← Eesti

1-21-5924/12

1-21-5924 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. märts 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-5924 (21267000232) Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahend Ri

) § 266 lg 2 p-de 1,4 tunnustel kriminaalmenetluse alustamiseks. Kuriteokaebuse kohaselt elas X koos elukaaslase Y ja lastega alates 2013.a aadressil XXX. Kooselu lõppemisel jäi alates

  1. juulist 2020 majja elama X. Maja kuuluvuse küsimuses X ja Y kokkuleppele ei jõudnud. X sõnul oli maja tema ainuvalduses, kuid kinnistusraamatusse oli kinnistu omanikuna kantud Y. X lahkus
  2. septembril 2020 ajutiselt Eesti Vabariigist. Ajal, mil X viibis välismaal, saatis Y esindaja X-le lepingu projekti, milles oli Y nägemus vara jagamisest ja vaidlusaluse maja valduse üleandmisest. X väitel kokkulepet ei allkirjastatud ja seega ei toimunud maja valduse üleandmist X poolt Y-le.
  3. oktoobril 2020 Eesti Vabariiki tagasi saabudes ei saanud X enam XXX elumajja sisse, kuna selle ukselukud olid Y poolt vahetatud ning ühtlasi oli majale paigaldatud kaamera.
  4. Lääne prefektuur jättis
  5. aprilli 2021 teatisega kriminaalmenetluse alustamata, kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel. Uurimisasutus leidis, et

§ 266lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused puuduvad.

Y ei ole andnud alust arvata, et ta soovib valdaja tahte vastaselt tungida võõrasse eluruumi. Y on kinnistusraamatusse kantud kinnistu (XXX) omanikuna ning samuti on tema nimel sama eramu pangalaen, mida ta igakuiselt tasub alates laenu võtmisest kuni tänaseni. X ei kasutanud eramut elukohana hetkel, mil ukselukke vahetati, ning oli enne Eesti Vabariigist lahkumist sõitmist saatnud Y-le teate, et lahkus Eestist plaaniga mitte naasta. Menetleja hinnangul jättis X maja kinnistusraamatujärgsele omanikule Yle eelnimetatud teadet saates tõsimeelse aluse arvata, et X-l puudub maja osas edaspidi valdustahe. Eramu omandi küsimuses on käimas tsiviilõiguslik vaidlus. Kui tsiviilkohus leiab, et vaidluse objektiks olev eramu on ära võetud siiski sellisel moel, mida saab käsitleda mõne 1

(5)1-21-5924 karistusseadustiku paragrahvi järgi kuriteona, on seejärel võimalik otsustada kriminaalmenetluse alustamise või mittealustamise küsimus.
  1. X esindaja B. Mõttus vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Lääne Ringkonnaprokuratuuris.
  2. Lääne Ringkonnaprokuratuur jättis
  3. aprilli 2021 määrusega kaebuse rahuldamata. Ringkonnaprokurör nõustus uurimisasutusega, et kuriteo tunnused puuduvad.

§ 266

kaitseb küll valdust, millest tulenevalt on võimalik süüteo toimepanemine ka kinnistu omaniku poolt, kuid seda eelkõige olukordades, kus omanik on otsese valduse üürilepinguga üürnikule üle andnud. Valdajana

§ 266

kontekstis tuleb vaadelda isikut, kes teostab valduse üle tegelikku võimu ja ühtlasi soovib seda võimu teostada ehk kel on valitsemissoov. Y on küll alates

