KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 25. november 2021, Tartu 3-19-1126 Haldus

§ 180-185 ning Ts

ÜS § 661 tähenduses. Ettevõtte üleminekule viitavateks asjaoludeks on peetud sarnasusi, mis olid olemas juba aastaid enne väidetavat ettevõtte üleminekut. Aastal 2006 asutatud OÜ Energy ja aastal 2013 asutatud OÜ Energy Team tegutsesid aastaid paralleelselt ja seega oli neil aastaid sama asukoht, sama omanik ja juhataja, samasugune arve alus, sarnased kliendi- ja tarnesuhted jms. OÜ Energy käive oli aastatel 2016 ja 2017 ligikaudu pool miljonit eurot aastas. Kaebaja käive oli

1. aastal 89 341 eurot ja
2. aastal 138 677 eurot. Kui OÜ Energy ettevõte oleks tõepoolest kaebajale üle läinud, oleks kaebaja käive pidanud mitmekordistuma, aga seda pole toimunud. OÜ Energy tegevuseks vajalikud tööriistad (nt kaubik koos selles olnud vajalike tööriistakomplektidega) jäid OÜ-le Energy. Kui maksuhaldur ja halduskohus oleks ettevõtte piiritlenud, siis tulnuks esile, et elektritöid tegeva ettevõtte tegevuseks on vaja näiteks tööriistu ning et ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ei ole üle läinud. OÜ Energy teostas suuremahulisi projekte suurtele peatöövõtu firmadele. Suuremahuliste projektide kestvus oli ajaliselt pikk – projektide elluviimine esmasest tegelemisest kuni lõpliku valmimiseni võis võtta kuni 1,5 kuni 2 aastat. OÜs Energy tegutses suurte projektidega eraldi peaspetsialist G. Kaljuvee, kelle teenuste eest tasuti tema äriühingule. Kaebaja tegeles väiksemate projektide teostamisega. Peamisteks klientideks on väikefirmad ja erakliendid ning projektide ajaline kestvus on lühem. Ebaõige on ka maksuhalduri seisukoht ettevõtte ülemineku aja kohta. Maksuotsuse punktis 2.3.2.
3. kinnitab maksuhaldur, et on tuvastatud ettevõtte varjatud ülemineku
4. aasta märtsis. Samas toimus tööde tegemine pärast märtsi ning OÜ Energy osa müümine alles
5. aasta juuli lõpus.
6. Vastuses apellatsioonkaebusele MTA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja ei nõustu väitega, et üle läinud ettevõtet ei ole piiritletud. MTA ei ole tähelepanuta jätnud majandamisega seotud ja selle majandamist teenivaid asju. Koosmõjus saab hinnata vaid neid kriteeriume, mis konkreetses asjas esinevad. See tähendab, et kui mõnda kriteeriumit konkreetses asjas ei esine, ei saa seda hindamisel aluseks võtta või selle puudumist lugeda ettevõtte 4 üleminekut välistavaks asjaoluks. Kuna mõlemad ettevõtted tegelesid võrreldult elektritööde, projekteerimise ja automaatikaga ning kaebaja juhatuse liige ei suutnud nende tegevust eristada, siis sai eeldada, et Energy OÜ tegevuse jätkamisel kaebaja juures kasutati samu tööriistu. Väheusutav on olukord, et Energy OÜ osa võõrandamise järgselt, kus valiti juhatuse liikmeks nn firmamatjana tuntud isik T. Terasmaa, kellel on äriregistri andmetel kehtiv seos 76 äriühinguga, andis kaebaja juhatuse liige talle kaasa apellatsioonkaebuses viidatud tööriistad. Energy OÜ arvetel nime läbikriipsutamine ja asendamine Energy Team OÜ nimega viitab teadlikule tegutsemisele Energy OÜ kohustuste valikulisel täitmisel kaebaja huvides. On ilmne, et viga ei seisnud mitte juhuslikult võõra äriühingu arvete tasumises, vaid selles, et kaebaja soovis varjata üle võetud Energy OÜ kohustuste osalist täitmist enda huvides. Seetõttu saab apellatsioonkaebuses nimetatud kokkulepet pidada sisuliselt ettevõtte