KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 02.11.2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-1177

) § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 järgi olema kehtiv liikluskindlustuse leping. Vaide esitajal oli kindlustuslepingu sõlmimise kohustus, sest ta oli liiklusregistri andmete järgi kindlustuskohustusega isik (

§ 7lg-d 1 ja 2 ning avaliku teabe seaduse (Av

TS) § 436 lg 4). LKF-l on kohustus lähtuda liiklusregistri andmetest. Sõidukile tekkis liikluskindlustus automaatse sundkindlustusena, sest liikluskindlustuse leping oli sõlmimata. 2. EsSky OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes LKF-i 14.04.2020 hüvitamisotsuse, 15.04.2020 makseteatise ja 03.06.2020 vaideotsuse tühistamist. Kindlustusjuhtumi teates polnud ühtegi viidet asjaolule, et kahju põhjustaja oli vaidlusalune sõiduk. Teate kohaselt polnud kahju põhjustaja teada. Kaebajale ei antud tähtaega oma seisukohtade LKF-le esitamiseks. LKF 14.04.2020 ja 15.04.2020 haldusaktid on olulises osas põhjendamata. Sealt ei ole võimalik aru saada, kuidas tuvastati, et vastutavaks isikuks on kaebaja. Kahjuteatele lisatud videosalvestisest ei ole näha, et kaebaja sõiduk riivas kaamerat. Väidetava kahju tekitamise ja kahjuteate esitamise vahel oli ca 1,5 kuud, millest võib järeldada, et kahju tekitas hoopis teine isik. Tagastusnõue 640 eurot ei ole põhjendatud.

§ 57

p 3 kohaselt saab tagasinõude olla 30% väljamakstavast kindlustushüvitisest, kuid mitte enam kui 640 eurot, kui kindlustusjuhtum põhjustati automaatse liikluskindlustusega sõidukiga. Seega saaks kaebajalt nõuda vaid 253,5 euro hüvitamist. Haldusakt tuleb vähemalt osaliselt tühistada. 3. LKF palus jätta kaebus rahuldamata.

§ 64lg 1 näeb ette 640 euro suuruse omavastutuse.

Kaebaja viide

§ 57p-le 3 ei ole asjakohane. 2

§ 57p-st 3 või §-st 64, pole enam tähenduslik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. LKF palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 26.02.2021 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Automaatne liikluskindlustus on loodud nii kahju kannatanute kui kahju põhjustajate kaitseks ning toimib kahju hüvitamisel nagu tavaline liikluskindlustus, st LKF hüvitab kannatanule kahju liikluskindlustuse kattega sõiduki valdaja eest automaatselt. Kahju hüvitamisel rakendatakse tsiviilõigust. Vastavalt

§ 61

lg-le 3 ei kohaldata automaatse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumit puudutavate otsuste tegemisele haldusmenetluse seadust (HMS) ning lg 4 järgi lahendatakse vaidlused tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud korras. LKF hüvitas kahju

§ 26lg 1 ja VÕS § 132 lg 3 alusel ja korras.

Halduskohtu pädevus selle vaidluse lahendamisel on küsitav. Pädevuse jaatamisel ei saanud halduskohus hinnata vastustaja otsuste õiguspärasust HMS-i alusel, sh väites, et vastustaja rikkus ärakuulamisõigust. Kohus sai hinnata vaid omavastutuse nõude põhjendatust. Automaatne liikluskindlustus tekib liiklusregistris registreeritud kindlustamata sõidukite suhtes automaatselt (

§ 60lg-d 1 ja 2).

Vastustajal puudub selles osas kaalutlusõigus. Samuti rakendub automaatselt kahju põhjustaja omavastutus, mille suurus on kuni 640 euro suuruse kahju puhul tegelikult hüvitatud kahju suurus ning suurema kahju puhul 640 eurot (

§ 64lg 1).

