← Eesti

1-20-2302/61

Obsah (5)§ 263§ 73§ 78§ 121§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2302 (19231601826) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinol

§ 263lg 1 p 1 järgi Harju Maakohtu 30.

aprilli 2021 otsus üldmenetluses Kaitsja, advokaat Rein Laid; Kannatanu esindaja, vandeadvokaat Martin Hirvoja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Tomberg Liis Möll, ik: 44108280340, emakeel: eesti keel, EV kodanik, keskharidusega, elukoht: xxx, pensionär, ei tööta, varem kriminaalkorras karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole. Rein Laid (kokkuleppel) RESOLUTSIOON

  1. Harju Maakohtu
  2. aprilli 2021 otsus Liis Mölli süüdistusasjas jätta muutmata.
  3. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
  4. Süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud summas 3612 eurot (koos käibemaksuga) jätta KrMS § 185 lg 2 alusel Liis Mölli kanda.
  5. Kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud summas 1926 eurot (koos käibemaksuga) jätta KrMS § 185 lg 2 alusel XX kanda. Edasikaebe kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  6. Harju Maakohtu
  7. aprilli 2021 otsusega üldmenetluses tunnistati Liis Möll

§ 263

lg 1 p 1 järgi süüdi ja karistati rahalise karistusega 80 päevamäära ulatuses, s.o 800 eurot.

§ 73

lg 1 ja 3 kohaselt määrati, et karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui L. Möll ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 kohaselt on katseaja alguseks 30.04.2021. Kannatanu XX tsiviilhagi rahuldati Kr

MS § 310 lg 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 alusel osaliselt ja L. Möllilt mõisteti XX kasuks välja kuriteoga tekitatud varalise kahju katteks 5 eurot ning mittevaralise kahju katteks 100 eurot. Rahuldati kannatanu tsiviilhagi viivisenõue ning L. Möllilt mõisteti alates kohtuotsuse jõustumisest kuni XX nõude 105 eurot täitmiseni kannatanu kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 105 eurot. Menetluskuludena mõisteti L. Möllilt XX kasuks välja valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 2400 eurot, mida võib tasuda 1 aasta jooksul (igakuiselt vähemalt 200 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kannatanu arveldusarvele. KrMS § 175 lg 1 p 9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti L. Möllilt riigieelarve tuludesse välja sundraha 276 eurot, mis tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuiselt vähemalt 23 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest. Sundraha summas 600 eurot jäeti osaliselt riigi kanda. Kohus lahendas ka asitõendiga seonduva. 2. L. Mölli süüdistati

§ 263

lg 1 p 1 järgi selles, et tema 01.08.2019 kella 11:10 paiku Tallinnas, Xxx juures tänaval ehk avalikus kohas kõrvaliste isikute juuresolekul rikkus Korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mille kohaselt on avalikus kohas (Korrakaitseseaduse § 54 kohaselt määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa) keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt, lõi korduvalt lahtise käega XXle näo ja pea piirkonda, põhjustades oma tegevusega XXle füüsilist valu ning häirides kõrvaliste ja asjasse mittepuutuvate isikute (Xxx töötanud ehitajad) rahu ning ohustades turvatunnet. 3. Maakohus, hinnanud kohtuistungil kogutud tõendeid kogumis, leidis, et L. Möllile süüdistuses etteheidetav tegu on aset leidnud ning selle pani toime süüdistatav. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüdistatav on süüvõimeline isik ja ta tegutses õigusvastase teo toimepanemisel tahtlikult. Kohus leidis sedagi, et kannatanu tsiviilhagi otsese varalise kahju nõudes on põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele. Kohtu hinnangul on põhjendatud rahuldada tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt, sest kannatanule ei tekitatud ulatuslikke tervisekahjustusi ja ei saa rääkida sellisest füüsilisest ja hingelisest valust, mis oleks toonud kaasa kannatanu elukvaliteedi pikaajalise languse. Distsiplineerimaks ja motiveerivaks leidmaks vahendeid kannatanu kahjuhüvitise tasumiseks seda võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul, on süüdistatavalt viivise väljamõistmine vajalik ja põhjendatud. Karistuse mõistmise osas leidis kohus, et L. Mölli puhul on võimalik karistuse eesmärke saavutada kergema, s.o rahalise karistusega. Süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Karistust kergendava asjaoluna saab kohtu hinnangul arvestada süüteo toimepanemist kõrges eas inimese poolt. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süü suurust, süüdistatava isikut, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leidis kohus, et L. Möllile võib karistuseks mõista rahalise karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära, pidades võimalikuks jätta mõistetud karistus

