← Eesti

2-19-12544/82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-12544 Kohtuasi C hagi Y vastu elatise vähendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. juuni
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja liik C apellatsioonkaebus Kaebuse hind 720 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (apellant) C (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXX), seaduslik esindaja X RESOLUTSIOON
  4. Mitte võtta asja juurde C
  5. augusti
  6. a e-kirjaga esitatud Eesti Töötukassa
  7. jaanuari
  8. a otsust.
  9. Jätta Harju Maakohtu
  10. juuni
  11. a otsus muutmata.
  12. Jätta C apellatsioonkaebus rahuldamata.
  13. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus C kanda. Y-l rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse 2-19-12544 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
  14. C (hageja) esitas
  15. augustil 2019 Y (kostja) vastu elatise vähendamiseks hagi, mida täpsustas
  16. augustil 2019 ja
  17. septembril
  18. Hageja palub vähendada Harju Maakohtu
  19. septembri
  20. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-17240 hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatist 160 eurole kuus. Menetluskulud palub hageja jätta poolte endi kanda. 1.
  21. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt mõisteti hagejalt
  22. septembri
  23. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-17240 kostja kasuks välja igakuine elatis alates
  24. novembrist 2015 kuni kostja täisealiseks saamiseni suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale. 1.
  25. Hageja olukord on võrreldes
  26. septembri
  27. a kohtulahendi tegemise ajaga muutunud. Hageja ei ole võimeline ülalpidamiskohustust ettenähtud ulatuses täitma. Hageja töötas Q OÜs töötasuga 3,21 eurot tunnis, kuid pidi töölepingu alates
  28. juulist 2019 üles ütlema, kuna tööandja ei maksnud töötasu. Hageja on alates
  29. juulist 2019 töötuna arvele võetud. Hageja ainus sissetulek on Eesti Töötukassa
  30. juuli
  31. a otsusega määratud töötuskindlustushüvitis ajavahemikuks
  32. juuli 2019 kuni
  33. oktoober 2019 summas 9,33 eurot kalendripäevas, s.o 250 eurot kuus. Hageja on 54-aastane vana mees ja halvenenud tervise tõttu ei ole võimeline endale praegu tööd ja sissetulekut leidma. Hageja otsib siiski aktiivselt ja sihipäraselt endale uut töökohta ja sissetulekut. 1.
  34. Menetluse käigus selgitas hageja, et tal on terviseprobleemid, mh seljaprobleemid ja kõrge vererõhk, mistõttu ta on võimeline töötama maksimaalselt pool päeva ja mille tõttu teda tööle ei võeta. Hageja esitas Eesti Töötukassa
  35. jaanuari
  36. a otsuse, mille kohaselt hagejal on osaline töövõime ja talle on määratud töövõimetoetus ajavahemiku
  37. jaanuar 2021 kuni
  38. jaanuar 2025 eest suurusega 8,4873 eurot kalendripäeva eest. 1.
  39. Hageja enda kulud ühes kuus on 495 eurot, sh eluaseme-, toidu-, transpordi-, side-, ravimite ja hügieenitarvete ning riiete ja jalanõude kulud. Seega ei kata hageja sissetulek isegi tema enda kulusid. Hageja peab võimalikuks tasuda elatist 160 eurot kuus, s.o 1/3 lapse igakuiste vajaduste rahuldamiseks vajalikust summast, millest on maha arvestatud riiklik lapsetoetus, mis alates
  40. jaanuarist 2019 on 60 eurot kuus. Kostja vastuväited
  41. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Asjaolu, et hageja ei tööta ja ei soovi töötada, ei ole põhjus elatise vähendamiseks. Kostja nõuab elatist üksnes seaduses sätestatud määras. Hageja joob pidevalt, helistab ja ähvardab. Joomise jaoks on hagejal raha ja tervist küll. Hageja vanus ei oma tähtsust. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
  42. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus muutis Harju Maakohtu
  43. septembri
  44. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-17240 hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatise suurust alates
  45. augustist 2019 ja mõistis alates
  46. augustist 2019 kuni kostja täisealiseks saamiseni
  47. 2

(9)2-19-12544 märtsil 2028 hagejalt kostja kasuks välja igakuise elatise suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale, millest on maha arvatud pool kostjale perehüvitiste seaduse alusel iga kuu makstavast lapsetoetusest. Menetluskuludest jättis maakohus 27% kostja kanda ja 73% hageja kanda. Kulude puudumise tõttu jättis maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata ja menetluskulud välja mõistmata. 3.
