Obsah (12)

§ 60§ 7§ 342§ 287§ 69§ 71§ 61§ 216§ 309§ 66§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 30. november 2021 Kriminaalasja number 1-20-6537 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Maarika Kuusk ja Erkki Hirsnik Kriminaalasi Valen

§ 60lg 3 mõttes.

1. A.S. i puhul esineb omakasu motiiv vastutusest vabanemiseks, kuna tema elukohast leiti narkootilist ainet. Tema ütlused on vastuolus A.P. i ütlustega, kes kinnitas, et A.S. tegeles narkoäriga ka aastaid tagasi. Seda A.S. kohtule avaldanud ei ole, varjas olulist informatsiooni. A.S. ile ja P.P. le olid algusest peale loodud soodsad tingimused protsessis osalemiseks, mis viitab sellele, et nad nõustusid andma negatiivseid ütlusi V. Ivanovi kohta, et päästa enda elu. Kaudselt kinnitab seda asjaolu, et A.S. viibis vahi all mõned kuud. Tegemist on isikuga, kellelt leiti narkootilisi ained ja kaalud ja selline isik „väärib vabadust“. Kummalisel moel oli avatud kaks asja: V. Ivanovi ja A.S. i / P.P. asi. Ei ole kuidagi võimalik õigustada nende kahe asja jagamist. Kui V. Ivanovi suhtes ei ole midagi peale A.S. i ja P.P. ütluste, siis oli ainuke võimalus menetleda just sellisel viisil.
2. Vastuolulised on ka Oru hotelli administraatori Salle Rätsepa ütlused. Ta kinnitas, et hotelli töötaja nägi V. Ivanovi toas valget pulbrit. Lisaks sellele ütles, et uurijad vaatasid V. Ivanovi numbrituppa ja keegi ei ole sellest V. Ivanovi teavitanud. See on ilmselge ebaseaduslik toiming. Ei ole siiamaani selge, kes käis V. Ivanovi toas ja mida seal uuris. Kui seal oli mingi valge pulber, siis miks politsei ei reageerinud sellele või oli see provokatiivne käitumine eesmärgiga V. Ivanov kinni pidada või vähemalt luua võimalus selleks.
3. Kaitsja leiab, et V. Ivanovil oli piisav legaalne sissetulek. Tunnistaja N. (OÜ Novo Auto) kinnitas, et V. Ivanov töötas tema juures ja tegeles varuosade kohaletoimetamisega. Töötasuks oli keskmiselt 300 eurot. Lisaks sellele on V. Ivanovil töövõimekaotus, mille eest ta saab pensioni, oli ka võimalik teha juhutöid. Asja materjalidest tulenevalt võis V. Ivanovil olla legaalne sissetulek ca 800-1000 eurot, mis on piisav enda ja oma perekonna ülalpidamiseks.
4. Kaitsja S. Erro taotleb samuti Viru Maakohtu 08.06.
5. a otsuse tühistamist ja V. Ivanovi õigeksmõistmist KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi. Alternatiivselt taotleb kaitsja Viru Maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas ning V. Ivanovile kergema karistuse mõistmist, mis pole seotud reaalse vangistusega. Kaitsja taotleb kõigi menetluskulude riigi kanda jätmist ning apellatsioonimenetluse kulu 1200 eurot väljamõistmist V. Ivanovi kasuks.
6. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaassüüdistatavate A.S. i ja P.P. ütlused on usaldusväärsed ja kooskõlas jälitustoimingutega kogutud tõendiga, linnakaamerate ja ettevõtete turvakaamerate vaatlusprotokollidega, A.S. i elukohas läbi viidud läbiotsimise ja sealt leitud asitõendite vaatlusprotokollidega, narkootilise aine ja arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiiside aktidega, DNA-ekspertiisi aktiga. Narkootiliste ainete ostmist A.S. ilt tõendavad oma kohtus antud ütlustes tunnistajad A.P. ja S.J. . Tunnistades V. Ivanovi süüdi talle inkrimineeritavates episoodides, võttis maakohus sisuliselt aluseks ainult kaassüüdistavate A.S. i ja P.P. ütlused, kuna muid tõendeid peale nende ütluste, mis tõendaksid narkootiliste ainete käitlemist V. Ivanovi poolt, kriminaalasjas ei kogutud. Vastupidi, toimikus on olemas ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et 07.05.2020 hoiti narkootilisi aineid (kanepit, ecstasy tablette, amfetamiini) A.S. i ja P.P. elukohas, nende kaalumise ja pakkimise ja müümise kohta A.S. i ja P.P. poolt narkosõltlastele. 9
7. Apellant toetab kaitsja I. Zuevi seisukohta, et A.S. i ja P.P. ütlused on kogutud ja uuritud vastuolus seadusega.
8. Kohtu poolt nimetatud asitõendi vaatlusprotokollid (linna ja ettevõtete valvekaamerate videosalvestused), ei kinnita kuidagi A.S. i ja P.P. ütlusi A.S. ile narkootikumide üleandmises. Nimetatud videosalvestuste alusel võib vaid kindlaks teha süüdistatavate kohtumiste kohad, kellaajad ja kohtumiste pikkused, kuid mitte narkootiliste ainete või raha üleandmise-vastuvõtmise fakte. Mingit infot selle kohta, et V. Ivanov oli isik, kes omandas kahtlustuses märgitud narkootikumid ning andis kohtumise ajal üle A.S. ile nende edasiseks realiseerimiseks narkosõltlastele ning milliseid küsimusi arutati V. Ivanovi ja A.S. i vahel kohtumistel, need videosalvestused ei anna. Samuti ei tõenda kaitsja hinnangul V. Ivanovi süüd A.S. i ja P.P. telefonikõnede salvestused ega A.P. i ja S.J. i ütlused. Ka jälitustoimingute käigus ei tuvastatud, et V. Ivanov tegeles narkootiliste ainete käitlemisega.
9. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis viitaksid sellele, et A.S. il ja V. Ivanovil oli muid põhjusi kohtuda, mis poleks seotud narkootiliste ainete käitlemisega. A.S. tunnistas, et tal oli probleeme, mida V. Ivanov tal lahendada aitas. Samuti ei nõustu sellega, et A.S. ja P.P. ei üritanud oma süüd V. Ivanovi arvel pisendada. Vastupidi, andes ütlusi tema vastu, teenisid nad välja vabaduse.
10. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuse p-s 36 tooduga ning selgitab V. Ivanovi bioloogilise materjali sattumist digitaalkaalu patareile sarnaselt kaitsja I. Zueviga. Samuti on kaitsja seisukohal, et Saka mõisa hotellis teostati ebaseaduslik läbiotsimine V. Ivanovi äraolekul, mille kohta ei ole läbiotsimise protokolli. Pole teada, mis valge pulber V. Ivanovi pere numbritoas laual oli.
11. Kaitsja arvates on arusaamatu, kuidas kohus jõudis narkootilise aine ekspertiisi akti ning kohtu-toksikoloogilise ekspertiisi akti alusel järeldusele, et narkootilise aine kogus, mille käitlemisega V. Ivanov tegeles, ületas mitukümmend korda narkootilise aine suure koguse.
12. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et maakohus on rikkunud

