← Eesti

2-18-13432/108

Obsah (17)§ 116§ 189§ 128§ 644§ 641§ 114§ 118§ 76§ 115§ 642§ 647§ 646§ 7§ 638§ 190§ 101§ 127

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-13432 Otsuse kuupäev Tartu, 24. november 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Peeter Jerofejev ja Kai K

§ 116

lg 1 alusel lepingust põhjusel, et puuduliku kvaliteediga töö tegemisega ja põhjendamatu puuduste kõrvaldamisest keeldumisega on kostja rikkunud oluliselt lepingut. Hageja nõudis kostjalt

§ 189

lg 1 alusel 10 päeva jooksul lepingu alusel tasutud summade tagastamist ja lepingu rikkumisega tekitatud 15 531 euro suuruse kahju hüvitamist ning tegi kostjale ettepaneku hoone demonteerida. Hageja on

§ 128

lg 3 tähenduses kandnud kahju kindlakstegemiseks ja nõuete esitamiseks kulusid, mis koosnevad Ülo Lainsalu ja TTÜ asjatundja arvamuste tellimise kulust, tehnilise konsultandi Erik Hansoni kuludest ning kohtuvälisest õigusabikulust, kokku koos käibemaksuga 15 531 eurot. Kostja teatas hagejale

  1. augustil 2018, et vaidleb taganemisavaldusele vastu ning ei pea lepingust taganemist kehtivaks.
  2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei teinud hageja vundamendi ehitustöid kostja koostatud ehitusprojekti alusel, sest kostja koostatud ehitusprojekt ei sisaldanud vundamendi ehitusprojekti. Pooled leppisid 2

(12)2-18-13432 kokku, et vundamendi ehitamine on hageja kohustus ning kostja kohustus on anda hagejale vundamendi ehitamiseks vajalik plaan, mis sisaldub ehitusprojektis. Hageja ja kostja ei allkirjastanud tööde üleandmise ja vastuvõtmise kohta kirjalikku akti, kuid hageja võttis töö vastu, mille kinnituseks tasus viimase osamakse 13 800 eurot
  1. septembril 2016, s.o pärast tööde vastuvõtmist
  2. augustil
  3. Hageja ei toonud hagiavalduses välja, millised olid väidetavad olulised puudused, mis
  4. augustil 2016 avastati ning mille tõttu ta töid vastu ei võtnud. Hageja esitas puuduste likvideerimise nõude
  5. oktoobril 2017, kui hoone üleandmisest ja vastuvõtmisest oli möödas rohkem kui aasta. Tegemist oli hilinenud teatega puuduste avastamise kohta

§ 644lg 3 tähenduses.

Hageja esitas kostjale nimekirja puudustest, mille eest kostja ei vastuta

§ 641lg 3 alusel.

Ekspert Ülo Lainsalu audit ei tõenda, et kostja oleks lepingut rikkunud. TTÜ arvamusest ja Ülo Lainsalu auditist nähtuvalt on hoone põhipuuduseks palkide vajumise puudumine. Samas nähtub hageja

  1. veebruari 2017 e-kirjast, et probleemiks oli just seinte vajumine. Kostja ekspert Elmet Ein leidis, et puidu pragunemine ja kõverdumine võib olla põhiliselt tekkinud hoone puudulikust hooldusest ja valest kütmisest, millest tulenevalt kuivas puit liiga kiiresti. Palkmaja vajab järelhooldust ja pooled leppisid kokku, et hoone järelhoolduse korraldab hageja. Kostja märkis eelprojekti juhised elamu kütmise kohta. Kostjale teadaolevalt hageja küttelahendusele projekti ei tellinud. Kostja pole kordagi väitnud, et ehituslikud vead põhjustas omanikujärelevalve puudumine. Hagejal puudus omanikujärelevalve.
  2. Viru Maakohus jättis
  3. detsembri
  4. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja esitas taganemisavalduse selleks mõistlikku aega ületades. Asja materjalide kohaselt esitas hageja taganemisavalduse
  5. juulil 2018, kuigi väidetavalt sai hageja puudustest teada
  6. augustil
  7. Taganemisavaldus esitati sellest 23 kuud hiljem, mis on ilmselgelt ebamõistlik aeg. Kui lähtuda väitest, et kostjat teavitati uutest ilmnenud probleemidest
  8. veebruaril 2017, siis ka sellest kulus taganemisavalduse esitamiseni 17 kuud. Täiendavatest puudustest teatamisest
  9. veebruaril 2017 möödus veel 8 kuud, kuni hageja andis kostjale
  10. oktoobril 2017 tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Ebamõistlikuks viivituseks tuleb pidada seda, et kui kostja teatas vastuseks hageja
  11. oktoobri 2017 kirjale
  12. novembril 2017, et tema ei vastuta puuduste eest (käsitatav

