← Eesti

3-21-323/22

Obsah (7)§ 184§ 182§ 45§ 109§ 77§ 89§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2021, Tartu Haldusasja number 3-21-323 X kaebus Tartu Vangla kohustamiseks mõõta k

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-21-323 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (edaspidi ka kaebaja) esitas Tartu Vanglale taotluse (registreeritud vanglas
  2. novembril 2020 nr-ga 6-24/6611-1), milles palus mõõta enda kambris radiatsiooni taset (alfa-, beeta- ja gammakiirguse osas). Tartu Vangla jättis
  3. novembri
  4. a vastusega nr 6-24/6611-2 X taotluse rahuldamata. Tartu Vangla märkis viidatud vastuses, et kehtiv õigus ei kohusta vanglat radiatsioonitaset mõõtma ning taotlusest ei nähtu, millises vangistust reguleerivas õigusaktis sätestatud subjektiivse õiguse realiseerimise eesmärgil on taotlus esitatud.
  5. X esitas
  6. detsembril 2020 Tartu Vanglale vaide (registreeritud vanglas
  7. detsembril 2020 nr-ga 1-11/681-1), milles märkis, et soovib vaidlustada vastust nr 6-24/6611-2 ja soovib enda kambris radioaktiivse kiirguse taseme mõõtmist. Tartu Vangla jättis
  8. jaanuari
  9. a vaideotsusega nr 1-11/681-2 X vaide rahuldamata. Vaideotsuses märgiti, et Eestis teostab riiklikku kiirgusseiret Keskkonnaameti kiirgusosakond, kes vajadusel teavitab ka elanikkonda võimalikest ohtudest. Kiirgusosakonna ülesandeks on tagada inimese ja keskkonna ohutus ioniseeriva kiirguse võimaliku kahjuliku toime eest. Ühtlasi teostab Keskkonnaamet ka järjepidevat kiirguse seiret. Üle Eesti mõõdavad reaalajas õhu gammakiirguse taset 15 automaatset kiirgusseirejaama. Keskkonnaameti poolt jälgitakse kiirguse taset järjepidevalt ning vajadusel teavitatakse ka ohust. Seega ei ole vaide esitajal põhjust muretseda oma tervise pärast radiatsiooni aspektist lähtuvalt.
  10. X esitas
  11. veebruaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Tartu Vangla
  12. jaanuari
  13. a vaideotsus nr 1-11/681-2 ning palus kohustada Tartu Vanglat korraldama radiatsioonitaseme mõõtmist (alfa-, beeta- ja gammakiirguse osas) kambris, kus ta paikneb. Tartu Halduskohus võttis
  14. märtsi
  15. a määrusega menetlusse kaebuse nõuetes Tartu Vangla kohustamiseks mõõta kaebaja kambris radiatsiooni taset ja Tartu Vangla
  16. jaanuari
  17. a vaideotsuse nr 1-11/6812 tühistamiseks.
  18. Tartu Vangla vastustajana esitas
  19. aprillil 2021 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes jätta selle rahuldamata.
  20. Kohus jättis
  21. aprilli
  22. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse asja läbivaatamiseks kohtuistungil ning määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohus andis sama määrusega menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja edastas
  23. mail 2021 ja
  24. mail 2021 kohtule täiendavad menetlusdokumendid, sh kaebaja tervisekaardi väljavõtte ja selgitused kaebaja asumise kohta erinevates kambrites. Kohus andis
  25. mail 2021 kaebajale täiendava tähtaja vastustaja esitatud tõenditele ja seisukohtadele vastamiseks. Kaebaja esitas
  26. mail 2021 vastuväited, milles muuhulgas märgib, et vangla esitatud tervisekaardi väljavõte sisaldab rohkelt vigu ning et arvestades etteheidete rohkust vanglale ja selle meditsiiniosakonnale oleks otstarbekas korraldada kohtuistung. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  27. Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt. 2