§ 73lg 1, 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui L. 2

(9)Möll ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja pikkus on piisav, hindamaks süüdistatava edasist käitumist ning tema püüdlusi järgida ühiskonnas kehtivaid reegleid ja tavasid.
  1. Maakohtu otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid süüdistatava kaitsja R. Laid ja kannatanu esindaja M. Hirvoja. 4.
  2. Süüdistatava kaitsja leiab, et L. Mölli süüditunnistamine ja karistamine ei ole õige ega õiglane, sest L. Möll ei ole temale etteheidetavat kuritegu toime pannud. Kaitsja palub maakohtu süüdimõistev otsus tühistada ja L. Möll talle esitatud süüdistuses alljärgnevatel motiividel õigeks mõista. 4.1.
  3. Süüdistuse tekstist ei ilmne, kuidas ja millise konkreetse käitumisaktiga häiris L. Möll kõrvaliste ja asjasse mittepuutuvate isikute (Xxx töötanud ehitajad) rahu ning ohustas nende turvatunnet ning milles konkreetselt see rahu häirimine ja turvatunde ohustamine seisnes. Kohus ei saa süüdistuse lünki sisustada oma arusaamise kohaselt. 4.1.
  4. Menetleja poolt on sündmuskoha vaatlus jäetud tegemata. Kohtuistungil avaliku koha küsimust ei uuritud. 09.08.2019 asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et juurdepääs nimetatud kohta kujutas endast piiratud ala, kuna maja väravaga kangialusest teisel pool maja ääres olid paigaldatud ehitustellingud ning seal asus ka laoplats. 4.1.
  5. Kannatanu ütlusi on kohus käsitlenud valikuliselt, jättes samas olulised asjaolud ja ütluste konteksti vajaliku tähelepanuta. Kannatanu ei oska kirjeldada, mida ta peale süüdistatava väidetavat esimest lööki tegi, vaid on esitanud oletuslikke mudeleid oma edasiste võimalike käitumisaktide kohta. Kannatanu ütlused on heitlikud ja segased ning ei ole usaldusväärse tõendina käsitletavad. 4.1.
  6. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kannatanu ütluste kohaselt on tema suhted L. Mölliga pigem halvaloomulised. 4.1.
  7. Kaitsja juhib tähelepanu, et restaureerimistööde luba oli kehtetu alates 30.11.2018, kuid L. Mölli korteri akent hakati vahetama väljaspool loa kehtivusaega 01.08.
  8. 4.1.
  9. Kuivõrd kannatanu ja süüdistatav kirjeldavad sündmuste kulgu diametraalselt erinevalt, on tegemist n.n. sõna-sõna vastu olukorraga. Kõrvutades nende ütlusi kogutud tõenditega, s.h tunnistajate ütlustega, on kohus tuginenud otsuse põhiosas esitatud järeldustes enamikul juhtudel üksnes oletustele, järgimata KrMS § 312 p 1 esitatud nõuet. 4.1.
  10. Tunnistaja D.P, kes konflikti telefoniga filmis, nägi pealt, kuidas vanem naisterahvas lõi esimehele käega näkku, põse piirkonda. Tunnistaja N.I ütlustest nähtuvalt tema mingisuguseid löökide andmist ei näinud. Tunnistaja M.M kannatanu löömist ei näinud. Kohus on ebaõigesti ning oletuslikult tuletanud ja järeldanud L. Mölli negatiivse meelestatuse kannatanu suhtes. 4.1.
  11. Sooviga lõpetada restaureerimistööd ja kirjutades ehitajatele ette aja korter nr 5 aknavahetuseks, tekitas kannatanu teadlikult ja tahtlikult enda ja perekond Mölli vahel konfliktsituatsiooni, kuna tunnistaja M.M korteriomanikuna akna vahetuseks nõusolekut ei andnud. 4.1.
  12. Tunnistaja K. P ütlustest järeldas kohus ebaõigesti, et L. Mölli saab pidada isikuks, kes võib ärritunud olekus kaotada kergesti enesevalitsuse ning temaga teisel seisukohal olevat või teda emotsionaalsel tasandil negatiivselt puudutanud isikut füüsiliselt rünnata. L. Möllil mingit konflikti kannatanuga ei ole olnud, tsiviilvaidlused on xxx korteriomanikul M.Mil, kes on süüdistatava tütar. 4.1.
  13. Kohus jättis tähelepanuta tunnistaja M.Mi ütlused, et perekond Möll püüdis keelata talle omandiõiguse alusel kuuluva korteri aknavahetust, saates vastavasisulise e-kirja ka korteriühistu juhatusele, kuna restaureerimistööde luba oli aegunud. 4.1.
  14. Kannatanu kaebusest arstile ei nähtu, et talle oleks üldse mingisuguse vägivallaaktiga valu või vigastusi tekitatud. Kannatanu läbivaatuse protokoll 01.08.2019 kinnitab, et konflikti järgselt ta ei rääkinud politseile võimalikest vigastustest. Asitõendi 09.08.2019 vaatlusprotokollis süüdistatava poolt kannatanu löömine ei kajastu. 3
(9)4.1.
  1. Kaitsja hinnangul kinnitab L. Mölli EMO patsiendikaart, et 01.08.2019 sai ta kannatanult löögi vastu pead, 45 hammas läks katki, tükk lendas ära. Peale traumat hakkas tekkima valu alakõhus, tekkis uriinipidamatus. See tõend kinnitab usaldusväärselt ka kannatanu poolt süüdistatava kehalise väärkohtlemise tagajärgi tervisekahjustuste näol, mis lükkab ümber kohtu seisukoha L. Möllil tervisekahjustuste puudumisest. 4.1.
  2. Kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes seisukoha võtmata süüdistatava poolt viimases sõnas avaldatud uue olulise asjaolu kohta. Nimelt väitis L. Möll, et ta vasakukäeline, kuid kohtus ta kuulis, et lõi kannatanut parema käega. 4.1.
  3. L. Mölli poolt avaliku korra rikkumine

