← Eesti

1-21-5124/18

Obsah (6)§ 238§ 338§ 7§ 233§ 337§ 185

1-21-5124 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-5124 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov

§ 238

lg 2 alusel vähendati Margus Ruusile mõistetud karistust ⅓, s.o 2 aasta vangistuse võrra, karistuseks on vangistus 4 (neli) aastat. Arvati karistusaja hulka M. Ruusi kahtlustatavana kinnipidamine 1314.11.2020, s.o 2 päeva ja määrati, et ärakandmata vangistus on 3 (kolm) aastat 11 (üksteist) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. Määrati, et 3 aasta 11 kuu 28 päevase vangistuse kandmise alguseks loetakse M. Ruusi poolt vangistuse kandmisele asumine peale kohtuotsuse jõustumist. Mõisteti M. Ruusilt välja riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 1544 (üks tuhat viissada nelikümmend neli) eurot.

  1. Margus Ruus on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema tungis 19.07.2020 kella 23.00 paiku XXX juures õues kallale X-le ja lõi teda pudeliga pähe ning vähemalt 7 korda jalaga pähe ning seejärel lõi peksmist takistama tulnud Q ühe korra jalaga vastu pead. Oma tahtliku tegevusega tekitas Margus Ruus X-le füüsilist valu ja eluohtliku tervisekahjustuse s.o vasaku kiiruluu lahtise killunenud impressioonmurru (õhk koljuõõnes) ning üle nelja nädala kestvad tervisekahjustused - koljupõhimikule ulatuv vasaku kiiruluu, oimuluu ja kiilluu vasaku suure tiiva joonmurd, kõvakelmepealne verevalum vasakul pool oimupiirkonnas, ämblikuvõrkkestaalune verevalum ja põrutuskolded otsmikukiirusagara piirkonnas, verevalum ja turse (muhk) vasakul pool pea piirkonnas ning pehmete kudede turse parema silmaümbruse piirkonnas. Q-le tekitas ta füüsilist valu ja lühiajalise tervisekahjustuse, s.o. muhu otsmikule. Sellise tahtliku tegevusega pani Margus Ruus toime tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustati oht elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  2. Maakohus käsitles kohtus uuritud kannatanu X ja kannatanu Q ütlusi aga ka tunnistajate (E, U, C, L, R, Õ, G) ütlusi. Nendest ütlustest järeldas maakohus, et Margus Ruus oli isikuks, kes ründas kannatanu X ja peksis teda. Kohtuotsuse järelduste kohaselt oli konflikt X ja Ruusi vahel pikem, kuid vastavalt süüdistusele on süüdistatavale süüks arvatud see, et ta lõi X vähemalt 7 korda jalaga pähe ja ühe korra pudeliga vastu pead. Kohtuotsuses toodi esile, et prokuratuur on kvalifitseerinud Margus Ruusi käitumise KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Q sai M. Ruusilt löögi tulemusel füüsilist valu ja lühiajalise tervisekahjustuse, mis täidab KarS § 121 lg 2 p 3 objektiivse külje koosseisu (Ruus on isikuks, kes on eelnevalt kehalise väärkohtlemise eest karistatud). Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-56-15, p 9 leiti, et tegemist on teoühtsuse mõttes ühe teoga, sest mitu käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalisruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse kokkukuuluva teona. Maakohus asus seisukohale, et nii X löömine kui ka üks löök Q-le kujutab endast terviklikku sündmust ja M. Ruusi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON
  3. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse osas, mis puudutab Q löömist (kohtu hinnangul täidetud KarS § 121 lg 2 p 3 objektiivne koosseis, leitakse ka, et Q-le tekitati valu ja põhjustati lühiajaline tervisekahjustus), selle teo kvalifitseerimist aga ka Margus Ruusile mõistetud karistust, taotledes selle kergendamist, s.o tema tingimuslikku karistamist. 4.
  4. Kohtusse esitatud süüdistusaktis esitatakse Margus Ruusi süüteokirjeldus ühe tegevusena, tuues esmalt tema poolt X löömise kirjelduse ja sellele järgnevalt Q löömise (1 kord) kirjelduse, kvalifitseerides selle tegevuse koheselt ühe teona KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kaitsja arvates maakohus hindas kohtuotsuses seda olukorda selliselt, et ületas süüdistusakti minetuse ise, 2