§ 7lg-s 3 sätestatud põhimõtet.

Kuna kohtuotsus on suuremas osas üles ehitatud kaassüüdistatavate A.S. i ja P.P. ütlustele, mida ei saa arvesse võtta, ning muid tõendeid, mis tõendaksid V. Ivanovi süüd eelpool nimetatud kuritegudes, pole kogutud, siis tuleb ta tõendite ebapiisavuse tõttu KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi õigeks mõista.

1. Süüdistatav V. Ivanov nõustub oma kaitsjate apellatsioonidega täielikult - ta tuleb õigeks mõista, kuna tõendeid pole. Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik inimest süüdi mõista raskes kuriteos ilma objektiivsete tõenditeta.
2. V. Ivanov leiab veel, et prokurör võttis A.S. i ja P.P. oma kaitse alla. Neid ei saa uskuda, kuna nad on sisuliselt kahtlustatavad. A.S. väitis, et üleandmisi oli 10-11 korda, kuid kohtus selgus, et kohtusid ainult viiel korral, järelikult ta valetab. A.S. tunnistas esimesel ülekuulamisel, et omandas tundmatult isikult. See näitab, et talle tehti ettepanek tunnistada tema vastu. Sellest, et A.S. näitas, kus nad kohtusid, ei saa järeldada, et nad rääkisid narkootikumidest. Kohtumistel ei anta midagi üle, taskutes midagi ei ole. V. Ivanov palub tähelepanelikult kuulata kõiki salvestisi, ka kohtuistungi salvestist, kus kellegi käsi annab A.S. ile üle paberi.
3. Elektroonilise kaalu patareil oli justkui tema bioloogiline materjal aga ka kahe teise isiku 10 oma. Kuidas see sinna sattus ei ole välja selgitatud eeluurimisel ega kohtus. Kui tema oleks andnud narkootilist ainet edasimüümiseks A.S. ile, oleks tema bioloogiline materjal olnud ka pakenditel ja kaalu korpusel. Ekspert vastas tema küsimusele, et tema bioloogiline materjal võis patareile sattuda ka kaudselt, näiteks kangalt või kätlemisel.
4. Vastuseks apellatsioonidele esitas oma seisukoha prokuratuur. Eriasjade prokurör A. Aitsen leiab, V. Ivanovi ja tema kaitsjate apellatsioonid on põhjendamatud ja tuleb jätta rahuldamata.
5. Esmalt leiab prokurör, et etteheited A.S. i ja P.P. ülekuulamistele on otsitud ja põhjendamatud. Kohtuistungil ei olnud kaitsjatel P.P. le ühtegi küsimust selle kohta, kas A.S. viibis tema ülekuulamise juures. Sellest saab järeldada, et kaitsjatel ei olnud sel hetkel alust kahelda, et P.P. viibis ruumis üksi ja andis ütlusi ilma kõrvalise abita. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei tuvastatud kohtuistungi käigus, et tunnistajad A.S. ja P.P. oleks ütluste andmise ajal viibinud ühes ruumis, omanud silmsidet jne ning seeläbi saanud mõjutada üksteise poolt ütluste andmist.
6. Kaitsjad on tunnistajate ütluste usaldusväärsuse ja tõendamisväärtuse kahtluse alla seadmisel oma põhjendustes raudse sihikindlusega kõrvale jätnud kohtus vahetult uuritud dokumentaalsed tõendid ja salvestised, mis prokuröri hinnangul kinnitavad kogumis tunnistajate A.S. i ja P.P. ütlusi ning nende usaldusväärsust. Maakohus on otsust tehes piisavalt põhjalikult analüüsinud isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust ning ütluste usaldusväärsuse kinnitamist dokumentaalsete tõendite poolt (kohtuotsuse p.-d 1, 4, 33-36), tõendite sisu (p. 1, 3-5, 7-9, 11-16, 18-20, 22-25, 27-32) ja arvestanud sellega otsuse tegemisel. Prokurör palub kohtuotsuse tegemisel arvestada nii tema kohtukõnes kajastatud tõendite analüüsiga kui ka maakohtu põhjendustega, mis on loogilised, veenvad ja jälgitavad.
7. Vastuseks kaitsja taotlusele mõista V. Ivanovile kergem karistus, märgib prokurör, et see on jäänud paljasõnaliseks ja põhistamata. Prokurör nõustub maakohtu põhjendustega karistuse mõistmisel. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
9. juuni
10. a otsuse tühistamiseks põhjust ei ole. Maakohus on tõendeid üksikasjalikult uurinud ning neid kogumis hinnates jõudnud veendumusele V. Ivanovile esitatud süüdistuse tõendatuses. Samuti ei ole maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Tulenevalt