§ 263mõttes ei ole tuvastatav.

Kannatanu ütlustest ei nähtu, et väidetava konflikti toimumise ajal oleks lisaks neile kahele viibinud juures või tänaval teisi inimesi. Tõendamata on, kuidas oleks L. Mölli käitumine kuidagi ehitajate rahu häirinud või nende turvatunnet ohustanud. Tunnistaja D.P väljendatud sellekohane arvamus on oletuslik ega objektiivse kõrvaltvaataja jaoks arusaadav. Tunnistaja N.I ütluste kohaselt ei tekkinud neil sellist tunnet, et korteri perenaine võib kas katusele või neile kallale tulla. L. Mölli ähvardus väljendus ainult lubaduses kutsuda politsei. Tunnistaja D. P häirimine ei saa olla käsitatav avaliku korra rikkumisena

§ 263mõttes.

4.

  1. Kannatanu esindaja palub maakohtu otsus tühistada L. Möllilt kannatanu kasuks väljamõistetud tsiviilhagi ja kannatanu menetluskulude suuruse osas, ning teha selles osas uus otsus, millega mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 1150 eurot ja kuni maakohtu otsuse tegemiseni tekkinud menetluskuludena valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 6336 eurot. Apellatsiooniastmes valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks palub esindaja mõista süüdistatavalt välja kannatanu kasuks 972 eurot. Täiendavalt palub esindaja panna L. Möllile kohustuse tasuda hüvitamisele kuuluvalt kahjuhüvitiselt ning menetluskuludelt viivist alates hüvitise ja menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Argumendid otsuse osaliselt tühistamiseks on alljärgnevad: 4.2.
  2. Mõistes kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 100 eurot, ei põhjendanud kohus ühelegi kohtupretsedendile ega muule õigusallikale tuginedes, miks kannatanu poolt esitatud Riigikohtu praktika järeldused ei ole käesolevas asjas kohalduvad. Kannatanu kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurus ei ole võrdluses õiglane ka apellatsioonis esitatud näidetega kohtulahenditest. Õiglane ja kohtupraktikale vastav mittevaralise kahju hüvitis kannatanule käesolevas asjas oleks mitte vähem kui 600 eurot. 4.2.
  3. Esindaja taotleb, et kohus võtaks hüvitise suuruse määramisel VÕS § 134 lg 5 alusel arvesse kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Uuritud tõenditest nähtub, et L. Möll on kuni kohtuliku uurimise lõpuni esitanud valeväiteid, justnagu hoopis kannatanu oleks teda rünnanud ja talle tervisekahjustusi põhjustanud. 4.2.
  4. Apellant leiab, et hüvitamisele kuuluvate menetluskulude summa vähendamine 6336 eurolt 4428 eurole (koos käibemaksuga) ei ole põhjendatud. Kohtuistungi protokollidega tutvumiseks kulunud aega ei saa tervikuna mittevajalike kuludena maha arvata, samuti ei ole põhjendatud toimikuga tutvumise ajakulu vähendamine. Nõupidamised kannatanuga olid vältimatult vajalikud täiendavate tõendite olemasolu väljaselgitamiseks, nende sisu tuvastamiseks ja kohtule esitamiseks.
  5. Süüdistatava kaitsja kirjalikud vastuväited kannatanu esindaja apellatsioonile. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu esindaja viited kohtupraktikale käesolevas asjas siduvad ega käsitatavad Riigikohtu väljendatud seisukohtadena. Kannatanu ütluste kohaselt oli tal vaid negatiivsest üleelamisest uni häiritud, mis pärssis igapäevaseid asjaajamisi päris mitu päeva, mingisugustest tervisekahjustustest, vigastustest, punetustest, marrastustest ega verejooksu tekkimisest kannatanu rääkinud ei ole. Haginõude alusena ei ole kannatanu esile toonud üleelamisest tingitud une häiritust ega igapäevaste asjaajamiste pärsitust. Nii süüdistatav kui kaitsja kannatanu haginõuet ei tunnista ja 4

(9)paluvad jätta kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldamata.
  1. Kannatanu esindaja kirjalikud vastuväited süüdistatava kaitsja apellatsioonile. XX esindaja hinnangul oli D.P ja teiste tunnistajate õigusrahu rikkumine olulise intensiivsusega täiendavalt ka seetõttu, et konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel oli seotud sama aknaga, mida töömehed vahetama tulid ning töömeeste õigusrahu rikkumine süüdistatava poolt sai alguse juba enne seda kui süüdistatav läks õue kannatanu juurde. Ka nimetatud asjaolu tõttu tunnetasid ka kõrvalised isikud olulist häiringut ja ka ohtu oma turvatundele. Käesoleva juhtumi lahendamisel ei ole asjakohane võrdlus Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-29-10 p-s 7.3 toodud näitega vägivallateo koduaknast pealtnägemise kohta.
  2. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja enda apellatsiooni juurde, süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Kannatanu esindaja toetas enda apellatsiooni. Süüdistatav ja kaitsja palusid jätta kannatanu esindaja apellatsioon rahuldamata. Prokurör palus jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kannatanu esindaja apellatsiooni osas leidis prokurör, et selles esitatud argumendid kannatanu kasuks väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suuruse muutmiseks, samuti kannatanule tekkinud menetluskulude hüvitamise suuruse muutmiseks, väärivad tähelepanu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, tutvunud käsiloleva süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud kohtuistungil ära kohtumenetluse pooled leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust L. Mölli süüküsimuses maakohtu otsuse muutmiseks, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Maakohtust erinevale seisukohale asumiseks süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud tsiviilhagi ja maakohtu menetluses väljamõistetud menetluskulude suuruse muutmise osas ei anna alust ka kannatanu esindaja apellatsiooni argumendid. Kohtukolleegium leiab, et esitatud apellatsioonid tuleb jätta seetõttu rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata.
  4. Süüdistatava kaitsja taotleb apellatsioonis sisuliselt maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest ja neid kinnitavatest tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning L. Mölli

§ 263lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõistmist.

Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr 31-1-17-03 väljendatud seisukohale, mille kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohus on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asunud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-77-05 leidnud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti L. Mölli süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Otsuses nr 3-1-1-85-00 on Riigikohus osundanud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Eeltoodu pinnalt on L. Mölli

§ 263

lg 1 p 1 järgi süüditunnistamiseni viinud kohtu mõttekäigu kujunemine kohtuotsuses jälgitav. 10. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea nende asjaolude kordamist vajalikuks. Vajalikuks 5

(9)peab aga kohtukolleegium osundada, et tulenevalt Riigikohtu selgitusest, ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Seonduvalt L. Mölli kaitsja etteheidetega märgib kohtukolleegium järgmist. 11. Kaitsja hinnangul ei tulene kohtu järeldused L. Mölli süüdiolekus talle esitatud süüdistuses maakohtus hinnatud tõenditest, mistõttu ei ole kohtuotsus õiglane ega õige ning kohtu põhjendused tuginevad ebaveenvatele oletustele. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga nõustuda ei saa. Kaitsja jääb jätkuvalt seisukohale, et L. Möll ei ole temale süüdistuses inkrimineeritavat tegu

§ 263mõttes toime pannud ja maakohus, mõistes L. Mölli süüdi, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust Kr

MS § 338 p 2 tähenduses. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada, et maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja nendest tulenevate seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et kohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti.

§ 263

(samuti § 262) kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse (KorS) sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne

§ 263

lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Kohtul tuleb ka tuvastada, kas kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid.

  1. Kuigi kohtueelse menetluse käigus ei ole sündmuskoha vaatlust läbi viidud, nähtub 09.08.2019 asitõendi vaatlusprotokollist kahtluseta, et juurdepääs kohta, kus L. Möllile inkrimineeritav tegu aset leidis, ei kujutanud endast piiratud ala, kuhu oleks kõrvalistele isikutele juurdepääs piiratud, vaid oli määratlemata isikute kasutuses olev maa-ala. Nõustuda ei saa seega kaitsja seisukohaga selles, et tänav Xxx maja juures ei ole avalik koht. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-15-17 p-s
  2. selgitanud, et avaliku koha mõiste on sätestatud KorS §-s 54 ja selle normi kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maaala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Avalikus kohas käitumise üldnõuded sisalduvad eeskätt KorS § 55 lg-tes 1 ja 2 ning § 56 lg-tes 1-
  3. Korrakaitseseaduse eelnõu (Riigikogu XI koosseis, 49 SE) seletuskirja järgi teenib avalikus kohas käitumise üldnõuete sätestamine ohutõrje eesmärke, s.t nende nõuete järgimine aitab tagada korra avalikus kohas. Nii KorS § 55 lg-st 1 kui ka eelnõu seletuskirjast järeldub, et osutatud paragrahvi
  4. lõike p-des 1–8 toodud loetelu ei ole ammendav. Muu hulgas nähakse aga KorS § 55 lg 1 p-s 1 ette nõue, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Käesolevas asjas ei oma tähtsust seega asjaolu, et maja väravaga kangialusest teisel pool maja äärde olid paigaldatud ehitustellingud ning seal asus ka laoplats, sest Xxx, Tallinn elamu esine tänav vastab KorS §-s 54 kirjeldatud avaliku koha mõistele. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-1517 p-s 24 leidnud, et ka
  5. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt eeldab

§ 263

objektiivsete tunnuste täitmine teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti

§ 263lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist.

13. Maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates õigesti, et L. Mölli poolt XX löömine kannatanu näo keskosa piirkonda on tõendamist leidnud eelkõige kannatanu ütlustega, millest nähtuvalt lõi süüdistatav teda 01.08.2019 kella 11:10 paiku Tallinnas, xxx maja ees vähemalt kolmel korral 6

(9)käega näo keskosa ja pea piirkonda ning näo keskosa tabanud löögi tagajärjel valutas tal nina ja näo keskosa. Kannatanu on oma ütlustega kinnitanud, et lisaks valule talle L. Mölli vägivallateo tagajärjel mingeid tervisekahjustusi ega vigastusi ei tekkinud, lihtsalt uni oli häiritud ja igapäevased asjaajamised olid negatiivse üleelamise tõttu mitu päeva pärsitud. Eluliselt on usutav, et süüdistatava poolt kannatanu löömise tagajärjel tundis kannatanu valu, mistõttu puudub vaidlus selles, et vägivallateoga

§ 121mõttes tekitas L.

Möll kannatanule valu, mida kinnitavad isiku 1.08.2019 läbivaatuse protokoll ja XX epikriis /kd I, lk 68 - 73).

  1. Maakohus jõudis õigele lõppjäreldusele, et isik, keda olukord tegelikult ei häiri või ta ei pea sündmust kuidagi tavatuks, ei asuks ka nähtut talletama. Süüdistatava ja kannatanu vahel tekkinud sõnavahetust ja sellele järgnenud süüdistatava esimest lööki kannatanu näo piirkonda kinnitavad tunnistaja D.P kui asjasse mittepuutuva isiku ütlused, kes nägi L. Mölli vägivallategu pealt 15-20 m kauguselt ehitustellingutelt ja jõudis sündmust ka mobiiltelefoniga filmida. Kaitsja seisukoht, et tunnistaja D.P sellekohane arvamus on oletuslik ega ole objektiivse kõrvaltvaataja jaoks arusaadav, on kohtukolleegiumi arvates ainetu ega tulene asjas kogutud tõenditest. Tunnistaja D.P ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks tõendid puuduvad. Tunnistaja ütluste kohaselt oli talle kõik väga hästi näha. Ka tunnistaja N.I ütlused kinnitavad, et süüdistatav oli ärritunud ja ta kuulis karjeid ja vaidlemist.
  2. Tuvastatud on seegi, et L. Möllile etteheidetava teoga häiriti asjasse mittepuutuvaid isikuid. Kaitsja mõttekäik selles, et tõendamata on asjaolu, kuidas L. Mölli käitumine kuidagi ehitajate rahu häiris või nende turvatunnet ohustas, mistõttu ei ole võimlik rääkida avaliku korra raskest rikkumisest, ei tulene asjas hinnatud tõenditest ega ole ka asjakohane. Avaliku korra ja avaliku õigusrahu rikkumise kindlakstegemisel tuleb juhtunule anda hinnang kogu sündmustiku konteksti silmas pidades (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-60-10 p-d 14 ja 15.3). Kuivõrd Xxx objektil töötanud ehitajad D.P ja N. I viibisid L. Mölli ja XX vahel tekkinud konflikti ajal ehitustellingutel, leidis kohus õigesti, et ehitajate turvatunde ohustamisest rääkida ei saa, küll aga saab rääkida nende rahu häirimisest. Nähtuvalt kindlakstehtud asjaoludest oli kannatanu korteriühistu esimehena kutsunud 01.08.2019 töömehed lõpetama Xxx maja restaureerimistöid, mis hõlmas ka süüdistatava tütrele kuuluva Xxx-5 korteri akna vahetustöid ehitustellingutelt maja väljastpoolt. Et tunnistajate D.P ja N.I ütlustest nähtuvalt keelati neil korterist nr 5 akna vahetust teostamast ja lubati kutsuda neile politsei ning nähes sellele järgnevalt pealt süüdistatava edasist agressiivset käitumist ja kannatanule näo piirkonda löömist, on tunnistaja D.P ütlused sellest enda härituse kohta tõsiselt võetavad, kinnitamaks tema avaliku õigusrahu piisavalt intensiivset rikkumist. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et L. Möllile