(9)märkides, et Q ühekordne löömine M. Ruusi poolt vastab küll KarS § 121 lg 2 p 3 objektiivse külje tunnustele, kuid tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-56-15, p 9 tuleb seda käsitleda kui ühte tegu teoühtsuse mõttes ja kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kuigi kaitsjal ei ole võimalust vaidlustada M. Ruusi tegevuse kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, tuleb asuda seisukohale, et Q löömises (kohtu hinnangul kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 3 järgi), tulnuks M. Ruus õigeks mõista tuginedes järgmistele seisukohtadele ja tõenditele. 4.
  1. Kaitsja hinnangul ei toeta maakohtu poolt kohtus uuritud tõendid maakohtu järeldusi juhtunu kohta just sellisel viisil nagu kohus õigeks pidas. Kohtuotsuses (vt otsus lk 6) järeldatakse, et: “Lüües Q jalaga otsaette, Ruus sai aru või vähemalt möönis, et valu ja tervisekahjustus on sellise teo tavaline tagajärg. Seega põhjustas ta Q-le valu ja tervisekahjustuse otsese tahtlusega“. Enamat maakohus pole pidanud vajalikuks põhjendusse märkida. Tõendusmaterjali hulgas puuduvad aga sellised tõendid, mis kinnitaks, et Margus Ruus soovis lüüa Q ja tekitas temale tervisekahjustuse ja füüsilist valu otsese tahtlusega (ka kaudne tahtlus pole kohtu poolt hindamist ega tõendamist leidnud) ja et ta sai üldse aru, et tabas Q. Margus Ruus kinnitas kohtus, et ta Q löömist ei mäleta. 14.11.
  2. a toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel on M. Ruus öelnud (vt tl 101) “Mina ei tea, et oleksin Q löönud. Kui teda lõin, siis kogemata“. Kriminaalasja materjalidest ei ilmne, et Margus Ruusi ja Q vahel oleks olnud mingi tüli. Pigem näitavad tõendid, et Q ei kartnud M. Ruusi ja üritas teda mõjutada rahunemise suunas. Näiteks tunnistaja E on öelnud: „ Q läks vahele, püüdis Margust kinni hoida.“ ja edasi „Q üritas Margusega rääkida. Q ei suutnud Margust tagasi hoida, Margus läks X-le järgi.“ Sellised tunnistaja selgitused näitavad, et tegelikkuses Q ei kartnud mingilgi määral Margus Ruusi ja temal polnud ka mingit põhjust selliseks kartuseks. M. Ruusil oli tüli üksnes X-ga. Kogu sündmustik näitab, et teisi isikuid M. Ruus ei rünnanud. Teistest tunnistajate kirjeldustest juhtunu kohta aga ka Q enda ütlustest selgub, et M. Ruus ei rünnanud teda. Q asus kaitsma X. Selleks leidis ta mooduse, kus ise heitis end X peale (vt. tunnistaja L (kohtuotsuse lk 3 - „Samal ajal läks Q vahele ja viskus X peale, et Margus teda rohkem lüüa ei saaks“. Tunnistajad Õ /tl 33-34/ ja G kirjeldasid, et „X oli pikali, tema peal oli Q, kes kaitses X Margus Ruusi eest“. Q ise on öelnud:“, et läks koheselt kaklusele vahele, viskas end X peale pikali, et teda kaitsta. Margus löömist järgi ei jätnud, lõi ka teda ühel korral jalaga näo piirkonda, otsmiku pihta“. Pole kahtlust, et need tunnistajad kirjeldavad M. Ruusi rünnet X-le (vastasel korral ei saaks öelda, et“ ei jätnud löömist järgi„). Eesmärgiks ei olnud rünnata Q. Kui viimane viskus vahele, siis sai ta juhuslikult pihta. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu tahtlust, süüteokoosseis on täidetud ka kaudse tahtlusega. M. Ruusi jaoks oli Q tegevus ootamatu. Ta ei teadnud, et tema löök tabab (tabas) Q, ta ei tahtnud seda ja ka ei möönnud seda. Tal ei olnud ka mingit alust pidada võimalikuks kirjeldatud süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja ta ei möönnud ka seda. Lüües tüli käigus X ei saanud ta ette näha ,mida mõtleb ja kuidas käitub Q, reaktsioone pärssis ka tugev joove. Subjektiivne külg on tõendamata (võimalik

