← Eesti

2-19-20735/42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2022, Tallinn Kohtuasja

§ 101

lg 1 tühistamise või muutmise järel ei või elatis olla väiksem uute reeglite järgi määratavast minimaalsest elatisest, kui see ületab lapse kasuks väljamõistetud elatist. Lisaks mõistis maakohus kostjalt vanema lapse kasuks välja elatise võla 466 eurot 11 senti ja noorema lapse kasuks 507 eurot 11 senti ning määras, et elatise võlg tuleb tasuda kuue kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda. 3.

  1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - - kostja on kantud isana laste sünniaktidesse; lapsed elavad isast eraldi, ema juures; vanemate sissetulekute suurus ja varaline olukord võimaldab vanematel maksta miinimumelatist; kostja tasus
  2. a jaanuaris ja märtsis kummagi lapse ülalpidamiseks 350 eurot ja veebruaris 425 eurot ning on tasunud alates
  3. a novembrist miinimumist väiksemat elatist, arvates elatisest maha laste emale makstavad perehüvitised (lapsetoetus, lasterikka pere toetus ja lapsehooldustasu);
  4. aastal oli miinimumelatise suurus 270 eurot ja
  5. aastal 292 eurot; ema sissetulek on keskmiselt 2420 eurot kuus, isa sissetulek 2260–4957 eurot kuus. 3.
  6. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kehtib siiani PKS § 101 lg 1, mille järgi on elatise alammäär seotud alampalgaga, ning PKS § 102 lg 2 järgi võib elatist vähendada alla miinimummäära üksnes mõjuval põhjusel. Praegusel juhul ei ole asjas toodud esile selliseid asjaolusid. Elatise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et laste ema ei ole laste kulusid dokumentaalselt tõendanud. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis põhistaksid tema kahtlust, et ema ei kasuta raha laste kulude katmiseks. Riigikohtu praktika järgi eeldatakse, et lapse vajaduste 4 2-19-20735 rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis ja selles ulatuses ei ole vaja laste vajadusi tõendada. Kui kostja väitis, et laste ülalpidamiskulud on tegelikult väiksemad, pidi kostja seda ka tõendama, kuid kostja ei ole seda teinud ega lükanud ümber kohtupraktikas tunnustatud kulude eeldust. Seejuures ei saa laste vajadusi PKS § 99 tähenduses tuletada automaatselt lastele juba tehtud kulutustest (ema pangakonto väljavõttest). 3.
  7. Poolte esitatud seisukohti, põhjendusi, tõendeid ja vastuväiteid arvestades ulatuvad kummagi lapse põhjendatud ja vajalikud kulud, arvestades nende elulaadi, vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärani, mis oli
  8. aastal 540 eurot ja
  9. aastal 584 eurot. Vanema lapse kulud on praegu kokku vähemalt 540 eurot ja noorema lapse kulud vähemalt 515 eurot kuus, sh kummagi eluasemekulu 145 eurot, toidukulu 140 eurot, riiete ja jalanõude kulu 60 eurot, televisiooni ja interneti kulu 8 eurot 25 senti, majapidamis- ja hügieenitarvete kulu 11 eurot, tervishoiukulu 10 eurot, transpordikulu 10 eurot, juuksurikulu 8 eurot, lapse sünnipäevakulu 12 eurot 50 senti ja erinevad vaba aja veetmise kulud kokku 27 eurot 50 senti. Lisaks on vanemal lapsel lasteaiakulu 93 eurot 30 senti ja trennikulu 12 eurot ning nooremal lapsel lasteaiakulu 80 eurot, mis vanuse suurenedes suureneb. On selge, et hagiavalduse kulude loetelu ei hõlma kõiki kulusid (sh mööbli, kodutehnika, sporditarvete, kodutekstiili jms kestvuskaupade kulud) ning tuleb arvestada, et lapse kasvades tema vajaduste koosseis ja erinevate kulude suurus muutub. Lastele
  10. aasta jaanuarist märtsini tasutud elatis (350–425 eurot lapse kohta) kinnitab, et laste tavapärane elulaad oli kõrgem, kui on võimalik miinimumelatisega tagada. Arvestades laste väikest vanusevahet, vajavad lapsed samal ajal sama suurusega riideid ja jalanõusid, mistõttu ei saa mastaabisäästu arvestada. 3.