§ 263

lg 1 p 1 järgi etteheidetav tegu on usaldusväärselt tõendamist leidnud ja kaitsja apellatsioonis taaskord esitatud seisukohad süüdistatava talle esitatud süüdistuses õigeksmõistmiseks alust ei anna. Lüües kannatanule lahtise käega näo piirkonda, rikkus L. Möll KorS §-s 55 sätestatud üldnõudeid, millega on täidetud

§ 263lg 1 p 1 sätestatud teo objektiivne koosseis.

Sellisel viisil kannatanut lüües, pidi süüdistatav teadma või vähemalt möönma, et teist isikut lüües põhjustab ta talle valu, s.t paneb toime vägivalla kasutamise. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et süüdistatav pani avaliku korra raske rikkumise toime vähemalt kaudse tahtlusega. Hinnates tõendeid kogumis, on käesoleval juhul leidnud vastuvaidlematult tuvastamist, et L. Möll pani toime

§ 263lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

16. Kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud argumentidega kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju ja menetluskulude suuruse osas kohtukolleegium ei nõustu. Apellatsioonis ega kohtuistungil ringkonnakohtus ei ole kannatanu esindaja esitanud ühtegi uut asjaolu, mida maakohtul kannatanule mittevaralise kahju hüvitise 7

(9)suuruse määramisel ja menetluskulude suuruse põhjendatuse hindamisel asja arutamise ajal teada ei olnud. Üksnes mittenõustumine kohtuotsuses toodud järeldustega ei muuda otsust ebaseaduslikuks ega tingi kohtukolleegiumi hinnangul selle osalist tühistamist kaitsja soovitud viisil. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtukolleegium, nõustudes L. Mölli süüditunnistamisega avaliku korra raskes rikkumises, leiab, et süüdistatavalt kannatanu kasuks maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju suurus 100 eurot, arvestades süüdistatava õigusvastase tegevuse tagajärjel kannatanule löömisega tekitatud valuaistingute raskust, on rikkumise raskust ja ulatust arvestades piisav hüvitis. Kannatanu poolt taotletud summast mittevaralise kahju hüvitamiseks süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud üle 10 korra väiksema hüvitise määramisel, võttis kohus põhjendatult arvesse kõiki mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramise olulisi aspekte, mh kannatanule süüdistatava õigusvastase käitumisega tekitatud kehavigastuse puudumist kui valu põhjustamist korduva löömisega. VÕS § 1045 lg 1 p 2 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kuigi käesolevas asjas kogutud tõendid kinnitavad, et oma õigusvastase teoga ei põhjustanud süüdistatav kannatanule ei kehavigastusi ega tervisekahjustusi vaid üksnes lühiajalise valuaistingu, mis ei toonud kaasa kannatanu elukvaliteedi pikaajalist langust ega vajanud seetõttu ka meditsiinilist sekkumist, ei ole kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis väike ega irdu kohtupraktikast nagu apellant jätkuvalt leiab. Kannatanu esindaja jätab siinjuures tähelepanuta enda