  1. Maakohus tuvastas, et hagejalt mõisteti
  2. septembri
  3. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-17240 kostja ülalpidamiseks välja elatis alates
  4. novembrist 2015 kuni kostja täisealiseks saamiseni
  5. märtsil 2028 suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
  6. detsembri
  7. a määrusele nr 117 tuli hagejal hagi esitamise ajal tasuda kostjale igakuist elatist 270 eurot kuus ja alates
  8. jaanuarist 2020 vastavalt Vabariigi Valitsuse
  9. detsembri
  10. a määrusele nr 115 tuleb hagejal tasuda 292 eurot kuus. Hageja palub vähendada elatise 160 eurole. 3.
  11. Kui elatisehagi kohta on jõustunud kohtuotsus, seob see TsMS § 457 lg 1 järgi menetlusosalisi ja välistab üldjuhul samas asjas uuesti kohtusse pöördumise. Perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist võib kohtus nõuda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud eeldustel, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu
  12. oktoobri
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11;
  14. juuni
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3517, p 32). 3.
  16. Kohtuotsuse nr 2-16-17240 kohaselt tugines hageja juba eelmises vaidluses asjaolule, et tal raha ei ole. Kohus selgitas selles otsuses, et tegemist on 52-aastase mehega, kelle töövõime ei ole piiratud ja kellel puuduvad teised ülalpeetavad. Hageja ei tõendanud selles asjas, et esineksid mõjuvad põhjused, mis annaksid aluse elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud määra. Otsusest nähtub, et hageja käis sel ajal tööl. 3.
  17. Praeguses asjas tugineb hageja sellele, et ta on töötu ja ta ei ole halvenenud tervise tõttu võimeline tööd leidma, aga ta otsib sihipäraselt uut tööd ja sissetulekut. Kohus leiab, et hageja väited on hoolimata kohtu selgitustest ja kohtuistungil arutatust jäänud vastuoluliseks ja ebaselgeks. 3.
  18. Hageja selgitas
  19. detsembri
  20. a kohtuistungil, et tal on pärast eelmise asja arutamist tekkinud tervisega probleemid. Hageja esitas tõendina OÜ X
  21. mai
  22. a raviloo, mille kohaselt on hagejal diagnoositud täpsustamata skolioos, lülisamba osteokondroos, nimmevalu ja hüpertooniatõbi (tl-d 95–96). Terviseloost nähtub ka see, et hageja ei tarvita korralikult ravimeid. Samuti esitas hageja SA Ida-Viru Keskhaigla epikriisi alaseljavalu tõttu kompuutertomograafia uuringu tegemise kohta (tl 97). Kohus andis hagejale
  23. detsembri
  24. a kohtuistungil võimaluse tõendada, et tema terviseseisund on selline, mis ei võimalda tal tööd teha. Ainuüksi raviloo ja kompuutertomograafia andmete alusel ei saa kohus sellist järeldust teha. Hageja esitas kohtule Eesti Töötukassa
  25. jaanuari
  26. a otsuse nr TVT/21/005286 töövõimetoetuse määramise kohta. Otsusest nähtub, et hagejal on osaline töövõime ja ta on töötuna arvele võetud. Hagejale määrati seoses sellega ajavahemikuks
  27. jaanuar 2021 kuni
  28. jaanuar 2025 töövõimetoetus 8,4873 eurot kalendripäevas (tl-d 102–103). Maakohus viitas töövõimetoetuse seaduse § 5 lg-tele 1 ja 2 ning lg 3 p-le 2 ja leidis, et ehkki 3
(9)2-19-12544 hageja ei esitanud kohtule Eesti Töötukassa otsuses viidatud töövõime hindamise otsust, on töövõimetoetuse määramise otsusega tõendatud, et hagejal on terviseseisundi tõttu töötamine osaliselt takistatud, st tal on osaline töövõime. Nimetatust ei järeldu aga see, et hageja ei ole võimeline üldse tööd tegema ja sissetulekut teenima. 3.