  1. juulist 2020.a elanud ka mujal kui kõnealusel kinnistul, kuid seda seoses lähisuhte katkemisest tingitud vajadusega vältida kokkupuuteid X-ga, mitte sooviga kinnistu valdust mitte teostada. Y valitsemissoovi kinnitab pooltevaheline tsiviilõiguslik vaidlus ning tõsiasi, et kinnistu omandi ega valduse osas ei ole Y ja X seni kokkuleppele jõudnud. Enne vastavale kokkuleppele jõudmist tuleb kinnistu valdajana käsitleda ka Y, kuivõrd Y ei ole X-le üle andnud elamu ainuvaldust. Olukorras, kus X oli teatanud jäädavast lahkumisest Eesti Vabariigist, oli Y otsus seepeale elamusse füüsiliselt tagasi minna mõistetav ning kinnisasja hooldamise seisukohast ka vajalik. Ringkonnaprokuröri hinnangul ei pidanud Y eeldama, et X teade Eesti Vabariigist jäädava lahkumise kohta on tingitud teataja ajutisest emotsionaalsest seisundist ega väljenda tema tegelikke kavatsusi. Ringkonnaprokuröri arvates ei saa sellise eelduse tegemist tuletada ka Y ja X varasemast läbikäimisest. Ringkonnaprokurör leidis, et nii puudus Y-l tahtlus tungida ebaseaduslikult X eluruumi. Y käitumisest nähtub vaid tema valitsemissoov kinnistu üle, mille omanikuks ja valdajaks ta ise on.
  2. X esindaja B. Mõttus vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris
  3. mail
  4. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
  5. Riigiprokuratuur jättis
  6. juuni 2021 määrusega kaebuse rahuldamata. Määruse põhiseisukohad on järgmised.

§ 266

dispositsioonist nähtuvalt on karistatav üksnes ebaseaduslik sissetungimine ja lahkumisnõude täitmata jätmine. Sissetungimise ebaseaduslikkus kuulub

§ 266lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivsesse koosseisu.

Riigiprokuröri arvates lahkus Y majast, kuna Y ja X kooselu lõppes ja ta ei soovinud endise elukaaslasega kokku puutuda. Vaidlust ei ole, et tegelikult oli Y-l majas viibimiseks (eramus edasi elamiseks) täpselt samasugune õigus nagu tema elukaaslasel X-l. Y ei lahkunud majast seetõttu, et tal puudus õigus majas edasi elada (majja siseneda, seal viibida, sealt väljuda). Y ei loobunud endiste elukaaslaste ühisest majast lahkudes võimu teostamisest kõnealuse maja üle. Tal oli soov teostada võimu kinnistu üle, tal oli valitsemissoov. Y valitsemissoovi näitab seegi, et ta jätkas eramu pangalaenu maksmist. Asjaolu, et Y X-ga majas koos elada ei soovinud ja majast lahkus, ei tähenda, et ta oleks kaotanud valitsemissoovi ja võimu maja üle, isegi õiguse sinna majja siseneda ja seal viibida. Seesuguse absurdse mõttekäiguga nõustudes jõuaksime olukorrani, kus näiteks elukaaslase juurest naiste varjupaika lahkunud naine kaotaks automaatselt igasuguse võimu elukaaslaste ühise kodu üle (ning igasuguse õiguse sellele kodule) ning muutuks edaspidi selle kodu puhul

§ 266mõttes omavoliliseks sissetungijaks, kui mees naist koju lasta ei tahaks.

Omandivaidlus maja üle käib Y ja X vahel seniajani (ühes majas isikud edaspidi tõenäoliselt elada ei saa, aga nad pole ka siiamaani suutnud kokku leppida selles, et kummale jääb maja ja kumb peab siis saama vastava suurusega kompensatsiooni). Riigiprokuröri arvates ei saa kuni omandivaidluse lahenemiseni kindlasti 2

(5)1-21-5924 käsitleda Y

§ 266

mõttes omavolilise sissetungijana endiste elukaaslaste ühiseks koduks olnud ja nüüd vaidluse objektiks olevasse hoonesse.

