Obsah (14)

§ 475§ 467§ 172§ 442§ 663§ 657§ 651§ 466§ 463§ 656§ 654§ 171§ 177§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 10.02.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-107 Kohtuasi Demarone Trading

§ 475

lg 1 p 15, § 477 lg 1 ja lg 5 ning TMS § 11 lg 1 p 4, § 217 lg 1 ja § 218 lg-te 1 ja 2 alusel. Kohtutäituri menetluses oli täiteasi nr 027/2020/2056, mille sisuks oli Harju Maakohtu 23.10.2020 hagi tagamise määruse täitmine. Avaldaja esitas 16.11.2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur jättis nimetatud kaebuse 27.12.2020 otsusega rahuldamata, mille peale avaldaja esitas kohtule kaebuse kohtutäituri otsusele. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 05.02.2021 määrusega Harju Maakohtu 23.10.2020 hagi tagamise määruse resolutsiooni p 2 alapunktid 2.1-2.4, 2.6 ja 2.

1. Kohtutäitur teatas 14.04.2021, et täitemenetlus täiteasjas nr 027/2020/2056 lõppes 01.03.
2. Kohtutäituri 06.11.2020 täitetoiming (kaubanduspinna valduse äravõtmine) puudutas avaldaja õigusi, kuna avaldaja oli kaubanduspinna otsene valdaja. Seega oli avaldaja täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 1 tähenduses. Hagi tagamise määrus andis kohtutäiturile õiguse täitetoimingute läbiviimiseks avaldaja suhtes. Valduse äravõtmisel juhindus kohtutäitur kehtivast täitedokumendist ja sissenõudja avaldusest. Tulenevalt täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist saab kohtutäitur sundkorras täita üksnes selget kohtulahendi resolutsiooni. Ühtegi lisa 23.10.2020 määrusele polnud lisatud. Vaidlusalusest hagi tagamise määruse põhjendustest ei tulnud välja, missuguse konkreetse dokumendi lisa 2 oli kohus mõelnud. Ringkonnakohus leidis tsiviilasjas 2-19-14222 05.02.2021 määruse p-s 25, et vaidlustatud määruse, milleks oli Harju Maakohtu 23.10.2020 määrus, resolutsiooni p 2.6 polnud täidetav, sest selles viidatud lisa tegelikult polnud. Kohtutäituri seisukoha kohaselt lisas vaidlusaluse määruse teinud kohus lahendile lisaks plaani. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtunud, et 23.10.2020 määrusel on lisa 2 (plaan). Nimetatu ei nähtunud ka kohtu ja kohtutäituri vahelisest 22.12.2020 e-kirjavahetusest. Kohtutäitur küsis hagi tagamise teinud kohtult täitmiseks vajalikku informatsiooni. Kohus teatas 22.12.2020 e-kirjaga, et pani plaani manusesse, millisele kohus määruses viitas ning plaan oli lisatud hagi tagamise avaldusele. Eeltoodust tulenevalt polnud määruse resolutsiooni p 2.6 selge ega täidetav. Kohtutäitur ei saanud täitmisel asuda kohtulahendi resolutsiooni parandama ega tõlgendama. Kui võlgnik peab välja andma, üle andma või vabastama kinnisasja, sealhulgas korteriomandi või osa sellest, eluruumi või muu ruumi, annab kohtutäitur võlgnikule kuni kolmekuulise tähtaja täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks (TMS § 180 lg 1). Kohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et täitedokumendi resolutsiooni p 2.
3. ja 2.
4. sisu ei saanud käsitleda klassikalise väljatõstmise lahendina, vaid tegemist oli hagi tagamise korras kohtutäituri vahendusel kohustava lahendi täitmise erisusega mida reguleeris TMS §
5. Kohtutäitur, omades õigust, mis tulenes täitedokumendist, tegi toimingu kohustatud isiku (puudutatud isik III) ja mistahes kolmanda isiku suhtes. Täitedokumendi p 2.
6. kohaselt andis kohus kohtutäiturile õiguse võtta enda valdusesse kaubanduspind igaühelt, kelle valduses see oli. Täitedokumendi p 2.
7. kohaselt oli kohtutäituril õigus avada valduse võtmiseks kõiki kinnisasjal asuva hoone ukse ja lukke. Täitemenetluse eelduseks oli nõude ja täitedokumenti olemasolu (TMS § 2 lg 1). Viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtulahend täidetakse enne jõustumist ning selle kohta tehakse märge kohtulahendis (

§ 467lg 1).