  11. Kuna kostja on tasunud lastele juba
  12. a jaanuaris elatist, siis pidi vanemate kooselu olema juba selleks ajaks lõppenud. Elatise maksmise tõttu ei ole tähtsust sellel, millal vanemate kooselu tegelikult lõppes. Kostja vahetut ülalpidamist ei tõenda kostja esitatud fotod, sest isaga vahel aja veetmine ja söömas käimine ei tähenda isa osalemist laste igapäevases kasvatamises. Laste ülalpidamist ei tõenda ka isa pangakontolt nähtuvad toidupoe ostud, sest isa vajas ka ise süüa. Laste ülalpidamiseks saab pidada üüri ja kommunaalkulude tasumist. 3.
  13. Mõlema vanema majanduslik olukord võimaldas lahumineku järel säilitada lastele senise elustandardi. Ema sissetulekud oli
  14. a aprillist augustini keskmiselt 2420 eurot kuus. Kostja kinnitas, et vanemate kooselu ajal suutis ta võimaldada lastele paremat elulaadi, kuid nüüd vajab ta endale lisaks elukohta. Samas väitis kostja, et tal oli kaks elukohta juba kooselu ajal, ning kostja on jaanuaris suutnud tasuda lastele suuremat elatist. Kuigi kostja väitis istungil, et tema töötasu on 1900 eurot kuus, kinnitab kostja pangakonto väljavõte suuremat sissetulekut (2260– 4957 eurot). Igal juhul suudab kostja tasuda lastele miinimumelatist. Kostja on võtnud
  15. juulil 2019 14 775 eurot laenu ja teinud
  16. juulil 2019 ülekande selgitusega „Audi Q7“. Lisaks on kostja kasutanud krediitkaardi krediiti 4957 euro 42 sendi ulatuses. Kostja võetud laenukohustused ei anna alust laste elatist vähendada. 3.
  17. Peretoetuste maksmise fakt ei anna Riigikohtu praktika järgi alust vähendada elatist alla miinimummäära, kuid asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, võib olla mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 tähenduses, kui see asjaolu on piisavalt kaalukas. 5 2-19-20735 Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et laste vajadused on väiksemad Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, ning mõlema vanema sissetulek ja varalik seis võimaldab lastele sellises ulatuses ülalpidamist anda. Kuna ema nõustus arvestama lastele makstava peretoetuse elatisest maha, tuleb alates hagi esitamisest arvestada elatise suuruse määramisel seda, et vanem laps saab lapsetoetust 60 eurot kuus ja noorem laps 100 eurot kuus. Elatise vähendamine lapsehooldustasu ja lasterikka pere toetuse võrra ei ole põhjendatud. Lapsehooldustasu on tasu lapse hooldamise eest ega ole nähtud ette lapse kulude katmiseks. Lasterikka pere toetuse eesmärk on toetada lasterikka pere üldist toimetulekut. Olukorras, kus üksikvanem peab üksi toime tulema lasterikka pere elu korraldamisega, oleks äärmiselt ebaõiglane vähendada selle arvel lastele makstavat elatist. 3.
  18. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt vanema lapse ülalpidamiseks mõista alates
  19. jaanuarist 2020 välja elatis 262 eurot kuus ((584–60):2) ja noorema lapse ülalpidamiseks 242 eurot kuus ((584–100):2). Elatiseotsuse täitmisel tuleb arvestada kostja poolt menetluse ajal makstud elatist. Kohus mõistab elatise välja muutuva suurusena, sidudes elatise suuruse seaduses sätestatud miinimumelatise suurusega. Arvestades kavandatavat seadusemuudatust, ei ole põhjendatud siduda elatist Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. Seetõttu mõistab kohus elatise välja konkreetses summas, kuid klausliga, et väljamõistetud elatis ei tohi olla väiksem PKS § 101 alusel edaspidi määratavast miinimumelatisest. 3.