  1. septembril 2020.a lahkus X eramust ja sõitis välismaale, kusjuures teatas Y-le, et lahkub Eestist jäädavalt. Pole oluline, kui „emotsionaalselt hapras seisus“ teate X oma lõplikku Eestist lahkumist deklareerides oli või millal ja mille tõttu ta oma mõtteavalduse osas ümber mõtles. Y järeldas X kirjast, et endise elukaaslase soov on nende vaidlusalusest majast (endisest ühisest kodust) lahkuda (sest X mitte ainult ei deklareerinud oma lõplikku kodumaalt lahkumist vaid sõitiski tegelikult minema), mistõttu Y-l oli pärast seda võimalik endiste elukaaslaste ühiseks koduks olnud majja tagasi minna, ilma et ta seal X-ga füüsiliselt koos viibima (elama) peaks. Pärast X lahkumist oli Y-l võimalik endiste elukaaslaste ühiseks koduks olnud vaidlusalusesse majja füüsiliselt tagasi minna, kusjuures õigus nimetatud majas viibida (sinna siseneda, seal elada) oli Y-l kogu aeg olemas, ta lihtsalt ei soovinud enam X-ga koos elada. Riigiprokuröri hinnangul on kuriteokaebus ajendatud endiste elukaaslaste vahelistest pingelistest suhetest ja toimuvast omandivaidlusest, mille käigus pooled ei suuda mitte kuidagi kokku leppida elukaaslaste ühseks koduks olnud eramu edasises saatuses. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
  2. Riigiprokuratuuri
  3. juuni 2021 määrusele esitas kaebuse X lepinguline esindaja vandeadvokaat B. Mõttus, kes taotleb määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised. Riigiprokurör pole asjaoludesse süvenenud. Y tegevus vastab

§ 266lg 2 koosseisule.

Ta teadis, et X ei anna Y-le maja valdust ja kasutas ära olukorda, kus X on välismaal ega saa oma õiguste eest seista. Tegu on ebaseadusliku sissetungimisega, kuna ukselukud vahetati ära, sellest ei teavitatud X, talle ei tehtud ka võtmest koopiat. Asjaolu, et Y on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud, ei välista sissetungi ebaseaduslikkust. Määruse p-dest 3.3.2 ja 3.3.3 loeb välja, et riigiprokurör on leidnud, et omaniku staatus annab õiguse teostada võimu kinnistu üle ka juhul, kui see on teise isiku seaduslikus valduses ning isegi siis, kui maja valdav isik keelab omavoliliselt majja sisenemise. Tegemist ei olnud lihtsalt ebaseadusliku sisenemisega, vaid ukselukkude vahetusega, mis toimus valdaja tahte vastaselt ning mille tagajärjel maja tegelik valdaja, ehk X ei pääsenud oma varale ligi ja kaotas elukoha. Riigiprokurör on märkinud, et vaidlust ei ole, et tegelikult oli Y-l majas viibimiseks täpselt samasugune õigus nagu X-l. X-le jääb arusaamatuks, kust võtab riigiprokurör sellise arvamuse, et pooltel pole selle üle vaidlust. Samuti jääb arusaamatuks, millistele asjaoludele tuginedes saab riigiprokurör sedastada, et Y ei loobunud majast lahkudest võimu teostamisest maja üle. Y kolis majast välja ja hakkas uut elukohta otsima, vabatahtlikult ja poolte kokkuleppel. X on riigiprokuröri nimetatud „varjupaika lahkunud naise“ rollis, kuna just tema on kaotanud välismaale sõites õiguse „ühise kodu“ üle. Asi ei ole selles, kas Y oleks võinud poolte kokkuleppel majja siseneda, asi on kinnistu seadusliku valdaja, ehk X tahte vastaselt majja salaja sisenemises ning valduse ülevõtmises. Aktsepteerides olukorda, et kinnistu omanikule on kõik lubatud, jõuaksimegi absurdse olukorrani, kus maja omanikud võivad ilma kohtuta nt üürnike välja tõsta. Jaatavalt on suhtutud situatsiooni, kus maja omanik võib maja seadusliku valdaja iga hetk tänavale jätta ja ei kanna selles vastutust. Kaebaja on esitanud kirjavahetuse, kust selgelt nähtub, et pole eluliselt usutav, et Y ei oleks saanud eeldada, et X on jäädavalt majast lahkunud. X e-kirjast ei saa järeldada, et ta teatab Y-le, et lahkub Eesti Vabariigist jäädavalt. Y-le oli selge, et X ei luba valdust üle võtta. Poolte vahel on vaidlus omandiõiguse üle. Y oli teadlik, et X ei anna valdust üle enne, kui on allkirjastatud kokkulepe. Poolte vahel oli pidev kirjavahetus ja telefonikõned. Kui Y-le jäi X välismaale sõites ja teatises viidatud e-kirja lugedes mulje, nagu X oleks majast lahkunud ning Y vahetas seepeale ära ukselukud, siis edasise e-kirja vahetuse ja suhtluse käigus paar päeva pärast Eestist lahkumist teatas X, et tuleb tagasi. Kirjavahetusest ei jää kahtlust, et X ei jää välismaale ega ei ole oma valdusest loobunud. Nähes eksitust, oleks mõistlik isik käitunud selliselt, et teavitanud enda vahepealsest tegevusest, vabandanud, teavitanud lukkude vahetusest, pakkunud varuvõtit ning küsinud, kuidas olukorda 3