(8)3-21-323 6.
  1. Põhiseaduse (PS) kohaselt on igaühel õigus elu ja tervise kaitsele. Vangla peab tagama, et vanglas viibides ei oleks kaebaja elu ja tervis ohtu seatud. Selleks on vaja teada ka radioaktiivse kiirguse taset vanglas. On üldteada, et radioaktiivne kiirgus on ohuks inimese tervisele ja elule. Vangistusseaduse (VangS) kohaselt peab vangla tagama vanglas julgeoleku, mis hõlmab ka kaitstust radioaktiivsest kiirgusest tingitud ohtude eest. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. See ei ole aga kindlustatud, kui pole teada radioaktiivse kiirguse tase seal, kus inimest vangistuses hoitakse. 6.
  2. Keskkonnaameti 15 automaatset kiirgusseirejaama mõõdavad õhu gammakiirguse taset seal, kus need jaamad paiknevad, mitte aga kambris, kus kaebaja asub. Kaebaja radioaktiivsete kiirguste eest kaitsmiseks on vaja teada radioaktiivsete kiirguste taset kambris. Kaebaja palub kohustada vanglat seda mõõtma. 6.
  3. Kaebaja tervis on viimasel ajal halvenenud. Tekkinud on pidevad peavalud, kõrgenenud vererõhk, sagedased verejooksud ninast, keskendumisraskused, stress, jõuetus, pidev väsimus ja krambid. Selle üheks põhjuseks võib olla radiatsiooni tase kambris (või ka mujal vanglas). Kui kaebaja pea ei valuta, siis vangla tegevuse peale mõeldes hakkab see valutama, tekib suur stress ja pinge ning sageli hakkab ka ninast verd jooksma (vererõhuprobleemide tõttu). Arstide poolt välja kirjutatud ravimid ei suuda kaebaja tervist kaitsta. Suurte peavalude tõttu on kaebaja käinud aju-uuringutel ja sinna on saadetud ka tema kambrikaaslane, kellel on samuti hakanud tervis halvenema. 6.
  4. Täiendavates
  5. mai
  6. a seisukohtades toob kaebaja välja, et kohtule esitatud tervisekaardi väljavõttes on rohkel vigu ning ekslikult on kajastatud kohtunõude vastuses tema erinevates kambrites paiknemine. Kaebaja märgib ka, et tema terviseprobleemid tekkisid paigutamisel kambrisse nr 463 ning pärast paigutamist teise kambrisse on peavalud hakanud veidi vähenema.
  7. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 7.
  8. Kaebusest järeldub, et kaebaja eesmärgiks on kaitsta enda tervist, ning selleks tuleks vanglal mõõta tema kambris radiatsioonitaset. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusorganilt toimingu sooritamist kui haldusorgan on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Radiatsioonitaseme mõõtmine ei kuulu vangla pädevusse. Vanglal puuduvad selleks vajalikud seadmed. Seega taotleb kaebaja vanglalt toimingu sooritamist, mille teostamine pole vanglal võimalik. Riigikohus on oma
  9. detsembri
  10. a otsuse nr 3-3-1-5-09 p-s 44 märkinud, et kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis tulenevalt RVastS § 6 lg-st 1 ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata. 7.
  11. Eestis reguleerib kiirguskaitset kiirgusseadus (KiS). Kiirgustegevus võib toimuda vaid kiirgustegevusloa alusel, mida väljastab KiS § 69 kohaselt Keskkonnaamet. Kiirgusohutustegevust korraldab oma pädevuse piires Keskkonnaministeerium Keskkonnaameti kaudu, kaasates selleks teisi asjaomaseid asutusi ning võttes muu hulgas arvesse valdkonnapõhiseid käitamiskogemusi, otsustusprotsessi tulemusi, asjaomase tehnoloogia arengut ja teadusuuringuid (KiS § 25). Riiklikku järelevalvet kiirgusohutuse üle teostab Keskkonnaamet. 3
