RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 – § 13 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 27.

septembri

1. a otsus Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Lea Pähkel, kassatsioon Sirli Mändmaa kaitsja vandeadvokaat Üllar Talviste
2. veebruar 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsus osas, millega maakohtu otsus tühistati ja jõustada Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsus.
8. Kassatsioon rahuldada.
9. Mõista Eesti Vabariigilt Sirli Mändmaa kasuks välja 1800 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Harju Maakohtu
11. aprilli
12. a otsusega tunnistati S. Mändmaa süüdi karistusseadustiku (

) § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 – § 13 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 8 aastat vangistust. 1.1 Süüdistus seisnes kokkuvõtvalt järgmises. S. Mändmaa peres kasvas

1. a sündinud adopteeritud tütar M, kellel oli diagnoositud kaasasündinud HIV-infektsioon. Olles perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 kohaselt M-i kaitsegarant, jättis S. Mändmaa tütre tahtlikult ilma õigeaegsest antiretroviirusravist (edaspidi ARV-ravi), millega oleks saanud vältida lapse haigestumist kaasuvatesse infektsioonidesse ja tema surma. Süüdistatavale oli alates
2. juunist 2014 teada tütre immuunsuse nõrgenemine ja viiruskoormuse suurenemine ning teda nõustati nii
3. juunil 2014 kui ka perioodil
4. märtsist kuni
5. aprillini 2017 korduvalt lapse ARV-ravi vajaduse osas. Sellele vaatamata ei võimaldanud S. Mändmaa
6. juunist 2014 kuni
7. jaanuarini 2018 infektsionistil määrata lapsele vajalik raviskeem ja ravimid. Seetõttu haigestus M progresseeruvasse multifokaalsesse leukoentsefalopaatiasse (edaspidi ka PML või progresseeruv 1-19-5641 ajukahjustus). M suri
8. märtsil 2018 PML-ina avalduva HIV-tõve ehk AIDS-i ning immuunpuudulikkusele lisandunud kopsupõletikuga tüsistunud A-gripi tagajärjel. 1.2 Kohus asus seisukohale, et S. Mändmaa ütlused on vastuolus kõigi teiste tõenditega ja tuleb kui ebausaldusväärsed välja jätta. Teistele tõenditele tuginevalt leidis maakohus, et süüdistus on tõendatud. 1.3 Alates
9. aastast elas M S. Mändmaa peres kohaliku omavalitsusega sõlmitud perekonnas hooldamise lepingu alusel, kuniks süüdistatav ja tema abikaasa lapse
10. aastal lapsendasid. Kui enne lapsendamist käis S. Mändmaa M-iga regulaarselt infektsionisti vastuvõtul – selline kohustus tulenes S. Mändmaale ka kohaliku omavalitsusega sõlmitud lepingust –, siis lapsendamise järel käis S. Mändmaa lapsega infektsionisti juures plaanilises kontrollis vaid ühe korra, ja seda
11. aasta juunis. Siis teavitas raviarst süüdistatavat, et lapse viiruskoormus on suur ja immuunsus vähenenud, mistõttu on vaja alustada ARV-ravi. 1.4 Sellest hoolimata ei läinud süüdistatav kuni
12. märtsini 2017 lapsega infektsionisti juurde ega andnud nõusolekut ravi alustamiseks. Ta ei kavatsenudki anda nõusolekut ARV-raviks ning üritas seetõttu lapse raviarsti vaatevälja mitte sattuda. Alles
13. märtsil 2017 pöördus süüdistatav lapsega raviarsti poole, sest laps haigestus kopsupõletikku. Taas kord selgitati S. Mändmaale kuni
14. aprillini 2017 kestnud visiitide vältel korduvalt ARV-ravi vajalikkust, kuna lapse immuunsusnäitajad olid selleks ajaks juba väga halvad. Kuid ikkagi jättis süüdistatav lapsega infektsionisti juurde minemata kuni
15. jaanuarini 2018, kui pöördumise põhjuseks oli lapse tervise järjekordne järsk halvenemine. ARV-raviga alustati alles
16. jaanuaril 2018, kui oli M-i terviseseisundit arvestades liiga hilja. Lapsel oli avaldunud immuunpuudulikkuse tõttu eluohtlik progresseeruv ajukahjustus, mis tõi endaga kaasa tema surma. Õigeaegne ARV-ravi oleks ekspertide arvamuse kohaselt hoidnud HIV-infektsiooni kontrolli all ja vältinud sügavast immuunpuudulikkusest tingitud surma. 1.5 PML-i haigestumise põhjustas süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega. S. Mändmaa jättis lapsega pikka aega infektsionisti juurde minemata, kuigi oli teadlik, et kontrollis peab käima vähemalt kaks korda aastas. Süüdistatav pidi ette nägema, et HIV-infektsiooni põdevale lapsele ettenähtud ravi võimaldamata jätmine võib põhjustada raske tervisekahjustuse ja ohu elule. S. Mändmaa käitumisest ilmneb, et tal oli sellest ükskõik, sest vaatamata teadmistele, et lapse terviseseisund halveneb ja vaja on alustada ravi, ei võimaldanud ta lapsel kuni terviseseisundi järsu halvenemiseni ravi saada. Kohtu hinnangul oli süüdistatava tahtlus suunatud vaid tervisekahjustuse ja eluohtliku seisundi tekitamisele. Surma põhjustamist süüdistatav ilmselgelt ei soovinud. Seda kinnitab ka asjaolu, et süüdistatav toimetas lapse
17. aasta jaanuaris haiglasse ning võttis ARV-ravi alustamiseks ühendust raviarstiga.
18. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Üllar Talviste, kes taotles otsuse tühistamist ning enda kaitsealuse õigeksmõistmist. Alternatiivselt soovis kaitsja, et süüdistatava tegu kvalifitseeritaks ümber

