1-14-4670/123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2022, Tartu (kirjalikus menetlus) Kriminaalasja number 1-14-4670 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ingeri Tamm, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. jaanuari
3. a määrus, millega Aleksei Keveli suhtes kohaldati karistusjärgset käitumiskontrolli Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Aleksei Kevel (ik 37307160381), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
4. jaanuari
5. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. augusti
8. a otsusega tunnistati Aleksei Kevel süüdi KarS § 141 lg 2 p 6 järgi ja teda karistati 12 aasta pikkuse vangistusega. Mõistetud karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 8 aasta pikkuse vangistuseni. Eelvangistus arvati karistusaja hulka. A. Keveli karistusaeg algas
9. märtsil 2014 ja lõppeb
10. märtsil
12. Tartu Vangla esitas
13. detsembril 2021 Tartu Maakohtule taotluse kohaldada A. Keveli suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli.
14. Tartu Maakohtu
15. jaanuari
16. a määrusega vangla taotlus rahuldati ja A. Kevel allutati kaheks aastaks käitumiskontrollile, mille raames peab ta järgima KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid, mitte tarbima alkoholi ja osalema kriminaalhooldusametniku äranägemisel sotsiaalprogrammis.
17. Karistusjärgse käitumiskontrolli puhul on nõutav, et süüdimõistetul oleks elukoht. A. Kevelil puudub rahvastikuregistrijärgne elukoht. Ta selgitas, et Eestis tal elukoht puudub ja ta kavatseb vabanemise korral siit lahkuda ning elama asuda venna juurde Rootsi Kuningriiki. Samas on MTÜ Valge Eesti kinnitanud, et on nõus A. Kevelile pakkuma majutusteenust.
18. Maakohtu hinnangul on tõenäoline, et A. Kevel jätkab kuritegude toime panemist. A. Kevelit on kriminaalkorras karistatud korduvalt. Kuritegude toimepanemist soodustavad sõltuvusprobleemid, impulsiivne käitumine, puudulik probleemide lahendamise oskus ja seksuaalse rahulduse saamise eesmärk. A. Kevel kannab karistust selle eest, et vägistas lühikese ajavahemiku järel pärast vanglast vabanemist kahte naist ja üritas vägistada kolmandatki. Teod olid toime pandud mõne nädalaste vahedega. Tegemist ei olnud juhuslike ega erandlike tegudega, vaid pikema aja vältel mitme naisterahva vastu toime pandud rünnakutega. Oluline on seegi, et A. Kevel ei rünnanud naisi ühiste alkoholitarvitamiste ajal, vaid varitses neid, tungides neile kallale.
19. Praegune vangistus ei ole A. Kevelil ka esimene, ta on pärast varasemaid vangistusi jätkanud kuritegude toime panemist ehk need ei ole teda õiguskuulekalt elama pannud. Kuigi A. Kevel on vangistuses käitunud korrektselt, tal puuduvad distsiplinaarkaristused, ta on läbinud sotsiaalprogramme ja on üle viidud avavanglasse, ei saa järeldada, et praegune vangistus on A. Kevelit sedavõrd mõjutanud, et ta enam uusi kuritegusid toime ei pane. Võimalus vanglas seksuaalkuritegusid toime panna on keerukam, kui vabaduses. A. Kevel on avavanglas viibinud veidi üle aasta, mis on kordades lühem võrreldes kantud karistusega vangla kinnises osakonnas. Kuigi A. Kevel liigub väljaspool avavanglat ilma järelevalveta, on ajaline liikumisraamistik väga pingeline ega jäta suuri võimalusi uute kuritegude sooritamiseks. Samuti on ta varasemalt läbinud seksuaalkurjategijatele mõeldud tagasilanguse ennetamise programmi ja otsinud abi psühholoogidelt, kuid pannud sellest hoolimata toime uued kuriteod. See ei anna kindlust, et praeguse vangistuse ajal läbitud sotsiaalprogrammid on A. Kevelile mõju avaldanud. Seda enam, et asja materjalidest ei nähtu, et A. Kevelil oleks kindel tahe ja plaan vabaduses enda probleemkohtadega edasi tegeleda. Ometi on selge, et A. Keveli problemaatiline seksuaalkäitumine on tingitud madalast stressitaluvusest ja keerulistest suhetest vastassugupoolega, mis võimendus eriti selgelt siis, kui suhted elukaaslastega olid purunemas/purunenud. Ka praeguseks on A. Keveli järjekordne suhe purunenud.
