Obsah (4)

§ 69§ 25§ 31§ 112

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 22.12.2021, Tartu 3-21-323 M kaebus Tartu Vangla kohu

). Kiirgustegevus võib toimuda vaid kiirgustegevusloa alusel, mida väljastab

§ 69kohaselt Keskkonnaamet.

Kiirgusohutustegevust korraldab oma pädevuse piires Keskkonnaministeerium Keskkonnaameti kaudu, kaasates selleks teisi asjaomaseid asutusi ning võttes muu hulgas arvesse valdkonnapõhiseid käitamiskogemusi, otsustusprotsessi tulemusi, asjaomase 2 tehnoloogia arengut ja teadusuuringuid (

§ 25). Riiklikku järelevalvet kiirgusohutuse üle teostab Keskkonnaamet.

5.

1. Vastustajale pole üheselt selge põhjuslik seos kaebaja nõude (mõõta kambris radiatsiooni taset) ja kaitstava õiguse (tervise kaitse) vahel. Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja. Arst on kohustatud pidevalt järgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama neid ravile asjakohase eriarsti juurde. Juhul kui kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise käigus ilmneb, et tema tervist kahjustab mõni füüsiline tegur ja seda kinnitab meditsiinilise uuringu tulemus, on arstil kohustus sellest vangla juhtkonda vajalike meetmete tarvitusele võtmiseks teavitada. Sellist vajadust ei ole tekkinud. 5.
2. Kaebaja ei ole väitnud, et talle vanglas vajalikku ravi ei osutata. Meditsiiniosakonna vanemõe kinnitusel on kaebaja käinud 08.02.2021 neuroloogi vastuvõtul, kus ta kurtis peavalu. Tema enda sõnade kohaselt algasid need peavalud
3. a suvel. Kaebajale on tehtud ka kompuuteruuring peast, mis oli patoloogilise leiuta. Neuroloogile avaldas kaebaja, et seostab peavalusid muudetud vererõhuraviga. 20.04.2021 käis kaebaja psühhiaatri vastuvõtul, kus avaldas, et tema meeleolu on muutlik ja ärev. Kaebajale on määratud ravi. 22.04.2021 viibis kaebaja plaaniliselt perearsti vastuvõtul. Tema tervisenäitajad olid normis. Pigem jäi arstile mulje, et kinnipeetava probleemid on sotsiaalsed (mure isoleerituse pärast jne). Seega füüsilise tervise poolest on kaebaja seisund normipärane. Pigem on kaebused seotud vaimse tervisega.
4. Tartu Halduskohus jättis 03.06.
5. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1), jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (p 2), kuulutas haldusasja menetluse kinniseks terviseandmeid sisaldavate dokumentide osas (p 3), tegi otsustuse kohtuotsuse avaldamisel nime tähemärgiga asendamise kohta (p 4) ja jättis rahuldamata kaebaja taotluse asja läbivaatamiseks kohtuistungil (p 5). Halduskohus põhjendas kaebuse tagastamist järgmiselt. 6.
6. Kaebaja viitab põhiseadusest tulenevale igaühe õigusele elule ja tervise kaitsele (PS §-d 16 ja 28) ning on arvamusel, et tema tervisemurede (peavalud, kõrgenenud vererõhk, sagedased verejooksud ninast, keskendumisraskused, stress, jõuetus, pidev väsimus ja krambid) põhjuseks võib olla radioaktiivne kiirgus kambris (või mujal vanglas). Kinnipeetaval on vaieldamatult õigus sellele, et kinnipidamistingimused ei ohustaks tema elu ja tervist. Kui selline oht peaks ilmnema, on vanglal kohustus see tuvastada ja ohuolukord likvideerida. Kohus leiab, et käesoleval juhul sellist kaebajat ohustavat olukorda ilmnenud ei ole. 6.
7. VangS § 45 lg-s 1 on kehtestatud nõuded kinnipeetava elukambrile. Selle sätte kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kehtiva õiguse normid ei pane kinnipidamisasutusele kohustust jälgida ja mõõta selle erinevates ruumides või territooriumil kiirgustaset. 6.3.