  1. Hageja selgitas hagiavalduses, et ta otsib uut töökohta ja sissetulekut.
  2. detsembri
  3. a kohtuistungil selgitas hageja, et kui ta käib proovipäeval ja nähakse, et ta selg valutab, siis teda tööle ei võeta. Kohus kohustas hagejat
  4. detsembri
  5. a kohtuistungil esitama tõendid selle kohta, et hageja on tööd otsinud, kuid töö leidmine ei ole õnnestunud. Samuti kohustas kohus hagejat esitama tõendid Q OÜ-ga töölepingu lõppemise asjaolude kohta, kuna hagiavalduses märgitu ja kohtuistungil antud selgitused olid vastuolulised. Kohus tuletas seda kohustust hagejale meelde ka
  6. märtsi
  7. a e-kirjas (tl 108). Hageja ei ole kohtu nõutud andmeid esitanud. 3.
  8. Hagiavalduse kohaselt lõpetas hageja töölepingu Q OÜ-ga põhjusel, et tööandja ei maksnud töötasu. Kohtuistungil selgitas hageja, et tööleping lõpetati tööandja algatusel, kuna hagejal tekkisid seljaprobleemid. Hageja esitas nende asjaolude selgitamiseks üksnes väljavõtte töötamise registrist, millest nähtub, et hageja töötas võlaõigusliku lepingu alusel ehituslihttöölisena ajavahemikul
  9. aprill 2019 kuni
  10. juuni 2019 (tl 116). Hageja esitatud tõendist ei saa teha järeldusi selle kohta, millisel põhjusel leping lõppes, ega selle kohta, et hageja ei ole võimeline tööd tegema. 3.
  11. Ainuüksi asjaolu, et hageja tööleping on lõppenud ja ta ei tööta, ei anna alust elatise vähendamiseks. Hagejal tuli tõendada, et ta ei ole objektiivselt võimeline lapsele ülalpidamise andmiseks tulu teenima. Hageja ei ole seda tõendanud. Seda, et hageja oleks aktiivselt tööd otsinud, kuid töö leidmine on osutunud võimatuks, nagu ta väidab, ei tõenda ka hageja esitatud Eesti Töötukassa kinnitus selle kohta, et hageja on töötu ja alates
  12. veebruarist 2020 töötuna arvele võetud (tl 114). Hageja ei esitanud ühtegi tõendit ega sisulist selgitust selle kohta, mida ta on tegelikult sissetuleku hankimiseks teinud. 3.
  14. detsembri
  15. a kohtuistungil märkis hageja, et ta on võimeline töötama kõige rohkem pool tööpäeva, kuna tal valutab selg ja valu lööb jalga ning ta ei saa normaalselt tööl käia. Hageja selgitas, et võib-olla saab valvurina töötada. Samuti selgitas hageja, et tal on võimalik tööle minna Soome või Rootsi, kus tal on tuttavad ja tal on ekskavaatorijuhi load. Samas märkis hageja vastuoluliselt nii hagiavalduses kui ka kohtuistungitel, et keegi teda tööle ei oota ja tal ei ole võimalik tulu teenida. Eeltoodust tulenevalt jääb ebaselgeks, millisel põhjusel hageja ei ole asunud tegema sellist tööd, mida tema tervislik seisund võimaldaks teha. Hageja tõendas, et tema töövõime on piiratud üksnes osaliselt, ja ta on ise selgitanud, et tal oleks võimalik vähesel määral tööd teha. Hageja ei ole veenvalt selgitanud, miks ta seda ei tee. Samuti ei ole hageja hoolimata kohtu korduvatest ettepanekutest tõendanud, et ta oleks tegelikult üritanud sobivat tööd leida, kuid see on ebaõnnestunud. Hageja on tõendanud ainult seda, et ta ei tööta. 3.