§ 342

lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus seetõttu esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vastab apellatsioonides tõstatatud küsimustele.

1. Apellantide põhiväiteks on A.S. i ja P.P. ütluste ebausaldusväärsus, kuna just need on peamisteks tõenditeks, mille alusel luges maakohus V. Ivanovi süü narkootiliste ainete käitlemisel tõendatuks.
2. Esmalt väidavad kaitsjad, et A.S. i ja P.P. ütlused on saadud menetlusnorme rikkudes, kuna neid ei kuulatud üle eraldi, mistõttu võisid nad üksteise ütlusi mõjutada ning maakohus on jätnud sellele kaitsja argumendile vastamata. Ringkonnakohus nõustub sellega, et maakohtu lahendis ei ole seda küsimust tõepoolest käsitletud. Samas ei kinnita kriminaalasja materjalid 11 sellist kaitsjate poolt tõstatud kahtlust vähimalgi määral. Kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatüki
4. ja
5. jagu, mis reguleerivad tunnistaja ja kahtlustatava ülekuulamist, ei tulene nõuet toimetada ülekuulamisi eraldi.

§ 287

lg 2 näeb ette, et kohtumenetluses kuulatakse tunnistaja üle ülekuulamata tunnistaja juuresolekuta. Maakohtu istungil 29.03.2021 kuulati A.S. üle video vahendusel (kd 1, tl 96jj), s.o

§ 69lg 2 p 1 kohaselt, et vähendada Covid19 viirusesse nakatumise ohtu.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt peale süüdistatava, tema kaitsjate ja prokuröri kedagi teist kohtusaalis ei viibinud. Samuti nähtub kohtuistungi protokollist (kd 1, tl 106 pöördel), et ülekuulamise ajal viibis A.S. Tallinnas oma elukohas. Ta vastas kaitsjale, et seal on ka P.P. , kes on teises ruumis ja uks on vahepealt kinni. Seega ei ole alust väita, et A.S. kuulati üle veel üle kuulamata tunnistaja juuresolekul või et P.P. kuidagi tema ütlusi mõjutas.

1. P.P. kuulati maakohus üle 30.03.2021 samuti kaugülekuulamise teel (kd 1, tl 122 pöördel jj). Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsjate väide selle kohta, et ka P.P. ülekuulamisel rikuti menetlusnorme, alusetu. Kuna menetlusosalised nägid nii A.S. i kui ka P.P. t ütluste andmisel otseülekandena video vahendusel, oli neil võimalik jälgida nende liigutusi, miimikat, pilkude suunamist jmt, samuti oleks olnud kuulda, kui keegi oleks kõrvalt sekkunud, püüdnud midagi ette öelda, mis oleks viidanud sellele, et keegi viibis vahetult ülekuulamise juures. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole ühelgi menetlusosalisel sellekohaseid küsimusi ega märkusi olnud. Seega ei vasta kaitsjate poolt väidetu, et P.P. ja A A.S. mõjutasid nende ülekuulamise käigus teineteise ütlusi, tõele.
2. Vaidlust ei ole selles, et A.S. ja P.P. olid elukaaslased. Tulenevalt

§ 71

lg 1 p-st 5 on neil õigus keelduda ütluste andmisest, mis võiksid teist süüstada. A.S. kasutas seda võimalust ja keeldus ütluste andmisest selle kohta, kas P.P. müüs narkootilisi aineid. Kaitsja leiab, et tunnistaja ei saa ütlusi anda nii, et osadele küsimustele vastab ja teistele mitte. Ringkonnakohus kaitsja sellise käsitlusega käesoleva asja kontekstis ei nõustu. Tegemist ei ole tavapärase tunnistajaga, vaid isikuga, keda kahtlustatakse narkootiliste ainete käitlemises koos V. Ivanoviga. Kelleltki ei saa ära võtta tema põhiseaduslikku õigust mitte tunnistada iseenda või oma lähedaste vastu (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg 3). Samas on inimesel alati õigus otsustada, kas ta soovib seda õigust kasutada või mitte ja otsusta ka nii, et annab ennast süüstavaid ütlusi, kuid säästab oma lähedasi. A.S. tegi sellise valiku ja rääkis enda osalusest narkootiliste ainete käitlemisel, kuid mitte P.P. omast. Kaitsjale ei pruugi see olukord meeldida, kuid see ei seondu kuidagi kaitseõiguse teostamise takistamisega. Ainuüksi sellest, et tunnistaja otsustab elukaaslase kohta ütlusi mitte anda, ei saa järeldada ka seda, et tema ütlused muus osas on ebausaldusväärsed. 53. Arusaamatuks jääb kaitsja väide, kuidas vabaneks A.S. vastutusest olukorras, kus ta tunnistab enda osalemist narkootiliste ainete käitlemises, andes selle kohta üksikasjalikke ütlusi. V. Ivanovi küsimusele vastates kinnitas A.S. , et politsei pole talle mingeid tingimusi pakkunud selle eest, et ta ütlusi annab. Isegi kui möönda, et A.S. il oli lootus kergemale karistusele (puhtsüdamlik kahetsus ja süüteo avastamisele aktiivne kaasaitamine on KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt karistust kergendavaks asjaoluks), ei tähenda ka see automaatselt tema ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist. V. Ivanov leiab veel, et A.S. ki ja P.P. t ei saa uskuda, kuna nad olid sisuliselt kahtlustatavad. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu (

§ 61lg 1).

Nii ei saa ka A.S. i ja P.P. ütlusi lugeda ebausaldusväärseteks ainult seetõttu, et neid kahtlustati narkootiliste ainete käitlemises koos V. Ivanoviga. Selliste isikute ütluste usaldusväärsust, kes on kaaskahtlustatavatena sattunud tunnistaja rolli seoses nende kriminaalasja eraldamisega, peab kohus samuti hindama koos teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt, mida maakohus ongi teinud (maakohtu otsuse 12 punktid 33-36).V. Ivanovi küsimusele vastates kinnitas A.S. et politsei pole talle mingeid tingimusi pakkunud selle eest, et ta ütlusi annab. 54. Kaitsjad leidsid, et V. Ivanovi kriminaalasja eraldamine A.S. i ja P.P. kriminaalasjast ei olnud põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et

§ 216

lg 1 kohaselt tuleb üldreeglina ühiselt kuriteo toime pannud isikute kriminaalasju menetleda koos. Eraldamine on lubatud vaid sama sätte lõikes 2 toodud alustel, mida menetlejal määruse koostamise ajal 26.05.2020 ei olnud (kd 2, tl 2). V. Ivanovi kriminaalasi eraldati põhjusel, et A.S. ei saa samas kriminaalasjas olla nii kahtlustatav kui kannatanu. Nimelt kahtlustati A.S. ki ja P.P. t koos V. Ivanoviga KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritavates tegudes, samas oli Ida prefektuuri kriminaalbüroos menetluses kriminaalasi selle kohta, et V. Ivanov lõi A.S. ki ja nõudis raha. Menetleja soovis

§ 216lg 3 p 1 alusel menetleda V.

Ivanovi võimalikke kuritegusid ühes menetluses. Kaitsjate väide, et eraldamise põhjuseks oli tõendite saamine, on alusetu. 55. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et kriminaalasjade ebaseaduslik eraldamine või ühendamata jätmine ei saa olla asjaolu, mis iseenesest annaks aluse süüdistatava õigeksmõistmiseks, kuna eraldivõetuna ei vasta see ühelegi

§ 309lg-s 2 nimetatud alusele.

Küll aga ei tohi kriminaalasjade eraldamine tuua kaasa seda, et süüdistatava süüditunnistamisel tuginetakse ebaseaduslikele tõenditele, ega süüdistatava menetluslike õiguste rikkumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 31-1-90-11). Üks isik ei saa samas menetluses olla korraga nii kannatanu kui ka süüdistatav. Käesolevas ajas oleks olnud võimalik tagada

§ 216nõuete täpne järgimine V.

Ivanovi suhtes kahte kriminaalasja eraldi menetledes, mis oleks tähendanud tema jaoks aeganõudvamat protsessi ja kahte kohtuotsust. Seega on küsitav, kas see oleks süüdistatava jaoks soodsam olukord. Tõendite pagas olenemata sellest, kas kaastäideviijate süüdistusi oleks arutatud koos või eraldi, oleks sama: nii P.P. kui ka A.S. oleksid saanud anda samasisulisi ütlusi süüdistatavatena. Nende ülekuulamisel tunnistajatena käesoleva asja kohtumenetluses ei ole süüdistatava õigusi rikutud. Kaitsjatel oli võimalik mõlemat isikut kohtuistungil küsitleda, see võimalus anti ka V. Ivanovile. Seega ei too V. Ivanovi kriminaalasja eraldamine kaasa Viru Maakohtu

