Obsah (7)

§ 108§ 253§ 254§ 248§ 177§ 175§ 77

3-20-1188 TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-1188 Määruse kuupäev 15. oktoober 2020 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi M. M taotlus kohtulahendi täitmata jätmise eest raha

) § 109 lg 2 alusel esitab kohus menetluskulude jaotuse ja mõistab menetluskulud välja muuhulgas menetlust lõpetavas määruses.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Hinnanguliselt rahuldas halduskohus taotluse ligikaudu 1/5 ulatuses, seega jäävad menetluskulud 1/5 osas Viru Vangla ning 4/5 osas kinnipeetava kanda. Halduskohus mõistis kinnipeetava kasuks Viru Vanglalt välja menetluskulud 3 eurot.

1. M. Mitt esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu
2. märtsi
3. a määruse peale, paludes võimaldada talle vastuvõttu Viru Vanglast sõltumatu psühhiaatri juures; võimaldada tal kasutada velotrenažööri üldkasutatavas ruumis 30 minutit päevas; mõista menetluskulud täies ulatuses Viru Vanglalt välja.
4. Viru Vangla vastuses määruskaebusele leitakse, et kinnipeetava määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
5. Tartu Ringkonnakohtu
6. mai 2019 määrusega 3-19-400: RESOLUTSIOON
7. Rahuldada Viru Vangla määruskaebus täielikult ning M. M määruskaebus osaliselt.
8. Tühistada Tartu Halduskohtu
9. märtsi
10. a määrus. Rahuldada M. M esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt.
11. Kohustada Viru Vanglat võimaldama M. M l kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. 3 3-20-1188
12. Ülejäänud esialgse õiguskaitse taotlused jätta rahuldamata.
13. Mõista Viru Vanglalt M. M kasuks välja riigilõiv 3 eurot ning kohustada see kandma Riina Miti arvelduskontole.
14. Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla poolt määruskaebemenetluses esitatud tõend.
15. Jätta rahuldamata M. M taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.
16. Asendada käesolevas määruses selle avaldamisel M. M nimi initsiaalidega. 17.M. M esitas Tartu Halduskohtule taotluse Viru Vanglale rahatrahvi summas 32 000 €, kuna vangla ei täida jõustunud kohtulahendit. Taotleja selgitab, et asjas 3-19-400 kohustas Tartu Ringkonnakohus 6.mai 2019 määruse p-ga 3: Kohustada Viru Vanglat võimaldama M. M l kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
17. Haldusasjas nr 3-20-726 Viru Vangla kinnipeetav M. M esitas
18. aprillil 2020 Tartu Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla kohustamiseks võimaldama velotrenažööri kasutamist 30 minutit päevas. M. M selgitas taotluses, et vaatamata arsti ettekirjutusele ei ole ta alates
19. märtsist 2020 saanud velotrenažööri kasutada. Taotleja tervis on halvenenud, sest lisaks velotrenažöörile ei võimaldata ka jalutamist värskes õhus. Esineb oht, et kui M. M ei saa velotrenažööri kasutada, halveneb tema tervis veelgi.
20. Tartu Halduskohus jättis
21. mai
22. a määrusega M. M esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja tühistas Tartu Ringkonnakohtu
23. mai
24. a määruse resolutsiooni p-ga 3 haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse (resolutsiooni p 3). Halduskohus leidis, et taotlejal ei esine esialgse õiguskaitse vajadust. M. M ei ole ära näidanud, et velotrenažööri kasutamiseta tekiksid talle pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Taotleja tugineb vananenud andmetele. Vangla arsti
25. aprilli
26. a sissekandest nähtub, et taotlejal puudub vajadus tavapärasest vanglarežiimist erinevate vangla poolt pakutavate võimaluste kasutamiseks, s.h ei vaja taotleja velotrenažööri kasutamist. Taotleja tervisekaardi sissekannetest perioodil
27. märts 2020 kuni
28. aprill 2020 ei saa järeldada, et taotleja tervis oleks vaatlusalusel perioodil märgatavalt halvenenud. Olukorras, kus taotleja keeldub koostööst tema tervisliku seisundi hindamiseks pädevate eriarstidega, ei saa eeldada, et tema tervislik seisund vajab täpselt sama abivahendit, mida poolteist aastat varem. Samuti on taotlejal alates
29. aprillist 2020 taas võimalik tervise turgutamiseks värskes õhus jalutada ja seega on ära langenud põhjus, mis taotleja tervisele väidetavalt halvasti võiks mõjuda. Viru Vangla esitas halduskohtule taotluse haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks. Nimetatud haldusasjas kohustas Tartu Ringkonnakohus
30. mai
31. a määruse resolutsiooni p-ga 3 Viru Vanglat võimaldama taotlejal kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Asjaga seotud vaidemenetluses taotles M. M Viru Vangla
32. jaanuari
33. a käskkirja nr 6-4/212-4 ja
34. veebruari
35. a käskkirja nr 6-3/85-1 kehtetuks tunnistamist. Kuna vaidemenetlused käisid esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal seoses eelnimetatud käskkirjadega, tuleb Tartu Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 3 mõista selliselt, et esialgne õiguskaitse kehtib, kuni kõnealuste käskkirjade kehtetuks tunnistamise nõude osas on vaide- või kohtumenetluses tehtud lõplik lahend. Praegu on haldusasjas nr 3-19-822 pooleli kohtumenetlus Viru Vangla
36. veebruari
37. a käskkirja nr 6-3/85-1 tühistamise nõudes. Seega kehtib Tartu Ringkonnakohtu
38. mai
39. a määruse resolutsiooni p-ga 3 kohaldatud esialgne õiguskaitse. 4 3-20-1188 Kuna kohus tegi kindlaks, et asjaolude muutumise tõttu puudub taotlejal velotrenažööri kasutamiseks esialgse õiguskaitse vajadus, tühistab halduskohus