  16. Elatise vähendamiseks ei anna alust ainuüksi asjaolu, et hageja on pärast eelmises tsiviilasjas lahendi tegemist jäänud töötuks. Seetõttu ei oma asja lahendamisel olulist tähtsust ka see, et hageja ainus sissetulek oli hagiavalduse esitamise ajal töötuskindlustushüvitis (tl-d 8– 9 ja 15–16) ega tema enda väidetavate kulude suurus või muud kohustused. Samuti ei oma tähtsust see, et hagejal on tekkinud elatise maksmisel võlg ja see on täitmisel kohtutäituri juures (tl-d 32–35). Vanem ei vabane elatise maksmise kohustusest pelgalt halva majandusliku olukorra tõttu. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole 4
(9)2-19-12544 sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 20). 3.
  3. Kostja kasuks mõisteti
  4. septembri
  5. a kohtuotsusega välja elatis seaduses sätestatud alammääras. Alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise erandina välja mõista perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 kolmanda lause järgi üksnes mõjuval põhjusel. PKS § 102 lg 2 kohaselt loetakse mõjuvaks põhjuseks, mis annab aluse elatise vähendamiseks, mh vanema töövõimetus. Koostoimes muude elatise vähendamise aluseks olevate asjaoludega võib elatise vähendamiseks alla miinimumi olla mõjuv põhjus ka riiklike peretoetuste maksmine (vt Riigikohtu
  6. juuni
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Hageja ongi palunud praegusel juhul arvesse võtta, et kostjale makstakse ka riiklikke peretoetusi 60 eurot kuus, mis tuleb lapse koguvajadustest maha arvata. 3.
  8. Maakohus leidis, et kuna hageja on tõendanud, et ta on osaliselt töövõimetu, esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Koostoimes hageja osalise töövõimega ja vastavalt hageja taotlusele arvestada elatise suuruse määramisel riiklike peretoetustega, vähendas kohus hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatist poole perehüvitiste seaduse alusel kostjale makstava peretoetuse võrra, s.o praegusel ajal 30 eurot. Arvestades, et hagejal on säilinud osaline töövõime ja ta ei ole hoolimata kohtu selgitustest ja ettepanekutest esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei oleks objektiivselt võimeline tema töövõimele vastavas ulatuses tulu teenima, jääb hagi ülejäänud osas rahuldamata. 3.
  9. Kostja vastusega esitatud venekeelsed tõendid jättis kohus TsMS § 33 lg 2 alusel tähelepanuta, kuna hoolimata kohtu nõudest ei esitanud kostja tõendite eestikeelseid tõlkeid. 3.
  10. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja palus elatist vähendada 110 euro võrra ja kohus rahuldas hagi selliselt, et elatist vähendatakse 30 euro võrra), jättis maakohus 27% menetluskuludest kostja kanda ja 73% hageja kanda. Kostja kinnitas
  11. juuni
  12. a kohtuistungil, et ta ei ole menetluses kulusid kandnud. Hageja ei esitanud kohtu antud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja. Kuna kulude kandmine ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest, jättis kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Apellatsioonkaebus
  13. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub muuta maakohtu otsust ja vähendada elatist 160 euroni kuus. 4.
  14. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja olukord alates
  15. septembri
  16. a kohtulahendi tegemisest kardinaalselt muutunud ja ta ei ole võimeline ülalpidamiskohustust ettenähtud ulatuses täitma. Põhjuseks on hageja tervislik seisund. Eesti Töötukassa
  17. jaanuari
  18. a otsusega on määratud hagejale töövõimetoetus ajavahemikuks
  19. jaanuar 2021 kuni
  20. jaanuar 2025 suurusega 8,4873 eurot kalendripäevas. Töövõime määramisel toodi välja, et hagejal on osaline töövõimetus 57% ulatuses. Tulenevalt halvast tervislikust seisundist ei ole hageja võimeline tööl käima ja sellest tulenevalt ei ole ka suuteline tasuma nõutud elatist. Hageja olukord on eelmise lahendi tegemise ajaga võrreldes tunduvalt halvenenud. Töö mitteleidmise põhjus on tervislik seisund. Hageja tervis on viimaste aastatega halvenenud ja kohati ei ole hageja võimeline isegi tõusma. Probleemiks on vanad seljavigastused, vererõhk jm. 4.