  20. Tagasiulatuva elatise nõue on osaliselt põhjendatud. Kostja on tasunud
  21. aprillil 2019 lastele elatist selgitusega „Elatis: X 270 ja C 270 mai“. Seega on kostja mai kuu eest elatist tasunud ja selle võrra tuleb tagasiulatuvat elatisenõuet vähendada. Lisaks tuleb vähendada kummagi lapse tagasiulatuvat eluasemenõuet 402 euro 89 sendi võrra, sest selles ulatuses kandis isa kummagi lapse eluasemekulusid
  22. aasta juunis, juulis ja augustis. Ülejäänud ulatuses on tagasiulatuvad elatisenõuded põhjendatud. 3.
  23. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud poolte enda kanda. Apellatsioonkaebus
  24. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta laste ema kanda. 4.
  25. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt PKS § 100 lg-t 2 ja jättis põhjendamatult tuvastamata, millal lõppes laste vahetu ülalpidamine ja tekkis elatise maksmise kohustus. Hagejad ei ole tõendanud, et vahetu ülalpidamine oli
  26. maiks 2019 lõppenud. Kostjale ei ole arusaadav, milliste tõenditega oleks olnud piisavalt tõendatud see, et ta osales vahetult laste ülalpidamises kuni
  27. a augustini. Ainuüksi elatise ülekandmisest ei saa järeldada, et tekkis kohustus elatist maksta. 4.
  28. Maakohus leidis vääralt ja arusaamatult, et laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäär, kuigi leidis kulusid analüüsides, et kulud on tegelikult väiksemad (vastavalt 515 ja 540 eurot kuus). Maakohus ei ole tuvastanud laste tegelikke kulusid ega tuvastanud seda tõendite alusel. Kui maakohus tuvastas laste väiksemad kulud, siis ei saanud maakohus lähtuda sellest, et tegelikud kulud olid suuremad. Arvestades tegelike kulutuste suurust, arvutas maakohus vääralt tagasiulatuva elatise suuruse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära järgi. 6 2-19-20735 4.
  29. Maakohus leidis vääralt, et lasterikka pere toetus ei ole mõeldud laste vajaduste rahuldamiseks. 4.
  30. Maakohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, sest lähtus otsust tehes üksnes laste ema esitatud tõendamata väidetest ja asus ilma hagejate vastuväideteta kostja väiteid kummutama. Maakohus ei olnud otsust tehes objektiivne ja tegi kostjale erinevaid põhjendamatuid etteheiteid. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. 4.
  31. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ning kordas, et hagi on esitatud pahauskselt, kostja ei ole elatise maksmise kohustust rikkunud, tal ei ole tekkinud elatise võlga ja ei ole põhjendatud mõista temalt laste kasuks elatist välja ning hagis näidatud kulud on osaliselt ülepaisutatud, põhjendamatud ega vasta tegelikkusele. Vastustaja seisukoht
  32. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
  33. Tallinna Ringkonnakohus selgitas
  34. jaanuaril 2022 pooltele muutunud õiguslikku olukorda ja palus pooltel esitada oma täiendavad seisukohad. Ühtlasi tegi ringkonnakohus pooltele ettepaneku lahendada alates
  35. jaanuarist 2022 elatise vaidlus kompromissiga.
  36. Kostja tegi hagejatele omapoolse kompromissiettepaneku, mille kohaselt peaksid hagejad loobuma elatise võla nõudest ning kostja tasub alates
  37. märtsist 2022 elatist vanema lapse ülalpidamiseks 163 eurot 44 senti kuus ning noorema lapse ülalpidamiseks 121 eurot 92 senti kuus ning elatise suurust määrates arvestatakse edaspidi selle aluseks olevate asjaolude muutumist.
  38. Hagejad ei nõustunud kostja kompromissiettepanekuga, sh sellega, et nad peaksid loobuma elatise võla nõudest. Hagejad nõustusid sellega, et ringkonnakohus rahuldab hagi alates
  39. jaanuarist 2022 vastavalt uuele elatise alammäärale. Hagejad ei nõustunud, et arvesse tuleb võtta lasterikka pere toetust, sest vanematel on üksnes kaks ühist last. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  40. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab seadusemuudatuse tõttu hagi alates
  41. jaanuarist 2022 maakohtust väiksemas ulatuses. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis arvestamata juba tasutud elatise, ning muuta ja täiendada osaliselt ka kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi. Osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Seetõttu kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hagi rahuldamise osas.