§ 253lg 1 ja lg 3 teise lause alusel Tartu Ringkonnakohtu 6.

mai

1. a määruse resolutsiooni p-ga 3 kohaldatud esialgse õiguskaitse. M. M esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu
2. mai
3. a määruse tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Määruskaebuses leitakse, et halduskohus jättis sisuliselt esialgse õiguskaitse taotluse menetlemata ja asus kaitsma vangla huve, arvestamata taotleja põhiväiteid. Taotleja väitel ei ole velotrenažööri kasutamise ajal intsidente aset leidnud.
4. veebruaril 2020 keeldus taotleja väljaviimisest kuna viimatiselt väljaviimiselt naastes alandati teda alasti läbiotsimisega naisametnike juuresolekul. Pealegi ei öelnud keegi taotlejale, kuhu ja miks teda soovitakse viia. Samuti ei ole taotleja oma karguga kedagi ega midagi löönud. Üksusejuhi korraldusel võeti taotlejalt ära kark, võimlemismatt, lisamadrats ja madrats kartseris kell 14.00-16.00 juba
5. aprillil 2020 ehk kaks päeva enne vangla arsti vastuvõttu. See kinnitab, et üksuse juht teadis arsti otsust juba kaks päeva varem ja tegelikku terviseseisundit keegi ei hinnanud. Tänaseks on taotleja tervis märgatavalt halvenenud. Alates
6. märtsist 2020 sai taotleja jalutama kahel korral.
7. aprillil 2020 liikus taotleja valude tõttu treppidel neljakäpukil ja tagasi tulles roomas kambrini kuigi varem liikus püsti seistes. Jalutusboksis lamas valude tõttu selili, kuna ei suuda istuda ega ilma karguta kõndida. Taotleja on korduvalt kukkunud ja vigastused on meedikute poolt fikseeritud. M. M taotleb, et kohus nõuaks välja tervisekaardi ja info jalutamiste kohta perioodi
8. aprill 2020 kuni
9. mai 2020 osas. Taotleja liigub kambris neljakäpukil ja nii teda jalutama ei viida. Velotrenažöör on ainus asi, kus taotleja saab fikseeritud asendis liikuda, kartmata kukkuda. Velotrenažöörita on taotleja varsti liikumisvõimetu. Ilma karguta M. M liikuda ei saa ja alates
10. aprillist 2020 kui kark ära võeti, on ta põhimõtteliselt olnud koguaeg pikali. Viru Vangla leidis vastuses määruskaebusele, et määruskaebus on põhjendamatu ja halduskohtu määrus seaduslik. Viru Vangla palub asja materjalide juurde võtta vanglaametnike ettekanded, kus ametnikud lükkavad ümber taotleja väited nagu oleks tal objektiivne liikumistakistus, mis omakorda kinnitab arsti
11. aprilli
12. a otsust, et M. M ei vaja käesoleval ajal abivahendeid, s.h velotrenažööri kasutamisvõimalust. Seda, et taotleja ei saanud alates
13. märtsist 2020 velotrenažööri kasutada, tingis Sars-CoV-2 viiruse levikust tingitud eriolukord ja vangla saatmiste minimeerimine, et vältida ohtlikuks nakkushaiguseks tunnistatud viiruse levikut. Tegemist oli paratamatu ebamugavusega, mille puhul oli avalik huvi olulisem M. M erahuvist. Halduskohus lõpetas õiguspäraselt teise kohtu poolt kohaldatud esialgse õiguskaitse. Käesolevas asjas hinnati taotleja abivahendite vajadust tervikuna ja leiti, et see on ajas objektiivselt muutunud. Taotleja viidatud intsidendi kohta selgitab vangla, et M. M ei otsitud läbi naissoost ametnike poolt ega juuresolekul. Taotleja enese vastuhakk järelevalvetoimingutele ning kardinaga eraldatud läbiotsimisalal mitteviibimine tingis selle, et ta viibis ruumi osas, kuhu oli juurdepääs ka teistel peale meessoost läbiotsijate. Seega on sisutühjad M. M väited, et ta ei soovinud vanglavälise tervishoiutöötaja vastuvõtule minna hilisemate läbiotsimistoimingute pärast.
14. Tartu Ringkonnakohtu 11.juuni 2020 määrusega haldusasjas 3-20-726: RESOLUTSIOON
15. Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla esitatud vanglaametnike neli ettekannet ja üks selgitus. 5 3-20-1188
16. Jätta rahuldamata M. M taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.
17. Jätta M. M määruskaebus rahuldamata.
18. Tühistada Tartu Halduskohtu
19. mai
20. a määruse resolutsiooni p 3 ning saata Viru Vangla
21. aprilli 2020 taotlus uueks arutamiseks halduskohtule. 21.Taotleja M. M leiab, et tal on endiselt kehtiv õiguskaitse velotrenažööri kasutamiseks, siis vangla keeldub selle kasutada andmisest. Seetõttu tuleb vanglale määrata rahatrahv 32 000 €.
22. Viru Vangla esitas 07.09.2020 kohtule seisukoha trahvi määramise taotluse osas. Kohtu seisukoht
23. M. M esitas kohtule taotluse Viru Vanglale rahatrahvi määramiseks. Taotleja leiab, et tal on endiselt kehtiv õiguskaitse velotrenažööri kasutamiseks, siis vangla keeldub selle kasutada andmisest. Seetõttu tuleb vanglale määrata rahatrahv 32 000 €. 24.