  21. Hageja leiab, et praegu on ta võimeline tasuma elatist vaid 160 eurot kuus, ning palub vähendada elatist selle summani. 5
(9)2-19-12544 Vastustaja seisukoht
  1. Kostja sai apellatsioonkaebuse kätte
  2. septembril 2021 (tl 156) ja sellele vastamiseks antud 20-päevane tähtaeg möödus
  3. oktoobril
  4. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.
  6. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja ringkonnakohtule Eesti Töötukassa
  7. jaanuari
  8. a otsuse nr TVT/21/005286 töövõimetoetuse määramise kohta (algselt oli lisa jäänud kaebusele lisamata, aga hageja esitas selle
  9. augustil 2021 e-kirjaga). Kolleegium saab eelnevast aru nii, et hageja taotleb nimetatud dokumendi tõendina asja materjalide juurde võtmist. Kolleegium jätab selle taotluse rahuldamata ja dokumendi asja materjalide juurde võtmata. Hageja on esitanud sama dokumendi
  10. jaanuaril 2021 juba maakohtus, mistõttu see on toimikus olemas (tl-d 102–103) ja selle korduv vastuvõtmine ei ole põhjendatud. Tulenevalt dokumendi elektroonilisest esitamisest ei ole vaja seda hagejale tagastada.
  11. Esitatud hagis taotleb hageja temalt
  12. septembri
  13. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-1617240 välja mõistetud elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale, suuruse vähendamist 160 eurole. TsMS § 459 lg 1 võimaldab esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks hagi, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud (vt Riigikohtu
  14. oktoobri
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 14;
  16. mai
  17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Elatise suurust mõjutavate asjaoludena, mis on pärast
  18. septembri
  19. a otsuse tegemist oluliselt muutunud, tõi hageja menetluses välja töö puudumise, oma halvenenud tervisliku seisundi, millest tulenevalt ei ole ta võimeline tööl käima, ja osalise töövõimetuse.
  20. Maakohus märkis otsuse p-s 9 õigesti, et TsMS § 459 alusel elatise suuruse muutmiseks peab kumbki pool tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu
  21. oktoobri
  22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11;
  23. juuni
  24. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 32). Lisaks, kuna praeguses asjas taotleb hageja elatise vähendamist alla seaduses sätestatud miinimummäära, peab hageja tõendama mõjuva põhjuse PKS § 102 lg 2 tähenduses, mis annaks selleks alust (vt nt Riigikohtu
  25. oktoobri
  26. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16).
  27. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas TsMS § 459 kohaldamiseks oluliste asjaoludena, et tsiviilasjas nr 2-16-17240 otsuse tegemise ajal käis hageja tööl, tema töövõime ei olnud piiratud ning ei esinenud asjaolusid, mis oleks andnud alust elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud määra (maakohtu otsuse p 10;
  28. septembri 6
(9)2-19-12544
  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17240 (tl-d 5–6)). Praeguse menetluse ajal on hageja töötu (maakohtu otsuse p 16; Eesti Töötukassa
  2. märtsi
  3. a teatis hageja töötuna arvele võtmise kohta (tl 114)), tal on pärast
  4. septembri
  5. a kohtuotsuse tegemist diagnoositud erinevaid terviseprobleeme (skolioos, lülisamba osteokondroos, nimmevalu ja hüpertooniatõbi) (maakohtu otsuse p 12 ja seal viidatud tõendid (tl-d 95–97)) ning tal on osaline töövõime (maakohtu otsuse p 12; Eesti Töötukassa
  6. jaanuari
  7. a otsus töövõimetoetuse määramise kohta (tl-d 102–103)). Hageja ei ole nende asjaolude tuvastamist vaidlustanud.