§ 114

lg 4 kohase teatena), siis sellest hetkest alates puudus hagejal vajadus oodata puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja viimase päeva, s.o

  1. mai 2018 saabumist, kuna kostja teatega saab lugeda selle tähtaja ennetähtaegselt lõppenuks. Kostja on
  2. jaanuari 2018 kirjas oma kindlast keeldumisest küll mõnevõrra taandunud, ent hiljemalt
  3. mail 2018 oli seni toimunut arvestades olukord hagejale sedavõrd selge, et ka sellest daatumist kaks kuud hiljem ehk
  4. juulil 2018 taganemisavalduse esitamisega on

§ 118tähenduses mõistlik tähtaeg ületatud.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi hagejale ehitama palkmaja ja et ehitamise ajal juhiste ja spetsifikatsioonide võimaliku ebasobivuse kahtlust ei kerkinud. Küll aga on enne ehitamist hagejale selgitatud tavaprojektist kõrgema maja soovimisega kaasnevat (vajumise) probleemistikku. Hageja on vande all kinnitanud, et teda ei ole suuliselt ega kirjalikult nende probleemide eest hoiatatud. Tõenditest nähtuvalt on aga hageja ilmselgelt olnud teadlik hoone mõõtudest. Hageja pole tõendanud ülevaatuse tegemist ja puuduste avastamist just 12. augusti 2016 seisuga. Kui tellija on töö vastu võtnud, siis eeldatakse

§ 76lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisega 3

(12)2-18-13432 pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Vastupidist peab tõendama tellija. Sealjuures peab tellija tõendama, et lepingu mittevastavus (oluliste rikkumiste tõttu) oli olemas töö üleandmise hetkel. Hageja ei ole seda tõendanud. Väidetavatest olulistest puudustest on hakatud rääkima ebamõistlikult hilja. Hageja kohe ülevaatamisel etteheidetud vead olid ebaolulised. Puuduste olemasolule tuginemisel peab hageja tõendama, et valminud töö oli keskmisest madalama kvaliteediga ja et selle ehitise eesmärgipärane kasutamine ei olnud võimalik. Hageja on seda tõendanud osaliselt. Maakohus võttis puuduste analüüsimisel aluseks üksnes ekspert Hannes Kase arvamuse, leides, et kui esitatud on kolm vastuolulist asjatundja arvamust, ei ole kohtul otstarbekas neid kõiki hinnata. Kui hooldusjuhise tellijale andmine oli kostja kohustus, siis selle tegemata jätmine, mis omakorda tõi kaasa mittenõuetekohase hoolduse ja sellest tingitud vale vajumise, on kostja poolt kaudselt tekitatud oluline puudus. Kuna ehitusdokumentatsiooni kohustuslikuks osaks olev hooldusjuhend tuleb majandus- ja taristuministri määruse nr 115 § 15 lg 1 kohaselt „üle anda“, siis tuleb eeldada selle koostamist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kostja on teinud ise võimalikuks selle, et omanik ei saanudki nõutavat järelhooldust teha. Kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis oleva hooldusjuhise puudumine või tellijale üle andmata jätmine on oluline puudus, mida kostja ei ole praeguseni kõrvaldanud. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei taga elamu sihtotstarbelise kasutamise võimalikkust, kui kütmiseks kulub ebamõistlikult palju energiat. Hoonesse paigaldatud ühe õhksoojuspumbaga kütmine ei saanud puitu kahjustada viisil, mis toonuks kaasa ilmnenud vead. Vale kütmine toonuks puidu kahjustumise ilminguna kaasa selle lõhenemise, aga seda puudust ei ole tuvastatud. Ekspert leidis, et seintes olevad praod ja kõverdumised on tingitud seinte kõrgusest. Kostja väitel selgitati hagejale ehitise kõrgusega seotut, hageja aga järeleandmisi ei teinud. Kõverdunud ja väändunud sein tuleb lugeda ehitise oluliseks puuduseks, aga kuna kostja on olnud valmis seda parandama, ei saanud see olla alus lepingust taganemisele. Kostja pole oma tegevuses olnud raskelt hooletu. Kostja tegevuses on olnud minetusi, kuid ta on olnud mõistlikult valmis puuduste kõrvaldamiseks tegema koostööd. Asjaolu, et hagejale kostja pakutud puuduste kõrvaldamise viisid ja mahud ei sobinud, ei tähenda iseenesest vältimatult tahtlust ja rasket hooletust. 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tartu Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hageja on kaotanud õiguse lepingust taganeda, sest taganemisavaldus ei ole esitatud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama (

§ 118lg 1 p 1).

