RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitajad ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-20-9563
- märts 2022 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Juhan Sarv Kriminaalasi J. P. süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
- septembri
- a otsus J. P. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Merry Tiitus
- märts 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
- septembri
- a ja Pärnu Maakohtu
- mai
- a otsus J. P. süüditunnistamises ja karistamises, temalt sundraha väljamõistmises ning kannatanu I. U. tsiviilhagi rahuldamises. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata kaitsja taotlus hüvitada J. P-le apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu.
- Mõista J. P. talle esitatud süüdistuses õigeks.
- Jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.
- Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
- Kassatsioon rahuldada.
- Mõista Eesti Vabariigilt J. P. kasuks välja 4608 eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sealhulgas 3456 eurot kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses, 720 eurot apellatsioonimenetluses ja 432 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- J. P-d süüdistatakse avaliku korra raskes rikkumises karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 1 järgi.
- augustil 2019 lõi süüdistatav avalikul üritusel kõrvaliste inimeste juuresolekul I. U. ühe korra rusikaga näkku, millega põhjustas viimasele valu, ülalõualuumurru ja suuõõne lahtise haava. Süüdistatav rikkus korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lõiget 1, häirides kõrvaliste inimeste rahu ja ohustades nende turvatunnet. 1-20-9563
- Pärnu Maakohtu
- mai
- a otsusega tunnistati J. P. süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 350 päevamäära (9698 eurot 50 senti), millest osa ehk 100 päevamäära määrati kohe täitmisele ja ülejäänud karistus jäeti tingimisi 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata (KarS § 73 lõiked 1–3). Kohus rahuldas tsiviilhagi, mõistes süüdistatavalt kannatanu kasuks välja varalise kahju hüvitise 2708 eurot 36 senti ja mittevaralise kahju hüvitise 2500 eurot. Maakohtu seisukohad olid lühidalt järgmised. 2.
- Süüdistatava väitel kõndis ta üritusel ringi, kui keegi vasakult poolt teda ootamatult habemest haaras ja küsis: „Kes sina veel oled?“. Ta lõi seepeale kohe habemest kinni võtnud meest rusikaga näkku. Seda nägi pealt tunnistaja K. L., kelle sõnul oli habemest katsumise ja löögi vahel väga lühike ajavahemik ning löök oli nii tugev, et kannatanu kukkus maha ja jäi sinna, kuni kiirabi ta ära viis. Kohtu hinnangul käitus süüdistatav instinktiivselt. 2.
- Süüdistatav ei olnud hädakaitseseisundis. Kannatanu oli küll alkoholijoobes, kuid tema kehakeel polnud selline, et ta hakanuks süüdistatavat ründama. Süüdistatav lõi kannatanut kohe, ilma välja selgitamata, miks kannatanu teda habemest haaras. Pole tõendatud, et kannatanu ründas süüdistatavat või kavatses seda teha, samuti ei ole usaldusväärselt kindlaks tehtud, et süüdistatav tundis habemest katsumisel valu. Ta lõi kannatanut ca 10 sekundit pärast seda, kui viimane oli habemest lahti lasknud. Seega ei saa praegusel juhtumil rääkida kannatanu õigusvastasest ründest. Isegi kui kannatanu oleks süüdistatavat rünnanud, ei tegutsenud viimane kaitsetahtest lähtuvalt. Ta käitus spontaanselt ega veendunud, kas kannatanu teole on üldse vaja reageerida.
- Maakohtu otsuse vaidlustas J. P. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kes taotles süüdistatava õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist.
- Tallinna Ringkonnakohtu
- septembri
- a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 4.
- On tõendatud, et kannatanu katsus süüdistatava habet. Samas polnud see nii intensiivne tegu, et õigustanuks kannatanu löömist. Habeme puudutamine, sellest kinnihaaramine ja isegi kerge sikutamine ei tekita tüüpiliselt valuaistingut. Valu tundmise suhtes on süüdistatava ütlused vastuolulised. Seetõttu pole põhjust kõneleda õigusvastasest ründest KarS § 28 lõike 1 mõistes. 4.