§ 338

p 1, 2 rikkumine,

§ 7kohaldumine).

Margus Ruusi õigeksmõistmine osas, mis puudutab Q löömist, saaks ja annaks kohtule aluse seda karistuse mõistmisel arvestada. 4.3. Kaitsja arvates ei peegeldu antud kohtulahendis veel ka järgmised (vähemalt karistuse mõistmisel) tähtsust omavad asjaolud. - Olemasolevatest kriminaalasja materjalidest ilmneb, et (vt tunnistaja R ütlused) “X võitis kolmel korral M. Ruusi käesurumises, sellest tekkis nende vahel tüli. Margus Ruus ütles X-le, et kas panen sulle molli. X vastas, et pane ning Margus Ruus lõigi X-le kolm pauku rusikaga näkku, X kukkus istuli.“) kannatanu käitumist tüli algfaasis on raske käsitleda teistmoodi, kui provotseerimist. Kui kannatanu oleks käitunud teistmoodi (kas või pakkunud leppimist või vähemalt öelnud, et ei soovi, et teda keegi lööb) olnuks võib-olla see kuritegu olemata. 3

(9)- Kohus on küll tunnistajate ütlustega välja toonud, et kannatanu X ja M. Ruus olid mõlemad tugevasti purjus, kuid pole seda olukorda hinnanud. Ekspertiisiaktis märgitakse (vt lk 2), et kannatanul tuvastati vere alkoholisisaldus 2,45 promilli ja etanooli sisaldus plasmas 2,48 g/l. Tunnistajad on öelnud, et kõige rohkem olidki purjus kannatanu ja M. Ruus (sõnadega -täitsa täis). Kohus ei ole hinnanud nende joobest tulenevaid seisundeid ja on käsitlenud nende tegevust just kui kainete inimeste oma. Kirjeldatud joobe puhul on aga selge, et isikute koordinatsioon, arusaamine ümbritsevast jne on oluliselt häiritud. Kuriteosündmuse hindamisel on aga oluline (kas või ründe intensiivsuse hindamise seisukohast), kas tegelikkuses oli tabavaid lööke 7, 10, 20 või ikkagi 3, nagu tuleneb kannatanu ekspertiisiaktist. - Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid Margus Ruusi käitumises märkides selle seisukoha põhjenduseks, et „Ruus lõi X ühel korral pudeliga ja korduvalt jalaga pähe. Kohus leiab, et olukorras, kus inimest lüüakse korduvalt tugevalt jala ja pudeliga vastu pead, on ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast tervisekahjustuse tekkimine sellise teo tüüpiline tagajärg. Pea on elutähtis piirkond ja M. Ruus, lüües X korduvalt tugevalt ja ka kannaga vastu pead, sai aru, et selline tegu võib põhjustada mistahes raskusega tervisekahjustuse. M. Ruusi väide, et ta ei tahtnud tagajärgi, mis saabusid, ei ole kooskõlas välise teopildiga. Siinjuures ei mängi rolli süüdistatava haridustase, teadmised meditsiinist, kuivõrd tegemist on loomulikust elukäsitlusest tuleneva inimliku teadmisega, et teise inimese tervis võib saada kahjustada, kui teda jalaga ja pudeliga tugevalt pähe lüüa.“ Kaitsja saab märkida, et siinkohal ei tule hindamisele mitte niivõrd M. Ruusi haridustase või teadmised meditsiinist, kui eelmises apellatsioonipunktis märgitud joobeseisund. RKKK lahendi nr 3-1-120-09 p 9.2 on esile toodud, et „Väär on joobeseisundis toimepandud tegude samastamine kaudse tahtlusega. Enda joobeseisundisse viimine ja selles olek ei tähenda seda, et nagu peaks joobnu kaudse tahtluse mõttes võimalikuks mistahes asjaolusid, mille esinemise tõenäosust võib joobeseisund suurendada. Arusaamal, nagu möönaks joobeseisundis isik igasuguse tagajärje saabumist, mis tema tegevusega tegelikkuses põhjustatigi, puudub õiguslik alus. Seega ei saa tahtluse esinemist tuletada pelgalt joobeseisundist ja tahtluse olemasolu sel põhjusel eeldada. Ka joobeseisundi korral tuleb isiku tahtlust koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes eraldi kontrollida selle intellektuaalse ja voluntatiivse elemendi kaudu.