20. Kõik see ei tekitanud maakohtus veendumust, et A. Kevel suudaks kuritegudest hoiduda ja et uute kuritegude risk on tema puhul piisavalt maandatud. Seni kuni A. Kevel ravi jätkamise vajadust ei mõista, ei ole piisavalt alust arvata, et muutused oleksid temas kinnistunud. On selge, et A. Keveli suhtes käitumiskontrolli kohaldamise korral on kuriteo risk väiksem, kui ilma selleta. Temal hoitakse n-ö „silma peal“ ja teda võib aidata teraapiasse suunamine, keeld tarvitada alkoholi ning kriminaalhooldusalane nõustamine. MÄÄRUSKAEBUS
21. Maakohtu määruse peale kaebuse süüdimõistetu A. Kevel, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmist.
22. Ta ei kavatse pärast karistuse kandmiselt vabanemist Eestisse jääda. Tal puuduvad Eestis lähedased ja soovib seetõttu sõita Rootsi venna juurde, et elu puhtalt lehelt alustada. Ainetu on väita, et tal on elukoht olemas. Maakohus võttis ilma tema teadmata rehabilitatsioonikeskusega ühendust. Teda sunnitakse Eestisse jääma ja elama koos inimestega ning jagama nende usulisi tõekspidamisi. Ta ei ole vangistuses andnud põhjust kahelda oma edasises seaduskuulekas 2 käitumises. Käitumiskontrollile allutamise läbi sisuliselt pikendatakse tema vangistust. Avavanglas olles ta töötas, õppis ning käis kirikus ja kauplustes ilma ühegi rikkumiseta. Ta keeldub Eestis edasi elamast ja lahkub esimesel võimalusel. Vastavalt põhiseadusele on tal õigus valida, kus ta edasiselt elab. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23. Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et A. Keveli suhtes on karistusjärgne käitumiskontroll vajalik.
24. Maakohus on õiguspäraselt tuvastanud, et A. Keveli puhul on täidetud KarS § 871 lg-s 1 toodud eeldused. Teda on KarS § 141 lg 2 p 6 järgi kaheksa aastase vangistusega, mille kandmiselt vabaneb ta tähtaegselt
25. märtsil
26. KarS § 871 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus süüdimõistetu suhtes kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli, kui on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. Maakohus on põhjendatult leidnud, et isegi pärast temale mõistetud vangistust, mille kandmiselt ta vabaneb tähtaegselt, on temast lähtuv uute kuritegude oht jätkuvalt kõrge. Siinkohal võttis maakohus arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, tema varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine.