Täitedokumendi resolutsiooni p 5 kohaselt oli kohtumäärus viivitamata täidetav. Seega oli täidetud täitedokumendi eeldused täitmise võimalikkuse osas selle täitmise õigusest (viivitamatult täidetav) tulenevalt. Tulenevalt asjaolust, et täitedokumendi resolutsiooni p 2.6 polnud täidetav, siis ei saanud kohtutäitur hoolimata viivitamata täitmisest täitetoimingut läbi viia. Eeltoodust tulenevalt tuli avaldus täielikult rahuldada. Samuti ei saanud kohtutäitur viia 06.11.2020 täitetoimingut läbi ruumide 4 asendusplaani alusel, kuna kõnealust plaani ei saanud käsitleda täitedokumendi osana. Kuna hagi tagamise määruse p 2.6 ei olnud üleüldse täidetav, siis ei saanud seda ka viivitamatult täita. Vastavalt tühistas kohus kohtutäituri otsuse. Harju Maakohtu 23.10.2020 määrus oli tühistatud, sundtäitmise hagi rahuldatud ja valdus avaldajale tagastatud. Täitemenetlus lõpetati 01.03.

1. Seetõttu ei kohustanud kohus kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama. Avaldaja määruskaebus
2. Avaldaja palus tühistada määruse osas millega jäeti kõik avaldaja menetluskulud peale kaebuselt tasutud riigilõivu avaldaja enda kanda ja teha tühistatud uus määrus, millega jätta avaldaja menetluskulud maakohtus puudutatud isikute (sissenõudja ja kohtutäitur) kanda võrdsetes osades ning mõista nendelt välja avaldaja poolt maakohtu menetluses kantud menetluskulud. Määruskaebemenetluse kulud tuli jätta samuti puudutatud isikute kanda võrdsetes osades. Avaldaja ei vaidlustanud avalduse rahuldamist, kuid ta ei nõustunud maakohtu põhjendustega. Hagi tagamise määrus ei andnud kohtutäiturile õiguse teha täitetoiminguid isikute suhtes, kes ei olnud selle tsiviilasja menetlusosalised. Seda sõltumata sellest, et määruse kohaselt oli kohtutäituril õigus võtta kaubanduspinna valdus ära igaühelt. Maakohus märkis, et teeb lahendi avaldaja huvides. Sellest järelduvalt tugines maakohus menetluskulude jaotamisel

§ 172

lg 1 esimesele lausele, mille kohaselt kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse.

§ 172

lg 1 esimene lause kohaldatav juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, kuid mitme menetlusosalisega hagita menetluses tuleb menetluskulud jaotada

§ 172lg 1 teise lause alusel, st lähtudes õigluse põhimõttest.

Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Kohtupraktikas jäävad kulud täituri kanda. Avaldaja oli sunnitud kohtusse pöörduma ja tema kaebus rahuldati täies ulatuses. Kulude jätmine täituri kanda poleks ebaõiglane. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt sai sundkorras täita üksnes selget lahendit. Täitedokumendi selguse ja täidetavuse kontrollimine on kohtutäituri kohustus. Suur osa kuludest tekkis sissenõudja tegevuse tulemusel. Sissenõudja soovis täitetoimingute läbiviimist ka pärast seda, kui ta sai teada asjaolust, et kaubanduspind on avaldaja valduses. Lisaks esitas sissenõudja oma seisukohad 18-l lehel, mis olid suures osas asjakohatud ning alusetu vastuväite maakohtu tegevusele. Seega ei jaganud maakohus menetluskulusid õiglaselt. Puudutatud isiku I määruskaebus 8. Kohtutäitur palus tühistada maakohtu määrus, jätta avaldaja kaebus rahuldamata ning mitte määrata menetluskulud ja viivis kohtutäituri kanda. Menetlusega seonduvad kulud tuli jätta avaldaja kanda. Maakohus ei selgitanud, millega kohtutäitur rikkus menetlusnormi ega toonud esile selle kohta seaduslike aluseid. Kohtutäitur jäi varasemate seisukohtade juurde, et täitedokumendi resolutsioonis puudus ebaselgus ning täidetud oli ka

