Obsah (7)

§ 185§ 179§ 180§ 66§ 318§ 310§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-9563 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Pavel

§ 185

lg 2 alusel jätta rahuldamata valitud kaitsja taotlus hüvitada X-le apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulu. Edasikaebamise kord: 1 Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS

1. X´ it süüdistatakse sellest, et tema
2. 08.
3. a ajavahemikul kell 15:00 kuni 15:13 Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas Allikõnnu külas toimunud Vändra Romuringil avalikul üritusel toimunud omavahelise arusaamatuse käigus lõi teiste asjasse mitte puutuvate isikute juuresolekul ühel korral rusikaga näkku Y, millise löömisega tekitas kannatanule Y-le füüsilist valu ja tervisekahjustuse- ülalõualuumurd ja suuõõne lahtine haav. X oma käitumisega rikkus KorS § 55 lg 1 p 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, häirides kõrvaliste asjasse mitte puutuvate isikute rahu ja ohustades turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku korda. Oma sellise tahtliku tegevusega pani X toime KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo, s.o avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, kui see on toime pandud vägivallaga. HARJU MAAKOHTU OTSUS
4. Maakohus tunnistas X süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning karistuseks mõistis rahalise karistuse 350 päevamäära (päevamäär 27,71 eurot), s.o 9698,50 eurot. KarS § 73 lg 1, 2 ja 3 alusel määras, et kohesele kandmisele kuulub rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 2771 eurot ning ülejäänud rahaline karistus, s.o 250 päevamäära, s.o 6927,50 eurot jätta tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui X ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel kohustas tasuda kohesele kandmisele kuuluv rahaline karistus 12 osas selliselt, et X tasub alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt kuu viimaseks kuupäevaks 230,92 eurot ning viimasel kuul 230,88 eurot. KarS § 78 p 1 alusel katseaja algust arvas alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 05.05.2021.a. Rahuldas Y (ik: XXXXXXXXXXX) tsiviilhagi. Mõistis XXlt välja Y kasuks varalise kahju hüvitisena 2708,36 eurot ja mittevaralise kahju hüvitisena 2500 eurot.

§ 179

, § 175, § 180 lg 1 alusel mõistis XXlt välja menetluskuluna riigituludesse sundraha 876 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määras menetluskulud tasumisele 12 osas selliselt, et X tasub alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt kuu viimaseks kuupäevaks 73 eurot. APELLATSIOON