- Lisaks tuvastas maakohus ja kaitsja seda apellatsioonis ei vaidlustanud, et süüdistatav lõi kannatanut ca 10 sekundit pärast habemest lahtilaskmist. Seega oli kannatanu rünne löögi hetkeks juba lõppenud, mis välistab samuti hädakaitse. Süüdistatava väitel ei jõudnud ta pärast ootamatut habemest haaramist ja kannatanu küsimust „Kes sina veel oled?“ millestki mõelda, vaid tegi löögi kohe. Juhtunu toimus tema sõnul murdosa sekundite jooksul. Süüdistatava öeldust ei järeldu, et habemest haaramise ajal või pärast seda oli tal põhjust karta kannatanu intensiivsemat rünnet. Nii ei ole tegu ka eksimusega õigustavas asjaolus KarS § 31 lõike 1 järgi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
- Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas J. P. kaitsja, kes taotleb süüdistatava õigeksmõistmist järgmistel põhjustel. 5.
- Kohtud ei näidanud, milliste tõendite põhjal nad järeldasid, et kannatanu rünne oli väheintensiivne. Süüdistatav väitis kohtus, et tundis habemest haaramise tagajärjel valu, samas kui kohtueelses menetluses ta eitas valu tundmist. Seda võib mõista, sest mõnel puhul meenub juhtunu alles hiljem. Valu tuvastamine pole aga ka määrav, kuna äkiline habemest tõmbamine on juba iseenesest solvav ja alandav tegu. Süüdistatav ja kannatanu olid teineteisele täiesti 2
(6)1-20-9563 võõrad. Süüdistataval polnud võimalik välistada, et habemest tõmbamise järel jätkub kannatanu rünne. Ta ise sõnas, et tajus ohtu ja arvas, et kannatanu võib teda edasi rünnata näiteks teise käega. Hädakaitseseisundi tekkimiseks piisab juba reaalsest ohust ja tuvastada pole vaja õigushüve tegelikku kahjustamist. 5.
- Süüdistatav ei pannud toime avaliku korra rasket rikkumist. Tuvastatud ei ole, et ta häiris enda teoga kõrvalseisjat oluliselt. Lisaks polnud süüdistataval soovi avalikku korda rikkuda.
- Prokuratuuri kassatsioonivastuses palutakse jätta kohtuotsused muutmata ja kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kolleegium nõustub kassaatoriga ja leiab erinevalt maa- ning ringkonnakohtust, et J. P. tegutses hädakaitses KarS § 28 lõike 1 järgi. Seetõttu on süüdistatava karistamine talle süüks arvatud teo eest välistatud ja ta tuleb õigeks mõista.
- Kohtud tuvastasid, et süüdistatava juurde ilmus avalikul üritusel ühtäkki talle võõras kannatanu, kes haaras tal ootamatult habemest ja küsis tema käest: „Kes sina veel oled?“. Seepeale lõi süüdistatav kannatanut tugevasti rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus pikali maha ja jäi sinna lebama. Kuna kohtud tegid need asjaolud kindlaks korrektselt ja pooled nende üle ei vaidle, võtab kolleegium sellise sündmuste käigu aluseks ka hädakaitse küsimuse lahendamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- juuli
- a otsus nr 1-18-10214/92, p 15 koos viitega).
- Maa- ja ringkonnakohus eitasid süüdistatava hädakaitseõigust seetõttu, et kohtute arvates ei olnud ta kannatanu löömisel hädakaitseseisundis. Seda põhjendati muu hulgas sellega, et usaldusväärselt pole võimalik tuvastada, kas süüdistatav tundis habemest kinnivõtmise tagajärjel valu. Maakohus järeldas, et „süüdistatava habeme katsumine ei olnud sellise intensiivsusega tegu, mis õigustaks kannatanu löömist“. Ringkonnakohus nõustus sellega, leides, et „habemest sikutamise näol ei olnud tegemist jõulise, intensiivse ründega, millega oleks kaasnenud valu tundmine ja mis oleks hinnatav ründena KarS § 28 mõttes, mis siis omakorda annaks süüdistatavale hädakaitseõiguse.“ Kolleegium kohtute seisukohta ei jaga.