(8)3-21-323 Vastustajale pole üheselt selge põhjuslik seos kaebaja nõude (mõõta kambris radiatsiooni taset) ja kaitstava õiguse (tervise kaitse) vahel. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja. Arst on kohustatud pidevalt järgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama neid ravile asjakohase eriarsti juurde. Samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Juhul kui kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise käigus ilmneb, et tema tervist kahjustab mõni füüsiline tegur ja seda kinnitab meditsiinilise uuringu tulemus, on arstil kohustus sellest vangla juhtkonda vajalike meetmete tarvitusele võtmiseks teavitada. Sellist vajadust pole tekkinud. 7.
  1. Kaebaja ei ole väitnud, et talle vanglas vajalikku ravi ei osutata. Meditsiiniosakonna vanemõe kinnitusel on kaebaja käinud
  2. veebruaril 2021 neuroloogi vastuvõtul, kus ta kurtis peavalu. Tema enda sõnade kohaselt on need peavalud
  3. aasta suvest. Xle on tehtud ka kompuuteruuring peast, mis oli patoloogilise leiuta. Neuroloogile on ta avaldanud, et seostab peavalusid muudetud vererõhuraviga. Neuroloogi poolt on määratud vajadusel kasutamiseks Ketoprofeni ravi valuvaigistina.
  4. aprillil 2021 käis kaebaja psühhiaatri vastuvõtul, kus avaldas, et tema meeleolu on muutlik ja ärev. Määratud on ravi ja planeeritud edasised kohtumised.
  5. aprillil 2021 viibis kaebaja plaaniliselt perearsti vastuvõtul. Tema elulised näitajad olid normis. Pigem jäi arstile mulje, et kinnipeetava probleemid on sotsiaalsed (mure isoleerituse pärast jne). Seega füüsilise tervise poolest on kaebaja seisund normipärane. Pigem on kaebused seotud vaimse tervisega. Enda sõnade kohaselt kardab kaebaja pigem peatselt lähenevat vabanemisvõimalust. KOHTU SEISUKOHT
  6. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks Tartu Vanglat mõõtma tema kambris radiatsiooni taset, sest see võib olla avaldanud mõju kaebaja tervisele ja seadnud ohtu tema elu. Lisaks palub kaebaja tühistada samasisulist taotlust sisaldava vaide osas tehtud Tartu Vangla
  7. jaanuari
  8. a vaideotsuse nr 1-11/681-
  10. RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusorganilt toimingu sooritamist kui haldusorgan on kohustatud toimingut sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohus märgib, et vanglas kinni peetaval isikul on vaieldamatult õigus sellele, et kinnipidamistingimused ei ohustaks tema elu ja tervist. Kui selline oht peaks ilmnema, on vanglal kohustus see tuvastada ja ohuolukord likvideerida. Kohtupraktikas on kinnitust leidnud lähenemine, et võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse (nt Riigikohtu
  11. detsembri
  12. a otsus asjas nr 3-3-1-70-07, p 13). Kohus leiab, et käesoleval juhul sellist kaebaja ohustavat olukorda ilmnenud ei ole.
  13. VangS § 45 lg-s 1 on kehtestatud nõuded kinnipeetava elukambrile. Selle sätte kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kohus leiab, et kehtiva õiguse normid ei pane kinnipidamisasutusele kohustust jälgida ja mõõta selle erinevates ruumides või territooriumil kiirgustaset. Ka kaebaja ei ole kaebuses viidanud ühelegi õigusaktile, mis kohustaks vanglat pidevalt jälgima ja mõõtma kambrites radioaktiivse kiirguse ehk radiatsiooni taset. 4
(8)3-21-323 Kiirguse mõõtmise pädevus kinnipidamisasutusel endal puudub ja lisaks oleks selleks vaja vastavaid kontrollitud (taadeldud) mõõtmisvahendeid. KiS § 25 kohaselt korraldab kiirgusohutustegevust oma pädevuse piires Keskkonnaministeerium Keskkonnaameti kaudu ning kiirgustaseme mõõtmine on Keskkonnaameti põhitegevusega seotud tasuline teenus (KiS § 31 ja seal viidatud ministri määrus). Keskkonnaamet teostab ka kiirgusohutuse riiklikku järelevalvet (KiS § 112 lg 1).