1. X kaitsja on seisukohal, et X-le esitatud süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ei ole põhjendatud, samuti ei ole põhjendatud tema süüdimõistmine temale inkrimineeritud kuriteos. X tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Pärnu Maakohtu 05.05.2021.a otsus on raskesti mõistetav ja oma järeldustes vastuoluline. 3.
2. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et X lõi kannatanut süüdistuses märgitud ajal ja kohas ühel korral rusikaga näkku. Küll aga on X korduvalt kinnitanud, et lõi kannatanut instinktiivselt, kuna viimane tõmbas teda habemest ja küsis temalt „Kes sa selline oled?“. X-l puudus 2 igasugune soov ja motiiv avaliku korra rikkumiseks ja see ei ole kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud. Juba süüdistuses märgitakse, et tegemist oli omavahelise arusaamatusega. Seega välistab juba süüdistuse seisukoht soovi rikkuda avalikku korda, kuna väidetavalt oli tegemist omavahelise arusaamatusega. Kohus ei ole oma otsuses sellel peatunud ja on sellisest süüdistuses toodud seisukohast vaikides mööda läinud. 3.
3. Kohtus andis tunnistusi C, kes pani tähele, et süüdistatav lõi kannatanut. Tunnistaja kinnitas, et läheduses viibis veel umbes 10 inimest. Seda tunnistaja kinnitada ei saa, kas ülejäänud isikud sündmust nägid või ei näinud. Tunnistaja sõnade kohaselt alles peale seda, kui käis kõva plaks, vaatasid inimesed toimunu suunas. Kohtueelse menetluse käigus ei ole väljaselgitatud võimalikke sündmusega seotud isikuid. Samuti ei ole kedagi üle kuulatud. Seega ei saa ma nõustuda et X oma käitumisega rikkus KorS § 55 lg 1 p 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, millega häiris kõrvaliste asjasse mitte puutuvate isikute rahu ja ohustas turvatunnet. 3.
4. Viidates otsuse p-le 3.
5. leiab kaitsja, et kui löök oli instinktiivne, siis ei saanud mitte mingil juhul olla kannatanu löömine seotud otsese tahtlusega, kuna „instinktiivne“ tähendab midagi instinktist tulenevat, tahtmatut. Kaitsja ei ole nõus kohtu subjektiivse külje käsitlusega. 3.
6. Viidates otsuse p-s 4.4 tehtud järeldusele, märgib kaitsja, et C on nii kohtueelse kui kohtumenetluse käigus selgitanud, et tema ei näinud, kas kannatanu süüdistatava habet reaalselt puudutas. Ta nägi vaid, et kannatanu käsi oli süüdistatava habemele hästi lähedal, oli hästi lähedal kannatanu näopiirkonnale. Ta arvab, et kannatanu soovis katsuda süüdistatava habet. Kohus märgib, et kannatanu ise ei mäleta teo asjaolusid. Seda kinnitab ka kannatanu. Tunnistaja C ütluste kohaselt ei märganud ta kannatanu käitumises midagi agressiivselt. Sellest teeb kohus järelduse, et habeme poole üksnes viibati ja et kannatanu ei olnud löögivalmis. Tunnistaja C ütluste kohaselt ei olnud kannatanu kehakeel selline, et sellest oleks võinud rünnakut välja lugeda. Süüdistatav on algusest peale selgitanud, et kannatanu poolt tema habemest kinni haaramine oli temale täielikult ootamatu. Kuna sündmus oli X jaoks ootamatu, siis puudus X-l igasugune võimalus analüüsida ja hinnata kannatanu seisundit ( kas kannatanu oli joobes või kaine) ja analüüsida viimase käitumist. Kaitsja taotlusel kuulati kohtus üle tunnistaja B, kes ise toimunud sündmust pealt ei näinud. Kaitsja nõustub kohtuga, et tunnistaja B ütlusi saab kasutada tõendina

§ 66lg 21 p 2 alusel.