  42. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide alusel põhjendatult seisukohale, et kostjal oli kohustus tasuda oma kahe alaealise lapse ülalpidamiseks 7 2-19-20735 miinimummääras elatist. Seejuures mõistis maakohus ema nõusolekul laste kasuks välja elatise, mis ole poole lapsetoetuse võrra miinimumist väiksem. 10.
  43. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga seisukohale, et olukorras, kus hagejad soovisid saada seaduses sätestatud miinimummääras elatist, ei olnud hagejatel kohustust tõendada oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, kuna kohus saab eeldada, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahel vanemal kokku kahekordne miinimumelatis. Ringkonnakohus märgib, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi ei võinud olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis oli
  44. ja
  45. aastal 292 eurot. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus ning tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu
  46. juuni
  47. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27). Olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus, peab see vanem oma väidetud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama. Eeltoodut arvestades juhindus maakohus iseenesest õigesti sellest,

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimumelatise nõuet esitades ei pea hageja tõendama oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, kuid asus ekslikult lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust poolte paljasõnaliste vastuväidete alusel hindama olukorras, kus kostja ei olnud tõendanud, et laste tegelikud kulud on miinimumist väiksemad. Seetõttu jätab kolleegium maakohtu otsusest välja põhjendused, mis puudutavad hagejatele tehtavate kulutuste suurust, ning juhindub kulude suurust määrates ülal nimetatud eeldusest. Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et laste eluaseme-, toidu- ja vaba aja veetmise kulud on vanemate ja laste elulaadi arvestades tegelikult väiksemad, sai maakohus lähtuda sellest, et

  1. aastal kulus kummagi lapse ülalpidamiseks 584 eurot. 10.
  2. Maakohus ei ole eksinud ka PKS § 102 lg 2 kohaldamisel, kui leidis, et praegusel juhul ei ole kostja toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kostja on kohustatud tasuma lastele miinimumist väiksemat elatist. Kolleegium selgitab, et kohus võib PKS § 102 lg 2 alusel mõista alaealise lapse kasuks välja miinimumist väiksema elatise üksnes mõjuval põhjusel, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. 8 2-19-20735 Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p d 28.1–28.2;
  9. märtsi
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on iseenesest möönnud,

§ 102

lg 2 tähenduses saavad miinimumist väiksema elatise väljamõistmise alusena olla käsitatavaks mõjuvaks põhjuseks mh lapse miinimumist väiksemad vajadused, st kohus saab mõista vanemalt välja miinimumist väiksema elatise, arvestades mh kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seega, kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tõendama. Riigikohus on küll viidanud sellele, et seadusandja võiks kaaluda miinimumelatise määra muutmist, sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki, kui paljudel juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära (Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et miinimumelatis on igal juhul ülemäärane ja miinimumist väiksema elatise väljamõistmise aluseks olevaid konkreetseid asjaolusid ei tuleks kohtumenetluses esile tuua ja tõendada. Praegusel juhul ei olnud maakohtul alust pidada PKS § 102 lg 2 alusel põhjendatuks miinimummäärast väiksema elatise tasumist, sest kostja sissetulekut arvestades suutis ta maksta oma lastele miinimummääras elatist ning tema sissetulek võimaldas maksta lastele ka sellest suuremat elatist, st tegemist ei olnud PKS § 102 lg 1 tähenduses olukorraga, kus kostja ei olnud tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma oma kahele alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. 10.
  5. Eeltoodut arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja oli kuni
  6. detsembrini 2021 kohustatud tasuma kummagi lapse ülalpidamiseks seaduses sätestatud määras miinimumelatist ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu järeldustes kahelda. Kostja väited selle kohta, et Eesti Vabariigis on RAKE uuringu kohaselt laste keskmine kulu väiksem, miinimumelatis põhjendamatult suur ning hagejate vajadused kaetud erinevate riiklike peretoetustega, ei andnud koosmõjus kostja sissetuleku suurusega alust mõista kostjalt välja miinimumist väiksemat elatist. 10.