  1. Kaebaja viitab kaebuses põhiseadusest tulenevale igaühe õigusele elule ja tervise kaitsele (PS §-d 16 ja 28) ning on arvamusel, et tema tervisemurede (peavalud, kõrgenenud vererõhk, sagedased verejooksud ninast, keskendumisraskused, stress, jõuetus, pidev väsimus ja krambid) põhjuseks võib olla radioaktiivne kiirgus kambris (või mujal vanglas).
  2. Vastavalt VangS § 41 lg-le 1 tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vangla peab ka tagama, et kinnipeetavale osutatakse vangistuse ajal talle vajalikke tervishoiuteenuseid. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Kohus leiab, et kinnipeetava elu ja tervise kaitse aspektist lähtudes tuleks vanglal Keskkonnaameti vahendusel korraldada kiirgustaseme mõõtmist olukorras, kus on põhjust arvata, et kiirgustase on vangla asukohas tõusnud või on kahtlus, et kinnipeetava terviseseisundi halvenemise põhjuseks võiks tõepoolest olla kiirgustaseme tõus. Praegusel juhul selliseks arvamuseks siiski alust pole olnud.
  3. Eestis teostab KiS § 100 lg 1 alusel riiklikku kiirgusseiret Keskkonnaamet ning täpsemalt ameti kliima- ja kiirgusosakond. Osakonna ülesandeks on tagada inimese ja keskkonna ohutus ioniseeriva kiirguse võimaliku kahjuliku toime eest. Selleks viiakse kiirgusseiret läbi järjepidevalt. Keskkonnaameti veebilehel1 on selgitatud, et kiirgusseire eesmärgiks on informatsiooni kogumine keskkonna eri sfääride radioaktiivsuse tasemete kohta, eesmärgiga kaitsta inimest ja looduskeskkonda liigse ioniseeriva kiirguse kahjuliku mõju eest. Selleks kogutakse ja analüüsitakse regulaarselt erinevaid keskkonnaproove, et avastada eelkõige inimtegevusest põhjustatud radionukliidide sisalduse tõusu. Kiirgusseires jälgitakse keskkonna radioaktiivsuse taseme muutusi ajas, hinnatakse seiretulemuste vastavust regulatsioonide nõuetele ja inimeste poolt saadavaid kiirgusdoose. Vajadusel võetakse tarvitusele meetmed kiirgusdooside vähendamiseks. Lisaks nähtub viidatud veebilehelt, et reaalajas mõõdavad õhu gammakiirguse taset 15 automaatset seirejaama, mis on osa kiirgusohust varase hoiatamise süsteemist, mille ülesandeks on avastada võimaliku piiriülese radioaktiivse saaste kandumine Eestisse. Pidevalt töötavad seirejaamad reageerivad operatiivselt õhu radioaktiivsuse tõusule. Saadav informatsioon on aluseks elanikkonna teavitamisele kiirgusohust ja kiireloomuliste meetmete rakendamisele. Lisaks jälgitakse õhukandeliste osakeste radioaktiivsust kolmes seirejaamas. 1 Vt https://www.keskkonnaamet.ee/et/eesmargid-tegevused/kiirgus/kiirgusseire 5
(8)3-21-323 Eestis ei ole töötavaid tuumarajatisi ega selliseid kiirgustegevusi, mille tagajärjel satuks keskkonda olulises koguses radioaktiivseid aineid. Ohuallikaks on seega eelkõige väljastpoolt riigipiiri tulenev saaste.2 Seda jälgitakse 15 automaatse seirejaamaga, mille asukohad on valitud selliselt, et nendega oleks kaetud Eesti piirialad ning need asuksid suurlinnade lähistel. 3 Seega ei ole seirejaama n-ö tööpiirkonnaks vaid jaama asukoha lähiümbrus, vaid see hõlmab suurema ala. Tartu linnale (sh Tartu Vanglale) kõige lähemal olev seirejaam asub Tõraveres (vähem kui 30 km kaugusel linnast). Kohus märgib, et kiirgusohust varajase hoiatamise süsteemi toimimise tagamine on Keskkonnaameti ülesanne ning alarmitaset ületava kiirgustaseme puhul edastavad jaamad automaatselt teate kiirgusosakonna 24/7 valvemeeskonnale, kes analüüsivad saadud informatsiooni ja vajadusel teavitavad teisi asjakohaseid asutusi ning elanikkonda. Keskkonnaameti veebilehelt on jälgitav ka õhu gammakiirguse doosikiirus reaalajas ning Eestis jääb see tase keskmiselt kõige madalama väärtuse juurde (0-100 nSv/h).4