(5)1-21-5924 lahendada. Seda Y ei teinud. Y on kinnistu omanik, aga ta ei olnud teo toimepanemise hetkel kinnistu valdaja. Y andis vabatahtlikult X-le eelnevalt valduse, kolides majast välja ja tema soov sellel hetkel ei olnud valdust edasi teostada. Y oli nõus jätma kinnistu X-le ja selline oli ka poolte kokkulepe, millest ootamatult ja ebaseaduslikult Y taganes. Lähtuma peab ukselukkude vahetuse ja valduse äravõtmise hetkest, mitte põhjendamatult viitama sellele, et poolte vahel on pooleli tsiviilvaidlus ning seega tuleb käsitleda valdajana ka Y. Kinnistu oli X kodu, tema omas ainuvaldust, Y oli majast vabatahtlikult välja kolinud ja ei omanud valdust kinnistu suhtes. Y tegutses eesmärgiga X-lt valdus ära võtta. Vastutusest ei vabasta seaduse mittetundmine. On oluline välja selgitada, mis kuupäeval Y ukselukud ära vahetas, ehk valduse üle võttis, kuna siis saab ka kannatanu enda poolt esitada täpselt enne ning pärast vastavat tegu, poolte vahel asetleidnud e-kirja vahetuse ja suhtluse, mis näitab ja tõendab asjaolu, et Y-l ei saanud olla ka ekslikku arusaama sellest, et X on jäädavalt oma elukohast lahkunud. Asjaolu, et Y-l oli teadmine, et X ei ole valdustahtest loobunud, tõendab asjaolu, et Y on
  1. oktoobril 2021 saatnud X-le tsiviilvaidluse lahendamiseks omandi küsimuses kompromissi mustandi. Sellest selgub, et Y on X välismaal viibimise ajal ja pärast X poolt algselt saadetud e-kirju, millele nüüd Y püüab rõhuda, et talle jäi mulje, et X on valdusest loobunud), teadlik et X ei ole oma valdusest loobunud (mustandi p.3.3, kus on märgitud, et X peaks kokkuleppe saavutamise ja allkirjastamise puhul valduse üle andma teatud kuupäevaks). Vastavat kokkulepet ei allkirjastatud ega saavutatud kompromissi. Seega ilmselt läkski Y lihtsama vastupanu teed ning jättis X ebaseaduslikult tema valdusest ilma. MENETLUSE VAHEPEALNE KÄIK
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. septembri 2021 määrusega kaebuse kaebetähtaja möödumise tõttu läbi vaatamata.
  4. Riigikohus tühistas
  5. märtsi 2022 määrusega ringkonnakohtu määruse, ennistas kaebetähtaja ja saatis X esindaja kaebuse ringkonnakohtule sisuliseks lahendamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Ringkonnakohtunik jätab kaebuse rahuldamata.
  7. Kaebuses ringkonnakohtule taotleb X esindaja jätkuvalt Y suhtes kriminaalmenetluse alustamist

§ 266

lg 2 tunnustel, kuna viimane tungis millalgi X välismaal viibimise ajal 2020 sügisel XXX, XXX majja ja vahetas seal ukselukud. Lühidalt kokkuvõetuna keeldusid uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetluse alustamisest, kuna nimetatud maja oli vaatamata X ja Y suhte lõppemisele ning viimase väljakolimisele X juurest, jätkuvalt mõlema kaasvalduses sel ajal, kui Y sinna X Eestist lahkumisel läks. Ringkonnakohtu hinnangul vastavad need menetleja tuvastatud asjaolud kriminaalmenetluse alustamata jätmise materjalile ja on õiguslikult asjakohased. 12.

