MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ta

) §-le 40 saada teisene arvamus vanglast ja Justiitsministeeriumist sõltumatult psühhiaatrilt.

1. Viru Vangla märkis 30.10.
2. a vastuses nr 6-10/40100-2, et teisese arvamuse võtmist sätestab

, mis kehtib isikutele, kellel on ette nähtud Haigekassapoolne ravikindlustus. Kinnipeetavatel puudub Haigekassa poolne ravikindlustus ning sellest tulenevalt

vangidele ei laiene.

1. M.M. esitas 07.11.2019 Viru Vanglale vaide (registreeriti 08.11.2019), milles ta palus võimaldada talle vanglast ja Justiitsministeeriumist sõltumatu psühhiaatri vastuvõtt, et saada adekvaatne hinnang enda tervise ja sellest tulenevalt ka ravi kohta.
2. M.M. esitas 11.11.2019 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse (haldusasi nr 3-19-2092), milles ta palus kohustada Viru Vanglat võimaldada tal saada teisene arvamus vanglast ja Justiitsministeeriumist sõltumatu psühhiaatri poolt vaidemenetluse ajaks.
3. Tartu Halduskohus jättis 25.11.
4. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Kohus asus seisukohale, et Viru Vangla 30.10.
5. a vastus on haldusotsus ja selle alusel tekkinud vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kohus leidis, et taotlejal kui kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt teisese arsti arvamuse saamise võimaldamist.

§ 5

lg-st 2 ja § 22 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et kindlustatud isikuks oleks vanglas viibiv kinnipeetav. Vabariigi Valitsuse määrusest nr 330 „“Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ ei tulene, et vanglaväliselt arstilt teisese arsti arvamuse saamine oleks rahastatav riigieelarvest. Samuti tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS), vangistusseadus (VangS), vangla sisekorraeeskiri ega võlaõigusseaduse

1. peatükk ei sätesta kinnipeetavale õigust nõuda vanglalt või vangla arstilt teisese arsti arvamuse saamise võimaldamist juhul, kui kinnipeetav ei ole nõus vanglaarsti või väljaspool vanglat tegutseva arsti otsusega või arvamusega.
2. Tartu Ringkonnakohus tagastas 19.12.
3. a määrusega M.M. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25.11.
4. a määruse resolutsiooni p 1 peale.
5. Viru Vangla tagastas 15.04.
6. a otsusega nr 6-12/421-2 M.M. vaide, kuna vangla 30.10.
7. a otsus ei ole vangla avalik-õiguslik tegevus, mida oleks võimalik vaidlustada vaidega.
8. M.M. esitas 17.05.2021 Tartu Halduskohtusse kaebuse (haldusasi nr 3-19-2092), milles ta palus Viru Vanglat kohustada võimaldada kaebajale vanglast ja Justiitsministeeriumist sõltumatu psühhiaatri vastuvõtt ning tuvastada, et Viru Vangla ületas õigusvastaselt tema 07.11.
9. a vaidele vastamisel menetlustähtaega. Kaebaja väitel ei ole vanglate psühhiaatrid sõltumatud, kuna on Justiitsministeeriumi palgal. Kaebaja viibis 18.02.2021 psühhiaatri vastuvõtul Ahtme Haiglas ning selle käigus diagnoositi tal raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta ning suunati statsionaarsele ravile, ka diagnoosi täpsustamiseks. Statsionaarne ravi on Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas, kus ta viibis
10. a suvel, mille käigus psühhiaater ei kohtunud kaebajaga ja tegi tegelikkusele mittevastavaid sissekandeid kaebaja tervisekaarti, tunnistades kaebajas terveks ja andes tõendi, mille kohaselt tohib kaebajat hoida üksikvangistuses. Kaebaja märgib, et kui ta saadetakse nüüd Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda, siis kordub sama, mis 2 aastat tagasi – psühhiaatrit ta ei kohta ja ta tunnistatakse terveks, sest see on vajalik vanglale.
11. Tartu Halduskohus tagastas 09.11.
12. a määrusega kaebuse (resolutsiooni p 1). Määruse põhjendused: 1)

§-st 40 ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda teisese arvamuse saamist väljaspool vanglat tegutsevalt psühhiaatrilt, kes oleks vanglast ja Justiitsministeeriumist sõltumatu.

§ 40

lg 1 sätestab kindlustatud isikule subjektiivse õiguse nõuda teisese arvamuse võimaldamist.