Ka selles küsimuses pole vastustajal kaalutlusõigust. Olerex AS-le kahju hüvitamise aluseks olid kahjuteade ja kannatanu esitatud videosalvestised. Video 1 näitab pilti, kuidas kaebaja sõiduk teeb tanklas vasakpööret ja riivab selle käigus paremal pool posti otsas asuvat kaamerat. Video 2 on kaamerapilt vigastatud kaamerast vahetult enne seda, kui kaamera kahjustada saab ja video katkeb. Videos on näha, kuidas 3

§ 46lg 1 alusel saadud ka siis, kui kahju põhjustaja oleks jäänud tuvastamata.

Tsiviilmenetluse põhimõtete kohaselt jaguneb tõendamiskoormus haldusmenetlusest teisiti. Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Kahju tekitamise puhul rakendub süü presumptsioon. Kaebaja pole asjakohaseid tõendeid esitanud. Piisav pole sõidukijuhi väide, et tema ei põhjustanud kahju, vaid magas parklas. 6. EsSky OÜ palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Väide halduskohtu pädevuse puudumise kohta on uus asjaolu ning see tuleb jätta tähelepanuta.

§ 61lg-te 3 ja 4 puhul pole tegemist pädevusnormidega.

Need näevad ette, et automaatse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumist tulenevat fondi kahju hüvitamise kohustust ja selle ulatust ning fondi tagasinõudeid lahendatakse TsMS-s sätestatud korras. Praeguses asjas pole vaidluse esemeks LKF nõue, vaid kaebaja nõue.

§ 68

näeb selgelt ette, et automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse ja omavastutuse summa makseteatis on haldusaktid avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 21 tähenduses. Halduskohus ei jaganud tõendamiskoormust valesti. Küsimus oli nõude tõendatuses. Kuigi deliktiõiguses kehtib süülisuse presumptsioon, ei tähenda see, et LKF ei peaks oma nõuet tõendama. Halduskohus leidis õigesti, et kaamera kahjustamine kaebaja sõidukiga ei ole tõendatud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tema nõudeid ja vastuväited tuginevad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Seoses halduskohtu pädevusega selgitab ringkonnakohus järgmist. Automaatset liikluskindlustust reguleerib

5. ptk, s.o §-d 60‒68.

5. ptk analüüsimisel nähtub, et mitte kogu automaatse liikluskindlustusega seonduv ei kuulu avaliku õiguse valdkonda.

§ 60

lg 1 järgi kohaldatakse automaatsele liikluskindlustusele kohustusliku liikluskindlustuse kohta sätestatut, kui

1. ptk-st ei tulene teisiti.
2. ptk eristab kahte menetlusetappi: 1) LKF poolt kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ja selle ulatuse väljaselgitamiseks tehtavad toimingud ning automaatse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumit puudutavad otsused –

§ 61

; 2) LKF poolt esitatavad makseteatised automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse või omavastutuse summa kohta –

§-d 62‒68. Esimese puhul sätestavad

§ 61

lg-d 3 ja 4 üheselt, et HMS-i ei kohaldata ning vaidlused, mis puudutavad automaatse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumist tulenevat fondi kahju hüvitamise kohustust ja selle ulatust ning fondi tagasinõudeid, lahendatakse TsMS-s sätestatud korras. Teise puhul nähtub, et makseteatised on haldusaktid (

§ 68) ning nende andmisele kohaldatakse haldusmenetluse põhimõtteid (makseteatisele on sätestatud 4

eelnõu seletuskirja (lk 66 jj) kohaselt tähendab

§ 61lg 3 seda, et LKF poolt tehtavad kahju hüvitamise otsused ei ole haldusaktid.

Lg 4 järgi vaidlustatakse fondi kahju hüvitamise otsused ja tagasinõuded TsMS-s sätestatud korras ning selline lahendus valiti, kuna vastasel korral tekiksid kahjustatud isikul erinevad võimalused vaidluste lahendamiseks sõltuvalt sellest, kas talle tekitab kahju tavalise liikluskindlustuse lepinguga sõiduk või sundkindlustusega sõiduk. Esimesel juhul saaks ta pöörduda otsuse vaidlustamiseks (tasuta) kohtueelsesse vaidluste lahendamise süsteemi või hagiga maakohtusse, sundkindlustuse puhul oleks ainus võimalus pöörduda halduskohtusse. Selline kahe paralleelse võimaluse sätestamine ei tagaks kahjustatud isikute õiguste sarnast kaitset ning tooks kaasa vaidluste lahendamisel kujuneva praktika ebaühtluse (lk 67‒68).