“ Eeltoodu puudutab olulisel määral hinnangut sellele, mida M. Ruus löömise ajal mõistis, millest aru sai ja milliseid võimalikke tagajärgi ette kujutas, või ei kujutanud üldse. Kohtu seisukohad ei ole nendes küsimustes eluliselt mõistetavad, nad nagu ei eiraks tõsiasja, et raskes joobes isik ei pruugi üldse aru saada, et tema tegevus on ohtlik. 4.4. Kaitsja ei nõustu süüdistatavale mõistetud karistusega. Süüdistatavale karistuse mõistmisel leidis kohus, et karistust kergendavateks asjaoludeks on kahetsus ja süü osaline tunnistamine, karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega. Kohus leidis, et M. Ruusi tuleb karistada alla sanktsiooni keskmise määra jääva vangistusega, kuid ei põhjendanud, miks on M. Ruusi süü suurusele vastavaks karistuseks just kuus aastat. Karistus peab olema õiglane ja arvestama ka asjakohast kohtupraktikat KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistamisel. Samas on kohus karistusküsimuse otsustamisel sõltumatu ja kohtu otsustus ei sõltu ei riikliku süüdistaja ega kaitsja seisukohtadest karistusküsimuses. Eesti kohtupraktikaks ei saa pidada erandlikuks, et kohtud isegi raskemate kuritegude puhul, kui M. Ruusi poolt toimepandu, peavad võimalikuks tingimisi karistuse täitmisele mittepööramist. Käesolevas kriminaalasjas on kohus märkinud, et kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 20E-AO10252 punktis 3 avaldatuga on tõendatud, et X-l esinevate tervisekahjustuste paranemise kestus ületab 4 nädalat, kuid tavalise kulu korral ei ületa 4 kuud. See annab selge lootuse, et kannatanu paraneb. 4
(9)Kuigi maakohus on M. Ruuslile karistuse mõistmisel välja toonud mitmeid negatiivseid asjaolusid (vt kohtuotsus lk 7) on apellant seisukohal, et karistuse mõistmisel oli võimalik arvestada ka järgnevate asjaoludega: - võimalusega, et M. Ruus tuleb Q löömise süüdistuses õigeks mõista, mis siiski vähendab süüdistuse mahtu ja raskust; - hindamisele oleks kuulunud ka kannatanu enda tüli algfaasis toimunud provotseeriv käitumine M. Ruusi suhtes, millest saigi alguse kaklus; - hindamisele oleks kuulunud tegelik kannatanut tabanud löökide arv (mitte tunnistajate oletuslikud numbrid) ja kannatanu ja M. Ruusi seisund (kõige tugevamas joobes isikud kohalolnute hulgas), millest tuleneb vajadus tahtluse küsimuse eraldi kaalumiseks; - Margus Ruusi puhtsüdamlik kahetsus ja süü tunnistamine (kohtu seisukoht, et osaline tunnistamine, kuid M. Ruus on öelnud, et tunnistab, mida mäletab ja mõnda asjaolu tunnistab enda kahjuks (näiteks väitis Ruus, et võis lüüa kannatanut täis pudeliga, ehkki tunnistajad kinnitavad et see polnud nii, löök toimus tühja pudeliga); - Kuigi kannatanu X ei ole käesoleva kriminaalasja raames esitanud tsiviilhagi, aimub tema taastusravi jms materjalidest, et kannatanu vajab materiaalset tuge. M. Ruus omab kindla töökoha Soomes ja on kaitsjale väljendanud seisukohta, et on nõus kannatanut materiaalselt abistama, kui selleks on võimalus. Võimalus oleks aga üksnes siis, kui M. Ruus saaks töötada s.o ta viibiks vabaduses; ka siis, kui kannatanu oleks esitanud (või veel esitab) tsiviilhagi M. Ruusi vastu, pole sellel ajal, mil M. Ruus viibiks vanglas, mingit positiivset väljundit kannatanule. Kahtlemata on kannatu huvides, kui M. Ruus ei asuks kandma reaalset vangistust. - Margus Ruusil on pere ja väike laps, kes vajab tema tuge igas, sealhulgas olulisel määral ka materiaalses mõttes. Mõistes Margus Ruusile reaalse vangistuse, saaks apellandi hinnangul rääkida üksnes preventiivsete eesmärkide osalisest täidetusest. Ennekõike ilmneb, et Margus Ruusi puhul avalduvad liigse aktiivsuse aga ka agressiivsuse märgid just kange alkoholi tarvitamisega seoses. Ilmselgelt vajaks ta nõustamist ja ravi seoses alkoholi probleemidega. Apellant on seisukohal, et Margus Ruusile piisaks karistusena 5 aasta vangistuse mõistmisest, vähendades seda