1. juuni
2. a otsuse tühistamist.
3. Kaitsja I. Zuev leiab, et A.S. i ütlused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et need on vastuolus tunnistaja A.P. i ütlustega, mille kohaselt tegeles A.S. narkootikumidega juba kutsekooli ajal aastatel 2016-
4. Seda A.S. kohtule aga ei avaldanud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja selle väitega. Esmalt märgib ringkonnakohus, et A.S. ki küsitlesid kohtumenetluse pooled 29.03.2021 mitme tunni vältel. Tema varasema kogemuse kohta narkootiliste ainetega küsimusi ei esitatud. Seega ei ole tema ütlused vastuolus A.P. i omadega. Sh ei küsinud kaitsjad, kas tal üldse on olnud kokkupuuteid A.P. iga. Ristküsitlemisel vastab ülekuulatav talle esitatavatele küsimustele, mistõttu ei saa A.S. ile ette heita, et ta omal algatusel ei rääkinud sellest, kas tal on varasemaid kogemusi narkootiliste ainete müügiga või mitte. Prokurör küsis: „Kas te oskate öelda, millal te esimest korda Valentin Ivanoviga rääkisite narkootiliste ainete käitlemisest?“ ja sellele küsimusele tunnistaja ka vastas. Sellest ei saa järeldada kaitsja poolt väidetut, et see oli tal üldse esimene kokkupuude narkootiliste ainetega. Samas ei omaks ka teadmine, et tunnistaja on varem narkootilisi aineid käidelnud iseenesest alust väita, et tema ütlusi ei saa uskuda. Lisaks sellele nähtub A.P. i ütlustest vaid, et ta teab, et A.S. tegeles ka kutsekooli ajal, kuid vahepealse aja kohta ei tea ta midagi. Kaitsja väide, et see mõjutab kuidagi A.S. i ütluste usaldusväärsust, on alusetu.
5. Kaitsjad väidavad, et Saka Mõisa hotellitoas, kus viibis V. Ivanov, toimus ebaseaduslik läbiotsimine. Esmalt märgib ringkonnakohus, et Saka Mõisa administraator S.R. kuulati küll kohtus tunnistajana üle, kuid tema ütlusi ei ole maakohus tõendina kasutanud. Ringkonnakohus 13 on seisukohal, et selle tunnistaja ütlused ei oleks tõendina (sh valge pulbri olemasolu kohta) kasutatavad ainuüksi

§ 66

lg-s 21 ettenähtud aluste puudumise tõttu, mistõttu puudub vajadus tema ütlustel pikemalt peatuda. Tunnistaja rääkis vaid seda, mida kuulis oma töötajatelt. Väide selle kohta, et numbritoas toimus ebaseaduslik läbiotsimine, on põhjendamatu. S.R. ütles V. Ivanovi küsimusele vastates, et politsei vaatas V. Ivanovi numbrituppa, kuid ta ei mäleta, kas sellel ajal, kui seal elas V. Ivanov või pärast, ehk siis kui uurijad tulid V. Ivanovi kohta küsitlema. Sellest väitest ei saa järeldada, et toimus läbiotsimine. Ringkonnakohus ei peatu ka sellel pikemalt, kuna ühtegi tõendit, mille lubatavust oleks vaja kontrollida, ei ole.

1. Kaitsjad väidavad, et A.S. i ja V. Ivanovi kohtumiste põhjuseks ei olnud narkootiliste ainete üleandmine, vaid muud põhjused. Mis probleeme V. Ivanov väidetavalt aitas lahendada, ei ole täpsustatud.
2. A.S. i ütluste kohaselt tunneb ta V. Ivanovi isiklikult alates
3. aastast. Esimest korda rääkis ta V. Ivanoviga narkootiliste ainete käitlemisest
4. a lõpus, kuna tal olid suured rahamured (võlad korteri ja auto pärast) ja ta tahtis need kiiresti lahendada. Ta tahtis teada, kas V. Ivanov saab teda aidata. V. Ivanov lubas mõelda, kas tuleb midagi välja. Algul tahtis ta kanepit saada, aga sellega olid mingid probleemid, sai MDMA tablette. Hiljem tekkisid suured võlad, kuna raiskas narkootiliste ainete müügist saadud raha ära ja jäi V. Ivanovile võlgu. Siinkohal märgib ringkonnakohus vastuseks kaitsja I. Zuevile, et see, kui palju A.S. jäi narkootiliste ainete müügiga V. Ivanovile võlgu, ei oma süüdistuse seisukohalt tähtsust ning selle summa väljatoomata jätmine ei kõiguta tema ütluste usaldusväärsust. Süüdistatavale vastates tunnistas A.S. , et ta palus V. Ivanovil rääkida inimestega, kellele ta oli raha võlgu ja V. Ivanov aitas teda. Narkootikumide kohta ta ei valeta. Sellistest A.S. i ütlustest saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et ta võis V. Ivanoviga suhelda mingil määral ka teistel teemadel, kuid valdavalt siiski mitte. Isegi süüdistatav ise ei ole midagi peale selle ainsa põhjuse välja pakkunud. Jälitustoimingu protokollidest (telefonikõnede salajasel pealtkuulamisel) nähtub, et V. Ivanov ja A.S. ei vestelnud omavahel, V. Ivanov teeb vastamata kõnesid (2324.02.2020 3 korda (kd 2, tl 124); 1-2.03.2020 2 korda (kd 2, tl 126) ja 16.04.2020 3 korda (kd 2 tl 142). See kattub A.S. i ütlustega selles, et nad eelistasid teineteisele mitte helistada ega kirjutada. Kui V. Ivanov tegi korduvaid vastamata kõnesid, sisenes ta suhtlusprogrammi ja vaatas, kas talle on jäetud sõnumeid, sest tavatelefoni teel ei tasu narkootiliste ainete müüki arutada. Need vastamata kõned jäävad vahemikku, millal A.S. sai V. Ivanovilt narkootilisi aineid. Selliselt suhtlevad vaid inimesed, kes soovivad vältida kõne sisu avalikuks saamist nende ebaseadusliku tegevuse avastamise hirmus, mitte oma isiklike murede lahendamiseks.
5. Apellandid leiavad, et ükski muudest tõenditest (kaamerate videosalvestised, jälitustoimingute protokollid, DNA ekspertiis, tunnistajate A.P. i ja S.J. i ütlused) ei tõenda, et V. Ivanov käitles narkootilisi aineid.
6. Taaskord ei saa apellantide sellise käsitlusega nõustuda. Iseenesest ei ole kohtupraktikas välistatud isiku süüdi tunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, kuid käesoleval juhul ei ole tegemist ainult ühe tõendiga.

