← Eesti

2-20-11998/29

2-20-11998 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Kristiina Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 04.02.2022. a, Võru kohtumaja Põlva maja Tsiviilasja number 2-20-11998 Tsiviilasi I

§ 101

lg 1 sätestas, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 19.12.

  1. a määrusega nr 115 oli kehtestatud alates 01.01.
  2. a kuupalga alammääraks 584 eurot. Seega alates
  3. jaanuarist
  4. a oli PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatis ühe lapse kohta 292 eurot kuus. Kuni 01.01.2022.

§ 102

lg 2 nägi ette, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on olukorras, kus ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib muu hulgas olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel sama seadustiku § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 01.01.

  1. a jõustus PKS §§-de 101 ja 102 muudatus. Muudetud PKS § 101 lg 1 näeb ette, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta
  2. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Sama paragrahvi lõike 4 järgi lisandub baassummale kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
  3. aprillil. Lõige 5 näeb ette, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Alates 01.01.
  4. a kehtiv PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral sama seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vastavalt PKS §-ile 108 võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. 5 12.
  5. Eelnimetatud sätteid arvestades on kostjatel E. - M. P. ja S. oma alaealiste laste A. G. P. ja A. P. ülalpidamise kohustus. Laste ülalpidamiskohustusest vanemad ei vabane. Kuni 01.01.2022.

§ 101lg 1 järgi oli ühele lapsele mastava miinimumelatise summa 292 eurot kuus.

Alates 01.01.

  1. a kehtiva PKS § 101 kohaselt arvestatakse lapsele makstavat miinimumelatist baassummalt, mis on ühe lapse kohta 200 eurot. Summat indekseeritakse tarbijahinnaindeksi muutusega ja baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta keskmisest brutokuupalgast. Nii enne kui pärast 01.01.2022.a kehtiva PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus §s 101 ettenähtud miinimumelatist vähendada, kui esineb selleks mõjuv põhjus. Riigikohus on oma praktikas (vt nt RKTKo 07.02.
  2. a nr 2-15-15909, p 12) korduvalt avaldatud seisukohta, et seadusega ettenähtud elatise miinimumi ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kostjal on võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Kostja I, E. - M. P. , tunnistab hagisid osaliselt, s.o elatise nõudes kummalegi lapsele 50 euro ulatuses kuus. Kostja I on vastuses välja toonud, et ta ei saa maksta elatist suuremas ulatuses, kuna ta ei tööta ja tema sissetulekuks on puudega inimese toetus 41,78 eurot kuus ning töövõimetoetus keskmiselt 475 eurot kuus. Kohus leiab, et kostja I vastuväited ei põhista tema vastu esitatud hagide rahuldamata jätmist. Räpina Vallavalitsus on A. P. nimel nõustunud kostja I vastu esitatud elatisenõuet vähendama 50 euroni kuus, millises ulatuses kostja I hagi sisuliselt ka tunnistab. M. S. nõuab A. G. P. nimel kummaltki kostjalt elatist 100 eurot kuus. Kohus leiab, et kostja I esitatud vastuväited ei anna alust jätta nõuet rahuldamata. Vastavalt PKS § 102 lg-le 2, kui vanem on olukorras, kus ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Riigikohus on oma praktika seisukohtades (vt nt RKTKo 09.06.
  3. a nr 3-2-1-35-17, p 21.4) selgitanud, et kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui lapse minimaalseid vajadusi, tuleb PKS 102 lg 2 mõtte kohaselt jagada vanema sissetulek tema enda ja lapse vajaduste katteks proportsionaalselt. Kohus leiab, et kui lähtuda kostja I esitatud andmetest tema sissetuleku kohta, siis on hageja I elatisenõue 100 eurot kuus PKS § 102 lg 2 mõttega kooskõlas. Kui jagada kostja I sissetulek töövõimetoetuse näol kostja I enda ja tema kolme alaealise lapse vahel, siis jääb igaühe vajaduste katteks raha veidi rohkem kui 100 eurot. Seega ei saa lugeda hageja I elatisenõuet ülemääraseks. Kostja II, S. , ei ole hagile vastanud ega tõendanud mõjuvat põhjust, mis annaks alust temalt laste kasuks välja mõista elatis alla seadusega ettenähtud alammäära. Kohus leiab, et seetõttu on põhjendatud mõlema hageja elatise nõuded kostja II vastu. Hageja I nõuab kostjalt II elatist 100 eurot kuus, mis on alla seadusega ettenähtud alammäära. Hageja II nõuab kostjalt II elatist seadusega ettenähtud alammääras. Kostja II ei ole esitanud ega tõendanud mõjuvat põhjust, mis annaks alust mõista temalt välja elatis väiksemas ulatuses. Kuni 31.12.2020.a oli miinimumelatis 292 eurot ühe lapse kohta kuus. Kui arvestada elatist alates 01.01.
  4. a kehtiva PKS § 101 alusel vastavalt elatiskalkulaatorile 1 , arvestades sealjuures Eesti keskmist brutopalka ja seda, et lapsetoetus on 60 eurot kuus, siis kujuneb elatisesummaks 213,44 eurot. Elatiskalkulaator. Kättesaadav arvutivõrgus Justiitsministeeriumi kodulehel: https://www.just.ee/elatiskalkulaator/ 1 6 Kohus leiab, et on põhjendatud mõista kostjalt I hageja I kasuks välja elatis alates 13.12.
  5. a ja hageja II kasuks tagasiulatuvalt alates 24.05.
  6. a ning kostjalt II hageja I kasuks alates 13.12.
  7. a ja kostja II kasuks tagasiulatuvalt alates 24.01.
  8. a nagu hagides nõutakse. Kostjad ei ole esitanud elatise nõudmise algusajale vastuväiteid ega ole väitnud ega tõendanud, et nad nõutaval perioodil oleks laste ülalpidamiskohustust täitnud. 12.
  9. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagid. Kohus mõistab hageja I kasuks mõlemalt kostjalt välja elatise 100 eurot kuus alates 13.12.
  10. a kuni hageja I täisealiseks saamiseni. Hageja II kasuks mõistab kohus kostjalt I välja elatise 50 eurot kuus alates 24.05.
  11. a kuni hageja II täisealiseks saamiseni ja kostjalt II alates 24.01.2020.a kuni 31.12.
  12. a 292 eurot kuus ning alates 01.01.
  13. a 213,44 eurot kuus kuni hageja II täisealiseks saamiseni. Kohus selgitab, et kui pärast otsuse jõustumist peaksid oluliselt muutuma elatise suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, siis on poolel TsMS § 459 lg 1 alusel õigus uues hagis nõuda elatise suuruse muutmist. TsMS § 445 lg 1 alusel määrab kohus hagejate taotlusel kindlaks otsuse täitmise korra ja määrab, et kostjatel tuleb nendelt hagejate kasuks välja mõistetud elatis maksta hagejate pangakontodele. Menetluskulude jaotus
  14. TsMS § 173 lg 1 järgi märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul rahuldab kohus hagid, seega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud kostjate kanda. Kohtule ei ole teada hagejatel menetluskulude tekkimist. Seetõttu puudub vajadus määrata kindlaks kostjate hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.