§ 238lg 2 alusel 1/3 võrra s.o 3 aasta ja 4 kuu vangistuseni ja jättes selle karistuse Kar

S § 74 lg-te 1 ja 3 alusel 3 aasta ja 4 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. PROKURATUURI VASTUS APELLATSIOONILE

  1. Lääne Ringkonnaprokuratuur taotleb jätta M. Ruusi kaitsja apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata ja maakohtu otsus muumata. 5.
  2. Prokuratuur leiab, et maakohtu süüdimõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis õigesti ja objektiivselt. Samuti tuleneb Margus Ruusile mõistetud karistus otseselt seadusest ja vastab kohtupraktikale. Kannatanu Q löömise osas on maakohus hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid ja leidnud õigesti, et kannatanule jalaga vastu pead löömine on tõendatud. See, et süüdistatav ise ei mäleta alkoholijoobe tõttu kannatanu löömist, ei tähenda veel, et seda ei toimunud. Esiteks on seda otseselt kinnitanud kannatanu Q, kelle sõnul lõi süüdistatav teda jalaga vastu pead, millest sai ta nii valu kui ka tervisekahjustusi. Tervisekahjustuse osas on tõendiks lisaks kannatanu ütlustele ka tunnistaja U ütlused, kes nägi järgmisel päeval Q, kellel oli otsaesine sinine. 5