  8. Vaidlustatud otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt ja vähendas hageja osalise töövõimetuse tõttu igakuise elatise suurust poole kostjale perehüvitiste seaduse alusel iga kuu makstava lapsetoetuse võrra, mis oli maakohtu otsuse tegemise ajal 30 eurot. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu sellekohane otsus põhjendatud ja tuvastatud asjaolud ei anna alust tsiviilasjas nr 2-16-17240 välja mõistetud elatise täiendavaks vähendamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  9. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja peamiselt oma kehvale tervislikule seisundile ja sellest tulenevale osalisele töövõimetusele. PKS § 102 lg 2 kohaselt on mõjuvaks põhjuseks, mis annab aluse elatise vähendamiseks, muu hulgas vanema töövõimetus. Praegusel juhul on maakohus hageja osalist töövõimetust vaidlustatud otsuses arvesse võtnud ning sellest lähtuvalt vähendanud elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Juhindudes Riigikohtu
  10. juuni
  11. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-s 28.2 esitatud seisukohast, mille kohaselt koostoimes muude elatise vähendamise aluseks olevate asjaoludega võib elatise vähendamiseks alla miinimumi olla mõjuv põhjus ka riiklike peretoetuste maksmine, vähendas maakohus hageja osalise töövõimetuse tõttu hageja iga kuu makstavat elatist poole kostjale makstava lapsetoetuse võrra (maakohtu otsuse p 20). Hageja apellatsioonkaebusest nähtub, et hageja arvates oleks tulnud elatise suurust veel rohkem vähendada. Kolleegiumi arvates ei ole selleks alust. Ehkki hageja väitel ei ole ta kehva tervise (seljavigastused ja vererõhuprobleemid) tõttu tööd leidnud ega võimeline tööl käima, ei ole hageja neid väiteid tõendanud ega ka veenvalt põhistanud.
  12. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et temale määrati töövõime määramisel osaline töövõimetus 57%. Maakohtus hageja oma osalise töövõimetuse määra välja ei toonud ning asja materjalidest hageja väidetud töövõimetus 57% ulatuses ei nähtu. Hageja esitatud Eesti Töötukassa
  13. jaanuari
  14. a otsusest nähtub see, et hagejal on osaline töövõime ja talle on määratud töövõimetoetus ajavahemikuks
  15. jaanuar 2021 kuni
  16. jaanuar
  17. Samuti on otsuse p-s 3 selgitatud töövõimetoetuse maksmist, sh seda, et töövõimetoetuse suurus ühe kalendripäeva eest on osalise töövõime korral 57% ja puuduva töövõime korral 100% töövõimetoetuse päevamäärast. Kolleegium märgib, et sellised töövõimetoetuse suurused osalise ja puuduva töövõime korral tulenevad töövõimetoetuse seaduse § 13 lg-st
  18. Eesti Töötukassa
  19. jaanuari
  20. a otsusele lisatud selgitustest töövõimetoetuse maksmise kohta ei saa seega järeldada seda, et hagejal on osaline töövõimetus 57% ulatuses. Hageja ei ole esitanud kohtule töövõimetoetuse määramise otsuses viidatud ja selle aluseks olevat otsust oma töövõime hindamise kohta, kust võiks nähtuda hageja töövõimetuse täpne ulatus. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et hagejal on osaline töövõime, kuid hageja esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada hageja töövõimetuse täpset ulatust.
  21. Õige on maakohtu seisukoht, et ainuüksi asjaolu, et hageja on töötu, ei anna alust elatise vähendamiseks. Riigikohus on selgitanud, et vanema töötus ja sissetuleku puudumine ei ole mõjuv põhjus, mis annaks alust jätta tema kanda miinimumist väiksem osa lapse ülalpidamiskuludest (vt Riigikohtu
  22. oktoobri
  23. a otsust siviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 7
(9)2-19-12544 16). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ja hankima nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (nt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4;
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p-d 14–15). Seejuures on vanemal kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (nt Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 20;
  7. oktoobri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seega on vanemal üldjuhul kohustus tööle minna või vähemalt tööd otsida.