Hageja sai teada (või pidi teada saama) olulisest lepingurikkumisest hiljemalt

  1. veebruaril 2017, millest alates ta nõudis kostjalt töös puuduste kõrvaldamist. Seda arvestades esitas ta taganemise avalduse alles
  2. juulil 2018, s.o 17 kuud hiljem. Seega leidis ringkonnakohus, et hageja ei ole teinud taganemise avaldust 4

(12)2-18-13432 mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai teada olulisest lepingurikkumisest, ning seetõttu on kaotanud õiguse lepingust taganeda. Arvestada tuli ka hageja enda käitumist, kes mais 2017 nõudis kostjalt vajalikke materjale, kuid töö lubas teha ise. Seejärel esitas hageja
  1. oktoobril 2017 kostjale puuduste kõrvaldamise nõudekirja (määras täiendava tähtaja
  2. maiks 2018) ning alles
  3. juulil 2018 taganes lepingust. Seega on hageja viivitanud õigustamatult kaua lepingust taganemisega. Enne taganemist puudus hagejal vajadus võtta mitmeid eriteadmistega isikute arvamusi. Ringkonnakohus leidis, et iseenesest võis hageja anda
  4. oktoobri 2017 nõudekirjas kostjale

§ 114

järgse täiendava tähtaja töös esinevate puuduste kõrvaldamiseks, kuid taganemise eelduseks olevat täiendavat tähtaega ei ole määratud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist. Seetõttu ei kohaldu

§ 118lg 1 p 2.

Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja lepingust taganemise avaldust esitanud mõistliku aja jooksul olulisest lepingurikkumisest teadasaamisest, siis ei ole täidetud lepingust taganemise formaalsed eeldused ning hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Eeltoodust lähtudes ei hinnanud ringkonnakohus lepingust taganemise materiaalsete eelduste olemasolu ega vastanud ka apellatsioonkaebuse väidetele, mis on seotud lepingust taganemise materiaalsete eeldustega. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja etteheidetega, et maakohus ei ole käsitlenud hageja kahjuhüvitise nõuet ega lahendanud kohtuotsuse resolutsioonis lepingu alusel saadu tagastamise nõuet. Kuna maakohus jättis hagi tervikuna rahuldamata, siis jäi rahuldamata ka hageja kahjuhüvitise nõue ning maakohtul puudus vajadus eraldi käsitleda hageja kahjuhüvitise nõuet, mis sõltub otseselt hagi rahuldamisest või rahuldamata jätmisest. Hagi rahuldamata jättes ei pidanud maakohus võtma resolutsioonis eraldi seisukohta lepingu alusel saadu tagastamise nõude kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei väljunud maakohus kostja esitatud vastuväidete piiridest, võttes lepingust taganemise mõistliku aja kulgema hakkamisel aluseks kuupäevad, millele kostja menetluses sel viisil ei tuginenud. Maakohtul tuli asja lahendamiseks võtta seisukoht, mis ajast hakkas kulgema lepingust taganemise mõistlik aeg, ning maakohus ongi seda esitatud tõendite põhjal teinud. Ringkonnakohus möönis, et tõendite valikuline hindamine maakohtu menetluses võib olla käsitatav menetlusnormi rikkumisena, kuid see ei ole viinud asja ebaõigele lahendamisele, sest maakohtus hindamata jäetud tõendid on seotud lepingust taganemise materiaalsete eeldustega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega selles, et hageja on töö vastu võtnud. Ringkonnakohus märkis, et isegi kui lepingust taganemine oleks lubatav, ei ole hagiavalduses esitatud nõue põhjendatud. Taganemise kehtivuse korral kohalduks

§ 189

lg 2 p 1 ja lg 3 ning arvestades asjaolu, et lepingu esemeks on palkmaja, ei oleks õigustatud hageja nõue kostjalt lepingujärgse tasu tagastamiseks ja palkmaja äravedamiseks. Tegemist oleks väärtuste hüvitamise nõudega, kuid hageja ei ole nõuet sellisel kujul esitanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii Viru Maakohtu
  2. detsembri
  3. a kui ka Tartu Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a otsuse tsiviilasjas nr 2-18-13432 täies ulatuses. Hageja taotleb tsiviilasja saatmist tagasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Hageja leiab, et ringkonnakohus on asja lahendamisel kohaldanud ebaõigesti

§ 115lg-t 1, § 118 lg-t 1 ning § 189 lg-id 1 ja 2.

Alama astme kohtud leidsid ekslikult, et hageja ei ole taganenud lepingust mõistliku aja jooksul. Hageja hinnangul kohaldasid kohtud valesti

§ 118lg-t 1, 5

(12)2-18-13432 kuivõrd mõistliku aja tuvastamisel ei tohiks arvestada ajaga, mil hageja ootas asjatundja arvamuste valmimist ja pidas kostjaga läbirääkimisi puuduste likvideerimiseks. Väär on kohtute seisukoht, et hageja kahjuhüvitise nõude rahuldamine sõltus

§ 115lg 1 järgi lepingu alusel saadu tagastamise nõude rahuldamisest.

