KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtunik Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg 4. veebruar 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-20-7413 Tsiviilasi XXXXXX ko

) mõttes korteriühistu majandamiskuludena. Avaldaja on menetluse käigus esitanud taotlused põhinõude suurendamiseks, kuna puudutatud isikud ei ole pärast avalduse kohtusse 6 esitamist majandamiskulusid tasunud. Avalduses nõudis avaldaja puudutatud isikutelt solidaarselt põhivõla 737 euro 83 sendi ja sissenõutavaks muutunud viivise 11 euro 18 sendi väljamõistmist (majandamiskulud alates

1. märtsist 2019 kuni
2. aprillini 2020; I kd, tl 3),
3. oktoobri
4. a avalduses palus avaldaja mõista puudutatud isikutelt solidaarselt välja 1000 eurot (majandamiskulud ajavahemikul alates
5. aprillist 2019 kuni
6. septembrini 2020; I kd, tl 93) ning
7. jaanuari
8. a avalduses 1334 eurot 12 senti (majandamiskulud ajavahemikul
9. aprillist 2019 kuni detsembrini 2020; I kd, tl 135). 11.
10. Maakohus ei ole avaldaja
11. jaanuari
12. a nõude suurendamise taotluse osas selget seisukohta võtnud. Samas on maakohus selle taotlusega siiski osaliselt arvestanud, mida saab järeldada määruse põhjendustest, milles maakohus leidis, et puudutatud isikutel tuleb maksta majandamiskuluna remondifondi mh
13. a oktoobri- ja novembrikuu eest. Kuigi TsMS § 376 lg 4 p 2 (koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1) järgi ei peeta põhinõude suurendamist avalduse muutmiseks, ei tähenda see, et kohus ei peaks nõude muutmise kohta juba enne lahendi tegemist selget seisukohta võtma. Kohtu selge seisukohavõtt on vajalik selleks, et puudutatud isikutel oleks selge, milline on menetluses olev nõue. Samas esitas puudutatud isik II praeguses asjas avaldaja
14. jaanuari
15. a menetlusdokumendi kohta seisukoha
16. jaanuaril 2021 (I kd, tl 146). Seega oli puudutatud isikule tagatud siiski võimalus esitada avaldaja nõude suurendamise kohta oma seisukoht. Võimalikke vastuväiteid suurendatud nõudele oleks puudutatud isikutel olnud võimalik esitada ka maakohtu määrust vaidlustades. 11.
17. Kuna maakohus on avaldaja
18. jaanuari
19. a avaldust asja lahendamisel
20. a oktoobri- ja novembrikuu remondifondi osas arvesse võtnud ning puudutatud isikule oli tagatud võimalus esitada selle kohta oma seisukoht, leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendamatult puudutatud isikutelt avaldaja kasuks välja mõistmata remondifondi võla
21. a detsembri eest.

§ 40

lg 1 kohaselt teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. Maakohus on õigesti tuvastanud, et avaldaja