ülemineku varjatud kokkuleppeks. Põhjendatud on ka kaebaja juhatuse liikmele antud erisoodustuste maksustamine. Olukord, kus kaebaja juhatuse liige ei tea algselt, kuidas ta on ettevõtte vahenditest tehtud isiklikke kulutusi ettevõttele hüvitanud ja annab hiljem selgitusi vastavalt sellele, kuidas raamatupidaja kulude hüvitamist hiljem vormistama asus, ei tekita usaldust. Kontrollimisel osutusid paljasõnalisteks väited, et kaebaja juhatuse liikme sissetulekud võimaldasid üldse sellises summas raha paigutamist ettevõttesse, millest väidetavalt tekkis võimalus kulutuste tasaarveldamiseks. Kaebaja juhatuse liikme viimase kolme aasta sissetuleku summast (12 746,87 eurot) ei jätkuks vahendeid, Statistikaameti poolt 2015-2017 aastal arvutatud elatusmiinimumi (3 x 7305,21 €) kulusid tuludest maha arvates, isegi kaebaja juhatuse liikme ja tema kahe ülalpeetava esmavajaduste rahuldamiseks. Määravat tähendust ei oma sõiduki erasõituteks kasutada andmise maksustamise vältimiseks apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kulutusi kaebaja selle sõiduki osas oma maksuarvestuses ei kajastanud. Kaebaja juhatuse liige on
7. novembri
8. a seletuses kinnitanud, et sõidukulude kohta kaebaja eraldi arvestust ei pea. Kaebaja kasutuslepingutest lähtuvalt oli tema valduses kuus erinevat sõidukit. Puudub vaidlus fakti osas, et sõidukiga nr 052MKR tehti kontrollitud perioodil erasõite. See tähendab erisoodustuse andmist ja sellega seoses tuleb apellandil maksta erisoodustuse andmisega kaasnevad maksud. Ebausaldusväärne on kaebaja väide sõiduki kasutamiseks sõlmitud kirjaliku lepingu suulisest lõpetamisest
9. aasta märtsis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus selgitas põhjalikult kaebajale seoses erisoodustuse andmisega määratud täiendava maksukohustuse õiguslikku alust ja hindas maksukohustuse aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust. Samuti põhjendas halduskohus ammendavalt kaebaja poolt Energy OÜ ettevõtte ülevõtmise väite ja sellest tuleneva maksukohustuse määramisega nõustumist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.
11. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnkohus järgnevat. sõiduki nr 052MKR erisoodustus
12. Kaebaja hinnangul vaidlusalust sõidukit kontrolliperioodil kaebaja majandustegevuses ei kasutatud, sõiduki kasutamiseks sõlmitud vara tasuta kasutamise leping oli lõpetatud ning sõiduk tagastatud selle omanikule. Seetõttu ei ole erisoodustuse andmist toimunud ja sellega seotud maksukohustus määrati õigusvastaselt. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
13. Vaidlust ei ole selles, et
14. jaanuaril 2018 sõlmis kaebaja sõiduki omanikuga vara tasuta kasutamise lepingu ning sai sõiduki oma valdusse ja kasutusse. Seda kinnitab kirjalik 5 lepingudokument (dtl 358-362) ja vara üleandmise vastuvõtmise akt (dtl 363). Leping sõlmiti tähtajalisena
15. detsembrini
16. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kaebaja seaduslik esindaja, et vaidlusalune sõiduk oli tema kasutuses
17. aasta alguses. Vaidlust ei ole selleski, et kontrolliperioodil sõidukit kaebaja ettevõtluses ei kasutatud, vaid sõiduk oli erakasutuses. Pooled on erineval seisukohal aga selles, kas erakasutus toimus kaebaja ja sõiduki omaniku vahel sõlmitud vara tasuta kasutamise lepingu raames või oli lepinguline suhe selleks ajaks lõppenud ja sõiduk omanikule tagastatud.