Samuti kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti

§ 189

lg-id 1 ja 2, kui leidis, et hageja ei saa lepingust taganemisel nõuda üleantud raha tagastamist, vaid pidi esitama kostja vastu saadu väärtuse hüvitamise nõude. Lisaks on ringkonnakohus oluliselt rikkunud ka menetlusõiguse normi, sest osa hageja nõudeid (lepingu alusel saadu tagastamise nõue) on kohtuotsuse resolutsiooniga lahendamata, hageja nõuete rahuldamata jätmine on nõuetekohaselt põhjendamata ja suur osa hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetest on jäänud kohtuotsuses käsitlemata. Kaevatava kohtuotsuse põhjendustest ei tulene, millised ehitise puudused kujutasid endast ringkonnakohtu hinnangul olulist lepingurikkumist, millal need puudused ehitisel ilmnesid ja millal sai hageja olulisest lepingurikkumisest teada, st miks pidi hageja olema võimeline mõistma olulise lepingurikkumise toimumist enne eriteadmistega isikust asjatundja arvamuse valmimist. Ilma neid asjaolusid tuvastamata ei ole võimalik anda hinnangut sellele, millal hakkas hageja jaoks kulgema lepingust taganemise mõistlik aeg. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg-id 4 ja 5, mis on hageja hinnangul toonud kaasa väära kohtuotsuse tegemise. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 5 lg-t 1, rajades oma otsuse olulisest lepingurikkumisest teadasaamise aja osas ka asjaoludele, millele pooled pole menetluses tuginenud.

  1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 692 lg 5 alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
  3. Kolleegium käsitleb esmalt kohtute tuvastatud asjaolusid ja hageja nõuet (I), lepingust taganemise eeldusi ja tõendamiskoormise jaotust (II) ning kahju hüvitamise nõude eeldusi (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium menetluslikke küsimusi (IV). I
  4. Alama astme kohtud on tuvastanud ja kassatsiooniastmes ei ole vaidluse all järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud: • pooled sõlmisid hinnapakkumuse ja nõustumuse vahetamise teel ehituse ja projekteerimise töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus kostja projekteerima ja ehitama hagejale palkmaja, mis valmistatakse tehases ja monteeritakse kokku hageja kinnistul Noarootsi vallas Höbringi külas Lille maaüksusel. Kostja koostas ka ehitise, sh vundamentide ehitusprojekti; • kostja lõpetas ehitustööd ja avaldas soovi töö hagejale üle anda
  5. augustil 2016; •
  6. augustil 2016 avastas hageja töö ülevaatuse käigus esimesed puudused; • hageja ei ole eraldi aktiga tööd vastu võtnud, kuid tasus
  7. septembril 2016 kostjale viimase lepingujärgse osamakse; •
  8. veebruaril 2017 teavitas hageja kostjat täiendavatest töös ilmnenud puudustest, mis seostusid ehitise ebaühtlase vajumisega ning selle tulemusena tekkinud kahjustustega. Kostja vastas hagejale
  9. märtsil 2017 ning lubas töös esinevad puudused kõrvaldada; •
  10. oktoobril 2017 andis hageja kostjale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks hiljemalt
  11. maiks
  12. Hageja tugines tähtaja andmisel riiklikult tunnustatud eksperdilt Ülo Lainsalult tellitud 6