§ 25

kohaselt korraldab kiirgusohutustegevust oma pädevuse piires Keskkonnaministeerium Keskkonnaameti kaudu ning kiirgustaseme mõõtmine on Keskkonnaameti põhitegevusega seotud tasuline teenus (

§ 31ja seal viidatud ministri määrus).

Keskkonnaamet teostab ka kiirgusohutuse riiklikku järelevalvet (

§ 112lg 1).

Kinnipeetava elu ja tervise kaitse aspektist lähtudes tuleks vanglal Keskkonnaameti vahendusel korraldada kiirgustaseme mõõtmist olukorras, kus on põhjust arvata, et kiirgustase on vangla asukohas tõusnud või on kahtlus, et kinnipeetava terviseseisundi halvenemise põhjuseks võiks tõepoolest olla kiirgustaseme tõus. Praegusel juhul selliseks arvamuseks siiski alust pole olnud. 6.

1. Arvestades, et kohtule teadaolevalt ei ole Keskkonnaamet teavitanud lähiminevikus ega ka otsuse tegemise ajal elanikkonda õhu radioaktiivse taseme ohtlikust tõusust ning sellist tõusu ei nähtu ka reaalajas kiirgustaset näitavast kaardirakendusest, puudub alus kohustamaks vastustajat korraldama kiirgustaseme mõõtmist vanglas. Tartu Vangla on valminud
2. a ning 3 kohtul pole alust kahelda, et hoone ehitamisel ja selle kasutuselevõtu lubamisel on kontrollitud ja järgitud ehitamiseks ja viimistluseks kasutatud materjalide ohutust inimeste tervisele. Kohtule teadaolevalt ei ole Tartu Vangla tegutsemise ajal ilmnenud ka probleeme tervist ohustava radiatsioonitaseme tõttu. 6.
3. Väheusutav on ka kaebaja poolt määruskaebuses esitatud väide, et pahatahtlikud inimesed, sh isikud, kes pole Eesti riigi ja vanglateenistuse suhtes hästi meelestatud, võisid vanglasse tuua radioaktiivseid aineid. 6.
4. Vangla peab tagama, et kinnipeetavale osutatakse vangistuse ajal talle vajalikke tervishoiuteenuseid. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Keskkonnaameti veebilehel on teave, et kiiritusdoosi saamise tunnusteks on naha punetus, iiveldus, oksendamine. Väikesed doosid ei pruugi kohe kahjustusi tekitada, kuid need suurendavad kasvajate ja pärilike haiguste tekkimise tõenäosust. Kaebaja tervisekaardile tehtud sissekanded ei viita sellele, et kaebaja terviseprobleemide põhjuseks võiks olla radiatsioonitaseme tõus ning sellisele järeldusele ei ole tervisekaardilt nähtuvalt jõudnud ka tervishoiutöötajad. Tervisekaardi kannetest ei nähtu, et kaebaja oleks ise seostanud oma terviseprobleeme radiatsioonitaseme tõusuga. Kaebaja tervisekaardilt selgub küll, et tal on
5. ja
6. a esinenud korduvat oksendamist, kuid seda on seostatud pidevate peavaluhoogudega. Muuhulgas ilmneb ka avalikult kättesaadavast teabest, et tugevate peavaludega võib kaasneda oksendamine (vt https://peavalu.ee/peavalu-tuubid/). Kaebajal on ka 12.01.2021 diagnoositud hüpertooniatõbi ehk kõrgvererõhutõbi. Ninaverejookse on ka kaebaja ise kaebuses seostanud kõrge vererõhuga, mille põhjusena ei näe ta aga üksnes väidetavalt kõrget radiatsioonitaset, vaid ka üldisemat muretsemist ja rahulolematust Tartu Vangla tegevusega. 6.
7. Kaebaja vaevusi (peavalud, kõrge vererõhk, ninaverejooksud, keskendumisraskused, stress, jõuetus, pidev väsimus, krambid) ei saa eeltoodud teavet arvestades üheselt seostada võimaliku kiirgustasemega. Arvestades ka, et keskkonnas ei ole registreeritud kiirgustaseme ohtlikku tõusu, ei ole tõsiselt võetav kaebaja väide, et tema terviseprobleemid võiks olla tingitud radiatsioonitaseme tõusust. Kaebaja tervis on olnud meditsiinitöötajate pideva järelevalve all ning talle on määratud ravi ja uuringuid, mille tulemusena pole tekkinud kahtlust, et kaebaja probleemid võiksid tuleneda kiirgustasemest. 6.
8. Vastustajal puudub kehtivast õigusest tulenev kohustus mõõta vanglas kiirgustaset. Kohtule pole teada asjaolusid, mis oleks tekitanud vastustajal kahtluse norme ületavas kiirgustasemes ning loonud kohustuse selle kahtluse kummutamiseks ning kinnipeetavate tervise kaitseks tellida näiteks kiirgustaseme mõõtmisi Keskkonnaametilt. Lisaks seadusest tuleneva kohustuse puudumisele ei esine ka vastustaja tegevuses õigusvastasust. Seega pole täidetud kohustamisnõude rahuldamise eeldused RVastS § 6 lg 1 tähenduses ning puudub alus vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks mõõta kaebaja kambris radiatsioonitaset. 6.
9. Kuna kaebusest ei nähtu, et Tartu Vangla 15.01.
10. a vaideotsus rikuks kaebaja õigusi eraldiseisvalt vaide esemest, puudub kaebajal selle eraldiseisvaks vaidlustamiseks tulenevalt HKMS § 45 lg-st 4 kaebeõigus ning kohus jätab ka vaideotsuse tühistamise nõude rahuldamata.
11. Kaebaja esitas 05.07.2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Kaebaja palub tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2, s.o osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Kaebaja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt. 4 7.
12. Halduskohus täitis ebapiisavalt uurimispõhimõttest tulenevat kohustust enda initsiatiivil välja selgitada kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja kohaldatav õigus. Justiitsministri 30.11.
13. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri” (VSkE) § 641 näeb ette vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu. VSkE § 641 p 2 keelab vanglas radioaktiivsed ained. Kuna radioaktiivsed ained on vanglas keelatud, peab vangla ka tagama, et see nõue oleks täidetud. Selle nõude täitmist saab tagada vaid radiatsioonitaset mõõtes. Vangla eirab sellist kohustust õigusvastaselt. VSkE § 63 järgi peab vangla võtma kinnipeetava vanglasse vastuvõtmisel temalt ära asjad, mis on vanglas keelatud. Seega ka radioaktiivsed ained. Kurjategijatele on radioaktiivsed ained samamoodi kättesaadavad nagu ka teised keelatud ained ja esemed. Vangla eirab ka seda kohustust õigusvastaselt. Kõik esemed ja ained võivad olla radioaktiivsed ja radioaktiivsust saab tuvastada vaid seda mõõtes. Seega on vangla käitumine õigusvastane ja teda saab kohustada mõõtma radiatsiooni taset selles kambris, kus kaebaja paikneb. Halduskohus on aga asja lahendanud pealiskaudselt ja ebaõigesti ning jätnud selle tegemata. 7.
14. Justiitsministri 05.09.
15. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas” § 2 p-d 7 ja 8 sätestavad, et vangla peab tegema vanglas järelevalvetoiminguid, milleks on ka kõigi vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamine ja muud toimingud VangS ja VSkE täitmise ning vangla üldise julgeoleku tagamiseks. Julgeolek tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, kaasa arvatud oht inimese elule ja tervisele (J. Sootak jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 34). Radioaktiivsed ained ja neist tulenev radiatsioon vanglas on oht inimeste elule ja tervisele. Seda kõike vangla ei teadvusta ja eirab täielikult. Väga oluline on märkida, et mõõdukad ja väikesed kiiritusdoosid ei põhjusta inimesele kohe kas üldse sümptomeid või on need ebamäärased. Sümptomid võivad puududa aastaid või kümneid aastaid, kuid seejärel võivad tekkida väga rasked haigused (vähk), mis sageli lõppevad isiku surmaga. Sümptomite järgi on võimalik tuvastada kiirituse saamist vaid juhul, kui saadud kiiritusdoos on olnud väga suur. Halduskohus jättis selle tähelepanuta. Kõige eelmainitu tõttu oli üldse mittevajalik ja suhteliselt mõttetu uurida kaebaja tervisekaardi andmeid, sest keskmiste ja väiksemate kiiritusdooside saamisel võivad inimesel sümptomid üldse aastaid puududa. Samuti on suhteliselt mõttetu kohtul mainida, et Eestis töötavad 15 automaatset kiirgusseirejaama. Need jaamad ei saa kuidagi tuvastada radioaktiivse kiirguse taset kaebaja kambris. Need jaamad on selleks, et tuvastada radioaktiivse saastepilve saabumine Eestisse. Kaebaja ei ole väitnud, et selline saastepilv oleks saabunud Eestisse ja Tartu Vanglasse. Seetõttu on kogu vastav jutt käesoleva asja lahendamisel asjassepuutumatu. VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab VangS ja VSkE täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Vangla eirab seda. VangS § 15 lg 2 p 1 ja 3 sätestavad, et kinnipeetavatele on keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut ja võivad ohustada vangla julgeolekut või korda. Vangla ei kontrolli ega taga praegu nende sätete täitmist seoses radioaktiivsete ainetega. Seega vangla eirab ka seda seadusesätet. Kõige eeltoodu tõttu tuleks kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada.
17. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 133 lg 1 ls 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. 5
18. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks Tartu Vanglat mõõtma tema kambris radiatsiooni taset, sest see võib olla avaldanud mõju kaebaja tervisele ja kujutada ohtu tema elule. Ringkonnakohtu hinnangul ei kahjusta radiatsioonitaseme mõõtmisest keeldumine kaebaja õigusi olulisel määral. Praegusel juhul ei ole ilmnenud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kaebaja terviseprobleemid on tingitud radiatsiooni mõjualas viibimisest. Samuti ei ole alust kahelda selles, et vanglahoone vastab ehitisele (sh ehitusmaterjalidele) esitatavatele nõuetele. Ringkonnakohtu hinnangul on ebatõenäoline ka radioaktiivse eseme sattumine kaebaja kambrisse. Seetõttu ei ole intensiivselt riivatud kaebaja õigust saada teavet kaebaja arvatava ohu kohta tema tervisele. Eeltoodust tulenevalt võib kaebusega kaitstava õiguse riivet pidada väheintensiivseks.
19. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguse vaidluse asjaolusid arvestades kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et praegusel juhul puudub põhjus arvata, et kaebaja nimetatud terviseprobleemid seonduvad kuidagi radiatsioonitasemega kaebaja kambris või vanglas. Vangla selgitas halduskohtumenetluses, et juhul kui kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise käigus ilmneb, et tema tervist kahjustab mõni füüsiline tegur ja seda kinnitab meditsiinilise uuringu tulemus, on arstil kohustus sellest vangla juhtkonda vajalike meetmete tarvitusele võtmiseks teavitada. Sellist vajadust pole praegusel juhul tekkinud. Kaebaja tervis on olnud meditsiinitöötajate pideva järelevalve all ning talle on määratud ravi ja uuringuid, mille tulemusena pole tekkinud kahtlust, et kaebaja probleemid võiksid tuleneda kiirgustasemest. Kaebaja arvates ei täida vangla kohustust ära hoida keelatud esemete, sh radioaktiivsete esemete ja ainete toomist vanglasse. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi reaalset olukorda, mis selliseks väiteks alust annaks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja väide, et pahatahtlikud inimesed võisid vanglasse tuua radioaktiivseid aineid, on väheusutav.
20. Asja materjalidest ei nähtu, et väidetavat seost kaebaja terviseprobleemide ja arvatava radiatsiooni esinemise vahel oleks alust täiendavalt uurida. Sellest tulenevalt on kohtumenetluse jätkamine asjaolude täiendavaks hindamiseks ebaotstarbekas. Samuti ei riku praeguses asjas vaidlustatud vaideotsus eraldisesivalt kaebaja õigusi ning apellatsioonkaebus jääks ka selles osas rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
21. Kõike eeltoodut arvesse võttes tagastab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 31 alusel. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
22. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust, mistõttu jääb kaebaja taotlus tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
23. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja taotluse kohtulahendi avaldamisel tema nime asendamiseks ja asendab avaldatavas määruses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 6