1. a remondifondi nõude osas tuleb lähtuda
2. novembri
3. a korteriomanike üldkoosoleku otsusest, millega kehtestati remondifondi makse suuruseks 0,50 eurot/m² vastavalt korteriomaniku korteri suurusele (I kd, tl-d 32–34). Võttes arvesse, et puudutatud isikute korteri suurus on kinnistusraamatu andmetel 62,1 m2, tuleb puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja mõista majandamiskuluna remondifondi maksete tasumata osa 372 eurot 60 senti (0,50 eurot × 62,1 m2 × 12 kuud) ajavahemiku
4. jaanuar 2020 kuni
5. detsember 2020 eest.
6. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS § 649 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu määruse muus osas tühistamiseks või muutmiseks. Vastusena määruskaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12.
7. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja määruskaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks avaldaja nõue ülejäänud osas (sh remondifondi nõude osas ajavahemikul
8. aprillist 2019 kuni
9. detsembrini 2019) selge ning tõendatud. Avaldaja ei ole välja toonud, kuidas ja mille alusel on nõue kujunenud. Samuti ei nõustu ringkonnakohus avaldaja väitega, et menetlusosaliste vahel puudus vaidlus nõude kujunemise üle. Puudutatud isikud on korduvalt 7 avaldaja nõude kujunemisele vastu vaielnud (I kd, tl-d 55, 115, 134). Avaldaja on ka ise möönnud, et puudutatud isikud avaldaja nõuet ei tunnista (I kd, tl-d 135–136). Kuivõrd menetlusosalised vaidlesid selle üle, milline on majandamiskulude põhjendatud ulatus, leidis maakohus õigesti, et avaldaja pidi tõendama, et puudutatud isikutel oli kohustus tasuda majandamiskulude eest, samuti kohustuse suurust (TsMS § 230 lg 1 koosmõjus §-ga 477 lg 1). 12.2.

40 lg 1 järgi teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele.

§ 40

lg-s 2 sätestatud tingimustel ja korras võib korteriühistu põhikirjaga ette näha sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatust erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel.

§ 41

lg 1 kohaselt koostab ühistu juhatus majanduskava igaks majandusaastaks, mis koosneb samas lõikes loetletud osadest, mh märgitakse kavas korteriomanike kohustuste jaotus majandamiskulude kandmisel ning reservkapitali ja remondifondi tehtavate maksete suurus (

§ 41lg 1 p-d 3 ja 4).

Majandamiskavas võib jätta kindlaks määramata üksnes tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud, kui korteriomanike kokkuleppe või korteriühistu põhikirjaga on ette nähtud selliste kulude tasumine pärast kulude suuruse selgumist (

§ 41

lg 2).

§ 41lg 3 kohaselt kehtestab majanduskava korteriomanike üldkoosolek.

Eelmärgitust lähtudes saab sellist liiki majandamiskulude suurust, mis ei sõltu vahetult tegelikust tarbimisest (nt remondifond, haldus- ja hoolduskulu), tõendada eelkõige selle korteriomanike üldkoosoleku otsusega, millega vastavad kulud ja nende jaotus kindlaks määrati. Avaldaja on kohtule esitanud üksnes

1. novembri
2. a üldkoosoleku otsuse (I kd, tl-d 32–34), millega on tõendanud
3. a remondifondi nõue. Ringkonnakohus märgib, et kuigi
4. novembri
5. a üldkoosoleku otsusega suurendati alates
6. jaanuarist 2020 remondifondi makse suurust 10 sendilt 50 sendile kuus, ei ole sellega tõendatud avaldaja remondifondi nõue
7. a-l.
8. a remondifondi nõude tõendamiseks pidi avaldaja esitama selle korteriomanike üldkoosoleku otsuse, mille alusel otsustati korteriomanikelt nõuda remondifondi makset 10 senti kuus. Kuna avaldaja sellist otsust kohtule esitanud ei ole, leidis maakohus õigesti, et avaldaja
9. a remondifondi nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja määruskaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks maakohus põhjendamatult kontrollinud remondifondi nõuet ja makse suurust enne
10. jaanuari 2020, kuna puudutatud isikud ei ole remondifondi tariifile vastu vaielnud. Puudutatud isikud on avaldusele tervikuna vastu vaielnud ning nende esitatud vastuväidetest ei nähtu, et nad avaldaja nõudeid mingis ulatuses tunnitaksid. Samuti ei ole kohus avaldaja enda poolt määruskaebuses viidatud TsMS § 477 lg 5 järgi hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Eelnimetatud sätetes väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada vastuväiteid või täiendavaid tõendeid. 8 Järelikult olukorras, kus puudutatud isikud ei ole vaidlustanud remondifondi tariifi eraldi, kontrollis maakohus põhjendatult mh remondifondi nõude kujunemist enne
11. jaanuari
12. Sarnaselt ei ole avaldaja esitanud muid korteriomanike üldkoosoleku otsuseid, mis tõendaksid muude üldkoosolekul kindlaks määratud majandamiskulude nõuet (sh haldus- ja hoolduskulu). Ringkonnakohus märgib, et avaldaja esitatud valikulist tõlget
13. mai
14. a protokolli kohta (I kd, tl 67) ei saa käsitleda
15. mai
16. a korteriomanike üldkoosoleku otsusena, mis tõendaks hoolduskulu nõuet. Seda ei tõenda ka avaldaja juhatuse poolne dokument elamu neljanda trepikoja hoolduskulu arvestuse kohta (I kd, tl 68), kuna majandamiskulude jaotamise üle on pädev otsustama korteriomanike üldkoosolek, mitte juhatus (