(12)2-18-13432 • • auditile, mille kohaselt on ehitise projekteerimis- ja ehitustööd tehtud oluliste puudustega ja need ei vasta heale ehitustavale;
  1. novembril 2017 teatas kostja vastuseks hageja tähtaja andmisele, et tema ei vastuta töös esinevate puuduste eest. Kostja on
  2. jaanuaril 2018 hagejale saadetud kirjas siiski nõustunud osa loetletud puudusi kõrvaldama hiljemalt
  3. maiks 2018; hageja lepinguline esindaja esitas
  4. juulil 2018 kostjale töövõtulepingust taganemise avalduse.
  5. Hageja esitas maakohtule hagi, milles nõudis töövõtulepingust taganemisele tuginedes lepingu alusel kostjale üleantu väljaandmist, st kostjale lepingu alusel tasutud 99 126 euro tagastamist. Lisaks nõudis hageja, et kostja hüvitaks töövõtulepingu rikkumise tõttu tekkinud 15 531 euro suuruse kahju, mis seisneb kahju kindlakstegemiseks ja kostjale nõude esitamiseks kantud kulutuste hüvitamises. Hageja palus väljamõistetavatelt summadelt mõista välja ka viivise. Maakohtu otsuse resolutsiooniga jäeti hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Maakohus ei võtnud otsuse resolutsioonis seisukohta lepingu alusel üleantu hagejale väljaandmise nõude kohta, rikkudes sellega TsMS § 438 lg 1 teisest lausest tulenevat nõuet, mille kohaselt tuleb kohtul mitme nõude esitamise korral teha otsus kõigi asjas esitatud nõuete kohta. Ringkonnakohus muutis Viru Maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata.
  6. Kohtud leidsid, et hageja ei ole lepingust taganemise avaldust esitanud mõistliku aja jooksul olulisest lepingurikkumisest teadasaamisest, mistõttu ei ole täidetud formaalsed eeldused lepingust taganemiseks ning hageja ei ole seega lepingust kehtivalt taganenud. Ringkonnakohus asus erinevalt maakohtust seisukohale, et hageja sai (või pidi saama) olulisest lepingurikkumisest teada
  7. veebruaril 2017, sest selleks ajaks oli ta saanud teadlikuks palkmaja vajumisega seotud deformatsioonidest ning teavitas olulistest puudustest töös ka kostjat. Ringkonnakohus leidis, et palkmaja vajumisega seotud deformatsioon ja sellest tingitud palkmaja seisukord on niisugused rikkumised, mille tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis (vt ringkonnakohtu otsuse p 8.2). Ringkonnakohus leidis, et kuna hageja esitas taganemise avalduse alles
  8. juulil 2018, s.o 17 kuud hiljem, siis ei ole hageja teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai teada olulisest lepingurikkumisest, mistõttu on ta kaotanud õiguse lepingust taganeda (ringkonnakohtu otsuse p-d 8.4 ja 10).
  9. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled peamiselt selle üle, kas hageja on kehtivalt kostjaga sõlmitud töövõtulepingust taganenud, eelkõige, kas taganemisavaldus on esitatud mõistliku aja jooksul olulisest lepingurikkumisest teadasaamisest arvates. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist olukorras, kus hagejal puudub õigus lepingust taganeda. II
  10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on taganemise eelduste kontrollimisel vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi (

§ 116lg 2 p 1).

Ringkonnakohus on jätnud nõuetekohaselt välja selgitamata taganemise aluse esinemise, st lepingu olulise rikkumise, samuti selle, millal hageja olulisest lepingurikkumisest teada sai või pidi teada saama. Ka maakohus ei ole üheselt tuvastanud, millal hageja sai või pidi teada saama lepingu olulisest rikkumisest, millest arvates hakkab kulgema lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik tähtaeg

§ 118tähenduses.

Kohtud ei ole hinnanud ka poolte läbirääkimiste mõju lepingust taganemise mõistlikule tähtajale. Seetõttu on kohtute otsused osas, milles leiti, et hageja taganemisavaldus on esitatud mõistlikku tähtaega ületades, arvates olulisest lepingurikkumisest teadasaamisest, olulises osas põhjendamata (TsMS § 442 lg 8, § 654 7

(12)2-18-13432 lg-d 4 ja 5) ja tuleb tühistada. Kuivõrd Riigikohus ei saa asjaolusid TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi tuvastada ega tõendeid hinnata, tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb taganemise eelduste esinemist uuesti kontrollida. 16. Töövõtulepingu puhul kohaldub erisätete puudumisel taganemise alusena võlaõigusseaduse üldosa lepingust taganemise regulatsioon (

§-d 116–118) koos §-s 647 sätestatud erisustega. Töö lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel lepingust taganemise õiguse tekkimine tellijale eeldab esiteks, et töö ei vasta lepingutingimustele (

§ 641

, § 77), ning teiseks, et töövõtja vastutab selle rikkumise eest (

§ 642) (vt ka Riigikohtu 28.

oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Taganemise õiguse tekkimise peamine eeldus

§ 116

lg 1 kohaselt on, et töövõtja on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Lepingust taganemise kehtivuseks vajaliku formaalse eeldusena peab eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka

§ 118

, § 188 lg 1), sisulise eeldusena peab aga taganemiseks olema seda õigustav põhjus (taganemise alus), eelkõige oluline lepingurikkumine

§ 116mõttes (vt Riigikohtu 20.

juuni

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28;
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 28).
  4. Kohtud leidsid, et hageja taganemisavalduse puhul ei ole täidetud lepingust taganemise formaalne eeldus, s.o taganemisavaldus ei ole esitatud tähtaegselt

§ 118mõttes.

Seadus ei sätesta üldist tähtaega taganemisavalduse esitamiseks. Lepingu rikkumise tõttu lepingust taganemise avalduse võib esitada

§ 118

järgi mõistliku aja jooksul kuni täitmise nõude aegumiseni.

§ 118

kohaldamiseks peab aga esmalt olema tuvastatud taganemisaluse olemasolu (vt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-09, p 17).
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud

§ 116

lg 2 p 1 kohaldamise eeldused nõuetekohaselt tuvastamata ja hindamata ning kohaldanud seetõttu ebaõigesti ka

§ 118lg 1 p 1.

18.1.

§ 116

lg 2 p 1 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist juhul, kui rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud.