§ 117lg 1 järgi.

1. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
2. septembri
3. a otsusega kaitsja apellatsiooni osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse. Uue otsusega tunnistati S. Mändmaa süüdi

§ 117

lg 1 järgi ning teda karistati 2-aastase vangistusega, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel 2 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus põhjendas otsust kokkuvõtlikult järgmiselt. 2

§ 118lg 1 p-des 1 ja 7 ettenähtud teo objektiivse külje tunnustele.

S. Mändmaa oli tütre kaitsegarant ning sellest tulenevalt kohustatud hoolitsema lapse igakülgse heaolu eest. Maakohus on nõustumisväärselt tuvastanud, et süüdistatav ei ilmunud M-iga infektsionisti juurde, jättes ta ilma õigeaegsest ravist, mis oli lapsele tema HIV-diagnoosi ja tervisenäitajaid arvestades vajalik. S. Mändmaa tegevusetus viis selleni, et ARV-raviga ei alustatud. Seepärast haigestus laps nõrga immuunsüsteemi tõttu oportunistlikusse haigusesse ja suri. S. Mändmaal oli juba

1. aastast võimalus ja kohustus tegutseda aktiivselt ARV-ravi võimaldamiseks, sest ta teadis selle vajalikkusest. Kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et kui süüdistatav oleks
2. aastal või isegi hiljemalt
3. aasta mais võimaldanud lapsele ARV-ravi, oleksid M-i immuunsusnäitajad paranenud nii, et ta ei oleks
4. märtsil 2018 AIDS-i surnud. Seda, et inimese ravivajaduse eiramine toob kaasa tema haigusliku seisundi halvenemise, näeb keskmise elukogemusega isik ette. Keegi ei saa eeldada, et patoloogilise seisundiga inimesel, kes jäetakse vajalikust ravist ilma, ei teki tervisekahjustust. 3.3 Ekslik on aga hinnang, et süüdistataval oli tütrele tervisekahjustuse ja eluohtliku seisundi põhjustamise suhtes kaudne tahtlus. Arvestades süüdistatava isikut – kõrgharidusega küpse elukogemusega inimene, kes oli lapsendanud teadlikult HI-viirusesse nakatanud lapse – on maakohus õigustatult leidnud, et tagajärjena realiseerunud ohud olid talle äratuntavad. Määrav on, kas S. Mändmaa möönis tervisekahjustuse ja eluohtliku seisundi tekkimist või lootis neid vältida. Kohtu mõttekäik, et S. Mändmaal oli ükskõik, et tema tegevusetusest saabuvad lapse tervisele rasked tagajärjed ja ka surm, ei ole usutav. Maakohus tuvastas, et S. Mändmaa oli hooliv ja hoolitsev lapsevanem, ning osutas, et süüdistatav võis loota meditsiinilise sekkumise kõrval alternatiivsetele meetoditele. Otsuses ei ole üritatud selgitada, miks on välistatud pigem loogilisem ja eluliselt usutavam versioon, et S. Mändmaa vältis ravi kohusetundetusest. 3.4 Ringkonnakohus märkis, et tal pole ühest selgust, milles seisnes S. Mändmaa tõsimeelne lootus, et ARV-ravita lapse tervis ei halvene, ta ei jää AIDS-i ega sure. Seda, et ta tegelikult siiski soovis lapse haigestumist vältida, tõendavad järgmised asjaolud. 3.4.1