  1. Arvestades seda, et kohtule teadaolevalt ei ole Keskkonnaamet teavitanud lähiminevikus ega ka praeguse otsuse tegemise ajal elanikkonda õhu radioaktiivse taseme ohtlikust tõusust ning sellist tõusu ei nähtu ka reaalajas kiirgustaset näitavast kaardirakendusest, puudub alus kohustamaks vastustajat korraldama kiirgustaseme mõõtmist vanglas. Kuna kiirgustaseme sellist tõusu, mis võiks kaasa tuua mõju inimeste terviseseisundile, ei ole Eestis teadaolevalt tuvastatud, siis ei saa kaebaja väidetud tervisemured olla seotud keskkonna kiirgustasemega.
  2. Tartu Vangla on valminud
  3. aastal ning kohtul pole alust kahelda, et hoone ehitamisel ja selle kasutuselevõtu lubamisel on kontrollitud ja järgitud ehitamiseks ja viimistluseks kasutatud materjalide ohutust inimeste tervisele. Kohtule teadaolevalt ei ole Tartu Vangla tegutsemise ajal ilmnenud ka probleeme tervist ohustava radiatsioonitaseme tõttu. Väheusutav on ka kaebaja poolt määruskaebuses ringkonnakohtule esitatud väide, et pahatahtlikud inimesed, sh isikud, kes pole Eesti riigi ja vanglateenistuse suhtes hästi meelestatud, võisid vanglasse tuua radioaktiivseid aineid (tl 22p).
  4. Keskkonnaameti veebilehel on välja toodud teave, et kiiritusdoosi saamise tunnusteks on naha punetus, iiveldus, oksendamine. Väikesed doosid ei pruugi kohe kahjustusi tekitada, kuid need suurendavad kasvajate ja pärilike haiguste tekkimise tõenäosust.5 Kaebaja tervisekaardile (tl45-48p) tehtud sissekanded ei viita sellele, et kaebaja terviseprobleemide põhjuseks võiks olla radiatsioonitaseme tõus ning sellisele järeldusele ei ole tervisekaardilt nähtuvalt jõudnud ka tervishoiutöötajad. Tervisekaardi kannetest ei nähtu, et kaebaja oleks ise seostanud oma terviseprobleeme radiatsioonitaseme tõusuga. Kaebaja tervisekaardilt selgub küll, et tal on
  5. a ja
  6. a esinenud korduvat oksendamist, kuid seda on seostatud pidevate peavaluhoogudega. Muuhulgas ilmneb ka avalikult kättesaadavast teabest, et tugevate peavaludega võib kaasneda oksendamine.6 Kaebajal on ka
  7. jaanuaril 2021 diagnoositud hüpertooniatõbi ehk kõrgvererõhutõbi. Ninaverejookse on ka kaebaja ise kaebuses seostanud kõrge vererõhuga, mille põhjusena ei näe ta aga üksnes väidetavalt kõrget Riikliku keskkonnaseire programmi kiirgusseire allprogramm, Tallinn 2019, lk
  8. Kättesaadav: https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/seire 3 Samas, lk
  9. 4 Vt https://www.keskkonnaamet.ee/et/eesmargid-tegevused/kriisireguleerimine/varajane-hoiatamine 5 Vt https://www.keskkonnaamet.ee/et/ioniseerivast-kiirgusest 6 Vt https://peavalu.ee/peavalu-tuubid/ 2 6
(8)3-21-323 radiatsioonitaset, vaid ka üldisemat muretsemist ja rahulolematust Tartu Vangla tegevusega. märgib kaebaja kaebuses vitamiinipuudust ja võimatust osta piisavas koguses paberit (vt ka
  1. märtsi
  2. a määrus käesolevas asjas, p-d 8 ja 12). Kaebaja vaevusi (peavalud, kõrge vererõhk, ninaverejooksud, keskendumisraskused, stress, jõuetus, pidev väsimus, krambid) ei saa eeltoodud teavet arvestades üheselt seostada võimaliku kiirgustasemega. Arvestades ka, et keskkonnas ei ole registreeritud kiirgustaseme ohtlikku tõusu, ei ole tõsiselt võetav kaebaja väide, et tema terviseprobleemid võiks olla tingitud radiatsioonitaseme tõusust.