§ 647

lg 1 kohaselt loetakse töövõtja, kelle töö ei vasta lepingutingimustele, lepingutingimusi oluliselt rikkunuks muu hulgas juhul, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või see ebaõnnestub. 18.2. Eeltoodust tulenevalt saaks töö lepingutingimustele mittevastavuse korral olla

§ 116

lg 2 p 1 kohaldatav lepingust taganemise alusena juhul, kui lepingu eesmärgi saavutamine on rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud, st selle eesmärk on jäänud suures osas saavutamata ega ole eeldatavalt enam saavutatav ja selle tagajärjel teise poole huvi kaotus lepingu vastu pidi olema lepingut rikkunud poolele objektiivselt ettenähtav. Ringkonnakohus on lugenud lepingu oluliseks rikkumiseks palkmaja vajumisega seotud deformatsiooni ja sellest tingitud palkmaja seisukorra (vt ringkonnakohtu otsuse p 8.2). Kohtud ei ole aga tuvastanud, et nimetatud puudus ei ole kõrvaldatav ja lepingu eesmärk saavutatav, ega seda, et kostjale pidi objektiivselt olema ettenähtav, et nende rikkumiste tagajärjel puudub hagejal edasine huvi lepingu täitmise vastu. Kohtud on tuvastanud, et hageja on loetlenud ja kirjeldanud puudusi oma 28. veebruari 2017 e-kirjas kostjale (I kd, tl 193) ning kostja on vastanud hageja kirjale 1. märtsil 2017 (I kd, tl 193) ja lubanud asuda puudusi kõrvaldama. Ringkonnakohus on jätnud eelnimetatud asjaolud

§ 116lg 2 p 1 alusel olulise lepingurikkumise tuvastamisel hindamata.

18.3. Kolleegium märgib, et isegi kui tööl esinevad olulised puudused, mis takistavad töö eesmärgipärast kasutamist, ei too ainuüksi töö lepingutingimustele mittevastavus üldjuhul kaasa olulist lepingurikkumist, kui puudused on võimalik parandamise või uue töö tegemisega kõrvaldada 8

(12)2-18-13432 ning töövõtja on valmis seda tegema. Kui lepingupool taganeb

§ 116

alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda üksnes erandjuhul (vt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 12). Seega tekib töövõtjal töö lepingutingimustele mittevastavuse korral, mida on võimalik parandada või uue töö tegemisega kõrvaldada, õigus tugineda lepingu olulisele rikkumisele üldjuhul vaid siis, kui ta on andnud töövõtjale võimaluse mittevastavus kõrvaldada kas parandamise või uue töö tegemisega, nõudes töövõtjalt lepingu täitmist

§ 646

lg 1 alusel või andes temale selleks täiendava tähtaja.

§ 647

lg 1 kohaselt loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. 18.4. Olukorras, kus ringkonnakohus on jätnud kostja olulise lepingurikkumise

§ 116

lg 2 p 1 tähenduses nõuetekohaselt tuvastamata, on ekslik ka ringkonnakohtu järeldus, et hageja sai või pidi saama olulisest lepingurikkumisest teada hiljemalt 28. veebruaril 2017, mil ta nõudis kostjalt puuduste kõrvaldamist (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 8.2–8.4). Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas kostja on lepingut oluliselt rikkunud (st esines taganemisalus). Selleks tuleb kontrollida, millal hageja sai teada või pidi teada saama kostja olulisest lepingurikkumisest ning kas taganemisavaldus on tehtud mõistliku tähtaja jooksul

§ 118

tähenduses.

§ 118lg-s 1 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg (vt Riigikohtu 23.

veebruari

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 10), mille järgimist peab kohus kontrollima ametiülesannete korras omal algatusel. 18.
  2. Selle hindamisel, kas taganemisavaldus on tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama, tuleb arvestada võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (

§ 7lg 2).

Mõistliku aja määramine on kohtu diskretsiooniotsus, st kohus peab asjas esile toodud kõiki asjaolusid arvestades võtma seisukoha, millise aja jooksul võis samas olukorras olev lepingut rikkunud pool mõistlikult eeldada, et kahjustatud pool võib lepingust taganeda (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 16;
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 12). Üldjuhul on taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, v.a kui pooled on enne kohtus vaielnud täitmisnõude üle (vt Riigikohtu
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 9;
  7. detsembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 16). Mõistliku aja arvestamisel tuleb arvestada ka poolte läbirääkimiste pidamisele kulunud ajaga, mis tuleb üldjuhul jätta mõistliku aja hulka arvestamata, st selle võrra pikeneb taganemise aeg. Analoogia korras saab mõistliku aja arvestamisel arvesse võtta ka aegumisele ettenähtud peatumise aluseid, sh jätta pooltevaheliste läbirääkimiste aeg mõistliku aja hulka lugemata (vt Riigikohtu
  9. märtsi
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-13, p 21). Samuti tuleb mõistliku aja arvestamisel arvestada ka lepingurikkumise (töö mittevastavuse) kindlakstegemisele mõistlikult kuluva ajaga. Asjatundja kaasamist kahjustunud asja ülevaatamiseks ja puuduste kindlakstegemiseks saab pidada üldjuhul vajalikuks, eriti kui lepingu esemeks on ehitise projekteerimis- ja ehitustööd. Eeltoodut tuleb arvestada asja uuel läbivaatamisel ka selle hindamisel, kas hageja on täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks määranud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist.
  11. Pooltevahelise tagasitäitmise võlasuhte kohta märgib kolleegium veel järgmist. 19.
  12. Ringkonnakohus on leidnud, et isegi kui lepingust taganemine oleks lubatav, siis ei ole hagiavalduses esitatud nõue põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul kohalduks taganemise kehtivuse korral