27. A. Keveli isik, tema varasem elukäik ja kuriteo toime panemise asjaolud annavad alust arvata, et tema puhul on kuritegeliku käitumise oht jätkuvalt äärmiselt kõrge. Karistusregistri andmetel on A. Kevelit kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Nimelt karistati A. Kevelit Tartu Maakohtu
28. juuni
29. a otsusega muuhulgas KarS § 141 lg 2 p 6 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi ja talle mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 7 aastat 2 kuud ja 20 päeva vangistust. Tartu Maakohtu
30. jaanuari
31. a määrusega vabastati A. Kevel vangistusest tingimisi enne tähtaega ja allutati kriminaalhooldusele. Ta vabanes vanglast
32. jaanuaril 2012 ja karistus sai kantud
33. jaanuaril
34. Sellest hoolimata vägistas A. Kevel
35. septembril 2013 ja
36. detsembril 2013 kahte tema jaoks tundmatut naisterahvast, rünnates neid tänaval ja üritas
37. augustil 2013 vägistada kolmandatki, kuid see tegu jäi kannatanu vastupanu osutamise tõttu katsestaadiumisse. Seega, A. Kevel, olles kandnud pikaajalist vanglakaristust ja sellest ennetähtaegselt vabastatud, pani sellest hoolimata toime uued, samaliigilised kuriteod. Oluline on seegi, et tema teod on tegelikkuses ajas raskemaks läinud. Kui varasemalt ründas A. Kevel juhututtavat, siis nüüd otsis A. Kevel ohvreid tänavalt, ta ründas öösel noori alkoholitunnustega tänaval liikuvaid naisterahvaid. Ta pani selliselt nelja kuu jooksul toime kolm kuritegu. Oluline on seegi, et kuritegusid ei soodustanud alkohol, vaid A. Kevel oli nende toime panemise ajal täiesti kaine. Seega lähtus ta vaid puhtalt seksuaalsest motiivist, maandades seeläbi viha enda elukaaslase vastu. Kõik see kogumis näitab, et kui A. Kevelil peaks vabaduses tekkima naissoo vastu allasurutud viha või siis seksuaalne frustratsioon, võib ta taaskord ohvreid tänavale n-ö jahtima asuda. Või rünnata enda naistuttavaid. On ilmne, et A. Kevel ei ole suuteline naisterahvastega eluterveid suhteid saavutama, mille tagajärjel tekib temas stress, mis on kuritegeliku käitumise üheks n-ö algallikaks.
38. Nagu öeldud, A. Kevel on tegelikkuses juba varasemalt kandnud pikaajalist vanglakaristust, mille kandmiselt ta vabanes jaanuaris
39. On ilmne, et sarnaselt praeguse vangistusega, tegeleti ka tookord tema probleemkäitumise põhjuste ja sellega, kuidas tema emotsioonid teda edaspidiselt enam ei mõjutaks. Teisisõnu on A. Kevel erinevate vangistuste ajal läbinud erinevaid programme, nõustamisi ja vestluseid, kuid ükski neist ei ole teda tegelikkuses sellisel määral mõjutanud, et ta edaspidiselt enam kuritegusid toime ei paneks. Sellest tulenevalt ei ole kriminaalkolleegium veendunud, et praeguse vangistuse ajal läbitud seksuaalkurjategijatele mõeldud programmid ja tehtud töö oleks midagi sellist, mis kindlasti hoiaksid ära tema poolt 3 uued (seksuaal)kuriteod. Oluline on seegi, et A. Kevel on küll lubanud, et ta kindlasti asub seekord õiguskuulekat elu elama, kuid taolisi lubadusi on ta ka varem andnud. Täita ta neid aga ei suutnud, sest tema impulsiivne ja tagajärgedega mitte arvestav käitumine sai temast taaskord võitu. A. Kevelil puudub suure tõenäosusega sisemine motivatsioon ja tahe lahendada enda probleeme vastavalt ühiselu reeglitele ja normidele. Kõik see kogumis näitab, et isegi pärast vangistust on temast lähtuv kuritegude oht sedavõrd suur, et tema suhtes tuleb kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli.
40. A. Kevel leiab, et talle leiti elukoht ilma tema nõusolekuta, kuhu ta ei ole nõus elama asuma. Kriminaalkolleegium selgitab siinkohal aga järgmist. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel tuleb näidata ära koht, kus süüdimõistetu elama peab. Täiendavalt selgitab kolleegium, et vangistusseaduse § 76 lg 6 teise lause kohaselt valmistab karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise üle otsustamiseks vajalikud materjalid ette vangla. Juhul, kui süüdimõistetu vabanemisjärgne elukoht pole teada või see puudub, tuleb järelikult riigil (vangla sotsiaaltöötaja ja kohaliku omavalitsuse abiga) süüdimõistetu elukoht välja selgitada või enne karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materjalide kohtusse saatmist süüdimõistetule elukoht leida (vt RKKKm nr 3-1-1-45-16, p 7). Praegusel juhul ongi A. Kevelile elukoht leitud, tal on vabanemise korral võimalik elama asuda MTÜ-sse Valge Eesti ja sellest tulenevalt on tema suhtes käitumiskontrolli kohaldamine ka võimalik.
41. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
42. jaanuari
43. a määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Ingeri Tamm, Tiit Lõhmus 4