5. aasta jaanuaris viis S. Mändmaa lapse hirmutavate sümptomite ilmnemisel haiglasse ning ka
6. aasta tervisekaartidelt on näha, et kui ilmnesid silmaga eristatavad haigussümptomid, siis pöördus ta meditsiiniasutusse, et neile leevendust saada. 3.4.2 Süüdistatav oli raske terviseseisundiga lapse ema, kel tuli leida enda jaoks keerulise olukorraga toimetuleku mehhanism. S. Mändmaa üritas näha asja positiivses valguses ja ta pigistas selle positiivsuse säilitamiseks lapse tervisega seonduva ees n-ö silma kinni kuni hetkeni, mil lõid välja konkreetsed last häirivad sümptomid. S. Mändmaa optimism väljendub ka asjaolus, et ta üldse kõnealuse lapse lapsendas, andes sellega väga kehvas olukorras ja õnnetu saatusega lapsele elus suurepärase võimaluse. Süüdistatava prioriteet oli see, et laps 3

§ 18lg 2 tähenduses.

Seetõttu tuleb tema käitumine kvalifitseerida

§ 117lg 1 – § 13 lg 1 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, kes taotleb apellatsioonikohtu otsuse tühistamist ning maakohtu otsuse jõustamist, põhjendades seda kokkuvõtvalt järgnevalt. 4.1 Kohtupraktika järgi peab lootus

§ 18

lg 2 tähenduses tuginema isiku poolt ära tuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele peab olema tõsimeelne. Asjaolud, millega ringkonnakohus on süüdistatava lootust sisustanud, ei ole käsitatavad tõsimeelsena. Samuti on ringkonnakohtu seisukohad oletuslikud ning seetõttu vastuolus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 312 p-ga 1. 4.2 Ühtlasi ei ole ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud, millega S. Mändmaa lootust sisustatakse, kooskõlas uuritud tõenditega. Süüdistatava ütlused, millele ringkonnakohus tugines, on maakohus põhjendatult ebausaldusväärsena tõendikogumist välja jätnud. S. Mändmaa ei elanud illusioonides, vaid tegemist oli väga ratsionaalse ja kalkuleeriva inimesega. Ta ei olnud ka loomult mugav, vaid oli valmis minema kuhu iganes, astuma konflikti kellega tahes, sõimama, valetama, varjama – tegema kõike, mis vähegi võimalik, et asjad läheksid nii, nagu tema tahab. Süüdistatava religioossus tuli istungil jutuks üksnes seoses sellega, et kohtul tekkis küsimus, miks lapsendajad ei kasuta lapse sünnijärgset nime. S. Mändmaa tõi siis põhjuseks lapse ristimise, et vahetada lapse nimi tema jaoks sobivamaks. Mitte ühestki teisest faktist ei nähtu S. Mändmaa religioossust, sidet mõne kiriku või kogudusega. S. Mändmaa ei ole ütlusi andes lausunud sõnagi oma usutunnistuse kohta. 4.3 Lapse tervis ei olnud ka pealtnäha korras. Dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et tema tervis aastatel 2014 kuni 2017 halvenes. Nii M-i klassijuhataja kui ka balletiõpetaja viitasid, et ta nägi välja järjest väsinum ja võrreldes teiste lastega oli tema üldseisund 4

§ 118

lg 1 p 1 kui ka

§ 118lg 1 p 7 objektiivsetele tunnustele.