Kohtus ülekuulatud tunnistaja B kuulis oma pojalt Q-lt, et nägi pealt, kuidas „üks onu oli X-l võtnud kinni habemest ja X lõi teda.“ Poeg oli tunnistaja sõnutsi väga endast väljas, et selline asi juhtus, olles väga häiritud sellest, et „meesterahvas kukkus sinna maha.“ Tunnistaja ütlustest on kohus teinud meelevaldse järelduse, et Q oli häiritud X käitumisest ja sellest, et „meesterahvas kukkus sinna maha“. Pigem oli laps hirmunud ja ehmunud sellest, et tema tuttavat X, keda ta usaldas ja kellega koos läks vaatama autosid, ründas võõras inimene. Selle asjaolu on jätnud kohus täielikult arvestamata. Eeltooduga on ka täielikult vastuolus kohtu järgnev seisukoht, et tunnistaja B ütlustest ei nähtu, et Q oleks näinud kannatanu ja süüdistatava vahelist tülitsemist või kannatanu poolset rünnakut. Tunnistaja S, kes kinnitab X kohtus antud ütlusi, on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. S on andnud ütlusi selle kohta, et viibis koos X-ga üritusel. X oli läinud sõidukeid uudistama ja kui tagasi tuli, siis teatas talle, et „mingi võõras mees tuli, tõmbas habemest ja ta reageeris sellele ja lõi teda“. 3 Tunnistaja ütluste kõrvale jätmine ei ole põhjendatud. Selgusetuks jääb, miks on kohus leidnud, et isiku habemest tõmbamine või sikutamine on lubatav tegevus ja tegemist ei ole teise isiku füüsilise ründega. Kohtu järeldused on ebaõiged, kuna mitte kellelgi ei ole lubatud rünnata teise isiku privaatsust ega füüsilist keha. Seega on kohtu järeldus, et X-l puudus vajadus kaitsetegevuseks täielikult arusaamatu. Veelgi enam tekitab hämmastust kohtu seisukoht, mis tugineb C ütlustele, et tegemist ei olnud kannatanu sellise käitumisega, mis oleks põhjustanud süüdistatavale valu, mis oleks loonud aluse kannatanu suhtes jõu kasutamiseks. Kohus on asunud seisukohale, et süüdistatava ütlused valu tekitamise osas on vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed. Kaitsja kohtu sellise seisukohaga ei nõustu. Süüdistatav on korduvalt rõhutanud, et tegutses instinktiivselt ja ei mõelnud sellele, kas ta tundis valu või mitte. Tal ei olnud aega sellele mõelda. Kohtus selgitas süüdistatav, et ilmselt ta siiski tundis valu, kui teda habemest sikutati. Süüdistatava selgitus on eluliselt usutav, sest isiku habemest sikutamine ilma valu tekitamata ei ole võimalik. Samuti leian, et tunnistaja C ei ole antud asjas eksperdiks, kes saab anda hinnangut selle kohta, kas süüdistatav tundis valu või mitte. Kaitsja on seisukohal, et teise inimese habemest kinni võtmine on juba iseenesest teist isikut alandav ja solvav. Kokkuvõttes leiab, et kohtu järeldused toimunud sündmuse osas on vastuolulised. Ei ole võimalik aru saada, kas kohus on seisukohal, et X habemest tõmmati või on kohus seisukohal, et X habemest üldse ei tõmmatud. Viidates Riigikohtu poolt hädakaitsega seonduvatele otsustele nr 3-1-1-17-04 ja 1-19-8038 ja 3-1-1-34-08 kaitsja leiab, et käesolevas asjas ei ületanud X kindlasti hädakaitse piire. Tuleb veelkord meenutada seda, et X viibis sündmuskohal koos alaealise lapsega, keda ilmselgelt ehmatas kannatanu käitumine, mis omakorda suurendas X vajadust ennast ja last kaitsta. Kaitsja on seisukohal, et käesolevas asjas on täidetud nii KarS § 28 objektiivsed kui ka subjektiivsed kriteeriumid ning X ei ole ületanud hädakaitse piire. Kaitsja rõhutab veelkord, et X-l puudus igasugune soov rikkuda avalikku korda ja häirida kaasinimesi. Pealegi ei ole tõendatud, et sündmus oleks kuidagi häirinud üritusel viibinud inimesi. Kokkuvõttes leiab, et X käitumises puudub KarS § 263 lg 1p 1 koosseis ja seetõttu tuleb X temale inkrimineeritud kuriteos õigeks mõista. 3.5. Kaitsja leiab, et X vastu esitatud tsiviilhagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata 3.6. Kõike eeltoodut arvestades ja juhindudes

§ 318-319; 321 kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 05.05.2021.a otsus.

Teha uus otsus, millega mõista X temale esitatud süüdistuses KarS § 263 lg 1p 1 järgi õigeks. Jätta X vastu esitatud tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamata. Hüvitada X-le kriminaalmenetlusega tekkinud õigusabikulud X soovib suulist menetlust. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTU ISTUNGIL

1. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni ja palus õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja jäi esitatud apellatsiooni juurde, palus taotlused rahuldada. Prokuröri arvamuse kohaselt on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik ja kaitsja apellatsiooni väited ei saa kaasa tuua selle tühistamist. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsiooniga ja ära kuulanud menetluspooled, leiab apellatsiooni alusel järgmist.
3. Kaitsja leiab, et kuna süüdistuses on märgitud, et löömine on toimunud omavahelise arusaamatuse tõttu, pole juba süüdistuse pinnalt alust rääkida avaliku korra rikkumisest. Kolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. Kohtupraktika ( vt nt Riigikohtu lahendit nr 1-18-7276) kohaselt ka isikutevahelise tüli lahendamine võib toimuda sellisel viisil, et see väljub pelgalt näiteks isikuvastase süüteo raamidest KarS § 121 mõttes ning süütegu kvalifitseeritakse kui avaliku korra raske rikkumine KarS § 263 järgi. Seda juhul kui konflikti lahendamisesse saavad enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud, kellede rahu ja turvatunne on piisava intensiivsusega sellest häiritud ja ohustatud ning teiste inimeste õigusrahu häirimist peavad tülitsejad võimalikuks. Seega asjaolu, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise põhjuseks on isiklikku laadi konflikt ei välista teo kvalifitseerimist avaliku korra raske rikkumisena. Maakohus on otsuses esitanud põhjendused miks kohus leiab, et X poolt toimepandu täidab KarS § 263 koosseisu, mistõttu süüdistuses märgitud omavahelise arusaamatusele eraldi hinnangu andmine pole kohtule etteheidetav ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
4. Kaitsja teeb viite tunnistaja C ütlustele, leides, et kohtueelse menetluse käigus pole välja selgitatud isikuid, kelle rahu ja turvatunnet X käitumine häiris. Seetõttu kaitsja ei nõustu järeldusega, et süüdistatav rikkus KorS § 55 lg 1 p 1 nõudeid. Riigikohtu lahendis nr 1-18-7276 on sedastatud, et KarS § 263 eeldatud kõrvaline isik peab olema isikustatud, ent ta ei pea olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuses on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada. Kolleegium osutab, et just kaitsja enda poolt viidatud ja löömist vahetult pealt näinud tunnistaja C on isikuks, kes ei tundnud ei kannatanut ega süüdistatavat, ei kuulunud kummagi seltskonda, mistõttu oligi kõrvaliseks isikuks KarS § 263 tähenduses. Tema poolt kohtuistungil antud ütlusi ( t.lk. 55-61) on maakohus otsuses kajastanud ja nende usaldusväärsust pole kaitsja apellatsioonis kahtluse alla seadnud. Vastupidi, on nendele apellatsioonis tuginenud. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta sündmust pealt. Oli süüdistatavast ja kannatanust umbes 4 meetri kaugusel. Nägi kuidas süüdistatav lõi ühel korral Y näkku. Viimane kukkus vastu autot ja siis vajus maha. Tema arvates kohati tõmbles. Ta ei olnud sellist vaatepilti kunagi näinud ja kui kuulis löömise häält ja nägi kuhu löödi, siis ei tahtnud näha mis näos viga oli. Nii palju kui julges kannatanut vaadata, siis kogu kannatanu nägu oli verine. Ta ei julgenud vaadata sinna poole rohkem. Löömise vahetus läheduses oli umbes 10 inimest veel, kes sellise löömise pärast, millega kaasnes löögi heli, tardusid. Kiirabi kutsus telefonis kohale N, kes kuulus tema seltskonda. Seega on juba nimetatud tunnistaja kõrvaline isik, kes nägi löömist pealt ja keda selline käitumine kohutas ja oluliselt häiris. Süüdistatav kinnitas oma ütlustes ( t.lk. 96-103), et sündmuskohal oli umbes 10-20 inimest. 5 Eelnimetatud tunnistaja ja süüdistatava ütlustele tuginevalt on võimalik jaatada, et sündmuskohal viibisid kõrvalised isikud, kelle kehakeele alusel saab jõuda järeldusele, et selline avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine häiris. Kuid oluline on siiski asjaolu, et KarS § 263 tähenduses oli kõrvaliseks isikuks C, kelle õigusrahu ja turvatunne oli intensiivselt häiritud. Ta nägi lähedalt süüdistatava poolt teise isiku näkku löömist jõuga, et seda oli kuulda. Nägi kuidas kannatanu kukkus, jäi nägu verega kaetuna maha. Seega ei saa nõustuda kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et pole välja selgitatud isikuid, kelle rahu ja turvatunnet X käitumine häiris ja seetõtt süüdistatav ei rikkunud KorS § 55 lg 1 p 1 nõudeid. Maakohus on sellise nõuete rikkumise tuvastanud ja apellatsiooni väited maakohtu põhjendust ja järeldust ei kummuta ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