apellatsioonis viidatud kohtulahendites kindlaks tehtud ja mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel olulised asjaolud (nt kannatanule rusikaga näo piirkonda löömine, millega põhjustati kannatanule pindmine peavigastus; kannatanu löömine kätega vastu pead, näkku ja oimupiirkonda, kannatanu ümbert kinnihaaramine ja seejärel rusikas käega vastu paremat puusakonti löömine, millega tekitati kannatanule ninaluude murd, alaja ülahuule haav ja hematoom parema puusanuki piirkonnas; avalikus kohas kannatanu joogiklaasiga viskamine otsmiku piirkonda ja kannatanu kaelast kätega kinnihaaramine, millega põhjustati kannatanu otsmikule muhk ja kaelale marrastused; samuti avalikus kohas kanatanu löömine ühel korral rusikaga rindkere piirkonda, mille tagajärjel kukkus kannatanu põrandale maha, saades erinevaid marrastusi ja põrutusi). Kannatanu ütlustest nähtuvalt oli tema uni tekkinud konflikti järel häiritud ning negatiivne üleelamine pärssis tema igapäevaseid asjaajamisi mitu päeva. Et tõendid kannatanule süüdistatava poolt löömisega tekitatud kehavigastustest või tervisekahjustustest puuduvad, nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et üksnes valuaistingu tundmine ei takistanud kannatanul igapäevaste toimingute tegemist. Kohtukolleegiumi hinnangul on kannatanu kasuks käesolevas asjas väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurus õiglane ja põhjendatud, mistõttu apellandi poolt tehtud viited kohtupraktika analüüsile 2018-2020 ei ole asjakohased. Nagu maakohus õigesti osundas, ei oma valu põhjustamise tagajärgede hindamisel olulist rolli ei süüdistatava negatiivne meelestatus kannatanu suhtes, samuti kannatanu poolne eelnev verbaalne provotseerimine või mistahes muu õigusvastane käitumine ega asjaolu, et XXle tekitati füüsilist valu korteriühistu juhatuse liikme kohustuste täitmise tõttu. Isegi juhul, kui lugeda need esindaja seisukohad käesolevas asjas põhjendatuks, ei anna need kohtukolleegiumi hinnangul alust muuta maakohtu poolt kannatanule mittevaralise kahju hüvitamiseks väljamõistetud hüvitise suurust kohtupraktika analüüsis esitatud keskmise mediaanini. 17. Seoses süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikuludega leiab kohtukolleegium järgmist. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud kriminaalmenetlusega. Süüdistatava kaitsja R. Laidi 20.10.2021 esitatud õigusabi aruandest nähtuvalt osutas kaitsja kliendilepingust tulenevalt L. 8
(9)Möllile õigusteenust tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Aruandes loetletud õigusteenuste osutamisele kulutas kaitsja kokku 21 tundi ja 30 minutit, mille eest palub hüvitada kokku 3612 eurot (sh käibemaks 602 eurot). Kohtukolleegium ei pea kaitsja kaitsetoiminguid käsiloleva kriminaalasja kontekstis ebavajalikuks ega nende tegemiseks kulunud aega ülemääraseks. Arve tasumiseks on kaitsja poolt esitatud arve nr 20211020.