§ 266

lg 1 eeldab, et 1) hoonesse tungimine oleks valdaja tahte vastane; 2) hoone oli sissetungija jaoks võõras; 3) sissetungimine oli ebaseaduslik (RKKKO 3-1-1-40-12, p 8). Menetleja on kuriteokaebuse lahendamisel eelkirjeldatud omavolilise sissetungi põhikoosseisu tunnustest juhindunud ja leidnud põhjendatult, et kahtlusi nende tunnuste esinemisest esitatud asjaoludel ei tõusetu. See, et kinnistu ainuvaldus on X-l, on olnud tema, kui vaidluse ühe osapoole nägemus ja tõlgendus olukorrast. Niisugune seisukoht tugineb sellele, et Y kolis kooselu lõppemisel X juurest ära. Ringkonnakohtunikule ei nähtu asja materjalidest, et kinnistu ainuvaldus olnuks antud X-le. Ringkonnakohtunik nõustub ringkonna- ja riigiprokuröriga selles, et tõsiasi, et Y ei soovinud elada ajutiselt ehk seni majas, kuni seal viibib X, ei tähenda ühtlasi seda, et ta loobus oma valdusest sellele majale. Asjaolud viitavad, et Y-l säilis valdus ja valdustahe enda nimel oleva 4

(5)1-21-5924 kinnistu suhtes. Kaebuse viited ja paralleelid üürileandja ja üürilevõtja suhetele ei ole asjakohased, sest X ja Y vahel ei olnud üürilepingut või üldse mingit selget kokkulepet, millega oleks antud üle ühele poolele maja ainuvaldus. Niisuguses olukorras, kus poolte vahel puudub kokkulepe ainuvalduse üleandmiseks, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas loetud

§ 266

tähenduses valdajateks ehk otsese võimu teostajateks kinnistu üle neid, kellel oli võti kinnisasjale sisenemiseks (RKKKo 3-1-1-40-12, p 9). Ringkonnakohus saab tuvastatud asjaoludest järeldada, et kuigi Y kolis X juurest välja, siis jäi talle kinnisasja võti alles. Nii säilis ka tema valdus kinnistu üle. Lisaks võimalusele teostada valdust oli Y-l säilinud selgelt ka valdustahe ja tuvastatud asjaolud kinnitavad, et Y soov oli vältida küll koos elamist X-ga, ent mitte senise ka tema elukohaks olnud maja üle valduse teostamisest ehk tal säilis valdustahe. Seda kinnitabki asjaolu, et kui X läks majast 2020 sügisel kuuks ajaks ära, siis kasutas Y oma võtit ja realiseeris samas majas enda valdustahet. Tuvastatud asjaoludel saab ka ringkonnakohtu hinnangul

§ 266

tunnuste hindamisel rääkida X ja Y puhul eelkõige kinnistu kaasvalduse teostajatest asjaõigusseaduse § 50 mõttes. Valdusest loobumine eeldab valdaja tahet. Nii on ka ringkonnakohtu hinnangul välistatud kriminaalmenetluse alustamine

§ 266järgi.

Asjaolu, et X tagasituleku ajaks oli majal vahetatud ukselukud, ei tähenda samuti seda, et Y-l eelnevalt puudus valdus ja ta oli sisenenud majja ebaseaduslikult. Lukkude vahetamine näitab Y valdustahet. Riigiprokuröri sedastus, et kuriteokaebuse aluseks on eelkõige pooltevahelised pingelised suhted, sisaldab tõetera ka ringkonnakohtu hinnangul. 13. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri 14. juuni 2021 määrusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.