5. Kaitsja ei nõustu maakohtu subjektiivse külje käsitlusega. Kaitsja teeb viite maakohtu väitele, et süüdistatav käitus instinktiivselt, mis kaitsja seisukohalt välistab otsese tahtlusega löömise. Maakohus on otsuse lk 4 p-s 3.
6. leidnud, et X pani inkrimineeritud kuriteo toime otsese tahtlusega ja on esitanud ka sellekohase põhjenduse. Samas põhjenduses on kohus tõesti märkinud, et kuna tunnistaja C ütluste kohaselt jäi habeme katsumise ja löögi vahele väga väike ajavahe, käitus süüdistatav selles olukorras instinktiivselt, mistõttu tal ei olnud süüteo tagajärje saabumise osas kindlat eesmärki. Kolleegium leiab, et antud juhul kaitsja poolt viidatud sõna otsuses ei muuda olematuks kohtu põhjendusi ja järeldust otsese tahtlusega kuriteo toimepanemise kohta. Kuivõrd kohus räägib seejuures tagajärje osas eesmärgi puudumisest on võimalik aru saada, et kohus välistab sellega kavatsetusega kuriteo toimepanemise, kuna just nimetatud tahtluse liik eeldab kuriteokoosseisule vastava asjaolu eesmärgiks seadmise. Kohtu hinnangul oli X käitumine kiire, pikemalt läbimõtlemata, kuid tahtlik reageerimine kannatanu käitumisele. Kaitsja on esitanud ka väite, et X-l puudus igasugune soov rikkuda avalikku korda ja häirida kaasinimesi. Kolleegium osutab, et KarS § 263 järgi karistatavuse eelduseks ei ole, et avaliku korra rikkumine oleks süüdlasel eesmärgiks vaid teo subjektiivsete koosseisutunnuste täitmiseks tuleb kindlaks teha, et süüdlane pidas vähemalt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu. Maakohus on otsuses viidanud teo tehioludele, ehk tegemist oli avaliku kohaga, kus liikus palju kõrvalisi isikuid, millest oli süüdistatav täielikult teadlik. Samuti on kajastanud süüdistatava ütlused sellest, et seal autode juures, kus sündmus aset leidis, oli umbes 10-20 inimest ( t.lk. 100). Seega on võimalik, nõustudes maakohtuga, järeldada, et X teadis, et tegemist on avaliku kohaga, kus tema poolt kannatanu löömist näevad pealt kõrvalised, asjasse puutumatud isikud, möönis, et nende rahu ja turvatunne saab piisava intensiivsusega sellest häiritud.
7. Kaitsja leiab, et X tegutses hädakaitses. 9.
8. Maakohus on otsuse lk 4 p-s 4 eeltoodud kaitseväidet kaalunud ning on leidnud, et süüdistuses kirjeldatud ja sellele eelneval ajal X ei olnud hädakaitseseisundis. Kohus on jõudnud tõendite kogumile hinnangu andmise tulemina järeldusele, et puudus kannatanu poolne intensiivne õigusvastane rünne süüdistatava õigushüvedele, mis on aga hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks. 6 9.
9. Kaitsja leiab, et kohtu järeldused toimunu osas on vastuolulised, pole aru saadav kas kohus jaatab kannatanu poolt X habemest sikutamist või eitab seda. Kolleegium peab tõdema, et tunnistaja C ütlusi kannatanu poolt süüdistatava habemest haaramise osas on kohus kajastanud teatava ebatäpsusega ( otsuse lk. 4 viimane lõik). Nimelt on maakohus märkinud nagu tunnistaja oleks väitnud, et … habeme poole üksnes viibati ja süüdistatava habemest sikutamist ei olnud….. Kohtuistungi protokolli kohaselt on tunnistaja andnud järgnevaid ütlusi … Mina nägin ainult nii palju ja mulle tundus, et Y tahtis antud teise noormehe habet katsuda. Ja peale seda toimus löök…. Y käsi oli habeme juures. Aga otseselt seda ma ei näinud, kas ta katsus või ei. Aga käsi oli teise mehe näo piirkonnas….( t.lk. 56) ….Mulle tundus, et Y tahtis lihtsalt ta habet katsuda…… ( t.lk. 59). Kolleegium leiab, et tunnistaja ütluste alusel ei saa teha järeldust, et habemest sikutamist ei olnud. Tunnistaja on selgelt väljendanud, et kannatanu käsi oli süüdistatava habeme juures, käsi liikus, tunnistajale tundus, et Y tahab teise mehe habet katsuda, kuid kas ta ka katsus tunnistaja ei näinud. Samas kolleegium märgib, et edasi ( otsuse lk. 5 p-s 4.2), andes hinnangu lisaks tunnistajate B, D ja süüdistatava ütlustele on maakohus lõppkokkuvõttes siiski leidnud, et habeme katsumine leidis aset. Ringkonnakohus sellisest süüdistatava kasuks tõlgendatud sündmuste käigust ka lähtub. 9.