§ 442

lg 5 teises lausega märgitud eeldus, mille kohaselt pidi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Täitedokumendi resolutsioonis nimetatud plaan (lisa 2) oli lisatud hagi tagamise avaldusele ja sissenõudja esitatud plaan ühtis kohtumääruse teinud kohtuniku 22.12.2020 esitatud plaaniga. Puudus vaidlus, et kohtutäitur võttis ära õige valduse (kaubanduspinna). Täitedokument oli kohtutäiturile täitmiseks selge. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

1. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtajad nendele vastamiseks. 5
2. Kohtutäitur ja avaldaja vaidlesid teineteise kaebusetele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Sissenõudja toetas kohtutäituri ja vaidles avaldaja määruskaebusele vastu. Võlgnik seisukohta ei avaldanud.
3. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja saatis need

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused 12. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kohtutäituri määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata

§ 657lg 1 p-le 1 ja §-le 659 alusel.

Avaldaja määruskaebus on põhjendatud osaliselt ja vaidlustatud maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 2 ja § 659 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse ja jätab avaldaja maakohtus kantud menetluskulud kohtutäituri kanda. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust

§ 651

lg 1 järgi koosmõjus

§-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohus on asja lahendamisel seotud kaebuse piiridega. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis sissenõudja ja võlgniku menetluskulud nende endi kanda. Vaidlustamata osas on maakohtu määrus

§ 466lg 3 järgi jõustunud.

Ringkonnakohus lahendab kõigepealt avaldaja kaebuses märgitud etteheited maakohtu põhjendustele ja kohtutäituri määruskaebuse avalduse rahuldamise osas ning selle järgselt avaldaja ja kohtutäituri määruskaebused menetluskulude jaotuse peale. Vastuseks määruskaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Avaldaja märkis kaebuses, et ta ei vaidlusta avalduse rahuldamist, kuid ta nõustunud maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus selgitab, et kuna menetlusosalistele on siduv üksnes jõustunud kohtuotsuse resolutsioon ning põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei saa seda ilma otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata vaidlustada. Eeltoodu kehtib ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse korral (Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-11804, p 24). Seega jäävad avaldaja eeltoodud vastuväited tähelepanuta.
2. Kohtutäituri määruskaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus vaidlustatud määruses vääralt, et täitedokumendiks olnud Harju Maakohtu 23.10.2020 määruse resolutsiooni p 2.
3. ei olnud selge ja täidetav. Kohtutäitur leiab, et täitedokument oli selge ning et ta täitis seda õigesti. Ringkonnakohus kohtutäituri väidetega ei nõustu. Puudub vaidlus, et Harju Maakohtu 23.10.2020 määruse resolutsiooni p-ga 2.
4. anti kohtutäiturile õigus võtta enda valdusesse Saue vallas Instituudi tee 132 asuva hoone esimesel korrusel asuv kaubanduspind, mis on markeeritud lisaks 2 oleval plaanil viirutatud alana. Samuti puudub vaidlus, et ühtegi lisa kõnealusel määrusel tegelikult ei olnud. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu 16.01.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13207, p 11; 16.11.
5. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16). Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on kohtulahendis või muus täitedokumendis kirjas (vt nt Riigikohtu 15.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07, p 11; 16.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16; 21.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 32). Praegusel juhul pidi kohtutäitur määruse täitmiseks tegelema täitedokumendi sisu kontrollimise ning tõlgendamisega. Maakohus tuvastas, et kohtumäärusele polnud lisatud plaani ning kohtutäitur küsis hagi tagamise teinud kohtult täitmiseks vajalikku informatsiooni. Kohus teatas 6 22.12.2020 e-kirjaga, et pani plaani e-kirja manusesse, millisele kohus määruses viitas ning plaan oli lisatud hagi tagamise avaldusele.

§ 442

lg 5 teise lause järgi peab kohus otsuse resolutsiooni formuleerima selliselt, et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Määrusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut (

§ 463lg 2).

Juhul kui kohus rikub

§ 442

lg 5 nimetatud kohustust, siis ei saa formaliseerituse põhimõttest tulenevalt asuda kohtutäitur kohtu viga parandama. Praegusel juhul ei saanud ka kohus 22.12.2020 e-kirjaga asuda kõrvaldama enda poolset rikkumist, kuivõrd see polnud kooskõlas menetlusseadustiku põhimõtetega. Asjaoludest nähtus, et täitmine polnud ilma plaanita võimalik. Maakohus leidis õigesti, et kohtutäitur ei saanud täitmisel asuda kohtulahendi resolutsiooni selliselt parandama ega tõlgendama. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Harju Maakohtu 23.10.2020 määruse resolutsiooni p 2.6 selge ega täidetav. 15. Määruskaebuste esitajad vaidlesid ka menetluskulude jaotuse üle. Avaldaja leidis, et tema maakohtus kantud menetluskulud tuli jätta võrdsetes osades puudutatud isikute kanda (sissenõudja ja kohtutäitur) kanda ning kohtutäitur leidis, et menetlusega seonduvad kulud tuli jätta avaldaja kanda.