18. Kirjaliku lepingu kohaselt oli lepingu pooltel õigus lõpetada lepingu kehtivus ennetähtaegselt, teatades sellest teisele lepingupoolele kirjalikult vähemalt 30 päeva ette (p 7.4). Kaebaja ei ole maksumenetluses ega hiljem kohtumenetluses väitnud, et kumbki lepingu pooltest oleks lepingu kehtivuse lõpetamise teate teisele poolele esitanud. Samuti ei väida kaebaja, et pooled oleks sõlminud kirjaliku kokkuleppe lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks või et sõiduki omanikule tagastamise kohta oleks koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise akt. Kaebaja seadusliku esindaja
19. novembril 2018 maksuhaldurile antud selgituse kohaselt ei pea kaebaja arvestust tema kasutuses olevatele erinevatele sõidukitele tehtud kulutuste kohta ega dokumenteeri muul viisil sõidukite kasutustust. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtuga, et nendel asjaoludel tuleb lugeda sõiduk kontrolliperioodil kaebaja valduses olevaks. Määravat tähendust ei oma siinjuures, kas sõiduk oli tegelikult omanikule tagastatud või mitte. Kaebaja ja sõiduki omaniku omavahelises suhtes võib kasutuse lõpetamiseks olla piisav ka üksnes sõiduki faktiline tagastamine omanikule. Tagastamise vormistamata jätmise tõttu ei ole see maksustamisel oluline asjaolu aga käesoleval juhul tuvastatav. Kaebaja ei selgitanud ega põhjendanud maksuhaldurile ca kaheks aastaks kavandatud kasutuse väidetavat lõpetamist juba paari kuu möödumisel. Samuti ei nimetanud kaebaja kasutuse lõpetamise kokkuleppe sõlmimise ja sõiduki tagastamise aega ega kohta. Kaebaja väide kasutamise lõpetamisest on selliselt kontrollimatu. Samas viitab kasutuse jätkumisele kaebaja pearaamatu maksuhaldurile esitatud mõlemas versioonis kontol nr 4420 (Autode kindlustus)
20. juuni
21. a kanne „ERGO Insurance SE Autode kindlustus 052MKR 05.07.2018 - 04.10.2018“ (dtl 235, 333). Seetõttu ei muudaks ringkonnakohtu hinnangut ka sõiduki omaniku tagantjärele antud kinnitus kasutuslepingu lõpetamise kohta. Vastavalt tuleb pidada vaidlusalust sõidukit kaebaja juhatuse liikme kasutuses olnuks kontrolliperioodi ajal. Tulenevalt TuMS § 48 lg-st 3 ning lg 4 p-st 2 on sõiduki tasuta kasutada andmine äriühingu juhatuse liikmele erisoodustus. Määrav ei ole siinkohal, kas ja millises mahus kaebaja juhatuse liige sõidukit tegelikult kasutas. TuMS § 48 lg 8 järgi ei teki erisoodustust üksnes juhul, kui sõiduk on ajutiselt liiklusregistrist kustutatud või registrikanne on peatatud. Ülejäänud juhtudel tuleb tasuda erisoodustuselt vanema kui viie aasta vanuse sõiduki eest maksu 1,47 eurot kuus mootori võimsuse iga võimsuse ühiku (kW) eest. Maksuhaldur ongi sellest lähtudes arvestanud erisoodustuse tulumaksu, samuti sotsiaalmaksu. Kaebaja ei ole maksukohustuse arvestust kahtluse alla seadnud. Shisha Studio kulude erisoodustus
22. Kaebaja leiab jätkuvalt, et Shisha Stuudios tehtud kulutuste kaudu ei ole juhatuse liige saanud erisoodustust, kuna kulutused on tasaarvestatud kaebaja võlgnevusega juhatuse liikme ees. Ringkonnakohus ei jaga seda seisukohta.
23. Pooled ei vaidle, et kontrolliperioodil Vesipiibu Stuudio OÜ-le tehtud maksed kokku 2 480,60 eurot ei seondu kaebaja ettevõtlusega, vaid on tehtud kaebaja juhatuse liikme isikliku tarbimise kulude tasumiseks. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebaja väidetud tasaarvestust ei dokumenteerinud, s.t puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja või kaebaja juhatuse liige oleks teinud tasaarvestuse avalduse (

§ 198ls 1), mis hõlmaks kaebaja juhatuse liikme kasuks tehtud kulutuste nõuet.