- Hädakaitse üheks eelduseks on KarS § 28 lõike 1 järgi hädakaitseseisundi olemasolu ehk siis vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Riigikohus on selgitanud, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule. Nii tuleb kõne alla enda kaitsmine ründe vastu, mis ei ole kuriteona ega väärteona karistatav, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes (nt teise inimese solvamine). Samas ei saa ründena mõista ühiskondlikult lubatud käitumist, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma jms). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. (Vt alates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- veebruari
- a otsusest asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 11, 12 ja 17.)
- Hädakaitseseisund on olemas juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks, mida hinnatakse ex ante objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Kui selline objektiivne kõrvalseisja leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda 3
(6)1-20-9563 seisukohale, et ründe oht oli olemas. Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub või on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a otsus nr 1-19-8038/67, p 26.)
- Õigusvastase ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub iga üksikjuhu faktilistest asjaoludest, mida tuleb hinnata ex ante objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- märtsi
- a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 10). Teisiti öeldes peab hädakaitseseisundi kindlaks tegema sellise informatsiooni põhjal, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (vt otsus nr 1-19-8038/67, p 26).
- Menetletavas asjas eksisid kohtud esmalt sellega, et lugesid hädakaitseseisundi tuvastamise seisukohalt põhjendamatult oluliseks, kas süüdistatav tundis habemest haaramise tagajärjel valu või mitte. Sellest ei sõltu hädakaitseseisundi olemasolu, sest ennast võib kaitsta ka sellise füüsilise ründe vastu, mis ohustab või kahjustab kaitsja enda või kellegi teise õigushüve, aga pole samal ajal nii intensiivne, et seda saaks käsitada kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõistes, mille üheks koosseisupäraseks tagajärjeks on valu põhjustamine. Praegusel juhtumil, kus süüdistatava juurde tuli avalikul üritusel järsku talle täiesti võõras täisealine mees, kes haaras tal ootamatult ilma põhjuseta habemest kinni ja küsis: „Kes sina veel oled?“, saab kahtlemata rääkida kehalise puutumatuse ja laiemalt isikliku õiguse rikkumisest. Selline tegu on KorS § 55 lg 1 p 2 ja võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 4 ning § 1046 lg 1 kohaselt vastuolus õiguskorraga ning seega ka käsitatav õigusvastase ründena KarS § 28 lõike 1 tähenduses. Kannatanu kirjeldatud käitumine ületas ilmselgelt väheolulise bagatellründe piiri ja rikkus märgatavalt süüdistatava privaatsfääri. Seda olenemata sellest, kas süüdistatav tundis habemest sikutamisel valu või mitte.
- Kohtud hindasid kannatanu ründe ohtlikkust sisuliselt ex post ehk kasutades teadmist, mida süüdistataval end kaitstes olla ei saanud. Maakohus märkis, et „ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et kannatanu [---] käitumine [oleks] andnud märku ohust, et ta kavatseb süüdistatavat teise käega või mistahes muul moel rünnata.“ Ka ringkonnakohus asus seisukohale, et „pole võimalik järeldada, et habemest haaramise ajal või pärast habemest lahti laskmist oli J. P-l alus karta kannatanu poolt veel mingisugust intensiivsemat või üldse mingit ründavat käitumist“. Kolleegium leiab, et kujunenud olukorras ei pidanud süüdistatav siiski ex ante objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi jääma ootama, kuidas kannatanu edasi käitub. Kannatanu oli teda juba haaranud habemest ja süüdistataval oli kannatanu sellise käitumise põhjal tõsiselt võetav põhjus karta ründe jätkumist.
