← Eesti

3-21-1116/14

Obsah (6)§ 60§ 2§ 51§ 25§ 50§ 62

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-1116 Xi kaebus Eesti Haigekassa 30.03.20

) § 50 lg 1). Olukorras, kus töötukassa on maksnud kaebajale tööandja nimel töötasu hüvitist, st sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, ei ole kaebajal õigust saada sama perioodi eest hooldushüvitist (

§ 60lg 1 p 5).

4.2.

-is ei ole sätestatud, et hooldushüvitis peab olema samas suuruses või katma osaliselt koos teiste sissetulekutega kindlustatud isiku tegeliku töötasu.

ei näe ka ette, et kindlustatud isik peab saama töötasu samas suuruses, kui tema töölepingu ette näeb.

ei sätesta, et vastustaja peab arvutama tööandjapoolset hüvitist täielikult või osaliselt või proportsionaalselt. Hooldushüvitise määramata jätmiseks piisab, kui tööandja (praegusel juhul töötukassa) on hooldushüvitise saamise perioodil teinud samuti omapoolse sotsiaalmaksuga maksustatava väljamakse. 4.3. Töötasu hüvitis on võrdsustatud töötasuga (Vabariigi Valitsuse 17.11.2016 määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017–2020“ (määrus nr 130)1 § 191 lg 5), st see on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (töötasu) sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p 1 mõttes. 1 https://www.riigiteataja.ee/akt/120032020003?leiaKehtiv. 2

(6)3-21-1116 4.
  1. Kahtluse all ei ole hoolduslehe meditsiiniline näidustus või selle ebaõige väljastamine. Ettekirjutuse aluseks on asjaolu, et töövõimetuse perioodi eest sai kaebaja nii hooldushüvitist kui ka töötasu hüvitist.
  2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 30.03.2021 ettekirjutuse ja 27.04.2021 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja jäi vaides esitatud põhjenduste juurde ja märkis täiendavalt, et põetas 16.-29.03.2020 kodus enda haiget alaealist last. Hooldushüvitist maksti õiguspäraselt ja vastustajal puudub õigus seda tagasi nõuda. XXXXXX kuvaritõmmis näitab, et kaebaja ei olnud 16.-29.03.2020 tööl. Vastustaja ei ole kaebaja selgitusi arvesse võtnud.
  3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused: 6.
  4. Töötasu hüvitist tasuti kaebajale määruse nr 130 § 191 järgi, mis on kehtestatud tööturuteenuste ja – toetuste seaduse (TTTS) § 41 lg 1 alusel. Töötasu hüvitis (määruse nr 130 § 191 lg 5) on võrdsustatud töötasuga ehk tegemist on sotsiaalmaksuga maksustatud tuluga SMS § 2 lg 1 p 1 mõttes. Töötasu hüvitist ei saa kaebaja konkreetsete päevade, vaid terve kalendrikuu eest (määruse nr 130 § 191 lg-d 8 ja 10). Järelikult sai kaebaja perioodil 01.-31.03.2020 töötasu hüvitist. Seega sai kaebaja perioodi 16.-29.03.2020 eest nii ajutise töövõime hüvitist kui ka töötasu hüvitist. 6.
  5. Ettekirjutuse tegemise alused on täidetud.

§ 60

lg 1 p 5 järgi ei ole isikul õigus saada ajutise töövõime hüvitist, kui ta saab SMS § 2 lg 1 p-s 1 märgitud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kaebaja sai SMS § 2 lg-s 1 märgitud tulu ja on saanud seda samal perioodil, mil sai ka ajutise töövõimetuse hüvitist.

§ 60

lg 1 p-s 5 ja § 62 lg-s 3 kehtestatud eeldused ettekirjutuse tegemiseks on täidetud ning haldusakt on õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on kindlustatud isik (

§ 2

lg 1 ja § 5 lg 1), kes arsti hinnangul põetas

§ 51lg-s 4 märgitud isikut perioodil 16.-29.03.2020.

  1. Kohus märgib, et vastustaja palus kaebajal ettekirjutuses tagastada hüvitis 1045,90 eurot, kuid vaideotsuses väidab, et vastustaja maksis kaebajale hüvitist 1045 eurot. Kuna kohtumenetluses käsitleb kaebaja ajutise töövõimetuse hüvitise suurusena 1045,90 eurot ja ka vastustaja viitas kaebusele vastates ettekirjutuses nõutud summale 1045,90 eurot, loeb kohus, et vastustaja on vaideotsuses ekslikult jätnud hüvitise summa suuruses kajastamata sendid ja vaidlusaluseks hüvitise summaks on 1045,90 eurot.
  2. Eesti Haigekassa seaduse (HKS) § 2 lg 1 kohaselt on haigekassa eesmärk ravikindlustushüvitiste võimaldamine, tervishoiuteenuste eest tasumine ning tervishoiuteenuste korraldamisega seotud teiste ülesannete täitmine vastavalt

-ile, tervishoiuteenuste korraldamise seadusele (TTKS) ja muudele õigusaktidele ning haigekassa eelarves ettenähtud kuludele. HKS § 2 lg 2 p 1 järgi korraldab haigekassa oma eesmärgi saavutamiseks mh teiste ülesannete täitmist tervishoiuteenustega seonduvalt ja tagab haigekassa eelarve efektiivse ja otstarbeka kasutamise. HKS § 3 p 4 alusel on haigekassal kohustus HKS-ist,

-ist, TTKS-ist, haigekassa põhikirjast jm õigusaktidest tulenevalt maksta kindlustatutele ajutisi töövõimetuse hüvitisi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. HKS § 4 lg 1 kohaselt kontrollib haigekassa seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas tervise edendamise, haiguste ennetamise, tervishoiuteenuse osutaja poolt osutatud teenuste ja väljaantud töövõimetuslehtede ning retseptide õigsust ja põhjendatust, samuti apteegi poolt ravimite soodustingimustel väljastamise ning apteekide ja meditsiiniseadmete müüjate poolt meditsiiniseadmete soodustingimustel väljastamise õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral 3

(6)3-21-1116 on haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda. Haigekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda või pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest.

§ 25

lg 1 ja lg 4 p 1 kohaselt on ravikindlustushüvitis mh rahasumma (ajutise töövõimetuse hüvitis), mida haigekassa on kohustatud

-is sätestatud tingimustel maksma kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse korral.

§ 50

lg 1 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitis rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.

§ 50

lg 3 p 4 alusel on ajutise töövõimetuse hüvitise üheks liigiks hooldushüvitis.

§ 60

lg 1 p 5 järgi ei ole kindlustatud isikul õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu.

  1. Riigikogu andis TTTS §-ga 41 Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada määrusega tähtajaline tööhõiveprogramm. Vabariigi Valitsus andis viidatud volitusnormi alusel määruse nr 130 ja alates 23.03.2020 kehtis ühe tööturuteenusena § 5 p 11 alusel töötasu hüvitise saamise võimalus. Täpsemalt oli töötasu hüvitise maksmisega seonduv reguleeritud määruse nr 130 §-s 191, mis kehtis kuni 30.06.
  2. Määruse nr 130 § 191 lg 5 kohaselt käsitletakse töötasu hüvitist tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel. Määruse nr 130 lg 191 lg 7 järgi tagab töötukassa makstav hüvitis töötajale koos tööandja makstava vähemalt 150 euro suuruse brutotöötasuga (määruse nr 130 § 191 lg 6) vähemalt töötaja töölepingus kokkulepitud tööajale vastava Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära.
  3. Seega tehti määruses nr 130 töötasu hüvitise maksmise võimaldamise muudatus selleks, et töötajal ja tööandjal oleks tekkinud eriolukorra tingimustes võimalik toime tulla. Määruse nr 130 eelnõu seletuskirjas2 kirjeldati muudatuse eesmärgina (seletuskirja p 1.1) kehtestada uue tööturuteenusena töötasu hüvitis: „Vabariigi Valitsuse
  4. märtsi 2020.a korraldusega kehtestati eriolukord viiruse COVID-19 leviku tõkestamiseks. Eriolukorras on paljude tööandjate igapäevane majandustegevus häiritud, käive ja tulu järsult langenud ja töötajatele töö tagamine ning töötasu maksmine raskendatud. Tööhõive programmi muutmine kannab TTTS eesmärki tagada tööealise elanikkonna võimalikult kõrge hõivatus uue tööturuteenuse kehtestamise toel. Töötasu hüvitist saab tööandja kasutada kahe kuu osas perioodil märts kuni mai
  5. a. Hüvitist makstakse töötajale, kelle töömahtu või töötasu on vähendatud, ühes kuus kuni 1000 eurot brutosummana. Hüvitist makstakse üldjuhul 70% töötaja brutopalgast, millele lisandub tööandja poolt töötajale makstav brutotöötasu vähemalt 150 eurot.“ Eelnõu seletuskirja mõjude osas märgiti järgmist (p 4): „[…] muudatuse eesmärk on muuta regulatsiooni selliselt, et vähendada COVID-19 koroonaviiruse levikust tingitud mõju Eesti tööandjatele ja töötajale aidates säilitada töökohti ja ennetada töötajate koondamist olukorras, kus eriolukorra tõttu või eriolukorrast tingitud majandusraskuste tõttu (nt tarneahelate katkemine) on raskendatud töötajatele töö tegemise võimaldamine. […] Peamine sotsiaalne mõju seisneb selles, et aitab tagada avaliku ja erasektoris töötavate elanike ja nende leibkondade majanduslikku toimetulekut, säilitades teatud tasemel nende sissetuleku ning 2 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/43bfd8e9-8ae8-424e-a6472bc1d6b8cef9?activity=1#TwF6VTSZ. 4

(6)3-21-1116 tagades sotsiaalsed garantiid olukorras, kus töötasu on vähendatud, või olukorras, kus tööandjal ei ole võimalik tööd võimaldada.“. Järelikult ei olnud määruses nr 130 töötasu hüvitise maksmise eesmärk säilitada pandeemia ajal kõigile nende tavapärane töötasu, vaid ulatada abikäsi tööandjale ja töötajale ning vähendada võimalikku negatiivset mõju nende majanduslikule olukorrale.
  1. Ehkki määrusesse nr 130 lisatud uue tööturuteenusena töötasu hüvitise maksmise (§ 191) sätetes ei ole märgitud, et seda saab taotleda terve kuu eest korraga, siis määruse nr 130 § 191 lg-test 6-10 ja seletuskirjast on võimalik üheselt mõista, et töötasu hüvitist saab maksta üksnes terve kuu eest (täpsemalt 3 kuu jooksul maksimaalselt 2 kuu eest). Seega on vastustaja õigesti arvestanud, et kaebaja sai töötasu hüvitist terve
  2. a märtsikuu eest, mitte ainult nende päevade eest, mil kaebajale polnud väljastatud ajutise töövõimetuse lehte ja mille eest ta ei saanud märtsis hooldushüvitist.
  3. Määruse nr 130 § 191 lg-s 5 on töötasu hüvitis määratletud töötasuna ja seega on vastustajal õigus, et sellelt arvestatakse sotsiaalmaksu nagu töötajale rahas makstud töötasult (SMS § 2 lg 1 p 1). Kuna ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse

§ 50

lg 1 alusel isikule, kes on ajutiselt töökohustustest vabastatud ja kel jääb seetõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, kuid kaebaja sai

  1. a märtsikuu eest töötasu hüvitist, siis ei olnud tal õigust sel perioodil saada ka hooldushüvitist. Töötukassa ei saa sekkuda vastustaja tegevusse ja vastupidi. Praeguses vaidluses on oluline üksnes see, et töötukassa poolt kaebajale makstud
  2. a märtsikuu töötasu hüvitiselt tuleb maksta sotsiaalmaksu (SMS § 2 lg 1 p 1) ja sellises olukorras ei ole isikul õigust sama perioodi eest saada hooldushüvitist, vaatamata sellele, et kaebaja põetas 16.-29.03.2020 enda alaealist last.
  3. Sarnaselt on

§ 60

lg-s 4 sätestatud, et ka olukorras, kus kindlustatud isik ei tööta, kuid viibib puhkusel või puhkuse ajal hoolduslehel, siis ei ole tal õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Seega on seadusandja otsustanud, et ka haigestumise või haige pereliikme põetamise puhul ei ole ravikindlustusega kindlustatud isikul võimalik saada igal juhul ajutise töövõimetuse hüvitist, vaid see õigus on tal ainult juhul, kui ei esine seaduses sätestatud välistusi. Praegusel juhul sai kaebaja töötasu hüvitist terve märtsikuu 2020. a eest, millelt makstakse SMS § 2 lg 1 p 1 järgi sotsiaalmaksu, seetõttu oli vastustajal

§ 60lg 1 p 5 alusel õigus piirata ajutise töövõimetuse hüvitise saamise õigust.

  1. Kaebaja esitas kohtule töögraafikud tõendamaks, et ta töötas osalise tööajaga graafiku alusel
  2. a märtsikuus ja hooldas kodus haiget pereliiget ajal, mille eest talle oli väljastatud ajutise töövõimetuse hooldusleht. Praeguses asjas ei ole vastustaja seadnud kahtluse alla mitte kaebaja osalist töötamist ega haige pereliikme hooldamist
  3. a märtsikuus, vaid et kaebajal ei ole võimalik ühe ja sama kuu eest saada hooldushüvitist ning töötasu hüvitist. Vastustaja on arvestanud kaebaja selgitustega, ent töötasu hüvitise saamise ajal kehtinud õiguslikus olustikus ei olnud kaebajal õigus saada sama perioodi eest mõlemat hüvitist. Vastustaja ei pidanud pakkuma kaebajale võimalust, et ta tagastaks töötukassale töötasu hüvitise. Vastustaja kohustus oli kontrollida, kas kaebaja sai haigushüvitise maksmisega sama perioodi eest muud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu SMS § 2 lg 1 p 1 või 3 alusel. Vastustaja selgitas kaebajale, mille alusel tuleb hooldushüvitis tagastada. 16.

§ 62

lg 3 kohaselt võib vastustaja alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Ettekirjutus ei ole karistus, vaid sellega küsib vastustaja tagasi ebaõigesti makstud hüvitise. Vastustaja selgitas ettekirjutuses, miks ta otsustas kahest võimalikust viisist töövõimetuse hüvitise tagasi nõuda. 5

(6)3-21-1116 17. Haldusakt on HMS § 54 järgi õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 sätestab haldusakti põhjendamise nõude. Kohtu hinnangul vastab vaidlustatud haldusakt neile tingimustele. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses esitanud haldusakti andmise õigusliku ja faktilise aluse ning sisulise põhjenduse. Vastustaja viitas ettekirjutuses järgmistele asjakohastele õiguslikele alustele: HKS § 4 lg 1,

§ 50

lg 1, § 60 lg 1 p 5, § 62 lg 3, SMS § 2 lg 1 p-d 1 ja 3 ning määruse nr 130 § 191 lg

  1. Samuti kajastas vastustaja kaebajale töövõimetuslehe alusel tasutud hooldushüvitist ja kui suures summas ta alusetult tasutud hooldushüvitist tagasi nõuab. Vastustaja kirjeldas vaidlustatud ettekirjutuses kaebaja 25.11.2020 arvamust ja esitas haldusakti põhjendused. Märgitud oli ettekirjutuse vaidlustamise viide. Kaebajal võimaldati haldusmenetluses enne ettekirjutuse tegemist oma arvamust avaldada, seega tagati talle ärakuulamisõigus (HMS § 40 lg 1). Samuti on vastustaja kaebaja vastuväidetele vastanud.
  2. Kaalutlusotsustuse puhul peavad haldusakti põhjendustest nähtuma haldusorgani kaalutlused (HMS § 56 lg 3). Kuigi

§ 60

lg 1 p 5 vastustajale kaalumisõigust ei anna, tuleb see

§ 62lg-st 3 ja HKS § 4 lg-st 1.

Praeguses asjas on vastustaja põhjendanud hüvitise tagasinõudmist ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise vajadusega (HKS § 2 lg 2 p 1). Ehkki vastustaja välja toodud kaalutlused on napid, on kohtule äranähtav, et vastustaja on kaalutlusõigust rakendanud ja pidanud avalikku huvi ravikindlustusrahade otstarbeka kasutamise vastu kaalukamaks kaebaja huvist jätta tagastamata toetus, millele tal

§ 60lg 1 p 5 järgi õigust ei olnud.

Kohus ei saa teha kaalumist vastustaja eest, vaid hinnata üksnes kaalumisvigade olemasolu (HKMS § 158 lg 3). Kohtu arvates ei ole vastustaja kaalumisel ilmselgeid vigu teinud.

  1. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalused haldusaktid on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Seega jääb kaebus terves ulatuses rahuldamata.
  2. Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seetõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
  3. Kohus rahuldas 09.06.2021 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas vastustaja 30.03.2021 ettekirjutuse täitmise 30 päevaks. Kuna menetlusosalised kohtu 09.06.2021 määrust ei vaidlustanud, rakendus esialgne õiguskaitse kuni HKMS § 249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani (HKMS § 252 lg 4). Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb esialgne õiguskaitse tühistada (HKMS § 253 lg 3 esimene lause). HKMS § 253 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos kohtuotsusega. /allkirjastatud digitaalselt/ 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.