  9. Hagejalt välja mõistetud elatise täiendavaks vähendamiseks ei anna alust ka hageja osaline töövõimetus. Riigikohus on selgitanud, et vanema töövõime kaotuse tõttu saab vanemalt miinimummäärast väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui vanema varaline seisund, sh sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda lapsele vajalikus suuruses elatist maksta. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist (Riigikohtu
  10. oktoobri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Seega on vanemal ka osalise töövõime korral kohustus teenida sissetulekut ulatuses, milles tema töövõime seda võimaldab.
  12. Hageja on menetluses viidanud terviseprobleemidele, täpsemalt seljavalule, mis on läinud ka jalgadesse, ja kõrgele vererõhule (
  13. detsembri
  14. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:13:17 ja 00:49:43 (tl-d 98 pöördel–99); 9 juuni
  15. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:10:36 ja 00:13:10 (tl 138 pöördel)). Seda, et hagejal on vähemalt alates
  16. aastast probleeme selja ja vererõhuga, kinnitavad ka menetluses esitatud tõendid (tl 95–97, 137). Vaatamata maakohtu selgitustele ei esitanud aga hageja tõendeid, millest nähtuvalt tema terviseseisund ei võimalda tal tööd teha ja sissetulekut teenida (maakohtu otsuse p-d 12 ja 13). Ehkki maakohus andis selleks
  17. detsembri
  18. a kohtuistungil hagejale tähtaja (tl 99), mida tuletas meelde
  19. märtsi
  20. a e-kirjas (tl 108), ei esitanud hageja andmeid ja tõendeid ka selle kohta, et ta on tööd otsinud ja see on ebaõnnestunud (vt ka maakohtu otsuse p-d 14, 17). Kuna hagejal on tuvastatud osaline töövõimetus, on tal eelduslikult võimalik mingis ulatuses tööd teha. Ka
  21. detsembri
  22. a kohtuistungil möönis hageja, et tal võiks olla võimalik teha nt istuvat tööd valvurina või töötada ekskavaatorijuhina (ajamärk 00:21:08, 00:25:58 (tl 98 pöördel)). Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja väidetest ja esitatud tõenditest jääb ebaselgeks, miks hageja ei ole asunud tegema sellist tööd ja sellises ulatuses, mida tema tervislik seisund võimaldaks (maakohtu otsuse p 17). Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus oleks mõne tema väite arvestamata või tõendi hindamata jätnud või tõendeid ebaõigesti hinnanud.
  23. Seega ei ole praeguses asjas tuvastatud asjaolude põhjal võimalik teha järeldust, et hageja tervislik seisund ja sellest tingitud osaline töövõimetus takistaksid hagejal töö otsimist, töövõime säilinud osale vastavas ulatuses töötamist ning seega sissetuleku teenimist, mis võimaldaks maksta kostjale väljamõistetud suuruses elatist. Põhjendatud ei ole hageja väide, et ta ei ole võimeline tasuma elatist rohkem kui 160 eurot kuus.
  24. Eelnevast tulenevalt ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited alust
  25. septembri
  26. a otsusega kostja kasuks välja mõistetud elatise TsMS § 459 ja PKS § 102 lg 2 alusel vähendamiseks maakohtu määratust suuremas ulatuses. Seega tuleb maakohtu otsus jätta elatise suuruse muutmise osas muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 8
(9)2-19-12544
  1. Kuna maakohtu otsus jääb sisu osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Maakohus on põhjendatult ja kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 jaotanud menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, jättes neist 73% hageja kanda ja 27% kostja kanda. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu menetluskulude jaotuse kohta ka vastuväiteid esitanud.
  2. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja pole apellatsioonimenetluses kulusid kandnud, mistõttu rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.