§ 189

lg 2 p 1 ja lg 3 ning arvestades asjaolu, et lepingu esemeks on palkmaja, ei oleks õigustatud hageja nõue, et kostja tagastaks lepingujärgse tasu ja veaks palkmaja ära. Tegemist 9

(12)2-18-13432 oleks väärtuse hüvitamise nõudega, kuid hageja ei ole nõuet sellisel kujul esitanud. Seetõttu jääks hageja nõue ringkonnakohtu hinnangul rahuldamata ka lepingust taganemise lubatavuse korral (vt ringkonnakohtu otsuse p 12). Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja oleks pidanud esitama väärtuse hüvitamise nõude

§ 189lg 2 p 1 ja lg 3 alusel.

19.2. Hageja kõnealune nõue on lepingust taganemisest tulenev (lepingu) tagasitäitmise nõue (

§ 189lg 1), mille sisuks on lepingu alusel makstud tasu tagastamine.

Lepingust kehtiva taganemise korral tekib lepingupoolte vahel tagastusvõlasuhe.

§ 189

lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Teise lause kohaselt peavad lepingupooled täitma tagastamisest tulenevad kohustused ühel ajal, kusjuures kohaldatakse

§-s 111 sätestatut. 19.

  1. Lepingust taganemisel on kummalgi lepingupoolel esmaselt nii kohustus kui ka õigus tagastada lepingu alusel teiselt lepingupoolelt saadu (Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-15722/123, p 16.1). Olukorras, kus hageja on tuginenud lepingust taganemisele kostja olulise rikkumise tõttu, sai hageja esitada ka kostja vastu

§ 189

lg 1 alusel nõude kostjale lepingu alusel tasutud summade tagastamiseks ning sellise nõude esitamist hagi esemena ei saa lugeda põhjendamatuks. 19.4.

§ 189

lg 2 p 1 kohaselt, kui tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, tuleb hüvitada üleantu väärtus. Lähtuvalt

§ 189

lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt on pooled kohustatud kehtiva taganemise tagajärjel tagastama teineteisele lepingu järgi üleantu, lasub selle asjaolu tõendamise koormis, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, poolel, kes sellisele väitele tugineb. Tuginedes üleantu tagastamise võimatusele

§ 189lg 2 p 1 mõttes, peab kostja oma väidet tõendama.

Kui kohus loeb tõendatuks, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, peab lepingupool, kellel pole võimalik saadut tagastada, hüvitama selle asemel üleantu väärtuse. Kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see üleantu väärtuseks (

§ 189lg 3).

Üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka selle lepingule mittevastavusega (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 26). Kohtud on õigesti lugenud töö vastuvõetuks (

§ 638teine lause) arvates 6.

septembrist 2016 ning selle asjaolu üle pooled kassatsiooniastmes ka ei vaidle. Seetõttu on hageja, kes tugineb töö lepingutingimustele mittevastavusele, kohustatud tõendama temale üleantu tegeliku väärtuse, kui see on väiksem lepingus kokkulepitud hinnast. Kattuvas osas saab kohus vastastikused rahalised kohustused tasaarvestada, kui hüvitamine ei ole välistatud

§ 190lg 1 alusel.

Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-15722/123, p 17.3). Asja läbivaatav kohus pidanuks pooltele selgitama lepingu alusel üleantu tagastamise nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Maakohus ei ole selgitamiskohustust vajalikul määral täitnud ning ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud. III
  3. Hagiavalduse kohaselt on hageja lisaks lepingu alusel üleantu tagastamisele nõudnud ka kahju hüvitamist

§ 115lg 1 alusel.

Hageja nõuab, et kostja hüvitaks 15 531 euro suuruse kahju, mis seisneb Ü. Lainsalu ja TTÜ arvamuste tellimise kulus, tehnilise konsultandi E. Hansoni kaasamise kulus ning kohtueelse õigusabi kulus. Hageja hinnangul on tegemist otsese varalise kahjuga

§ 128lg 3 tähenduses.