§ 61lg 2 kohustab kohut hindama kõiki tõendeid kogumis.

Maakohus ei ole selle põhimõtte vastu eksinud. Asjaolu, et V. Ivanovi valdusest ei ole leitud narkootilisi aineid ja teda ei ole tabatud narkootilise aine üleandmisel, ei tähenda, et tema süü oleks tõendamata. Käeolevas asjas moodustub tõendite kogum, mille alusel saab tõsikindlalt öelda, et V. Ivanov omandas (ka valdas) tuvastamata isikult/isikutelt erinevaid narkootilisi aineid - MDMA tablette, amfetamiini ja kanepit, vedas neid oma sõidukis ja andis üle A.S. ile edasimüümiseks ning sai suurema osa müügirahast endale. Kuna V. Ivanovi roll oli A.S. ile narkootiliste ainete hankimine, on loogiline, et ta ei hoidnud neid pikalt enda käes, 14 lisaks sellele oli ta erinevalt A.S. ist ka oluliselt ettevaatlikum, mistõttu tema valdusest narkootilisi aineid ei leitud.

1. Maakohus on käsitlenud kõiki asjas kogutud tõendeid ning kõrvutanud neid A.S. i, samuti P.P. ütlustega, ning jõudnud jälgitavalt ja veenvalt seisukohale, et viimati nimetatud tunnistajad on rääkinud tõtt, sest nende ütlused kattuvad muude tõenditega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. Muuhulgas oli V. Ivanovi käes ka A.S. i LHV pangakaart, kuhu A.S. ja P.P. kandsid narkootiliste ainete müügist saadud raha. Kaitsja I. Zuevi väide, et see ei olnud seotud narkootiliste ainete müügiga, on jäänud paljasõnaliseks. Puuduvad igasugused muud põhjused, miks A.S. pidi andma V. Ivanovile oma pangakaardi ja kandma koos P.P. ga sinna raha, kui A.S. i poolt öeldu – see oli V. Ivanovi osa narkootiliste ainete müügist, mida V. Ivanov ka kasutas oma vajadusteks. V. Ivanov kontrollis raha laekumist, mida kinnitab jälitustoimingu protokollis (kd 2, tl 145) 19.02.2020 fikseeritud kõne, kus A.S. vastab tema küsimusele: „.. sulle laekus sinna sajaline.“
2. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega selleski, et V. Ivanovi DNA võis digitaalkaalu patareile sattuda A.S. i kätelt, kuna nad olid eelnevalt kätelnud. A.S. i ütluste kohaselt andis temalt läbiotsimisel 07.05.2020 ära võetud digitaalkaalu talle V. Ivanov kohtumisel Neptuni juures (veebruaris 2020), kui sai tema käest esimest korda kanepit. Ta kasutas kaalu amfetamiini ja kanepi kaalumiseks. Selle kaalu nuppudelt võetud DNA-proovist, nii nagu ka mitmetelt muudelt läbiotsimisel äravõetud esemetelt (narkootilise aine pakenditelt, purgilt) saadi DNA-analüüsil segaproove, mille alusel sai ekspert teha järelduse, et bioloogiline materjal pärineb A.S. ilt või ei saa välistada selle pärinemist A.S. ilt. Samas saadi digitaalkaalu sees olevalt patareilt võetud proovist DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit mitmelt isikult, kuid ei A.S. i ega P.P. DNA-profiilidega ei ole see seostav. Küll aga ei saa välistada V. Ivanovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles proovis (DNA-ekspertiisi akt kd 2, tl 28-36). On igati loogiline ja kooskõlas A.S. i ütlustega, et kuna ta kasutas seda kaalu mitme kuu vältel, on selle välispinnal, nuppudel just temalt pärinev bioloogiline materjal, kuid V. Ivanovi oma võis selleks ajaks kaalu korduva kasutamise tõttu olla hävinenud. Digitaalkaalu sees oleval patareil aga mitte. Kuna A.S. sai digitaalkaalu V. Ivanovilt, on eluliselt usutav, et V. Ivanov pani sinna ka patarei. Kui V. Ivanovi DNA oleks kuidagi kätlemise kaudu sattunud A.S. i kätele, oleks viimane pidanud kaalul patareisid vahetama - sellisel juhul oleks ka tema bioloogiline materjal sellelt leitav, mida aga ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul kattub ka see tõend A.S. i ütlustega ja kinnitab, et ta sai ka digitaalkaalu narkootiliste ainete kaalumiseks just V. Ivanovilt.
3. Kaitsjad ei nõustu maakohtu otsuse punktis 36 tooduga, et V. Ivanov üritas salaja küsida I.L. i käest nö tööriistade kohta. See ei kinnita kohtu järeldust, et V. Ivanov tegeles narkootikumidega.
4. Ringkonnakohus leiab erinevalt kaitsjatest, et maakohus on veenvalt V. Ivanovi ja I.L. i 10.05.2020 kõnest tehtud järeldusi põhjendanud ja nendega saab nõustuda. V. Ivanov on kasutanud õigust ütlusi mitte anda ja tema versiooni ei olnud maakohtul võimalik arvestada ega hinnata, kuid see ei muuda maakohtu seisukohta vääraks. A.S. ja P.P. peeti kinni 07.05.