Kaebaja ja kaebaja juhatuse liige omavahelistes suhetes võivad lugeda 6 vastastikuste nõuete tasaarvestuse kehtivaks ka nõuetekohase tasaarvestuse avalduse esitamiseta või kohaldada tasaarvestust jooksva arve põhimõttel (

§ 203

). Maksuõigussuhtes aga, kui kaebaja soovib vältida erisoodustuselt maksu tasumise kohustust, tuleb tal tõendada maksukohustust vähendava asjaolu esinemine. Seda ei ole kaebaja suutnud teha. 18. Kaebaja juhatuse liikme kaebaja vastu oleva nõude tõendamiseks esitas kaebaja müügilepingud (dtl 1565, 1566), mille järgi kaebaja juhatuse liige võõrandas kaebajale laiformaatprinteri Canon Image Prograf W6400 ja pinnasest kaabli otsimise seadme. Ringkonnakohus osutab esmalt, et kuigi lepingud on dateeritud ca ühekuuse vahega, vastavalt 19. detsembril 2016 ja 11. septembril 2017, on lepingute vormistus identne. Lepingud on koostatud sõiduki müügilepingu blanketile, millel punktis 1 on sõnad „sõiduki“ ja „registreerimismärk“ läbikriipsutatud, kuid punktides 2, 3 ja 4 ei ole asjakohaseid läbikriipsutusi ega asendusi tehtud. Lepingute vormistus iseenesest viitab võimalusele, et need ei ole koostatud neile märgitud ajal ega kajasta tegelikult aset leidnud müügitehinguid. Vaatamata halduskohtu otsuse põhjendustes osutatud vastuoludele kaebaja väidetes ei ole kaebaja ka apellatsioonimenetluses suutnud selgitada, milliste vahendite eest kaebaja juhatuse liige soetas väidetavalt kaebajale müüdud seadmed, arvestades et nende hind oli võrreldav kaebaja juhatuse liikme kahe aasta palgatuluga. Väide, et kaebaja juhatuse liige finantseeris seadmete ostu füüsilistelt isikutelt saadud laenuga, ei selgita, kuidas oli kaebajal võimalik laen(

1. ud)tagastada. Samas ei ole kaebaja juhatuse liige isegi püüdnud selgitada, miks tuleb pidada eluliselt usutavaks Shisha Studios meelelahutusele kulutuste tegemist oma igakuise sissetulekuga võrreldavas summas, kui see tasaarvestuse kaudu toonuks kaasa kaebaja vara tegeliku vähenemise. Sellises suurusjärgus kulutuste tegemist seletaks pigem kaebaja juhatuse liikme teadmine, et tal füüsilise isikuna ei tule kulutusi kanda, s.t et tegemist on kaebaja poolt talle antud erisoodustusega. 19. Kaebaja juhatuse liige ei ole suutnud esitada andmeid ega tõendeid väidetavalt kaebajale võõrandatud seadmete soetamise aja ega hinna kohta. Maksuhalduri kogutud tõendid (dtl 15681573) osutavad veenvalt, et seadmete müügilepingutes märgitud müügihinnad ületavad oluliselt sarnaste uute seadmete turuhinda. Kasutatud seadmete soetamine kaebaja juhatuse liikmega väidetavalt sõlmitud müügilepingutes märgitud hinnaga ilmselt ei ole majanduslikult põhjendatud olukorras, kus uus sama funktsiooni täitev seade oli võimalik soetada odavamalt. See asjaolu süvendab kahtlust, et väidetud tehingud sellisena ei toimunud. Kaebaja ei ole suutnud mõistlikult selgitada ka erinevusi äriühingu pearaamatu erinevate versioonide (maksuhaldurile esitatud 5. oktoobri 2018 ja 21. detsembri 2018 seisuga) vahel ega pearaamatu kassa konto negatiivset saldot. Kaebaja juhatuse liikme ees võlgnevuse olemasolu seab kahtluse alla seegi, et kaebaja juhatuse liige väitis algselt kulutuste hüvitamist sularahas (dtl 132) ning hiljem, et ei tea täpselt, kuna raamatupidaja otsustas, kuidas see vormistada (dtl 533). Samuti ei teadnud kaebaja juhatuse liige, kui suur võis olla kaebaja võlgnevus juhatuse liikme ees. Kaebaja juhatuse liikme teadmatus sellest, et kaebaja talle midagi võlgnes ja Shisha Studio kulutused tasaarvestati selle võlgnevusega osutab võimalusele, et kaebajal võlgnevust juhatuse liikme ees ei olnudki. 20. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et asjaolud kogumis viitavad sellele, et Shisha Studio kulutused olid kaebaja juhatuse liikmele antud erisoodustus (TumS § 48 lg 4), millelt maksukohustuse vältimiseks vormistati kulutused tasaarvestatuks pearaamatu kontol „Võlgnevused aruandvatele isikutele“. Selleks vormistati müügilepingud, mis ei kajasta tegelikult toimunud tehinguid kaebaja ja tema juhatuse liikme vahel ning millest pooltele tegelikke õigusi ja kohustusi ei tekkinud. 21. Kuid vaidlusaluseid kulutusi tuleks pidada erisoodustuseks ka juhul, kui nõustuda kaebaja väitega, et tal oli tekkinud võlg oma juhatuse liikme ees viimase poolt kaebajale müüdud seadmete eest. Kaebaja väitel oli seadmete müügihind kokku 8050 eurot ja seda tasaarvestati pearaamatu kontol „Võlgnevus aruandvatele isikutele“. Maksuhaldurile esitatud pearaamatu 5. oktoobri 2018 7 versiooni kohaselt oli konto saldo kontrolliperioodi alguses 3 774,72 eurot ja 21. detsembri 2018 versiooni kohaselt oli konto saldo kontrolliperioodi alguses 3 458,29 eurot. Arvestades, et hilisem versiooni on kaebaja poolt sisse viidud parandused, siis on põhjendatud lähtuda selles esitatud andmetest. Nende alusel tuleks järeldada, et algselt konteeritud võlast 8050 eurot oli kontrolliperioodi alguseks kaebaja juhatuse liikmele hüvitatud 4 591,71 eurot. Maksuhalduri kogutud tõendite kohaselt on kaebajale müüduga võrdväärse uue laiformaatprinteri hind ca 2000 eurot ja pinnasest kaabli otsimise seadme hind ei ületa 2 382,35 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on need maksimaalsed väärtused, mida saab arvestada „Võlgnevus aruandvatele isikutele“, kuna seda ületavas osas oleks tegemist asjade soetamisega turuhinnast kõrgema hinnaga. See oleks aga omakorda kaebaja juhatuse liikmele erisoodustuse andmine (TuMS § 48 lg 4 p 8) ja sellisena maksustatav. Kaebaja juhatuse liikmele kontrolliperioodi alguseks hüvitatud summa (4 591,71 eurot) ületas seadmete turuhinna (2000 + 2 382,35 = 4 382,35 eurot). Kaebaja juhatuse liige on küll väitnud kaebaja eest veel muude kulutuste tegemist, kuid tõendid selle kohta puuduvad. Seetõttu ei saanud kaebajal olla võlgnevust kaebaja juhatuse liikme ees kontrolliperioodi alguses. Vastavalt ei olnud võimalik ka tasaarvestada Shisha Studios tehtud kulutusi ja nende maksustamine erisoodustusena on õiguspärane. Ettevõtte üleminek 22. Kaebaja leiab jätkuvalt, et tema tegevus erineb Energy OÜ tegevusest, mistõttu ei ole ta viimase tegevust üle võtnud. Kui vastustaja oleks piiritlenud Energy OÜ majandusüksusena tegutseva ettevõtte, siis oleks ilmnenud, et Energy OÜ tegeles suuremahuliste ja pikemaajaliste projektidega, mida võimaldas äriühingus töötanud Gunnar Kaljuvee eriteadmised ja kutsetunnistus. Sellist tegevust ei ole kaebaja üle võtnud, mistõttu ei ole alust järeldada ka Energy OÜ ettevõtte üleminekut kaebajale. Ringkonnakohus ka selles osas kaebajaga ei nõustu. 