- Seejuures on oluline, et kannatanu oli süüdistatava jaoks täiesti võõras täisealine meesterahvas. Kannatanu pani enda õigusvastase ja ka sotsiaalselt ebaadekvaatse teo toime süüdistatava jaoks ootamatult, muu hulgas temaga enne üldse suhtlemata. Toimuva kontekst ei saanud muuta süüdistatava jaoks kuidagi üheselt arusaadavaks, et kannatanu käitumises pole viidet (edasisele) agressioonile. Süüdistatavalt ei saanud eeldada, et ta selgitaks enne enda kaitsmist välja, miks kannatanu teda ühtäkki ilma põhjuseta habemest haaras. Kannatanu küsimus „Kes sina veel oled?“ koos sellele vahetult eelnenud habemest haaramisega osutab objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt kannatanu ähvardavale hoiakule süüdistatava suhtes. Võttes arvesse kannatanu järsku habemest haaramist ja tema küsimuse sisu, oli süüdistataval vahetult sellel hetkel ka tõsiselt võetav põhjus arvata, et kannatanu ei pruugi piirduda ainult habemest kinnihoidmisega, vaid võib talle veel midagi halba teha. Seega saab kahtlusteta järeldada, et teo toimepanemise ajal oli süüdistatava jaoks ex ante kõrvaltvaataja seisukohalt olemas reaalne oht tema õigushüvede 4
(6)1-20-9563 täiendavaks kahjustamiseks ja ta ei pidanud jääma ootama seda, kas selline oht ka päriselt realiseerub.
- Mõlemad kohtud leidsid sedagi, et kannatanu rünne oli süüdistatava teo ajaks juba lõppenud. Maakohus pani kirja, et „süüdistatav lõi kannatanut [---] ca 10 sekundit pärast seda, kui katsumine oli lõppenud (tunnistaja K. L. ütlused), seega süüdistatava poolne privaatsfääri sekkumine ei olnud löögi ajaks enam aktuaalne, mistõttu on ainetu rääkida ka kannatanu tegevuse lõpetamise eesmärgist“. Sellele tugines ka ringkonnakohus: „Maakohus on tunnistaja K. L-i ütlustele tuginevalt jõudnud järeldusele, et süüdistatav lõi kannatanut ca 10 sekundit pärast seda kui habeme katsumine oli lõppenud. Sellist järeldust pole apellatsioonis vaidlustatud. Seega oli väheintensiivne rünne lõppenud ja tegemist oli hilinenud kaitsega, mis välistab hädakaitse.“ Samas märkis maakohus tunnistaja K. L-i ütluste põhjal sedagi, et „habeme katsumise ja löögi vahel [oli] väga väike ajavahe, mistõttu kohus leiab, et süüdistatav käitus selles olukorras instinktiivselt“. Ringkonnakohus jõudis sisuliselt samale järeldusele, kui leidis, et „[t]õsikindlalt tuvastamata kas tegemist oli mehe või naisega(tõenõoliselt mehega) ja nägemata ühtegi kannatanu poolset liigutust või hoiakut sellest, et habemest haaramisele võiks järgneda intensiivsem rünne, lõi ta kannatanut rusikaga näkku( momentaalselt)“.
- Niisiis on kohtuotsused vastuolulised osas, mis puudutab selle asjaolu tuvastamist, kas süüdistatava löök järgnes kannatanu habemest kinnivõtmisele kohe või alles mõni hetk hiljem, kui kannatanu oli juba süüdistatava habemest lahti lasknud. Ühest küljest leitakse, et süüdistatav lõi kannatanut instinktiivselt kohe vahetult habemest haaramise järel, aga samas osutatakse sellelegi, et löök toimus alles ca 10 sekundit pärast seda, kui kannatanu oli juba habemest lahti lasknud. Riigikohus ei või kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 363 lg 5 järgi faktilisi asjaolusid tuvastada. Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi, mis puudutavad hädakaitseseisundit või sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendada need kahtlused õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas (vt otsus nr 1-19-8038/67, p 33). Sellel põhjusel asub kolleegium seisukohale, et süüdistatav tegi löögi kannatanu pihta kohe, kui viimane oli teda habemest kinni haaranud ja talle küsimuse esitanud, mis tähendab, et kannatanu rünne polnud teo toimepanemise ajaks veel lõppenud. Kohtute vastupidine järeldus on ekslik ega kõla kokku otsustes endas tuvastatuga.