5. Jälitustoiming protokollist (kd 3, tl 24-27) nähtub, kuidas V. Ivanov hakkab P.P. t 09.05.2020 taga otsima N.A. i ja I.L. i kaudu ja saab viimaselt teada, et mõlemad (st ka A.S. ) on „välja lülitatud“. Pärast korduvaid kõnesid saab V. Ivanov lõpuks I.L. ilt teada, et ta sõitis puhkama neljapäeval (A.S. peeti kinni neljapäeval) kaheks kuuks ja on hotellis. Hotelliks kutsuvad kinnipeetavad ka vanglat. V. Ivanov sai seega I.L. ilt informatsiooni, et A.S. on kaheks kuuks kinni peetud ja hakkas muretsema, mis sai „tööriistadest“. Kui I.L. ütleb: „seal lendasid sisse ja seal kõik…löödi maha….kodus.“, lausub V. Ivanov, et ta ütles, et hakkab tööriistu garaažis 15 hoidma. Sellisest varjatud tekstist on narkootiliste ainete käitlemise kontekstis selgelt aru saada, et V. Ivanov muretseb A.S. i kinnipidamise tõttu selle pärast, mis saab tema valduses olevatest narkootilistest ainetest ja teab ka seda, et A.S. lubas neid garaažis hoida. Miks pole jutuks tavalised tööriistad, on maakohus, analüüsides ka I.L. i ütlusi, jälgitavalt põhjendanud. Seega ei saa nõustuda kaitsjaga selles, et see tõend kogumis teistega ei tõenda V. Ivanovi süüd narkootiliste ainete käitlemises.
6. V. Ivanov väidab, et A.S. i ütlused on valed ka seetõttu, et ta väitis, et kohtumisi oli ainult 5 aga narkootiliste ainete üleandmisi rohkem. Ringkonnakohus leiab, et sellist vastuolu A.S. i ütlustes ei ole. Ta on põhjalikult vastanud kõigile küsimustele selle kohta, kuidas toimus igal süüdistuses nimetatud korral erinevate narkootiliste ainete saamine V. Ivanovilt. Sealhulgas on ta öelnud, et MDMA tablette sai ta V. Ivanovi käest vist umbes 5 korda, mitte et kokku oleks kohtumisi 5 olnud. Asjaolu, et A.S. kohe kohtueelses menetluses ei avaldanud, kellelt ta narkootilisi aineid sai, et tähenda, et ta hiljem on selles hakanud alusetult süüstama V. Ivanovi. Kriminaalasjas kogutud tõendite kogum kinnitab veenvalt V. Ivanovi osavõttu narkootiliste ainete käitlemisest koos A.S. i ja ka P.P. ga.
7. Kaitsja S. Errole jäi arusaamatuks, kuidas maakohus jõudis narkootilise aine ekspertiisi akti ning kohtu-toksikoloogilise ekspertiisi akti alusel järeldusele, et V. Ivanovi poolt käideldud narkootilise aine kogus ületas mitukümmend korda suure koguse.
8. Esmalt märgib ringkonnakohus, et tegemist on narkootilise aine käitlemisega isikute grupis, st et samad aine kogused on omistatavad kõigile grupi liikmetele. Maakohus luges tõendatuks V. Ivanovi süü 377 MDMA tableti käitlemises, 190,86 g marihuaana ja 83 g amfetamiini käitlemises. Sellisest kogusest narkootilistest ainetest jäi A.S. il osa edasi müümata ja võeti tema kinnipidamisel ning elukoha läbiotsimisel ära, saadeti ekspertiisi. Narkootilise aine ekspertiisiga (kd 2, tl 45-47) tuvastati, kui suur oli valges pulbris (0,13 g + 44,04 g) puhta narkootilise aine amfetamiini ja amfetamiinsulfaadi sisaldus ning 19 roosakas tabletis kogumassiga 7,68 g MDMA sisaldus. Samuti uuriti äravõetud kanepit: seda oli kanepiõisikutena 90,86 g tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldusega 16% ja lisaks 1,15 g THC sisaldusega 15%. Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiis (kd 2, tl 50-52) andis vastuse küsimusele, kui palju narkootilist ainet on vaja joobe tekitamiseks 10 inimesele: amfetamiini 1,3 g, kanepiõisikuid (marihuaanat) 5g ning MDMA-d 0,75-2 g. Ekspert arvutas välja ka kui suurele hulgale inimestele tekitab narkootilise joobe äravõetud ainete kogus: amfetamiinist 30 inimesele, marihuaanast 92-184 inimesele ning MDMA-st 15-41 inimesele. Käideldud kogused olid aga oluliselt suuremad, kui äravõetud kogused. Nii oli amfetamiini pea 2 korda rohkem, marihuaanat üle 2 korra rohkem ja MDMA tablette analüüsitud 19 asemel 377, ehk peaaegu 20 korda rohkem. Kui võtta aluseks süüdistatavatele kõige soodsam variant, ehk eksperdi poolt nimetatud väikseim isikute arv, oleks ka siis käideldud amfetamiin tekitanud joobe vähemalt 60 inimesele, kanep vähemalt 184 inimesele ja MDMA 300 inimesele (kokku 544 inimesele). Tegelikkuses võis selline isikute arv olla kuni kaks korda suurem, kui võtta aluseks miinimumkogus, mis on piisav narkootilise joobe tekitamiseks. Seega ei ole maakohus eksinud, kui leidis, et käideldud narkootiliste ainete kogus ületas mitukümmend korda narkootilise aine suure koguse.
9. Ringkonnakohtu hinnangul ei jäänud pärast kõigi tõendite uurimist kõrvaldamata kahtlusi V. Ivanovi süüs, mida tuleks