10. Et lugeda inimese teatud tegu õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena ja mitte ainult ründena vaid see rünne peab olema õigusvastane. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete puhul ei saa jaatada õigusvastast käitumist. Maakohus on jõudnud järeldusele, et Y poolt süüdistatava habemest katsumine võis olla ebameeldiv nagu väidab süüdistatav oma ütlustes ( t.lk. 99), kuid ei olnud sellise intensiivsusega tegu, mis õigustaks kannatanu löömist. Kolleegium hindab sellist järeldust põhjendatuks ja nõustub sellega. Kaitsja on kohtule ette heitnud, et maakohus on valu tekitamise osas andnud hinnangu läbi tunnistaja C poolt tajutu. Kolleegium peab sellise viite ekslikkuse osas kaitsjaga nõustuma kuivõrd valu tundmist ei saa tunnistaja arvamuse alusel välistada ega jaatada. Samas kolleegium leiab, et selline minetus ei anna alust jõuda valu tekitamise osas maakohtust erinevale järeldusele. Riigikohus on oma lahendis nr 1-18-7833 muuhulgas sedastanud, et kui valu tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav teo tüüpilise tagajärjena, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje nt valu tekkimise võimalikkust, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Kolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, et habemest sikutamine on igal juhul valulik. Tegelikult nii nagu juuste puhul, millele tegi viite süüdistatav, siis ka habeme puudutamine ja kerge sikutamine ei too alati kaasa valuaistingut. Seega ei ole habeme puudutamisel või sellest kinni haaramisel ja isegi kergel sikutamisel valu tekkimine hinnatav teo tüüpilise tagajärjena. Maakohus on selles osas viidanud ka tunnistaja D ütlustele sellest, et pärast kannatanu löömist rääkis süüdistatav juhtunust ning ütles, et habemest kinni võtmisel tal ei olnud valus ( t.lk. 53). Kohtuistungi protokolli kohaselt on valu tundmise osas prokurör leidnud, et süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlused, et habemest sikutamine on valulik…. Kas oli valus või mitte ei pannud tähele, on vastuolus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustest ja on vastuolude tõttu taotlenud usaldusväärsuse kontrolliks selles osas ütluste avaldamist ( t.lk. 101). Kaitsja ei 7 ole avaldamisele vastu vaielnud ja kohus on sellekohased varem antud ütlused avaldanud ning pidamata süüdistatava selgitust piisavalt mõjuvaks, hinnanud valu tundmise osas tema ütlused ebausaldusväärseteks. Nimelt on kohtueelsel uurimisel süüdistatav andnud üheselt arusaadavalt ütlusi, et habemest sikutamisel valu ei tundnud, kuna see ei olnud jõuline. Kaitsja on apellatsioonis pidanud usutavaks süüdistatava selgituse, et kui järele mõelda, siis habemest sikutamine on valus. Kolleegium osutab, et teo toimepanemise hetkel valu tundmine pole ka süüdistatava enda ütluste alusel tuvastatav ja tagantjärgi tarkus, et üldiselt on habemest sikutamine valus, pole aluseks jõuda maakohtust erinevale järeldusele sellest, et habemest sikutamise näol ei olnud tegemist jõulise, intensiivse ründega, millega oleks kaasnenud valu tundmine ja mis oleks hinnatav ründena KarS § 28 mõttes, mis siis omakorda annaks süüdistatavale hädakaitseõiguse. 9.
11. Kaitsja teeb apellatsioonis viite tunnistaja B ütlustele, tehes etteheiteid kohtule tunnistaja ütlustega vastuolus olevale seisukohale jõudmise osas. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on aga kaitsja tunnistaja ütlustest teinud meelevaldse järelduse, et Q oli häiritud, hirmunud ja ehmunud sellest, et tema tuttavat X rünnati. B ütluste kohaselt ( t.lk. 61-64) tuli laps tema juurde ja oli šokis ning juhtunust rääkimise järgselt hakkas nutma. Ta sai nähtud sündmustest, kus X-l habemest kinni võeti, mille peale viimane lõi võõra pikali maha, trauma, mis mõjutab teda tänaseni. Seega on tunnistaja andnud ütlusi, et laps oli häiritud kogu toimunust aga mitte sellest, et tema tuttaval võeti kinni habemest. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et teise inimese löömise nägemine on selgelt kordades traumeerivam väikese 7 aastase lapse jaoks, kui vaid habemest haaramine. Seda enam kui löömine on sedavõrd jõuline, et inimene sellest maha kukub, mida laps ka nägi ja võttes aluseks tunnistaja C ütlusi ja tekitatud vigastust, siis kaasnes löögiga ülalõualuu purunemise hääl ning suuõõne lahtisest haavast jooksev veri kattis kannatanu näo. 9.
12. Kaitsja, esitades maakohtu poolt kajastatud tunnistaja Sa ütlusi, märgib, et tunnistaja ütluste kõrvalejätmine ei ole põhjendatud. Kolleegium leiab, et kaitsja etteheide pole täpne. Nimelt pole kohus jätnud tunnistaja ütlusi tervikuna kõrvale vaid on hinnanud oletuslikuks tunnistaja, kes sündmusi pealt ei näinud, arvamust löömist põhjustanud teo iseloomu kohta. Kolleegium leiab, et kui ei esine