  7. Maakohus on siiski eksinud alates
  8. jaanuarist 2020 sissenõutavaks muutunud elatise osas kohtuotsuse resolutsiooni sõnastamisel, kui jättis kostjalt hagejate kasuks elatist välja mõistes arvestamata kostja poolt kohtumenetluse ajal juba tasutud elatise ning elatise võla kohtuotsuse tegemise aja seisuga välja arvutamata. Riigikohus on leidnud, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi kas või osalisel rahuldamisel elatis välja arvutada ja kostjalt välja mõista ühekordse summana (vt Riigikohtu 9 2-19-20735
  9. mai
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Ringkonnakohtu hinnangul on see igal juhul põhjendatud praeguses olukorras, kus alates
  11. jaanuarist 2022 tuleb välja mõista varasemast erinevas suuruses miinimumelatis. Arvestades seda, et kostja oli kohustatud tasuma
  12. ja
  13. aastal vanema lapse ülalpidamiseks elatist 262 eurot kuus, s.o kokku 6288 eurot (262 eurot × 24 kuud), kuid tasus selle aja eest elatist 4869 eurot 84 senti, on kostja jätnud kahe aasta jooksul vanema lapse ülalpidamiseks tasumata elatise 1418 eurot 16 senti. Arvestades seda, et kostja oli kohustatud tasuma
  14. ja
  15. aastal noorema lapse ülalpidamiseks elatist 242 eurot kuus, s.o kokku 5808 eurot (242 eurot × 24 kuud), kuid tasus selle aja eest elatist 4147 eurot 68 senti, on kostja jätnud kahe aasta jooksul noorema lapse ülalpidamiseks tasumata elatise 1660 eurot 32 senti. Lisaks nähtub kostja pangakontolt, et kostja on tasunud laste emale laste talveriiete eest 112 eurot. Ringkonnakohus arvestab ka seda kulu laste ülalpidamiskuluna ning loeb kummagi lapse elatise veel 56 euro ulatuses. Seega kohustab ringkonnakohus kostjat tasuma vanema lapse ülalpidamiseks
  16. ja
  17. a eest elatist 1362 eurot 16 senti ja noorema lapse ülalpidamiseks 1604 eurot 32 senti.
  18. Maakohus ei ole eksinud ka kostjalt enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud elatise väljamõistmisel. Ringkonnakohus selgitab, et alaealise lapse vanem täidab PKS § 100 lg 2 järgi lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Seega võib vanem täita ülalpidamiskohustust teisele vanemale raha makstes ka siis, kui vanemad elavad koos või üks vanem elab vahelduvalt kahes eri riigis. Praegusel juhul väitis kostja, et ta elas juba aastaid nii Eestis kui ka Soomes, st kostja ei elanud
  19. aastal pidevalt lastega koos. Lisaks tuvastas maakohus, et kostja andis juba
  20. aasta alguses lastele ülalpidamist elatise maksmise teel, mistõttu oli vanematel kujunenud hiljemalt selleks ajaks elatise maksmise praktika. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, kas vanemad elasid kuni
  21. aasta augustini koos ja millal lõppes vanemate omavaheline suhe. Oluline on see, kas ja mil viisil andis kostja alates
  22. maist 2019 lastele ülalpidamist. Seda, et kostja andis lastele regulaarset ja piisavat ülalpidamist, pidi kostja kohtumenetluses tõendama, kuid kostja ei ole peale eluasemekulude kandmise suutnud veenvalt põhistada ega tõendada muude kulutuste kandmist. Seetõttu rahuldas maakohus põhjendatult ka tagasiulatuva elatise nõude.
  23. Maakohtu otsus tuleb siiski osaliselt alates
  24. jaanuarist 2022 tühistada, sest apellatsioonimenetluse ajal on õiguslik olukord muutunud, sh on muutunud miinimumelatise regulatsioon, mis annab alust rahuldada hagi alates
  25. jaanuarist 2022 maakohtust väiksemas ulatuses. 12.
  26. Kolleegium selgitab, et
  27. jaanuari 2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise elatise arvutamise aluseks PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta
  28. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub PKS § 101 lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
  29. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7– 10 2-19-20735 15 ööpäeva kuus, vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. 12.