  3. Kaebaja märgib
  4. mai
  5. a vastuväidetes (tl 52-53), et kohtule esitatud tervisekaardi väljavõttes on rohkelt vigu. Täpsemalt kaebaja vigu või ebatäpsusi ei nimeta, kuid leiab, et nende rohkus tingiks asja läbivaatamise kohtuistungil. Kohus ei pea vajalikuks ega võimalikuks täpsemalt analüüsida kaebaja väidet tervisekaardi kannetega seonduvalt. Esmalt märgib kohus, et vaidlus tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise üle, kui kaebaja soovib tema tervisekaardi kandeid vaidlustada, kuuluks tervishoiuteenuste osutamise seaduse § 42 lg-st 2 ja võlaõigusseaduse §-st 769 tulenevalt maakohtu pädevusse (Riigikohtu erikogu
  6. novembri
  7. a määrus asjas nr 3-3-4-1-08). Kaebaja tervisekaardi kui käesoleva haldusasja tõendi usaldusväärsuse osas leiab kohus aga, et praegune vaidlus ei puuduta detailselt kaebajale pandud diagnoose ja saadud ravi. Kui ka kaebaja ei nõustu üksikute kannete sisuga, saab kohus praeguses asjas teha järelduse, et kaebaja tervis on olnud meditsiinitöötajate pideva järelevalve all ning talle on määratud ravi ja uuringuid, mille tulemusena pole tekkinud kahtlust, et kaebaja probleemid võiksid tuleneda kiirgustasemest. Vastuseks kaebaja
  8. mai
  9. a avalduses esitatud väitele vangla esitatud teabe ebatäpsusest erinevates kambrites viibimise kuupäevade kohta märgib kohus järgmist. Vastustaja
  10. mai
  11. a vastuse kohaselt viibis kaebaja 07.04.2020- 27.08.2020 S8 eluosakonna kambris nr 471, 27.08.2020- 04.05.2021 S8 eluosakonna kambris nr 463 ning alates 04.05.2021 S8 eluosakonna kambris nr
  12. Kaebaja väitel viibis ta kambris nr 471 juba alates
  13. augustist 2015 (umbes viis aastat) ning et kambris nr 467 ei viibinud ta enam vangla poolt info esitamise ajal, vaid kuni
  14. maini 2021 ja sealt edasi alates
  15. maist 2021 kambris
  16. Kohus märgib, et
  17. mail 2021 kohtule esitatud teave on tõenäoliselt veidi varem ette valmistatud ega kajasta kaebaja liikumist
  18. mai
  19. a seisuga. See detail ei mõjuta kuidagi praeguse vaidluse lahendust. Samuti ei pea kohus määravaks väidet, et kaebaja väitel asus ta kambris nr 471 juba alates
  20. aastast. Asjas ei ole ilmnenud kaebaja terviseseisundit, mis tinginuks kahtluse vajaduses radiatsioonitaset mõõta.
  21. Eelnevat arvestades on kohus arvamusel, et vastustajal puudub kehtivast õigusest tulenev kohustus mõõta vanglas kiirgustaset. Kohtule pole teada ka mingeid selliseid asjaolusid, mis oleks tekitanud vastustaja jaoks kahtluse norme ületavas kiirgustasemes ning loonud kohustuse selle kahtluse kummutamiseks ning kinnipeetavate tervise kaitseks tellida näiteks kiirgustaseme mõõtmisi Keskkonnaametilt. Lisaks seadusest tuleneva kohustuse puudumisele, ei esine kohtu hinnangul ka vastustaja tegevuses õigusvastasust. Seega pole täidetud kohustamisnõude rahuldamise eeldused RVastS § 6 lg 1 tähenduses ning puudub alus vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks mõõta kaebaja kambris radiatsioonitaset.
  22. Kohus jätab kaebuse Tartu Vangla kohustamise nõudes rahuldamata. Kuna kaebusest ei nähtu, et Tartu Vangla
  23. jaanuari
  24. a vaideotsus nr 1-11/681-2 rikuks kaebaja õigusi eraldiseisvalt vaide esemest, puudub kaebajal selle eraldiseisvaks vaidlustamiseks tulenevalt 7
(8)3-21-323