23. Halduskohus kontrollis maksuõigussuhte tähenduses ettevõtte ülemineku järelduse hindamiseks KMS § 37 alusel asjakohases kohtupraktikas oluliseks peetud kriteeriumide olemasolu, s.o 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus; 7) personali säilitamine; 8) ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja tuvastatud asjaolud kogumis on piisavad ettevõtte ülemineku jaatamiseks. 24. Täpsemalt on maksuhaldur tuginenud sellele, et:
2. a)kaebaja ja Energy OÜ tegevus oli sarnane – äriühingute esitatud arvete kujundus on identne ja arvetelt nähtub sarnane teenus/töö (näiteks projekteerimine, paigaldustöö);
3. b)äriühingute tegevuskoht kattus;
4. c)kaebaja juhatuse liige oli ka Energy OÜ juhatuse liige;
5. d)kaebaja tegi kontrolliperioodil makseid Energy OÜ võlgnevuste tasumiseks kolmandatele isikutele;
6. e)äriühingute tehingupartnerid kattuvad osaliselt;
7. f)nii kaebaja juhatuse liige kui tema vend olid töötamise registris alates 2013. aastast registreeritud Energy Team OÜ töötajatena, kanded muudeti kontrolliperioodi ajal selliselt, et mõlemad registreeriti kaebaja töötajatena;
8. g)kaebaja müügitulu hakkas kasvama 2017. aastal ja jätkas kasvu 2018. aastal, samas Energy OÜ müügitulu vähenes 2017. aastal ja oluliselt veel 2018. aasta kahel esimesel kuul, misjärel äriühing käibedeklaratsioone enam ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhaldur kontrollaktis ja halduskohus otsuses põhjalikult analüüsinud tuvastatud asjaolude kogumit ja jälgitavalt põhjendanud järeldust, et kaebaja on 8 Energy OÜ majandustegevuse üle võtnud. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega, järgib neid ega korda põhjendusi. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgnevat. 25. Kaebaja üheks põhiväiteks on, et vastustaja ei ole piiritlenud ettevõtet, mille väidetava kaebajale ülemineku tõttu täiendav maksukohustus määrati. Ringkonnakohus osutab, et TsÜS § 661 järgi ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb.

§ 180

lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Sellest määratlusest ongi nii maksuhaldur kui ka halduskohus lähtunud MKS § 37 järgi Energy OÜ ettevõtte kaebajale ülemineku tuvastamisel. Ettevõtet kirjeldab majandustegevus, s.o elektritööde teenuse pakkumine. Kaebaja ega tema juhatuse liige ei ole väitnud, et Energy OÜ ettevõte oleks määratletav peamiselt asjade kogumina. Seega on ettevõtte tuumaks just asjakohase teenuse pakkumine ning selleks vajalike teadmiste, oskuste, töötajate, tarnijate ja tellijate olemasolu. Neid asjaolusid ongi vastustaja kontrollinud ning põhjendatult leidnud, et kaebaja tegevus sarnaneb olulises osas Energy OÜ tegevusele, selleks kasutatakse samu töötajaid, tegevuskohta ja tarne- ning kliendisuhteid, muu hulgas jätkas kaebaja osaliselt Energy OÜ sõlmitud lepingutega võetud kohustuste täitmist. Ringkonnakohtu hinnangul on see piisav ettevõtte piiritlemiseks. Kuna ettevõtte majandustegevus on paratamatult ajas mõnevõrra muutuv (uued tellimused ei ole eelnevatega identsed), siis ei pidanud maksuhaldur kirjeldama Energy OÜ ettevõtet üksikute õiguste ja kohustuste ning asjade loendi esitamise kaudu.