§ 254

lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmise eest halduskohus isikut trahvida käesoleva seadustiku §-s 248 sätestatud korras.

§ 248

lg 1 sätestab, et kohtulahendi või kohtu kinnitatud kompromissi täitmata jätmise eest määrab kohus süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 000 eurot. Ringkonnakohtu või Riigikohtu otsuse täitmata jätmise eest määrab rahatrahvi halduskohus (

§ 248lg 3).

Viidatud sättest tulenevalt eeldab menetlusosalisele trahvi määramine seda, et menetlusosaline on kohtulahendi täitmata jätmise eest süüdi.

§ 177

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kohus saab määrata kohtulahendi täitmata jätmise eest trahvi üksnes siis, kui selles süüdiolev menetlusosaline on jätnud täitmata kohtuotsuse resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse (vt Riigikohtu 28.03.2006 määrus nr 3-3-1-27-06, p 12; 29.05.2014 määrus nr 3-3-1-11-14, p 9).

1. Viru Vangla on 7.09.2020 vastuses kohtule seisukohal, et taotlus on põhjendamatu ja palub selle rahuldamata jätta. Kohtupraktikas on leitud, et sunnivahend täidab eelkõige kohustuse täitmisele stimuleerivat funktsiooni. Kõnealusel juhul puudub vajadus suunata vanglat kohtustus täitma. Kaebaja tunnistab oma 21.06.2020 dateeritud menetlusdokumendis, et vangla võimaldaks tal velotrenažööri kasutada. Vangla selgitab, et kaebaja etteheited abivahendite võimaldamise kohta on ümber lükatud mh 10.08.2020 kohtuasjas 3-20-1444 tehtud määrusega. Viidatud kohtuasjas on esitatud ka meditsiinitõendid selle kohta, et kaebaja ei vaja arsti hinnangul meditsiinilisi abivahendeid. Vangla on seisukohal, et halduskohtumenetluses tehtava esialgse õiguskaitse (EÕK) määrusega ei saa muuta tervishoiutöötaja erialast otsustust. Viru Vangla on esitanud õigusselguse huvides taotluse, et tühistada kohtuasjas 3-19-400 tehtud EÕK määrus. Antud taotlust arutati kohtuasjas 3-20-726 ning hetkel on see Tartu Halduskohtu menetluses kohtuasjas 3-19-822.Vanglale teadaolevalt andis kohus kaebajale tähtaja taotlusele vastamiseks, vanglale ei ole vastust käesolevaks hetkeks nähtavaks tehtud. Vangla lähtub vastuse andmisel, et tervishoiutöötaja ei ole enam kaebajale ette näinud tervishoiuteenusena velotrenažööri kasutamist. Seega puudub tänaseks sisuline faktiline (kaebaja tervisest tulenev) alus, et sundida vanglat tagama M. M velotrenažöör. Vangla edastab kohtule küsitud kaebaja Tervise Infosüsteemi (Digiloo) väljavõtted. Viidatud töövõime hindamise otsus nr 19/027474 ei olnud vanglameditsiiniosakonnale käesoleva vastuse dokumentide kogumise hetkeks kättesaadav. 6 3-20-1188
2. Haldusasjas 3-20-1444 27.08.2020 jõustunud lahendi kohaselt : „Tervisekaardist tulenevalt on taotleja viibinud 07.06.2020 dr Pronevitši vastuvõtul ning soovinud talle karkude väljastamist. Sellel vastuvõtul on tehtud tervisekaarti järgmine kanne: „Järsku ühel päeval ei osanud kõndida, enne seda kõndis normaalselt. Kurdab alaselja valule, ravi saab. Ei saa seisundi dünaamikat hinnata, kuna digilugu kinni pantud kinnipeetava poolt. Nõuab kargud, kuid arvan, et kinnipeetav manipulerib vangla personaliga“. Sama arst on teinud kaebaja tervisekaarti sissekande ka 25.07.2020 (haigusjuht nr A12790), millest nähtub, et arsti hinnangul ei vaja taotleja mingeid abivahendeid, k.a madrats, kepp, võimlemismatt, ning tervislikel põhjustel näidustust selleks ei ole. Kohus peab võimalikuks sellest arsti hinnangust lähtuda. Olukorras, kus taotlejal esinevale abivahendite kasutamise vajadusele on antud hilisem hinnang, ei ole esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel enam asjakohased varem sama vajaduse kohta antud hinnangud (sh