21. Maakohus ei ole oma otsuse põhjendavas osas kahju hüvitamise nõuet üldse käsitlenud, rikkudes sellega kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1). Ringkonnakohus 10

(12)2-18-13432 nimetatud rikkumist ei kõrvaldanud, vaid asus seisukohale, et hagi tervikuna rahuldamata jätmisest tulenevalt jäi rahuldamata ka hageja kahju hüvitamise nõue ning maakohtul puudus vajadus viimati nimetatud nõuet (mis sõltub otseselt hagi rahuldamisest või rahuldamata jätmisest) eraldi käsitleda (vt ringkonnakohtu otsuse p 11.1). Kolleegium leiab, et kohtud on hageja kahju hüvitamise nõuet sisuliselt lahendamata jättes oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Seetõttu tuleb asi saata ka kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. 22. Kolleegium on varem selgitanud, et juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist

§ 115lg-te 2 ja 3 järgi (vt ka nt Riigikohtu 27.

novembri

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13;
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27). Ringkonnakohtu vastupidine järeldus ei ole kooskõlas õiguskaitsevahendite kumulatsiooni põhimõttega (

§ 101

lg 2).

§ 101

lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab korraga kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Seejuures töö lepingutingimustele mittevastavuse korral tekib tellijal töövõtja vastu üldjuhul esmalt lepingu täitmise nõue (

§ 646

), kuid

§ 115

lg 1 esimene alternatiiv võimaldab koos kohustuse täitmise nõudega nõuda ka kahju hüvitamist (nn väike kahju hüvitamise nõue). Seega ei võinud kohtud ilma kahju hüvitamise nõude eeldusi eraldi kontrollimata jätta rahuldamata hageja nõuet hüvitada lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Töövõtulepingu puhul kohaldub erisätete puudumisel kahju hüvitamise nõude alusena

§ 115lg 1.

Töö lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise nõude esitamine eeldab esiteks, et töö ei vasta lepingutingimustele (

§ 641

, § 77) ning töövõtja vastutab selle rikkumise eest (

§ 642) (vt ka Riigikohtu 28.

oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Seejärel tuleb kohtul kontrollida, kas hagejale on tekkinud kahju (

§ 127

lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2) ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4) (vt nt Riigikohtu 8.

jaanuari

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15).
  2. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu lähenemine, mis sisuliselt seab kahju hüvitamise nõude eelduste kontrolli sõltuvusse kohtu antavast hinnangust sellele, kas lepingust taganemine on kehtiv ning hageja nõue lepingu alusel üleantu tagastamiseks tuleb rahuldada. Kolleegium märgib, et lepingu rikkumise, mis seisneb tehtud töö lepingutingimustele mittevastavuses, tõttu lepingust taganemise (

§ 116

lg 1) ning rikkumisega tekitatud kahju (

§ 115lg l esimene alternatiiv) hüvitamise eeldused on erinevad.

Kahju hüvitamise nõue koos kohustuse täitmisega eeldab küll lepingu rikkumist, kuid erinevalt lepingust taganemise eelduseks olevast rikkumisest ei pea selle nõude puhul rikkumine olema oluline. Kui kohus on tuvastanud lepingu olulise rikkumise, kuid taganemise õigus on lõppenud taganemisavalduse tegemiseks ettenähtud mõistliku tähtaja möödumise tõttu

§ 118kohaselt, ei lõpe selle tähtaja möödumisega kahju hüvitamise nõue.

24. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et hageja esitatud kahju hüvitamise nõude esemeks on üksnes kulud, mis seostuvad lepingu rikkumise kindlakstegemise ja kohtueelselt kantud õigusabiga oma õiguste kaitseks.

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulutusi, sealhulgas mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Lepingu rikkumine, mis seisneb töö nõuetele mittevastavuses, on tellijale kõigi töövõtulepingust tulenevate õiguskaitsevahendite kohaldamise eelduseks ning selle tuvastamisega seotud tellijale kohtueelselt tekkivad kulud on käsitatavad otsese varalise kahjuna

§ 128lg 3 tähenduses (vt ka Riigikohtu 11

(12)2-18-13432
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 12). Samamoodi on otsese varalise kahjuna

§ 128

lg 3 tähenduses käsitatavad ka lepingu rikkumise tõttu kantud kohtueelsed õigusabikulud. Hageja eelnimetatud kulude hüvitamise nõude rahuldamise esmase eeldusena peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude (

§ 115lg 1) eeldused (vt Riigikohtu 5.

novembri

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 18). Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, st vajalikud ja mõistliku suurusega (vt Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11). Kulutused õigusabile võivad olla mittevajalikud ulatuses, milles need on seotud lepingust taganemisega, kui kohus asub seisukohale, et hageja lepingust taganemine ei ole kehtiv.
  4. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lisaks hageja lepingust taganemise nõudele lahendada sisuliselt ka hageja kahju hüvitamise nõue, võttes mh arvesse ülaltoodud juhiseid. IV
  5. Kuna nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
  6. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.