1. Järeldust ettevõtte üleminekust ei väära, et Energy OÜ tegevus võis varasematel aastatel olla suunatud suuremate projektidega tegelemisele, toetudes selles G. Kaljuvee erialasele pädevusele. Majandusüksus, mille kaudu Energy OÜ tegutses ei ole samastatav ega taandatav G. Kaljuvee isikule. Maksuhaldurile seletusi andes ei ole kaebaja juhatuse liige väitnud, et Energy OÜ tegevus oleks seisnenud ainuüksi riigihangetel osalemise kaudu saadud tellimuste (milleks oli vajalik G. Kaljuvee pädevus) täitmises. Seega võis G. Kaljuvee lahkumine Energy OÜ-st küll vähendada äriühingu ettevõtte tegevuse mahtu, kuid ühe töötaja lahkumine ei saanud siiski tähendada majandusüksuse tegevuse lakkamist. Vastasel juhul jääks arusaamatuks, milline oli kaebaja juhatuse liikme ja tema venna roll Energy OÜ tegevuses. Samuti on kaebaja selline arusaam vastuolus tema enda väitega, et Energy OÜ jätkas tegevust, pakkudes kaebajale allhanketeenust. Kaebaja juhatuse liikme selgitusest ilmneb, et tegelikkuses ei ole kahe äriühingu tegevus eristatav selle kaudu, et üks tegeles suuremate ja teine väiksemate projektidega. Nii ilmneb
2. oktoobri
3. a maksukohustuslase suuliste seletuste protokollist (dtl 133), et kaebaja tegeles mitmeid kuid kestnud projektide elluviimisega, milles väidetavalt kasutati just Energy OÜ-d alltöövõtjana. Selline väidetav töökorraldus viitab tegevuse korraldamisele kaebaja väidetus vastupidiselt, s.t et kaebaja ettevõte tegeles projektijuhtimisega ja Energy OÜ justkui kaasati projekti üksikute osade teostamiseks. Kaebaja enda väitel tegeles ta
4. aasta esimesel poolel seega tegevusega, mis varem oli omane Energy OÜ-le. Kaebaja juhatuse liikme seletustest maksuhaldurile nähtub, et tegelikkuses kaebaja ja Energy OÜ tegevus suuresti ei erinenudki. Nii märkis kaebaja juhatuse liige
5. oktoobril 2018 seletusi andes kaebaja tegevuse kohta (dtl 130): „Eraisikuid üldiselt väldin, väga harva kui nendele töid teeme. Enamus on peatöövõtjad, kellega me koostööd teeme ehk teised firmad. Kasutame suhteliselt palju alltöövõttu, enamus töid teevadki ära tegelikult alltöövõtu firmad. Ise oleme pigem projektijuhid ja koordineerijad, kontaktisikuks peatöövõtjaga jääme ikkagi meie. Kuna meid on firmas kaks, siis me ise tegeleme ikkagi pigem korraldusliku poolega. Projekteerimise teeme üldiselt ise, need asjad mis on tehtavad arvuti taga teeme üldiselt meie.“
6. novembril 2018 kaebaja ja Energy OÜ ja kaebaja tegevuse erinevuse kohta ütles kaebaja juhatuse liige (dtl 538): „Suures laastus ei erine. Elektrisüsteem jääb elektrisüsteemiks, projekteerimine projekteerimiseks jne. Kuna valdkond on sama, ei saa ka tegevus erineda.“ 9
7. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eelnevast, et olukorras, kus kaebaja juhatuse liige oli ka Energy OÜ juhatuse liige, korraldati äriühingute samas valdkonnas teenuse pakkumises seisnenud tegevus majandusliku otstarbekuse kaalutlusel. Riigihangete tulemusel saadud tööde tegijaks oli Energy OÜ, muus osas toimus aga alates
8. aastast tööde jagamine kaebaja ja Energy OÜ vahel. Maksuhaldur on siinkohal põhjendatult osutanud sellele, et Energy OÜ käibe vähenemisel
9. aastal hakkas tõusma kaebaja käive. Kui Energy OÜ käive vähenes ca 100 000 euro võrra, siis kaebaja käive tõusis ca 86 000 euro võrra, jätkates kasvu ka
10. aastal. Seejuures on mõistetav, et G. Kaljuvee lahkumise tõttu ei olnud võimalik enam riigihankemenetlustes pakkujana osaleda ega suuremahulisi projekte saada, mistõttu kaebaja käive ei kasvanud samas mahus, kui vähenes Energy OÜ käive. Kaebaja juhatuse liige ei ole suutnud esile tuua olulisi erinevusi oma töös sõltuvalt sellest, kas teenusepakkujaks oli Energy OÜ või kaebaja.