§ 7lg 3 alusel tõlgendada tema kasuks.

1. Kaitsja S. Erro taotles alternatiivselt V. Ivanovile kergema karistuse mõistmist, mis pole seotud reaalse vangistusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka see taotlus jääb edutuks. 16
2. Riigikohus on oma
3. jaanuari
4. a otsuse nr 1-19- 4150 punktis 27 öelnud järgmist: „ Riigikohus on märkinud, et arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise.“
5. Maakohus mõistis V. Ivanovile karistuseks 5 aastat vangistust, mis on KarS § 184 lg 2 sanktsiooni alammäära lähedane karistus (sanktsiooni keskmine on 9 aastat vangistust). Ringkonnakohus leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks alust ei ole. Maakohus võttis V. Ivanovi süü suuruse hindamisel õigesti arvesse, et ta on käidelnud eriliigilisi narkootilisi aineid, mis mitmekümne kordselt ületas suure koguse; samuti seda, on temal oli narkootiliste ainete käitlemises juhtiv roll – hankis narkootilised ained, digitaalse kaalu, määras suhtlemise korra ja dooside hinnad, hoolitses konspiratsiooni eest. Samuti võttis maakohus arvesse, et narkootiliste ainete käitlemise periood jäi lühikeseks- ligi pool aastat. Viimane vähendab ringkonnakohtu hinnangul V. Ivanovi süü suurust niivõrd, et põhjendatud on tema karistamine sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Maakohus tuvastas õigesti ka karistust raskendava asjaoluna omakasu ajendi. Seega ei ole maakohus karistuse mõistmisel eksinud ei materiaal ega menetlusõiguse normide vastu.
6. Ringkonnakohus leiab, et V. Ivanovi suhtes ei ole võimalik kohaldada karistust tingimisi ei KarS § 73 ega ka KarS § 74 sätteid kohaldades. Selle välistab nii tema süü suurus kui ka V. Ivanovi iseloomustavad andmed. Karistusregistri andmetel on V. Ivanovi varem karistatud erinevate kuritegude eest – kelmuste (sh arvutikelmuse katse), teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise, rahapesu ja viimati Viru Maakohtu 28.10.
7. a otsusega korduva kehalise väärkohtlemise eest. Esimene,
8. a otsusega mõistetud 2 aasta 6 kuu pikkune vangistus jäeti KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga. Katseaja lõpuks on märgitud 07.03.2019, vägivallateo toimepanemise kuupäevaks 13.12.
9. See tähendab, et V. Ivanov pani uued kuriteod toime katseajal. Talle mõisteti KarS 121 lg 2 p 3 järgi rahaline karistus. Vaatamata varasematele karistustele ja võimalusele kanda karistust vabaduses isegi katseajal toimepandud kuriteo eest, jätkas V. Ivanov nüüd juba raskemate kuritegude toimepanemisega – eriliigiliste narkootikumide hankimisega edasimüümise ja tulu teenimise eesmärgil. See välistab ringkonnakohtu hinnangul tema järjekordse karistuse kandmisest vabastamise KarS § 74 alusel, rääkimata korduvalt karistatud isiku vabastamisest KarS § 73 alusel.
10. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 8.

juuni

1. a otsuse muutmata ja V. Ivanovi ning tema kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.
2. V. Ivanovi kaitsja vandeadvokaat I. Zuev palub õigeksmõistmise korral mõista riigilt V. Ivanovile välja valitud kaitsjale makstud tasu 1200 eurot. Samasuguse taotluse, 1200 euro hüvitamiseks, esitas V. Ivanovi teine kaitsja S. Erro. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud

§ 185lg 1 alusel V.

Ivanovi kanda. 17 (allkirjastatud digitaalselt) Ingeri Tamm Maarika Kuusk 18 Erkki Hirsnik