  30. Ringkonnakohus selgitas pooltele, et arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat 3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates
  31. jaanuarist 2022 miinimumelatis üldjuhul ühele lapsele 213 eurot 44 senti. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus hagejatele seda, et jätkuvalt 292 euro suuruse elatise saamiseks peavad hagejad tõendama oma miinimumist suuremaid kulutusi. Hagejad nõustusid sellega, et ringkonnakohus mõistab kostjalt alates
  32. jaanuarist 2022 välja kehtivas miinimummääras elatise. Kostja tõi aga täiendavalt esile, et laste ema kasvatab peres kokku kolme last ning saab lasterikka pere toetust, sh on noorema, s.o pere kolmanda lapse lapsetoetus 100 eurot. 12.
  33. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus hagejad ei olnud maakohtule esitanud oma kulutuste suuruse kinnituseks tõendeid, ei saanud maakohus nõuetekohaselt tuvastada hagejate tegelike kulutuste suurust, kuid sai lähtuda miinimumkulutuste eeldusest. Sellest tulenevalt saab ka ringkonnakohus elatist alates
  34. jaanuarist 2022 välja mõistes lähtuda eeldusest, et hagejate vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne baassumma (2×200 eurot), millele on lisatud 3% keskmisest brutokuupalgast (2×43 eurot 44 senti), s.o 486 eurot 88 senti, ning selles ulatuses ei tule hagejate vajadusi tõendada. Hagejad ei soovinud praeguses vaidluses sellest suuremaid kulusid kohtule tõendada. 12.
  35. Lisaks tuleb PKS § 101 lg 5 järgi kohtul arvestada, et vanem ei pea andma lapsele ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Pooled ei vaidle selle üle, et laste vajadused saab rahuldada lapsetoetuse arvel, s.o vanema lapse vajadused on lapsetoetusega kaetud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 järgi 60 euro ja noorema lapse vajadused 100 euro ulatuses. Pooled on aga eri meelt selles, kas laste vajadused saab rahuldada ka lasterikka pere toetuse arvel. Kostja väitel kasvab laste ema peres kokku kolm last. Laste ema on kinnitanud, et tema peres on neli liiget ega ole kostja väitele vastu vaielnud. Samuti kinnitab ema pangakonto väljavõte seda, et ema saab perehüvitiste kogusuurust arvestades mh lasterikka pere toetust. Lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele on PHS § 21 lg 2 järgi 300 eurot. Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (474 SE) seletuskirja kohaselt on lasterikka pere toetuse arvestamine elatise summa vähendamisel õigustatud eeskätt olukorras, kus lapsed, kelle tõttu seda toetust makstakse (kolm või enam last), on elatist maksma kohustatud vanema ja lapsi peamiselt kasvatava vanema ühised lapsed. Praegusel juhul see nii ei ole – vanematel on kaks ühist last, kuid emal on kokku kolm alaealist last. Lisaks tuleb lasterikka pere toetuse puhul arvestada ka selle maksmise eesmärki. Perehüvitiste seaduse eesmärk on PHS § 2 järgi toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Kui lapsetoetuse saamise õigus on PHS § 17 lg 1 järgi lapsel, siis lasterikka pere toetuse saamise õigus on PHS § 21 lg 1 järgi vanemal, kes kasvatab peres kolme või enamat last. Perehüvitiste seaduse (217 SE) eelnõu seletuskirja kohaselt on peretoetused suunatud rohkem vähemkindlustatud, sh suurtele peredele, ning lasterikka pere toetuse eesmärgiks on tagada rohkem rahalist tuge paljulapselistele peredele. Seejuures on lasterikkus sotsiaalne risk, mis võib sõltuvalt olukorrast põhjustada sellises mahus kulutusi, mida isikud ei pruugi vaesusesse langemata suuta kanda. Mh põhjustab lasterikkus peale laste eest hoolitsemise suurtele kuludele ka takistusi elatise teenimisel, kuna laste eest hoolitsemise tõttu tuleb vähemalt ühel vanemal pahatihti töötamisest täielikult või osaliselt loobuda. Eeltoodut arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et lasterikka pere toetuse eesmärgiks on 11 2-19-20735 pere üldise toimetuleku toetamine, et laste arvu suurenemisega pere elatustase oluliselt ei langeks. Seejuures märkis maakohus õigesti, et perre laste lisandumise korral muutub keerukamaks ja kulukamaks kogu pere igapäevase elu töö kõrvalt korraldamine ka olukorras, kus peres on kaks vanemat, rääkimata olukorrast, kus sellega peab toime tulema üks vanem. Arvestades seda, et lasterikka pere toetus on mõeldud kogu pere toimetuleku toetamiseks, sh perele piisava sissetuleku tagamiseks, et katta ära suure pere kõigi liikmete vajadused ja vähendada lasterikka pere vaesusriski, mitte üksnes lasterikka pere laste kulutuste katmiseks (selleks on mõeldud lapsetoetus), on kolleegiumi hinnangul üldjuhul põhjendatud jagada lasterikka pere toetus võrdselt kõigi toetust saava vanema pereliikmete vahel. Praegusel juhul tähendab see seda, et lasterikka pere toetus 300 eurot tuleb jagada võrdselt ema ja tema kolme lapse vahel ning kummagi hageja vajadused saab lasterikka pere toetuse arvel lugeda kaetuks 75 eurot ulatuses. 12.