Küll aga jagab kolleegium kassaatori kriitikat, mis puudutab S. Mändmaa subjektiivse külje käsitlust ringkonnakohtu otsuses ja näeb siin põhimõttelisi vigu nii menetlus- kui ka materiaalõiguse kohaldamisel.

1. Riigikohus on praktikas järjepidevalt rõhutanud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus nr 1-17-5883/77, p 17). Selle arusaamaga haakuvalt on

§ 118

lg 1 punkte 1–7 puudutavas praktikas selgitatud, et kõnealuse sätte järgi saab rääkida vaid sellise isiku vastutusest, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121) vastav tagajärg.

Järelikult ei saa isiku käitumises

§ 118

lg 1 p-de 1–7 realiseeritusest rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Oluline on seejuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks teo toimepanemise hetkel just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 1-17-105/35, p-d 10–11) Kuigi iseenesest on ringkonnakohus viidatud praktikale enda seisukohtade põhistamisel tuginenud, siis ei nõustu kolleegium kohtu järeldusega, et S. Mändmaal puudus tahtlus nii tervisekahjustuse tekitamiseks

§ 121

lg 1 alt 1 mõttes kui ka eluohtliku seisundi põhjustamiseks

§ 118lg 1 p 1 kohaselt.

1. Ringkonnakohus on jätnud nimelt tähelepanuta, et Riigikohtu kõnealune praktika on võrsunud kohtuasjadest, kus süüdistatavale heideti ette aktiivset käitumist, s.o teodelikti. Nii on kriminaalkolleegium käsitlenud juhtumit, kus süüdistatav lõi kannatanut ühel korral rusikaga näkku (otsus nr 1-17-105/35), rusikaga vastu kaela (
2. novembri
3. a otsus nr 1-16-6512/64), noaga reide (otsus nr 1-17-5883/77) või kasutas tema mahapanemiseks maadlusvõtet (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus nr 1-19-4422/107). Selliste tehiolude kontekstis on kriminaalkolleegium tõesti järjepidevalt rõhutanud, et toimepanija tahtlus peab

§ 121

lg 1 alt 1 tähenduses hõlmama just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis viib lõppastmes

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab

§-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudest oluliselt raskemat karistust ettenägeva kvalifikatsiooni, s.o

§ 118kohaldamist. Kolleegium jääb selle praktika juurde. 5

§ 16

lg 4) saab tegevusetuse korral kõneleda vaid juhul, kui garant küll kindlalt ei tea, et tema tegevusetuks jäämine põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid ta peab selle saabumist võimalikuks (intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus nr 1-20-6495/139, p 19). Oluline on aga eristada tahtluse tuvastamise aega – tegevusetuse korral tuvastatakse tahtlus selle hetke seisuga, mil garandil oli õiguslik kohustus (vt

§ 13lg 1) ja ka võimalus veel edukalt tegutseda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4.

juuni

1. a otsus asjas nr 3-1-1-13-07, p 10) tema poolt ära tuntud kahjuliku tagajärje ärahoidmise nimel. Tahtlust tagajärje suhtes saab jaatada seega igal ajahetkel, mil kaitsegarant saab vähemalt kaudse tahtluse tähenduses aru, et temalt õiguslikult oodatav ja nõutav sekkumine võib veel hoida ära tema kaitsealust kahjustava tagajärje saabumise, kuid ta ei tee seda.
2. Eelnev teeb muu hulgas selgeks, et selleks, et kaitsegarant vastutaks

§ 118

lg 1 p-de 1–7 järgi tegevusetuse eest, ei pea ta olema ise tahtlikult põhjustanud seda tervisekahjustust, mille edasine kulg tema kaitstavat inimest negatiivselt mõjutab. Nii võib lapsevanem, kes jätab enda vigastada saanud lapse kohase abita, vastutada sellest vigastusest tingitud (raske) tüsistuse eest, olenemata sellest, kas ta tekitas algse vigastuse (nt kogemata) ise või tegi seda sootuks keegi teine (nt laps ise). Teisisõnu piisab

§ 118

lg 1 p-de 1–6 puhul tegevusetuse korral tahtluse jaatamiseks sellestki, kui garant leiab juba kahjustatud kaitstava isiku n-ö eest. Kui ta sellisel juhul saab viimase olukorrast aru ning mõistab tema tervise kahjustumise edasist süvenemist (tahtluse intellektuaalne element), kuid jääb siiski tegevusetuks, mõistes samal ajal enda tegevusetuse võimalikke tagajärgi, mööndes neid (tahtluse voluntatiivne element), on tegemist kaudse tahtlusega. Kolleegium selgitab veel, et kaudset tahtlust ei välista seegi, kui need tagajärjed on samal ajal garandile isegi vastumeelsed. Neid arusaamu silmas pidades ei ole võimalik aktsepteerida ringkonnakohtu seisukohti S. Mändmaa tahtluse puudumise kohta ning seda järgmistel põhjustel. 11. Käsitletava juhtumi ajaline kulg on põhijoontes järgmine:

1. a)periood 18. juulist 2006, mil kannatanu hakkas elama S. Mändmaa perekonnas, kuni lapsendamisprotsessi lõpuleviimiseni 8. augustil 2013. Sel ajal järgis süüdistatav korrektselt lapse raviks tarvilikke meditsiinilisi ettekirjutusi;
2. b)6. juunist 2014 kuni 21. märtsini 2017 ehk ligikaudu kolme aasta jooksul vältis S. Mändmaa kõikvõimalikel viisidel infektsionisti juures käimist ja ARV-raviks nõusoleku andmist;
3. c)21. märtsist kuni 5. aprillini 2017, mil S. Mändmaa lapsega lõpuks uuringutele minnes sai teada, et M-i immuunsus on oluliselt vähenenud ja tema viiruskoormus on suur. Raviarst informeeris süüdistatavat korduvalt ning selgelt ARV-raviga alustamise vajalikkusest;
4. d)oktoober või november 2017, mil M haigestus letaalse kuluga PML-i;
5. e)kannatanu surm 1. märtsil 2018. 12. Kuigi senises kohtupraktikas on loetud HI-viirust juba iseenesest raskeks tervisekahjustuseks

§ 118lg 1 p-de 1 ja 2 tähenduses (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.

detsembri 2017. a otsus asjas nr 1-17-2619), on käsilolevas kriminaalasjas tuvastatud kannatanu immuunsüsteemi võimekuse märkimisväärne halvenemine eelmises punktis viidatud perioodil b hinnatav minimaalselt tervise täiendava kahjustumisena § 121 lg 1 alt 1 tähenduses. Kolleegium ei pea siinkohal vajalikuks võtta seisukohta küsimuses, kuidas hinnata S. Mändmaa tahtlust kõnealuse tagajärje suhtes, sest tema hilisemat käitumist arvestades pole sellel süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel määravat tähendust. 6

§ 118lg 1 p 7).

Samuti oli S. Mändmaale teada, et HIV-infektsiooniga ehk nõrgestatud immuunsusega inimene võib haigestuda mõnda oportunistlikusse haigusesse, mille kulg on sellise inimese puhul tavapärasest raskem (

§ 118lg 1 p 1).

1. Kõnealuses olukorras on süüdistatava käitumisele materiaalõigusliku hinnangu andmisel suuresti ainetu arutleda selle üle, kas perioodil
2. juunist 2014 kuni
3. märtsini 2017, mil S. Mändmaa tegevusetus M-ile vajaliku arstiabi tagamata jätmisel põhjustas lapse tervise halvenemise, oli süüdistataval selle tagajärje suhtes tahtlus. Perioodil, mis algas
4. märtsil 2017 (punktis 11 nimetatud periood c), informeeris M-i raviarst süüdistatavat korduvalt lapse analüüside tulemustest, tema tervisekahjustusest ja sellest tingitud tungivast ravivajadusest. Sellestsamast ajast oli arsti antud teave süüdistatava jaoks fakt, millest lähtuvalt pidi ta garandina enda edasist käitumist kujundama. Nagu öeldud, ei ole kaitsegarandi tegutsemiskohustuse tekkimiseks tarvis seda, et garant oleks kaitstavat isikut ähvardava ohuolukorra ise loonud. Hoolimata sellest, kes – ja kas üldse keegi – vastutab ohu tekkimise eest, on kaitsegarandi kohustus muu hulgas teha kõik mõistlikult võimalik, et kaitstava isiku olukord (

§-s 118 sätestatud süüteo puhul tervis) olemasoleva ohu tõttu täiendavalt ei kahjustuks. Mõlema astme kohtud on süüdistusega nõustudes leidnud, et kannatanu surma kui tagajärje suhtes tegutses süüdistatav kergemeelsusega. Seega olukorras, kus kohtud tuvastasid, et S. Mändmaa oli alates 21. märtsist 2017 teadlik M-i tervise juba aset leidnud olulisest kahjustumisest (

§ 121

lg 1 alt 1) ning mõistis, et tema edasine tegevusetuks jäämine M-i ravi võimaldamisel võib endaga kaasa tuua M-i surma (tahtluse intellektuaalne element), kuid lootis vaid talle arusaadavatel argumentidel selle saabumata jäämisele (tahtluse voluntatiivne külg), tulnuks ringkonnakohtul igal juhul kvalifitseerida S. Mändmaa käitumine

§ 118lg 1 p 7 – § 13 lg 1 järgi.

Seega on ringkonnakohus tuvastatud asjaolude põhjal andnud S. Mändmaa käitumisele väära materiaalõigusliku hinnangu. 15. Tuvastatud asjaoludel tuli ringkonnakohtul sisuliselt lahendada vaid küsimus, kas S. Mändmaa käitumine tuleb täiendavalt kvalifitseerida ka

§ 118lg 1 p 1 – § 13 lg 1 järgi.

Isik vastutab üksnes

§ 118

lg 1 p 7 järgi juhul, kui mõlemad

§ 118lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest.

Sel juhul neeldub eluohtlik seisund kui vahetagajärg edasiselt saabunud surmas. See ei kehti aga juhul, kui süüdistatava käitumise subjektiivne külg ulatub eluohtliku seisundi tahtliku põhjustamiseni (

§ 118lg 1 p 1).

Siis tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida nii

§ 118

lg 1 p 1 kui ka p 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises (otsus nr 1-17-5883/77, p 18). Ainult selle küsimuse lahendamisel on asjakohane vaagida nende argumentide kohasust, millele toetuvalt ringkonnakohus leidis, et vaatamata raske tervisekahjustuse kui tagajärje ettenägemisele oli S. Mändmaal alust loota, et tema laps siiski ei haigestu mõnda oportunistlikusse haigusesse, mis

1. a oktoobris või novembris paraku siiski juhtus.
2. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et selle küsimuse lahendamisel on ringkonnakohus hälbinud kohtupraktikast, aga samuti läinud loogilisse vastuollu kohtu enda tuvastatud asjaoludega.
3. Ringkonnakohus on ühemõtteliselt leidnud, et S. Mändmaa lähtus arusaamast, justkui oleks tema lapse ravimisel vähemalt sama kompetentne kui HI-viirusega tegelemisele spetsialiseerunud 7

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 ning § 13 lg 1 järgi, nagu seda on teinud ka maakohus. 24. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-st 5 ja § 362 p-dest 1 ning 2, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a otsuse osas, millega maakohtu otsus tühistati, ja jõustab Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsuse. Prokuratuuri kassatsioon rahuldatakse.
5. Kaitsja taotleb S. Mändmaale 2400 euro hüvitamist kassatsioonivastuse koostamise eest valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Arvestades kassatsioonimenetluse esemeks olevate küsimuste keerukust ja prokuratuuri kassatsioonile esitatud seisukohtade asjakohasust, ei saa kolleegiumi hinnangul pidada taotluses ajakuluna märgitud 10 tundi ülemääraseks. Samas ei ole mõistlik S. Mändmaa kaitsja töö eest küsitud 240-eurone tunnihind (koos käibemaksuga). Pidades silmas üldist hinnatõusu ja Riigikohtu asjaomast praktikat (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 1-20-2473, p-d 9–10), peab kolleegium praegusel juhul mõistlikuks tunnihinnaks 180 eurot (koos käibemaksuga). KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb seega S. Mändmaale kassatsioonimenetluses kantud menetluskulu eest hüvitada 1800 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9