11. Kaebaja ja Energy OÜ vahel vormistatud kokkulepe viimase poolt osutatud teenuste eest Energy OÜ võlgade tasumiseks osutab samuti kaebaja poolt tegevuse ülevõtmisele, kuna samas valdkonnas tegevuse jätkamiseks oli vajalik suhete jätkamine tarnijatega. Eluliselt usutav ei ole kaebaja väide Viljandi hotelli ja Perve päikesepargi objektidel tööde korraldamisest selliselt, et Energy OÜ osutas kaebajale alltöövõtu teenust ja kasutas tööde tegelikuks teostamiseks omakorda alltöövõttu. Olukorras, kus kaebaja juhatuse liige oli ka Energy OÜ juhatuse liige puudub sellel majanduslik sisu. Töödega seotud füüsiliste isikute kattuvuse tõttu on ilmne, et kaebajal oli teadmine valdkonnast kui ka sidemed alltöövõtjate ja tarnijatega. Seetõttu viitab tehingute selline vormistamine maksueelise saamise eesmärgile – sellega loodi kaebajale võimalus sisendkäibemaksu kajastamiseks oma maksuarvestuses, teades et Energy OÜ käivet ei deklareeri ja käibemaksu ei tasu. Tõendamata on kaebaja väide, et Energy OÜ-l tema pika tegevusaja tõttu oli võimalik saada paremaid sisseostuhindasid, mis võinuks selgitada Energy OÜ kasutamist alltöövõtjana. Energy OÜ kaudu teenuse pakkumise lõpetamine ja Energy OÜ osa võõrandamine kahandab sellise väite usutavust veelgi, kuna ilmestab, et Energy OÜ ettevõtte tegevus oli lõppenud ja tema kasutamine kaebaja tegevuses ei olnud vajalik. Identse kujunduse blankettide kasutamine ja Energy OÜ võlgnevuste osaline tasumine näitab, et kaebaja soovis jätta mulje Energy OÜ tegevuse jätkumisest. Sellise tegevuse eesmärgiks võis olla lootus saada kasu Energy OÜ tegevusega loodud usaldusest. See iseenesest kinnitab, et kaebaja juhatuse liige pidas kaebaja ettevõtet OÜ Energy tegevuse jätkajaks.
12. Asja lahendamisel ei ole määrav, et Energy OÜ-l võis olla kaubik koos tööriistadega ning vastustaja ei ole välja selgitanud selle vara saatust. Ringkonnakohus osutab siinkohal veelkord kaebaja juhatuse liikme selgitusele, et nii kaebaja kui Energy OÜ tegevus seisnes eelkõige projektijuhtimises, s.t tööde teostajateks olid alltöövõtjad. Seetõttu ei ole selge, milline üldse oli vajadus kaubiku ja tööriistade järele. Ringkonnakohus jagab maksuhalduri kahtlust, et olukorras, kus Energy OÜ osa võõrandamise eesmärgiks oli, et uus omanik nõuaks sisse võlad ja täidaks kohustused, anti äriühingu uuele juhatuse liikmele üle varasemas majandustegevuses kasutatud asjad. Kaebaja juhatuse liige ei esitanud andmeid ega tõendeid selle kohta, millal ja kellele toimus asjade väidetav üleandmine Energy OÜ osa võõrandamise järel. Lisaks ei ole tuvastatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et nimetatud asju üldse kasutati Energy OÜ poolt majandustegevuses
13. aastal. Isegi kui Energy OÜ varasemalt kasutas kaubikut ja tööriistu, mida kaebajale üle ei antud, ei välista ka see ettevõtte üleminekut kaebajale. See osutab üksnes võimalusele, et ettevõtte tegevus keskendus varasemast veelgi enam projektijuhtimisele ja tööde teostamisel allhanke kasutamisele.
14. Kokkuvõtvalt osutavad asjaolud veenvalt sellele, et G. Kaljuvee lahkumisega samaaegselt, kas Energy OÜ-l makseraskuste, võlgade sissenõudmise probleemide tõttu või muul põhjusel, otsustati osutada teenuseid edaspidi kaebaja kaudu ja loobuda Energy OÜ kasutamisest teenuste osutamisel.
15. aasta alguses tehtud otsusele suunata majandustegevust edaspidi kaebaja kaudu osutavad selgelt nii töötajate ülevõtmine, kolmandate isikute ees Energy OÜ kohustuste täitmine 10 kui ka klientide ja tarnijate osaline kattuvus. Nendele asjaoludele ei ole kaebaja suutnud pakkuda usutavat selgitust, mis tõrjuks kõrvale järelduse Energy OÜ tegevuse ülekandumisest kaebajale.
16. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
17. septembri
18. a otsus muutmata.
19. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustajae kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11