  36. Lisaks tuleb noorema lapse elatist PKS § 101 lg 7 alusel vähendada, sest laste vanusevahe on väiksem kui kolm aastat. Vanem laps on sündinud
  37. märtsil 2015 ja noorem laps
  38. veebruaril 2018 (I kd, tl 9–14). 12.
  39. Eeltoodut arvestades on vanemal lapsel õigus saada alates
  40. jaanuarist 2022 elatist 175 eurot 94 senti kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 35 eurot 50 senti (1/8 lasterikka pere toetust)) ning nooremal lapsel 132 eurot 55 senti kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 50 eurot (½ kolmanda lapse lapsetoetust) – 35 eurot 50 senti (1/8 lasterikka pere toetust) – 15%). Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma, keskmise brutokuupalga ja lapsetoetuse või lasterikka pere toetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Ka PKS § 101 lg 2 II alternatiivi kohaselt võib kohus mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, määrab ringkonnakohus, et elatise baassummat (200 eurot) indekseeritakse iga aasta
  41. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega, Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (43 eurot 44 senti) Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega ning seaduses sätestatud lapsetoetuse (60 eurot), kolmanda lapse toetuse (100 eurot) või kolmelapselise lasterikka pere toetuse (300 eurot) muutumise korral, arvestatakse alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust. 12.
  42. Kolleegium selgitab, et juhul, kui laste tegelike vajaduste rahuldamiseks tuleb teha iga kuu miinimumist suuremaid kulutusi, on hagejatel õigus pöörduda elatise suurendamise hagiga kohtu poole ja tõendada laste vastavalt suuremad kulutused. Arvestades maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtuvat pere elulaadi enne vanemate lahkuminekut ja kostja sissetuleku suurust, võivad laste tegelike vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused olla miinimumist suuremad. Ühtlasi märgib kolleegium, et kui kostja on tasunud
  43. aastal lastele miinimumist suuremat elatist või teinud suuremaid kulutusi, siis ei ole kostjal õigus seda tagasi nõuda ega tasaarvestada.
  44. Ringkonnakohus jätab kostja
  45. veebruari
  46. a menetlusdokumendile lisatud tõendid TsMS § 238 lg 1 p 1 ja 236 lg 3 vastu võtmata, v.a Y konto väljavõte 2021–2022 makstud elatise kohta, sest kostja on juba esitanud maakohtule elatise tasumist kinnitavad tõendid
  47. 12 2-19-20735 aasta lõpu seisuga ega ole põhjendatud, millist asjaolu ta soovib lisatud kulutõendiga tõendada ja kuidas kohus peaks seda miinimumelatist välja mõistes arvestama.
  48. Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas asjas uue otsuse, ei anna see alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 164 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. Kuigi kostja taotles menetluskulude jätmist laste ema kanda, ei ole ringkonnakohtu hinnangul selleks alust, sest ema on põhjendatult ja laste huvides esitanud lastele miinimumelatise saamiseks kostja vastu hagi. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.