§ 35ja § 40 lg-d 1–2).

12.

1. Korteriühistu poolt elamu majandamiseks ostetud teenuste (sh kütte) puhul pidi avaldaja tõendama, kui suured olid tervikuna korteriühistu majandamiskulud
2. aprillist 2019 kuni
3. detsembrini 2020, st ajavahemikul, mille eest ta majandamiskulu tasumist nõudis. Eelduslikult oli avaldajal võimalik oma raamatupidamisdokumentidega tõendada, kui palju oli korteriühistu kohustatud vastavatele teenuseosutajatele kõnealuse ajavahemikul osutatud teenuste eest tasuma. Avaldaja ei ole nõude tõendamiseks esitanud kohtule ühtegi eelnimetatud raamatupidamisdokumenti. Ringkonnakohus märgib, et selliste raamatupidamisdokumentide alusel ei kontrolliks kohus iga korteriomaniku poolt tasumisele kuuluva majandamiskulu suurust, vaid seda, kui palju peab konkreetne korteriühistu liige (puudutatud isik) majandamiskulude eest maksma. 12.
4. Ringkonnakohus rõhutab, et ainuüksi sellest, et korteriühistu (avaldaja) esitab oma liikmele (puudutatud isikutele) arve majandamiskulude tasumiseks, korteriühistu liikmele kohustusi ei teki (vt ka Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p-d 13– 14). Järelikult ei saanud avaldaja puudutatud isikutele arvete (I kd, tl-d 17–31, 109–113, 138– 140) esitamisega tõendada seda, kui palju pidid puudutatud isikud majandamiskulude eest tasuma. Samuti ei tõenda avaldaja nõuet raamatupidaja poolt koostatud dokumendid, sh tabelid (I kd, t-d 4–5, 16, 95, 141, 153), ning määruskaebusele lisatud aktid avaldaja finantsja majandustegevuse kohta (I kd, tl-d 202–213). 12.
7. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus korduvalt avaldajale eelmärgitud tõendamiskoormist ja -võimalusi selgitanud (I kd, tl-d 10 pöördel, 149), st tema kohustust tõendada oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, kuid avaldaja ei ole seda teinud. Arvestades maakohtu selgitusi, ei saanud avaldajale jääda tema tõendamiskoormis ebaselgeks ning kohtu ettepaneku täitmata jätmisel võttis avaldaja riski, et tema avaldus võib jääda tõendamatuse tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et hagita menetluse uurimispõhimõte (TsMS § 477 lg-d 5 ja 7) ei võta menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust. Kohtu roll tõendite kogumisel on küll aktiivsem kui hagimenetluses (vt ka Riigikohtu
8. oktoobri
9. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2). 12.
10. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka muud selles esitatud väited, sh väited maakohtu kohtuniku vigade kohta menetluse juhtimisel. 9 12.
11. Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Arvestades avalduse ja määruskaebuse osalist rahuldamist ja nende rahuldamise ulatust, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Sellisest menetluskulude jaotusest lähtudes puudub vajadus kulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin 10 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest