Obsah (6)

§ 158§ 2§ 41§ 108§ 109§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Roby Koik Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2021, Tartu Haldusasja number 3-20-2018 Haldusasi Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveamet

§ 158

lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga ning erandi näeb lõige 31 ette vaid rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele. Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb siiski, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94). Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja

§ 2

lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, kuna välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebaja esitatud uutest tõenditest ei nähtu, et kaebajast tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või väheneb märkimisväärselt. Seega ei ole kaebaja esitatud tõenditel asja lahendamisel tähtsust.

1. Kohtuistungil vaidles PPA kohustamiskaebusele vastu. PPA käsitles kaebaja 06.05.
2. a taotlust täiendava arvamusena, mis esitati ärakuulamise raames. Menetlusosaline saab kogu haldusmenetluse ajal arvamust avaldada. Haldusorgani arvamus
3. Valga Vallavalitsuse arvamuse kohaselt on perega, kus kasvab kaebaja tütar, tegeletud alates
4. aasta mai kuust. Valga lastekaitsespetsialistide kogutud andmetest ja fikseeritud kodukülastuse aktidest ei tule välja, et X oleks huvi tundnud oma tütre Y vastu. Vald on korduvalt suhelnud Wi ja tema praeguse elukaaslase Zga, kes mõlemad on väitnud, et Xl pole olnud huvi tänaseni suhelda oma lapsega. Peale Ci surma on tihedalt suheldud Wga, kellel on plaan pöörduda kohtusse, et saada Yi eestkostjaks. Arvestades, et laps on hiljuti kaotanud oma ema ja Y jaoks on W tema isa, ei osata hetkel hinnata milline võib olla Y reageering saamaks teada, et W ei ole tema bioloogiline isa. Eestkosteasutust teeb murelikuks asjaolu, et X ei ole arvamuse andmiseni oma tütrega suhelnud ja tema vastu huvi tundnud ning kinnipidamisasutusest vabanedes pole Valga lastekaitsespetsialistid kindlad, et X on huvitatud oma alaealise lapse kasvatamisest ja vastutuse võtmisest. 9
5. Kohtuistungil väljendatud seisukoha kohaselt, kuna eestkosteasutuse ametnikud ei ole kaebajaga varasemalt kokku puutunud, ei peeta võimalikuks kaebuse põhjendatuse suhtes arvamust avaldada. Kohtu seisukoht
6. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.
7. a Politsei- ja Piirivalveamet) 29.02.
8. a otsusega anti Xile alaline elamisluba Eestis, mis seoses 01.06.
9. a jõustunud välismaalaste seaduse muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks (dtl 69).
10. PPA tunnistas vaidlustatud otsusega (dtl 7-30) kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa nr EL39L000075 alates 06.10.
11. a kehtetuks (p 1), tegi kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2) ja kohaldas kaebajale sissesõidukeelu kolmeks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3).
12. Käesolevas asjas menetlusdokumentides fikseeritud andmetel ja ametkondlikuks kasutamiseks oleva kohtute infosüsteemi andmetel (kohtuasi nr 3-xxx) vabanes kaebaja 12.05.
13. a kinnipidamisasutusest ja Tallinna Halduskohtu 13.05.
14. a määrusega haldusasjas nr 3-xxx jäeti PPA taotlus Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata ja X vabastati viivitamatult kinnipidamiskeskusest, kus ta viibis Tartu Halduskohtu 12.05.
15. a määruse alusel.
16. Kuna halduskohus rahuldas 06.05.
17. a määrusega käesolevas haldusasjas (dtl 304-306) osaliselt kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas Politsei- ja Piirivalveametil Xi Eesti Vabariigist väljasaatmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas, siis halduskohtu käsutuses olevate andmete kohaselt, viibib kaebaja käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal Eestis, kuna tema Eesti Vabariigist väljasaatmine on keelatud. Seoses kohtumäärusest tuleneva keeluga ei ole kehtima hakanud ka kaebajale vaidlustatud otsusega alates lahkumiskohustuse täitmisest seatud kolme aastane sissesõidukeeld Schengeni alale.
18. Halduskohtu hinnangul on PPA vaidlustatud otsus, asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis hinnates õiguspärane osaliselt, mistõttu tuleb kaebus rahuldada osaliselt.
19. Esmalt käsitleb halduskohus pikaajalise elaniku elamisloa tühistamist (I), seejärel hindab lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega seonduvat (II), lahendab kohustamiskaebuse (III) ning jagab poolte vahel menetluskulud (IV). I Pikaajalise elaniku elamisloa tühistamine
20. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on kaebaja pisut enam kui 40 eluaasta kohta 11 korda kriminaalkorras karistatud, millest kehtivaid karistusi on neli ning asjas toimunud kohtuistungi seisuga viibis ta vanglas kuuendat korda.
21. Kaebajast täiskasvanud isik on
22. aastal Eestis alalise elamisloa kasuks otsustamise ja Vene Föderatsiooni kodakondsuse kasuks otsustamisega määratlenud ennast Eesti õiguse mõttes välismaalasena. VMS § 13 näeb ette, et välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetluste eesmärk on tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele. Eeltoodud eesmärk ei välista muude asjaolude või kaalutluste arvestamist menetluses. Seega võib välismaalase õigusi piirata, kui on põhjendatud alust arvata, et isik ohustab avalikku korda, riigi julgeolekut või rahvatervist. 10
23. Vaidluse all ei saa olla, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on isikule koormav meede, sest isik on saanud loa Eestis tähtajatult elamiseks ja tal on siin perekondlikud sidemed (tütar, abikaasa, ema, õde). Mida intensiivsem on isiku põhiõiguste riive, seda kaalukamad peavad olema kehtetuks tunnistamist õigustavad põhjused. Olukorras, kus pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, peab tulenevalt VMS § 241 lg-st 3 kaaluma välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust, laadi ja asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
24. Halduskohus on seisukohal, et kaebuses ja menetlusdokumentides kaebaja poolt välja toodud asjaoludel, saab vaidlustatud otsust kaebajale väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamises osas pidada kaalutlusveata haldusaktiks.
25. Kaebaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et PPA ei ole arvestanud asjaoluga, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule puudub või vähemalt viimaste kuritegude valguses on vähenenud. Kaebaja hinnangul ei saa temast lähtuvat ohtu pidada tegelikuks.
26. Üheks avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks on juba kuriteo toimepanemise fakt. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (vrdl RKHKo 3-3-1-1-14, p-d 16-17, Tartu RngKo 3-19-351, p 13).
27. Halduskohus on seetõttu seisukohal, et ei ole alust toetada kaebuse seisukohti, et karistus iseenesest või vangistus spetsiifiliselt suudaks kaebajat õiguskuulekal rajal hoida. Isiku hoolimatust suhtumisest õiguskorda annavad kinnitust mh ka tema arvukad liiklusalased väärteod. Varasemalt on kaebajat kriminaalkorras karistatud valdavalt varavastaste kuritegude eest (salajased vargused grupis, ka varguse katsed, mootorsõiduki ärandamine, grupis röövi katse). Viimast vangistust kandis kaebaja varavastase kuriteo eest, lisaks narkootilises joobes olles mootorsõiduki juhtimise ja tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest. Liitkaristusena kindlustuskelmuse, alkoholi ebaseadusliku käitlemise eest ja varavastase kuriteo eest. Erinevalt kaebajast on halduskohtu hinnangul kuriteod eriliigilised ja rasked ning on ajas muutunud ühiskonnaohtlikumaks. Halduskohus tugineb oma seisukohas muuhulgas Tartu Maakohtu 30.12.
28. a määrusele kriminaalasjas nr 1-xxx, mille kohaselt ei peetud võimalikuks kaebajat temale Tartu Maakohtu 02.09.
29. a otsusega samas kriminaalasjas mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastada {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=281521028, 03.06.2021}. Eelpool käsiteletud andmetel on kaebaja käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks vangistusest vabanenud karistuse täieliku kandmise järgselt.
30. Analüüsides PPA vaidlustatud otsust, saab järeldada, et kaebaja käitumist on määravalt mõjutanud algkooli õpingud Tapa Erikoolis ja sellele järgnenud vanglakaristuse kandmine Viljandi Vanglas kuuendas kuni kaheksandas klassis õppimise ajal. Vaidlust ei saa olla seega selles, et isiksusena on kaebaja määravalt väljakujunenud Eestis elamise ajal. Nimetatu ei anna alust aga nõustuda kaebajaga, et enamuse kuritegudest pani ta toime alaealisena. Vaidlustatud otsuses loetletud kohtuotsustest, millega on kaebajat 11 korda kriminaalkorras karistatud, saab järeldada, et ainult esimese kahes kohtuotsuses (
31. a ja
32. a) käsitletud kuriteod pani kaebaja toime alaealisena. Pärast
33. a märtsis vanglast vabanemist on kaebaja jätkanud kuritegude toimepanemist kuni järgmise vabaduse võtmiseni 24.09.
34. a ja 6 aastase vangistuse mõistmist. 11 Vangistusest vabanemise järgselt on kaebajat
35. aastal ja
36. aastal karistatud enam kui aasta pikkuse vangistusega. Seega on tõsi, et nende kuritegude puhul on karistatus vaidlustatud otsuse tegemise ajaks kaebajal kustunud. Kaebaja on aga
37. ja
38. aastal jätkanud kuritegude toimepanemist.
39. Neil asjaoludel, ei nõustu kohus kaebajaga, et kaebaja poolt viimati teise astme kuritegude toimepanemine, välistab temale väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise.
40. Poolte viidatud siseriiklikus kohtupraktikas sedastatakse, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus riigist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p‑st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg‑st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes.
41. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kokku 11 korral, nendest kehtivaid karistusi on tal neli ning kaebaja viibis kohtuistungi toimumise seisuga vanglas kuuendat korda. Kaebaja on toime pannud eriliigilisi kuritegusid – varavastaseid, liiklusalaseid, üldohtlikke ning narkootikumidega seotud süütegusid. Arvestades kaebaja senist käitumist Eestis – teda on karistatud kriminaalkorras üheteistkümnel korral ja väärteokorras kolmekümne ühel korral, millest vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtivaid väärteokaristusi on 19, ning, et kriminaalkaristusi on kaebajale määratud pika ajavahemiku, enam kui kahekümne aasta jooksul – on ilmne, et kaebaja puhul on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud ja meede pole ebaproportsionaalne. Vaidlustatud otsust analüüsides on selge, et vastustaja on kaalunud kaebaja toimepandud õigusrikkumiste raskust, laadi ja olemust. Pelgalt kuritegude toimepanemise fakt ei pruugi veel kinnitada isikust lähtuvat reaalset ja piisavalt tõsist ohtu. Vastustaja on vaidlustatud otsuses aga põhjendatult välja toonud kuritegude hulga ja dünaamika, samuti juhtinud tähelepanu kaebaja korduvatele väärtegudele. Kaebaja süütegude loetelu ilmestab halduskohtu hinnangul tema suhtumist õiguskuulekasse käitumisse pikema aja vältel ning näitab kujunenud käitumismustrit varavastastest kuni uimastitega seotud süütegudeni. Tegude ühiskonnaohtlikkus ei ole ajas ka karistusõigusele spetsialiseerunud maakohtu hinnangul määravalt muutunud, kuna kaebajat ei peetud võimalikuks ennetähtaegselt tingimis vangistusest vabastada. Vastustaja seisukoht isikust tulevikus lähtuda võiva ohu kohta on prognoosotsus. Halduskohus saab sellise otsuse õiguspärasuse üle otsustades hinnata, kas vastustaja on õiguspäraselt kaalumist teostanud, mitte aga asuda vastustaja asemel ohu reaalsust ja tõsidust hindama.
42. Käesoleval juhul vastustaja tegevuses kaebajale väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalumisviga ei ilmne. II Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine
43. Kaebaja on taotlenud vaidlustatud otsuse tühistamist mh motiivil, et kaebuse rahuldamine võimaldaks tal täita oma kohustusi alaealise lapse eest.
44. Põhiseaduse kohaselt võib teatud juhtudel ka perekonna- ja eraellu sekkuda. PS § 26 teise lause järgi võib riik isikute perekonnaellu sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Vastustaja on käesolevalt pidanud kaalukamaks õigushüveks teiste Eestis viibivate isikute õiguste kaitset kaebajast lähtuva ohu eest. PPA vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ole vastustaja 12 hinnangul kaebajal Eestis sellist perekondlikku sidet, mille tõttu tuleks tal võimaldada jätkuvalt Eestis viibida.
45. Halduskohus ei nõustu vastustaja käsitlusega, et

§ 158

lg 2, aga ka HMS § 54 välistab andmise ajal õigusega kooskõlas olnud, kuid kaebaja õigusi rikkuva haldusakti kehtetuks tunnistamise. Käesoleval juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Nagu märgitud, käesolevalt on vastustaja pidanud kaalukamaks õigushüveks Eestis viibivate isikute heaolu ning Eesti õiguskorda tervikuna kui kaebaja Eestis viibimist. Asjaolude väärtustamise kontrollimisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri ja ebaõigele väärtustamisele saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise korral (RKHKo 3-3-1-1-14, p 26). Seega ei saa kohus võtta seisukohta selle osas, millist õigushüve on vastustaja pidanud kaalukamas ja seetõttu enam kaitsmist väärivaks. 61. VSS § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, juhul kui välismaalane on alaealine. Halduskohtu hinnangul ei ole PPA vaidlustatud otsuses vajalikul määral käsitletud haldusakti mõju kaebaja kui lapsevanema aspektist ja kaebaja lapseealisele tütrele Yile. PPA on keskendunud kaebaja abikaasale ja pigem möödaminnes märkinud, et kaebajal on tütar ja kuna kaebaja vangistuses tütrega ei suhtle, siis ei oma tütre olemasolu mõju kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise aspektist. Halduskohus vastustaja taolise käsitlusega nõustumiseks võimalust ei näe tuginedes

§ 158lg-le 3.

Kohus on seisukohal, et vaidlustatud otsus sisaldab lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas kaalutlusviga, on samaaegselt kaebaja õigusi rikkuv ja ka õigusvastane.

1. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud Yi sünnitõendiga on tõendatud, et 21.09.2016 sündinud Y on Xi tütar. Samuti kaebaja poolt kohtule esitatud Ci surma tõendiga on tõendatud, et kohtumenetluse ajal 05.12.
2. a on surnud kaebaja alaealise lapse ema C.
3. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei saanud PPA arvestada kaebaja lapse ema surma faktiga, kuid ta pidi siiski kaaluma kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel, meetmete mõju kaebaja alaealise lapse aspektist. Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning lastekaitseseaduse § 5 p‑st 3 ja §‑st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis viibimise ja elamise õiguse ning viimasele sissesõidukeelu kohaldamise üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi (vt RKHKo 3-18-89, p 23, 24, RKHKo 3-16-2088, p 25). Halduskohtu hinnangul vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 19 seda tehtud ei ole.
4. Halduskohtule ei ole menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid, mille alusel tuvastada, et õiguslikus mõttes ei ole kaebaja ainus hooldusõigusega vanem ning seetõttu mõjutab tema Eesti Vabariigist väljasaatmine oluliselt alaealise heaolu. Halduskohtule menetlusosaliste poolt esitatud tõendite kohaselt ei ole kaebaja oma lapse hooldusõigust üle andnud, samuti ei ole halduskohtule teadaolevalt kohus kaebajalt hooldusõigust täielikult ära võtnud.
5. Kuna kaebaja ei saanud kohtuistungi sisulise asja arutamise seisuga vanglas viibides ilmselgelt hooldusõigust teostada, siis lähtub kohus sellest faktilisest asjaolust. Perekonnaseaduse § 176 lg 1 kohaselt täidab kuni eestkostja määramiseni eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kui eestkoste seadmise eeldused on täidetud. Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt, PKS § 140 lg 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Kolleegiumi 13 hinnangul tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Selles tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud sätte mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada. (RKTKo 3-2-1-12112).
6. Valga valla eelmenetluses ja kohtuistungil esitatud arvamuse kohaselt on kaebaja lapse kasvamist lapse ema peres monitooritud, kuid õiguslikke samme kohtuistungi seisuga lapse osas tehtud ei olnud.
7. Menetlusosalised ei ole halduskohtule teada andnud ega tõendanud, et kaebajalt on hooldusõigus kohtuotsusega ära võetud ja kaebaja lapsele on seatud PKS § 176 lg-s 1 nimetatust erinev alaline eestkoste. PKS § 171 kohaselt, kui esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha, määratakse talle eestkostja. Perekonnaseisuasutuse või muu valitsusasutuse või valla- või linnavalitsuse ametnik, politseiametnik, raviasutuse või hoolekandeasutuse juht, kohtunik, prokurör, notar ja kohtutäitur, kellel on andmeid eestkostet vajava lapse kohta, on kohustatud sellest teatama valla- või linnavalitsusele ja kohtule eestkostet vajava isiku hariliku viibimiskoha järgi.
8. Vanemal on kohustus tagada lapse igakülgne heaolu, kusjuures kaitstud peavad olema kõik lapse põhiõigused, sh enesemääramisõigus ja õigus eraelu puutumatusele. Kui lapsele ei ole tagatud lapse parimatest huvidest lähtuv õigus teada oma päritolu ja et ta on lapsendatud, sest lapsendaja ei ole andnud nõusolekut selle avaldamiseks, võib tegemist olla vanemliku võimu liialdusega ja lapse parimate huvidega vastuolus tegutsemisega. (RKTKm 3-2-1-6-12).
9. Halduskohus nõustub vastustajaga, et Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb, et liikmesriigi kohtul on lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb.
10. Tervemõistuslikkusest lähtudes peab lapseealise tütre ilma emata kasvatamine mõjutama kaebaja käitumist ja vähendama määravalt kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
11. Muutunud asjaoludel ei oleks samasisulise otsuse tegemine PPA poolt kaebaja ja tema perekonnelu kaitse aspektist enam õiguspärane, mille tõttu kuulub vaidlustatud otsus osaliselt tühistamisele, s.o lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. III 06.05.
12. a kaebaja taotluse otsustamiseks kohustamine
13. PPA vaidlustatud otsuse kaasuse asjaolusid ja menetluse käiku kirjeldava osa punktis 10 on konstateeritud, et X esitas taotluse 06.05.2020, mis registreeriti PPA dokumendiregistris 08.05.2020 nr-ga 15.3-3.1/1300-
14. Otsuses on nenditud, et taotluses palus isik pikendada tema pikaajalist elamisluba Eestis, kuna vanglast ennetähtaegse tingimisi vabanemise kindlaks tingimuseks on Eesti pikaajalise elamisloa olemasolu ja kolme lausega on refereeritud taotluse sisu.
15. Vaidlustatud otsusest ei nähtu kaebaja 06.05.
16. a taotluse osas mistahes seisukoha võttu haldusorgani poolt. Taotlust ei ole lahendatud ka haldusakti otsustavas (resolutiiv) osas. Pelka 14 taotluse registreerimist dokumendiregistris ei saa halduskohtu arusaamisel lugeda haldusorgani poolt taotluse haldusmenetluse seaduses sätestatud korras lahendamiseks.
17. Vaidlustatud otsuse p 7 kohaselt on PPA vaidlustatud otsuse tegemisega päädinud haldusmenetlust alustanud Tartu Vangla 18.12.
18. a taotlusel. Seega ei ole vaidlustatud otsust tehtud kaebaja 06.05.
19. a taotluse alusel. Vaidlustatud otsuse p 8 kohaselt tagati kaebajale ärakuulamisõigus 18.12.
20. a menetluse algatamise järgselt kaebaja teavitamisega menetluse algatamisest, millele esitas kaebaja 08.01.
21. a vastuväited.
22. Halduskohus saab menetlusosalise ärakuulamise institutsiooni mõttest aru taoliselt, et isik saab ärakuulamise käigus arvamust avaldada selles osas, mille kohta talt haldusorgani poolt arvamust või vastuväiteid küsiti. Kaebaja on 06.05.
23. a vastustaja refereeringu kohaselt palunud pikendada pikaajalist elamisluba. Kohus ei saa nõustuda vastustaja esindajate vastuväidetega, et kuna pikaajalist elamisluba pikendada ei saa, siis oli tegemist pelgalt kaebaja asjakohatu arvamusavaldusega, mida ei pidanudki haldusaktis kajastama. Kui haldusorgan peab taotleja nõuet kohatuks või selliseks, mida kehtiv õigus ei luba rahuldada, siis tuleb uurimis- ja selgitamiskohustuse raames taotlejale selgitada, mis on kohane nõue (nt tähtajalise elamisloa taotlus).
24. Kuna käesoleval juhul on kohustamiskaebuse esemeks olev nõue diskretsiooniline, ei saa kohus teha vastustajale definitiivset kohustamisotsust (RKÜKo 3-3-1-60-03, p 38). Kuna vastustaja tegevusetus kaebaja 06.05.
25. a taotluse lahendamisel rikub kaebaja õigusi, teeb kohus PPA-le ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks (

§ 41lg 3; RVast

S § 6 lg 4). IV 77. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 108lg1).

Kaebuse osalise rahuldamise korral kuuluvad menetluskulud jagamisele proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

Kaebaja 05.05.2021. a menetluskulu nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on kaebaja kandnud menetluskulu 270 eurot, sellest 30 eurot riigilõiv ja 240 eurot õigusabi. Kaebuse täiendamise järgselt on kaebajal sisuliselt neli nõuet, millest kolme osas kaebus rahuldatakse. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga (

§ 109lg 6).

Taotlus kuulub rahuldamisele proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastustaja ja vastustaja poolel asja kaasatud eestkosteasustuse võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (

§ 109lg 1).

78. Kohus asendab omaalgatuslikult kohtuotsuse avaldamisel otsuses kajastatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 27.01.

1. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 27.01.
2. a otsus Resolutsioon
5. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata. Tühistada Tartu Halduskohtu
6. juuni
7. a otsuse resolutsiooni punktid üks kuni neli ja tehas selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. 15
10. Tühistada Tartu Halduskohtu
11. juuni
12. a otsuse resolutsiooni punkt viis ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. Otsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed tähemärgiga. 16