3. a-l neuroloogi antud hinnang). Arvestades eelnevalt kajastatud arsti seisukohta, ei ole millegagi tõendatud ega kohtule usutav esialgse õiguskaitse taotluses väidetu, et taotleja ei pääse tugikargu puudumisest tingituna jalutama, velotrenažööri kasutama, arsti ja psühhiaatri vastuvõtule ega pikaajalisele kokkusaamisele oma ema ja isaga. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtuvalt on taotleja viibinud arsti vastuvõtul vähemalt 07.06.2020 ja 25.07.2020 ning ta on saanud pidevalt nõuandeid ja ravimeid meditsiiniõdedelt. Seega ei ole kohtu hinnangul käesoleval ajal tõenäoline, et tugikargu puudumine põhjustaks taotlejale selliseid pöördumatuid tagajärgi, mis muudaksid tema õiguste kaitse hiljem võimalikult tehtava kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks. Eeltoodust tulenevalt ei esine taotlejal kohtu hinnangul esialgse õiguskaitse vajadust talle advokaadi poolt saadetud tugikargu esialgse õiguskaitse korras väljastamiseks ning tema taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus selgitab, et meditsiinilise abivahendi kasutamise ja väljastamise vajaduse hindamine kujutab endast tervishoiuteenuse osutamist (vt Riigikohtu erikogu 08.12.2016 määrus nr 3-2-4-1-16, p 8; 25.09.2017 määrus nr 3-17-1076, p 10). Seega, kui taotleja soovib vaidlustada talle tugikargu väljastamise vajaduse üle tehtud vangla otsustust, peab vaidluse lahendama maakohus (vt ka Riigikohtu erikogu 17.06.2020 määrus nr 2-20-896).“ Kirjeldatu alusel ja eelnevalt kajastatud materjalide pinnalt ei ole tuvastatav, et Vangla oleks süüliselt jätnud taotlejale andmata velotrenažööri kasutada andmise. Taotleja etteheited abivahendite võimaldamise kohta on ümber lükatud mh 10.08.2020 kohtuasjas nr 3-20-1444 tehtud jõustunud määrusega. Viidatud kohtuasjas on esitatud ka meditsiinitõendid selle kohta, et kaebaja ei vaja arsti hinnangul meditsiinilisi abivahendeid. Tervishoiutöötaja ei ole enam kaebajale ette näinud tervishoiuteenusena velotrenažööri kasutamist. Seega puudub tänaseks sisuline faktiline (kaebaja tervisest tulenev) alus, et sundida vanglat tagama M. M velotrenažöör. Eeltoodud põhjendustel jääb taotleja taotlus vanglale rahatrahvi määramiseks rahuldamata. 27.

§ 175

lg 3 alusel ning taotleja palvel asendab kohus määruse avaldamisel taotleja nime initsiaalidega. Määrus ei sisalda muid andmeid, mis võimaldaksid taotlejat identifitseerida. 28. Tuginedes

§ 77

lg-le 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus haldusasja menetluse taotleja terviseandmeid kajastavate tõendite osas (väljavõtted digiloost ja tervisekaardist) kinniseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Määrus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 07.01.2021 lahendis toodud muudatustega 23. märtsil 2021. 7