§-st 5 ega § 22 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et vanglas viibiv kinnipeetav on

-i mõttes kindlustatud isik. VangS § 49 alusel on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. See on kooskõlas Euroopa vanglareeglistiku art 40 p-dega 1 ja 2, mille järgi arstiabi osutatakse kooskõlastatult riikliku tervishoiusüsteemiga. VangS §-de 49 ja 49¹ ning TTKS § 52 lg 2 p 1 koosmõjus rahastatakse kinnipeetavatele osutatavaid tervishoiuteenuseid Justiitsministeeriumi kaudu riigieelarvest. See on erand riiklikust terviklikust tervishoiusüsteemist, sest tavaolukorras rahastatakse tervishoiuteenuseid läbi 2 Sotsiaalministeeriumi. Erinevalt elanike ravikindlustuses kehtivast solidaarsuspõhimõttest, kus ravikulud hüvitatakse sotsiaalmaksust, ei tasuta kinnipeetavate eest sotsiaalmaksu ning seetõttu hüvitatakse nende tervishoiuteenuste kulud otse riigieelarvest. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja traditsioonilises mõttes ravikindlustatud isik, kellel oleks

§ 40lg 1 alusel õigus teisesele arvamusele.

Kuivõrd kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus kohustamisnõude esitamiseks, kuulub kaebus tagastamisele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Asja materjalidest nähtuvalt võimaldati kaebajale 18.02.2021 vastuvõtt Ahtme Haiglas psühhiaatri juures. Kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja selle psühhiaatri sõltumatuses ja tema antud hinnangute kohasuses kahelnud. 2) Kaebajal puudub tuvastamisnõude (tuvastada, et vangla ületas õigusvastaselt 07.11.

1. a vaidele vastamisel menetlustähtaega) esitamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ei kaitse kaebaja õigusi. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale oleks kaasnenud negatiivseid tagajärgi. Vaidele vastamisega viivitamine ei võtnud kaebajalt võimalust pöörduda kohtusse. Vangla toimingu õiguspärasuse abstraktne kontroll ei ole lubatav, kui kaebuse rahuldamine ei too kaasa kaebaja õigusliku positsiooni paranemist. Ei esine reaalset ohtu, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi samamoodi õigusvastaselt käituda. Sellises olukorras ei saa tuvastamiskaebuse põhjendatud huviks olla preventiivne huvi. Kaebus kuulus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. 3) Tasutud riigilõiv summas 15 eurot ei kuulu tagastamisele tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p-st
2. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. M.M. esitas 25.11.2021 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 09.11.
4. a määrus, võtta määruskaebus menetlusse ja täita selles esitatud taotlused – asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega; nõuda riigilõiv välja vastustajalt ja tagastada see R. M. arveldusarvele; kohustada vanglat kaebajat ravima ja andma teisene arvamus Justiitsministeeriumist ja vanglast sõltumatu psühhiaatri poolt. Määruskaebuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis 18.02.2021 Ahtme Haiglas psühhiaatri vastuvõtul ja ta ei ole kahelnud psühhiaatri hinnangus. Kahtlus on vangla tegevuses (piinata kaebajat edasi kartserirežiimil) ja mitte saata kaebajat Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile, nagu seda pidas vajalikuks psühhiaater. Oma tegevusega jätab vangla kaebaja ravita. 2)

§ 5

lg 4 p 3¹ sätestab, et käesoleva seaduse alusel võrdsustatakse kindlustatud isikuga isik, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu ja kellel on töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Eesti Töötukassa 22.04.

1. a otsuse nr TVH/21/018618 kohaselt on kaebajal tuvastatud osaline töövõime 2 aastaks. Eelnevalt oli kaebajal 31.07.
2. a otsusega nr TVH/19/027474 tuvastatud osaline töövõime 2 aastaks. Seega on kaebaja olnud kogu aeg kindlustatud isik

§ 5

lg 4 p 3¹ kohaselt ja kaebajal on õigus saada nii teisene arvamus kui ka asjakohast ravi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. HKMS § 2 lg 4 lausest 2 lähtudes tõlgendab ringkonnakohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades M.M. määruskaebuse põhjendusi, leiab ringkonnakohus, et M.M. vaidlustab määruskaebemenetluses Tartu Halduskohtu 09.11.
2. a määrust üksnes osaliselt, s.o kohustamisnõudes kaebuse tagastamise osas. Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu määrust tuvastamisnõudes kaebuse tagastamise osas, kuna sellega seonduvaid põhjendusi ei ole kaebaja määruskaebuses esitanud.
3. Tartu Halduskohus tagastas 09.11.
4. a määruse kohaselt kaebuse kohustamisnõude osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Halduskohus asus 3 seisukohale (määruse põhjenduste p-d 8-9), et

§-st 5 ega § 22 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et vanglas viibiv kinnipeetav on

-i mõttes kindlustatud isik. Kaebaja ei ole traditsioonilises mõttes ravikindlustatud isik, kellel oleks

§ 40lg 1 alusel õigus teisesele arvamusele.