§ 45

lõikest 4 kaebeõigus ning kohus jätab ka vaideotsuse tühistamise nõude rahuldamata. MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

  1. Kaebaja on
  2. mai
  3. a avalduses avaldanud veelkord arvamust, et asja oleks otstarbekas läbi vaadata kohtuistungil. Kohus mõistab seda kohtuistungi taotlusena. Kohus määras
  4. aprilli
  5. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning põhjendas, miks ei ole asja läbivaatamine kohtuistungil praeguses asjas vajalik. Ka kaebaja
  6. mai
  7. a avalduses esitatud väited ei veena kohut kohtuistungi vajalikkuses. Kohus on eelpool (otsuse põhjenduste p 17) selgitanud, et praeguse vaidluse sisu ei eelda tervisekaardi kannete üksikasjalikku analüüsi. Samuti ei tingi seda kaebaja väited ebatäpsuste kohta tema erinevate kambrites viibimise aja kohta. Kohus ei rahulda taotlust asja läbivaatamiseks kohtuistungil ning peab võimalikuks teha asjas kohtuotsus
  8. aprilli
  9. a kohtumääruses teatatud ajal.
  10. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. See kulu jääb kaebaja enda kanda. Muude menetluskulude kandmist menetlusosaliste poolt asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (

§ 109lg 1 ls 4).

22. Kohus peab vajalikuks kuulutada haldusasja menetluse kinniseks dokumentide ja tõendite osas, mis sisaldavat teavet kaebaja terviseseisundi, talle pandud diagnooside ja määratud ravi kohta (vastustaja vastus kaebusele, tl 31-31p; kaebaja tervisekaardi väljavõte, tl 45-48p).

§ 77

lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks ning kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja osaliselt kinniseks kuulutamine on praegusel juhul vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning puudub ülekaalukas huvi asja avaliku arutelu vastu.

§ 89

lg-st 2 tulenevalt ei või menetlusväline isik tutvuda haldusasja toimikuga kinniseks kuulutatud osas. 23. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus vastavalt kaebaja taotlusele tema nime otsuses tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.