§ 66

lg 21 ettenähtud aluseid, nagu käesoleval juhul, siis tunnistaja, kes pole sündmuste vahetu pealtnägija, ei saa anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta. Antud juhul ründe intensiivsuse kohta. Maakohtu poolt tunnistaja poolse arvamuse kõrvale jätmine oli põhjendatud. 9.

1. Maakohus on tunnistaja C ütlustele tuginevalt jõudnud järeldusele, et süüdistatav lõi kannatanut ca 10 sekundit pärast seda kui habeme katsumine oli lõppenud. Sellist järeldust pole apellatsioonis vaidlustatud. Seega oli väheintensiivne rünne lõppenud ja tegemist oli hilinenud kaitsega, mis välistab hädakaitse. Analoogselt maakohtuga, viitab ka kaitsja Riigikohtu lahenditele, milles on sedastatud, et rünnatav isik võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal. Esmalt kolleegium osutab, et ei süüdistatav X ise ega ükski tunnistaja ega ka ükski kirjalik tõend ei kinnita, et süüdistataval ja kannatanul oleks enne habeme katsumist olnud mingitki 8 kontakti, seetõttu pole vaidlustatud juhul tegemist kaitsja poolt Riigikohtu lahendis nr 1-198038 kirjeldatud ja tuvastatud asjaoludega. Tunnistaja C, kes nägi nii sündmustele eelnevat olukorda, kannatanu käitumist, kui jälgis ka sündmuste käiku tervikuna, ütluste kohaselt nägi ta kannatanu Y ennem. Ta tundus olevat väga heas meeleolus…. Teise mehe tujul ei olnud ka midagi viga… Tundus, et Y lihtsalt tahtis ta habet katsuda, midagi muud nende vahel ei juhtunud…. Agressiivsed ei olnud… Ühe käega nagu vibutas habeme suunas…teine käsi oli kõrval. Küsimusele kas oli tunda, et need mehed tahavad omavahel kaklema hakata vastab tunnistaja, et mitte midagi ei olnud, ei oleks uskunud, et midagi juhtub. See kõik käis nii kiiresti. Enne seda sündmust ei olnud kumbki mees halvas tujus. Süüdistatava ütluste kohaselt võttis temast vasakult poolt keegi ootamatult tema habemest kinni. Nägi, et oli inimene. Nii palju kui ta aru sai oli mees, tõenäoliselt. Tema ei teinud midagi iseäralikku. Nende pilgud isegi ei kohtunud varem…Kui habemest haarati, ei jõudnud ta tõenäoliselt midagi mõelda. See käis murdosa sekundite jooksul ( t.lk. 98). Löök oli momentaalne. See oli kohe. Seal ei olnud nii, et hakkan hindama inimeste suurust ja jõudu. Et hakkan vaatama, et selline inimene, siis jõuan teda lüüa. See oli momentaalne ( t.lk. 101). Kohtu küsimusele, milles tajutud oht seisnes vastas süüdistatav, et see oligi see, et keegi tõmbas habemest….Ta oli vasakul ja vasaku käega tõmbas….teine käsi oli tõenäoliselt kõrval, ei oska ütelda…. Ta seisis vasakul käel.. ..oli oht, et võtab teise käega hoogu, võtab taskust midagi või maast… Ta ütles, et kes sina veel oled…Hääletoon oli tema jaoks tavaline…Tõenäoliselt vaatas ta otsa…( t.lk. 103). Kolleegium leiab, et eeltoodud süüdistatava ütluste alusel on võimalik jõuda järeldusele, et temale ootamatult haarati vasakult tema habemest kinni. Tõsikindlalt tuvastamata kas tegemist oli mehe või naisega( tõenõoliselt mehega) ja nägemata ühtegi kannatanu poolset liigutust või hoiakut sellest, et habemest haaramisele võiks järgneda intensiivsem rünne, lõi ta kannatanut rusikaga näkku( momentaalselt). Ka kaitsja on apellatsioonis märkinud, et kuna rünne oli ootamatu, siis puudus X-l igasugune võimalus analüüsida kannatanu käitumist. Seega nii X enda kui ka tunnistaja C ütlustele tuginevalt pole võimalik järeldada, et habemest haaramise ajal või pärast habemest lahti laskmist oli X-l alus karta kannatanu poolt veel mingisugust intensiivsemat või üldse mingit ründavat käitumist. Seega pole alust rääkida ka eksimusest KarS § 31 lg 1 tähenduses. Kaitsja, ära näidates KarS § 28 lg 1 ja 2 sisu, esitab väite, et X kindlasti hädakaitse piire ei ületanud. Sellekohase väite kinnituseks pole kaitsja esitanud ühtegi argumenti, teeb vaid viiteid Riigikohtu lahendites sedastatule, sidumata need teo tehioludega ja süüdistatava ning kannatanu käitumisega. Kuna kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist ei olnud sedavõrd intensiivse ründega ega ka kestva ründega, kus kaitsetegevus oli õigustatud, siis kaitsja väite ise sisustamist ja seejärel oma väidete vaagimist kolleegium vajalikuks ei pea. Küll aga viitab kolleegium süüdistatava enda ütlustele, kus ta on hinnanud oma käitumist pigem üle reageeringuna ( t.lk. 102).
2. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et apellatsiooni väited ja viitamine Riigikohtu erinevatele lahenditele, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja X õigeksmõistmiseks.
3. Kaitsja leiab, et X vastu esitatud tsiviilhagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Põhjendust pole kaitsja esitanud. 9 Kolleegium osutab, et vastavalt