§ 172

lg 1 näeb ette, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel saab

§ 172

lg 1 teise lause alusel jagada kulud menetlusosaliste vahel õigluse alusel (Riigikohtu 11.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29).

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu 15.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Ringkonnakohus leiab, et maakohus menetluskulude jaotuse üle otsustades ei kohaldanud õigesti kaalutlusõigust ja ületas diskretsiooni piire. Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja lahendamise tulemusest. Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on panna kohtukulud kandma kohtuvaidluse kaotanud poole. Riigikohus on leidnud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti.

§ 172

lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms (Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Praegusel juhul puuduvad sellised asjaolud, mis võimaldaksid jätta avaldaja menetluskulud vaidluse kaotanud osaliselt väljamõistmata.

§ 172

lg 1 teisest lausest ja lg-st 10 tulenevalt kannab avaldaja menetluskulud kohtutäitur, kui kohus avalduse rahuldab. Maakohus leidis, et praegusel juhul oli ebaõiglane jätta menetluskulud osaliselt kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus leiab, et avaldajat puudutavas osas ei ole see seisukoht õige. Täitemenetluse algatamise otsustab kohtutäitur ning kui täitedokument ei ole sundtäidetav (praegusel juhul puudus kohtulahendi lisa ehk plaan, mille alusel sai hagi tagamise määrust täita), siis oli kohtutäituril võimalik keelduda täitetoimingu tegemisest. Juhul kui kohtutäitur võtab täitmisele ebaselge täitedokumendi, siis peab ta selle pinnalt tekkinud vaidlusega seotud kaebaja (avaldaja) kulud kandma. Praegusel juhul puuduvad sellised ebaõiglusele viitavad asjaolud, mis õigustaksid maakohtu seisukohta. Avaldaja leidis, et tema kulusid peab kandma ka sissenõudja, kuna käesolev menetluse oli põhjustatud sissenõudja tegevuse tõttu (esitas täitmiseks ebaselge kohtumääruse) ja sissenõudja põhjustas avaldajale kulusid. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohtadega. Avaldaja kaebus oli suunatud täituri ebaõige tegevuse vastu. Kohtutäituri kui ka kohtu poolt läbiviidavas 7 menetluses on täitemenetluse osalistel õigus olla ärakuulatud, esitada seisukohti ja taotlusi, kuid see ei muuda vaidluse olemust. Täitemenetluse algatamise otsustab kohtutäitur. Sissenõudja ei pea eeldama, et talle väljastatakse mittetäidetav kohtulahend ja ta ei pea vastutama avaldaja kulude eest, mis tekkisid kohtu ja kohtutäituri tegevuse tagajärjel. Praegusel juhul puudub alus panna sissenõudja vastutama koos kohtutäituriga avaldaja menetluskulude eest. Eeltoodust tulenevalt jääb kohtutäituri määruskaebus menetluskulude jaotuse osas rahuldamata ning avaldaja määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Avaldaja maakohtu kulud jäävad täies ulatuses kohtutäituri kanda.

§ 656

lg-te 2 ja 4 alusel märgib ringkonnakohus, et kohtutäituri maakohtu menetluskulud jäävad tema enda kanda. 16. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendi resolutsiooni, märgib ringkonnakohtus määruse tervikresolutsiooni uues sõnastuses vastavalt

§ 654lg-le 22.

17.

§ 171

lg 1 kohaselt jäävad avaldaja kaebusega seotud ringkonnakohtus kantud menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda, kuivõrd avaldaja määruskaebus kuulus rahuldamisele osaliselt. Kuna kohtutäituri määruskaebus jäi rahuldamata, siis jäävad tema kaebusega seotud kõik menetlusosaliste menetluskulud kohtutäituri kanda. 18. Kuivõrd maakohus avaldaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka ringkonnakohus. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva määruse jõustumist

§ 177

lg-s 2 sätestatud korras (

§ 174lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) 8