§ 185lg 2 kohaselt juhul, kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud ehk kellel need on tekkinud. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava valitud kaitsja. Kuivõrd kohtukolleegium jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata ehk teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb kaitsjal apellatsioonimenetluses tekkinud kulu 3612 eurot jätta KrMS § 185 lg 2 alusel L. Mölli enda kanda.

  1. Seoses kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikuludega leiab kohtukolleegium järgmist. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud kriminaalmenetlusega. Kannatanuga sõlmitud kliendilepingu kohaselt on esindaja tunnitasu õigusteenuse osutamisel 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtule esitatud tööde kirjeldusest nähtuvalt osutas esindaja kannatanule õigusteenuseid kokku 10,7 tundi, mille eest palub hüvitada 1605 eurot, millele lisandub käibemaks 321 eurot, kokku 1926 eurot. Õigusabiteenuste eest tasumise kohustust tõendavad kannatanule esitatud arved nr 202100390 ja
  2. Kohtukolleegium ei pea kannatanu esindaja kaitsetoiminguid käsiloleva kriminaalasja kontekstis ebavajalikuks ega nende tegemiseks kulunud aega ülemääraseks.

§ 185lg 2 kohaselt juhul, kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud ehk kellel need on tekkinud. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kannatanu valitud esindaja. Et kohtukolleegium jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata ehk teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb kannatanu esindajal apellatsioonimenetluses tekkinud kulu 1926 eurot jätta KrMS § 185 lg 2 alusel XX enda kanda.

  1. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 344 - 345 lg-st 1, 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  2. aprilli 2021 otsuse L. Mölli süüdistusasjas muutmata ja kaitsja ning kannatanu esindaja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.