Ringkonnakohus nõustub eelmärgitud osas halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohust järgmist. 13. Kaebaja väitel on ta olnud kogu aeg kindlustatud isik

§ 5

lg 4 p 3¹ kohaselt ja tal on õigus saada nii teisene arvamus kui ka asjakohast ravi. Käesoleva haldusasja vaidluse eset silmas pidades ei ole asjassepuutuv kaebaja väide asjakohase ravi saamise kohta, mistõttu ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta. Vaidluse esemega seondub üksnes teisese arvamuse võimaldamise väide. Ka kaebaja väide, et kahtlus on vangla tegevuses (piinata kaebajat edasi kartserirežiimil) ja mitte saata kaebajat Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile, nagu seda pidas vajalikuks psühhiaater, ei seondu käesoleva vaidluse esemega, mistõttu ringkonnakohus jätab ka selle väite tähelepanuta. Samas kinnitab kaebaja määruskaebuses, et ta viibis 18.02.2021 Ahtme Haiglas psühhiaatri vastuvõtul ja ta ei ole kahelnud psühhiaatri hinnangus, nagu ka halduskohus määruses (põhjenduste p 18) sedastas. 14. Halduskohus märkis määruses õigesti, et

§ 40

lg 1 sätestab kindlustatud isikule subjektiivse õiguse nõuda teisese arvamuse võimaldamist. Kindlustatud isikute loetelu on toodud

§-s 5. Kaebaja viidatud

§ 5

lg 4 p 3¹ jõustus 01.07.2016 ning näeb ette, et kindlustatud isikuga

-i alusel võrdsustatud isik, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, on isik, kellel on töövõimetoetuse seaduse (TVTS) alusel tuvastatud osaline või puuduv töövõime.

§ 5lg 4 p 3¹ lisati seadusesse TVTS-i muutmise käigus.

TVTS-i eelnõu seletuskirja1 kohaselt (lk 4) on seaduse eesmärk toetada vähenenud töövõimega inimeste töötamist ja tööleasumist ning tagada neile sissetulek. Seletuskirja (lk 52-53) kohaselt muudeti

-i kindlustatud isikuga võrdsustatud isikute loetelu ja täiendati § 5 lõiget 4 punktiga 3¹. Seletuskirjas märgitakse, et

§ 5

lg 4 p 3 alusel on kindlustatud isikuga võrdsustatud isikuks isik, kes saab Eestis määratud riiklikku pensioni, mille üheks liigiks on töövõimetuspension. TVTS-i jõustumise järel peale üleminekuaja lõppu enam püsivat töövõimetust ei tuvastata ja seega uusi töövõimetuspensione ei määrata, vaid hakatakse hindama töövõimet: isikutel tuvastatakse kas osaline või puuduv töövõime. Uues süsteemis sõltub töövõimetoetuse saamine töövõime hindamise metoodikast ning ei ühti seni kehtinud töövõime kaotuse protsentidega. Toetuse saajate sihtrühm ei jää samaks töövõimetoetuspensioni saavate isikutega. Kindlustuskaitse

§ 5

lg 4 alusel on töövõimetoetuse saajale oluline, sest see annab aluse näiteks

§-s 63 sätestatud hambaraviteenuse hüvitistele. Seletuskirjas (lk 25) ka märgitakse, et kui osalise või puuduva töövõimega inimene kannab karistust vanglas või viibib vahi all, siis tal õigust töövõimetoetusele ei ole. Tegemist on põhimõttega, et asendussissetulekut ei maksta inimesele, kes on riigi ülalpidamisel. Seega

§ 5

lg 4 p-s 3¹ nimetatud isikute puhul kehtib eeldus, et nad on töövõimetoetuse saajateks, kuid käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal kui kinnipeetaval ei ole õigust töövõimetoetusele. Seega ei ole alust lugeda kaebajat

-i alusel kindlustatud isikuga võrdsustatud isikuks. Eeltoodut arvestades leidis halduskohus põhjendatult, et

§-st 5 ei tulene, et vanglas viibiv kinnipeetav on

-i mõttes kindlustatud isikuga võrdsustatud isik ning seetõttu ei pea talle võimaldama

§ 40lg 1 alusel teisest arvamust.

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/af07a9ca-c54e-4f05-a82b-841339be10cf 4

1. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus M.M. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.11.
2. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata kohustamisnõudes kaebuse tagastamise kohta.
3. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas ringkonnakohtu määruses määruskaebuse esitaja nimi initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) 5