§ 65

lg-s 1 nimetatud makseteatise puhul on aga tegemist haldusaktiga HMS § 51 mõttes ning see peab vastama HMS § 55 lg 4 nõuetele. Kättetoimetamisele laienevad HMS § 25‒32 ning vastavalt HMS §-le 75 saab teatisele esitada vaide (lk 71‒72). 8. LKF 14.04.2020 hüvitamisotsus nr 1 ei ole seega haldusakt, mida saab halduskohtus vaidlustada. Sama kehtib fondi tagasinõuetele (

§-d 52‒59). Omavastutusel

§ 64

järgi ei ole seosest tagasinõudega

§ 57

tähenduses sest automaatse liikluskindlustusega sõidukiga põhjustatud kindlustusjuhtumi korral ei saa kindlustuskohustusega isiku vastu üldse tagasinõuet esitada (

§ 57lg 1).

See on võimalik vaid teiste isikute vastu. LKF 15.04.2020 makseteatis nr X01200283 polnud tagasinõue

tähenduses, vaid

§ 65lg-s 1 nimetatud haldusakt omavastutuse kohta.

Kuigi hüvitamisotsust ei saa halduskohtus vaidlustada, tuleb arvestada, et omavastutuse kohaldamise eelduseks on see, et kindlustusjuhtumis osales kaebaja nimele registreeritud sõiduk. See on faktiline asjaolu, mis on makseteatise tegemise aluseks ja selle paikapidavust saab halduskohus kontrollida. 9. LKF tõi apellatsioonkaebuses õigesti esile, et hüvitamisotsuse osas ei ole avaliku õiguse normide, sh HMS-i kohaldamine põhjendatud. See tuleneb juba asjaolust, et tegemist pole haldusaktiga. Järelikult ei saa hüvitamisotsus olla õigusvastane põhjusel, et kaebajat ei kuulatud ära. Seaduse mõtte kohaselt tuleb kujunenud olukorras kohaldada kahju tekitanud isiku tuvastamise osas tõendamiskoormusele tsiviilkohtumenetluse reegleid (

§ 61lg 4).

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et vastustaja ei ole tõendanud kahju tekitamist kaebaja sõidukiga. Video 1 salvestab sündmust eemalt, ja sealt on näha, kuidas kaebaja sõiduk teeb vasakpööret, möödudes ka vigastada saanud kaamerast. Video 2 näitab vigastada saanud kaamera pilti ning see katkeb ajaliselt samal hetkel, kui videol 1 kaebaja sõiduk pöördel justkui takerdub, sõites eeldatavasti üle äärekivi või millegi vastu. Mõlemal juhul näitab nii video 1 kui video 2 kellaaega 17:44:32. Kaamera purunemine pole videotel näha, kuid kahte video kõrvutades on põhjuslik seos kaebaja sõiduki liikumise ja kaamera kahjustumise vahel siiski tuvastatav. Vastustaja on toonud õigesti esile, et Olerex AS-l puudus igasugune põhjus videotega manipuleerida, sest kahju oleks

§ 46

lg 1 alusel kuulunud hüvitamisele ka siis, kui selle oleks põhjustanud tuvastamata jäänud sõiduk. Usutav ei ole, et Olerex AS esitas moonutatud videod selleks, et pääseda 150 euro suurusest omavastutusest (

§ 46lg 5). 5

§ 57p 3, mis reguleerib tagasinõuet.

See säte reguleerib tagasinõude esitamist sõidukijuhi vastu, mitte kindlustuskohustusega isiku vastu. Vastavalt

§ 64

lg-le 1 on automaatse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumi korral omavastutus fikseeritud summa, s.o 640 eurot kindlustusjuhtumi kohta. 11. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. Uuesti tuleb jagada ka menetluskulud (HKMS § 109 lg 4), mis jäävad kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebajalt tuleb vastustaja kasuks välja mõista apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot. Muude kulude hüvitamist pole vastustaja taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 6