta kummagi kaebusega seoses tekkinud menetluskulud vastava kaebuse esitanud poole kanda. 38. Kuna maakohus ei määranud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus (

§ 174lõige 4, § 177 lõige 2).

Menetluskulude rahalise 7 2-18-19590 suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale praeguse otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 8