- Kokkuvõttes oli süüdistatav seega hädakaitseseisundis ja ta võis end kaitsta kannatanu vahetu õigusvastase ründe vastu. Kohtute vastupidine seisukoht põhineb vääral arusaamal hädakaitseõigusest (KarS § 28) ehk materiaalõiguse ebaõigel kohaldamisel.
- Kolleegiumi hinnangul oli süüdistatava kaitsetegevus ka nõuetekohane ega ületanud hädakaitse piire. Kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust (vt otsus nr 1-18-10214/92, p 27 koos viitega). Tugev rusikalöök vahetult habemest kinnivõtmise peale oli kahtlemata sobiv vahend kannatanu ründe lõpetamiseks, sest viimane kukkus löögist maha ega jätkanud enam rünnet (vt ka otsus nr 1-19-8038/67, p 30). Samuti oli see säästvaim kaitsevahend, sest ex ante kõrvalseisja pilgu läbi ei pruukinud süüdistataval olla teo toimepanemise hetkel teisi samaväärseid vahendeid enda kaitsmiseks (vt ka otsus nr 1-18-10214/92, p 29). Seda, kas kannatanu ründe lõpetamiseks piisanuks näiteks temaga sõnelusse laskumisest või tema eemaletõukamisest, ei saa tagantjärele enam kindlaks teha. Samuti pole võimalik tuvastada, kuidas käitunuks kannatanu edasi, kui süüdistatav poleks teda löönud. Oluline on seegi, et süüdistataval polnud aega kaaluda, kuidas täpselt end kaitsta. Kohtud tuvastasid, et rusikalöök oli juhuslik ja instinktiivne ning toimus sisuliselt kohe pärast seda, kui kannatanu oli süüdistatavat habemest haaranud. Süüdistataval tuli kannatanu käitumist silmas pidades otsustada kiiresti, jõudmata läbi mõelda, mida teha. Sellistel asjaoludel ei saa toimunud 5
(6)1-20-9563 sündmusele ex ante tervikhinnangut andes tõsikindlalt väita, et süüdistatav saanuks kasutada valitud kaitsevahendit kannatanut vähem kahjustaval moel. Seepärast oli süüdistatava kaitsetegevus säästvaim ega ületanud objektiivselt hädakaitse piire KarS § 28 lõike 2 mõistes.
- Kolleegium ei jaga maakohtu seisukohta, just nagu polnud süüdistataval kannatanut lüües kaitsetahet. Kohus leidis ekslikult, et „[t]eo tehiolud ei viita kaitsetahte olemasolule, sest süüdistatav reageeris spontaanselt, ta ei veendunud hetkekski, kas kannatanu tegevus vajab üldse reageerimist või saaks sellest olukorrast väljuda kedagi löömata“. Kohtute tuvastatud asjaoludel on ilmselge, et süüdistatava löök oli täienisti kantud soovist end kannatanu tegevuse vastu kaitsta ja see lõpetada. Tõik, et süüdistatav lõi kannatanut instinktiivselt ega selgitanud enne välja, miks kannatanu tema habemest kinni võttis või kuidas kannatanu edasi käitub, ei lükka seda ümber.
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse J. P. süüditunnistamises ja karistamises ning mõistab ta õigeks. Kolleegium tühistab kohtuotsused ka tsiviilhagi lahendamise osas ja jätab kannatanu tsiviilhagi KrMS § 310 lõike 2 alusel läbi vaatamata. Lisaks tühistab kolleegium kohtuotsused J. P-lt sundraha väljamõistmises ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaitsja taotlus hüvitada J. P-le apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu. Kassatsioon tuleb rahuldada.
- Kuna Riigikohus teeb õigeksmõistva otsuse, tuleb menetluskulu jätta KrMS § 181 lõike 1 ja § 182 lõike 5 alusel riigi kanda. Seetõttu mõistab kolleegium KrMS § 181 lõike 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel riigilt välja süüdistatava kasuks 3456 eurot kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu. Lisaks mõistab kolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1, § 185 lõike 1 ja § 186 lõike 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja 720 eurot apellatsioonimenetluses ja 432 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kokku mõistab kolleegium riigilt süüdistatava kasuks välja 4608 eurot kriminaalmenetluses kantud valitud kaitsja tasu. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)