§ 310

lg-le 2 kaasneb õigeksmõistva kohtuotsusega, mida vaidlustatud asjas kaitsja taotles, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine. Ringkonnakohus ei mõista X õigeks, mistõttu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alused puuduvad. Maakohtu otsuse kohaselt varalise kahju summas 2708.36 on süüdistatav omaks võtnud, mistõttu selles osas vaidlus maakohtus üldse puudus. Mittevaralise kahju summas 2500 väljamõistmist on maakohus põhjendanud ja kolleegium ei tuvastanud selles osas materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse olulist rikkumist, millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud ja mis on kaasa toonud ebaseadusliku otsuse tegemise. Seega kaitsja poolt esitatud taotluse rahuldamiseks seaduslikud alused puuduvad. 12. Eeltoodus alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 05.

mai 2021 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 13. Valitud kaitsja on apellatsioonis taotlenud kriminaalmenetlusega tekkinud õigusabi kulude X-le hüvitamist vastavalt eraldi esitatud taotlusele. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus rahuldamisele ei kuulu. Nimelt kehtestab

§ 185

lg 2, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtuotsus muutmata, siis jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Apellatsioonimenetluse tõi kaasa üksnes süüdistatava huvides kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda ja nende hüvitamiseks seaduslikud alused puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 17.03.2022 otsusega RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a ja Pärnu Maakohtu
4. mai
5. a otsus X süüditunnistamises ja karistamises, temalt sundraha väljamõistmises ning kannatanu Y tsiviilhagi rahuldamises. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata kaitsja taotlus hüvitada X-le apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu.
6. Mõista X talle esitatud süüdistuses õigeks.
7. Jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.
8. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
9. Kassatsioon rahuldada.
10. Mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja 4608 eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sealhulgas 3456 eurot kohtueelses 10 menetluses ja maakohtu menetluses, 720 eurot apellatsioonimenetluses ja 432 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest). 11