(9)Kannatanu ütlustes ei ole alust kahelda, sest ka teised sündmust näinud isikud kinnitavad, et süüdistatav tungis esiteks kallale X-le ja seejärel tema tegevust takistama Q-le, kellega oli samuti süüdistataval füüsiline konflikt. Tegemist oli olukorraga, kus süüdistatava jaoks polnud vahet, keda ta lööb ja ta kasutas vägivalda tahtlikult mõlema kannatanu suhtes. On eluliselt usutav, et olukorras, kus süüdistataval oli kindel tahtlus lüüa X, soovis ta vihahoos füüsilist jõudu kasutada ka Q suhtes, kes tema tegevust takistas. Maakohus leidis õigesti, et Q sai Ruusi löögi tulemusel füüsilist valu ja lühiajalise tervisekahjustuse, milline tegu täidab KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje, sest M. Ruus on isikuks, kes on eelnevalt kehalise väärkohtlemise eest karistatud. Käesoleval juhul on teoühtsuse mõttes Ruusi poolt X ja Q ründamisel tegemist ühe teoga (RKL 3-11-56-15, p 9). Sündmus toimus lühikese aja jooksul, M. Ruus kasutas X suhtes füüsilist vägivalda ja kui Q X kaitseks välja astus, lõi ka Q ja jätkas X löömist, mistõttu sündmus on üks tervik. Seetõttu on M. Ruusi käitumine õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. 5.
  1. Prokuratuur on seisukohal, et süüdistatavale mõistetud karistus on seaduslik ja vastab kohtupraktikale. Maakohus märkis kohtuotsuses õigesti, et Margus Ruus on korduvalt karistatud kehalise väärkohtlemise eest. Samuti on teda karistatud röövimise eest /tl 141-151/. Need kuriteod on kõik seotud vägivallaga. Margus Ruusi on toimepandud kuritegude eest karistatud vangistusega, mis on jäetud tingimuslikult kohaldamata, asendatud ÜKT-ga kui ka reaalse vangistusega 5 aastat 6 kuud, mille kandmiselt vabanes 06.10.
  2. Juba detsembris ja novembris 2014 pani toime uued kuriteod, milledes mõisteti süüdi 18.04.2016 kohtuotsusega. 10.06.2016 pani toime uue kuriteo, kohtuotsus 10.03.
  3. Uus kuritegu 18.06.2017, kohtuotsus 26.10.2018, karistuseks vangistus, mille kohus asendas ÜKTga. Karistus sai täidetud 18.07.
  4. Käesolevas kriminaalasjas arutatava teo pani M. Ruus toime aasta peale viimase karistuse ärakandmist. Eelnev näitab, et eelmised karistused ei ole mõjutanud M. Ruusi õiguskuulekalt käituma, ta on järjepidevalt peale eelmise karistuse ärakandmist toime pannud uusi kuritegusid. Seekord põhjustas Margus Ruusi vägivallategu kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Seega M. Ruusi käitumine on muutunud ohtlikumaks. Maakohus märkis põhjendatult, et M. Ruus kui isik, kes järjepidevalt lahendab konflikte vägivallaga, ohustab teiste ühiskonnaliikmete turvalisust. Seega leidis kohus, et ka karistuse üldpreventiivne eesmärk omab M.Ruusile karistuse mõistmisel tähtsust. Karistus peab andma selge signaali, et teise isiku suhtes vägivalla kasutamine on lubamatu. Kuritegudele järgneb karistus, see teadmine tugevdab inimeste usaldust õiguskorra vastu. Vaatamata eeltoodule karistas kohus M. Ruusi vangistusega, mis on alla sanktsiooni keskmise määra. Põhjusi, miks peaks karistust veelgi vähendama, antud asjas ei esine. Vastavalt kohtupraktikale (RKKKo 1-17-689 p 26) ei ole võimalik vabastada isikut vangistusest tingimuslikult ei KarS § 73 ega § 74 alusel kui talle on mõistetud üle viieaastane vangistus, millest KarS § 238 lg 2 alusel toimunud karistuse vähendamisel kujuneb alla viieaastane vangistus. Seetõttu tuleb M. Ruusi karistada reaalse vangistusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis ja prokuratuuri vastuses toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  6. Kohtukolleegium märgib sissejuhatavalt, et arutatav kriminaalasi oli süüdistatava ning tema kaitsja taotlusel lahendatud lühimenetluses. Selliselt leidsid kaitsja ja süüdistatav, et kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Prokuratuur 6
(9)ning maakohus on sellise kaitsja ja süüdistatava taotlusega nõustunud. Süüdistatav ei soovinud enda ristküsitlemist maakohtus, jäädes enda eeluurimisel antud ütluste juurde.

§ 233

lg 1; § 237 lg 4 kohaselt toimub kohtulik arutamine lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Lühimenetluse kohaldamise tulemusena minetas kaitsja võimaluse ristküsitleda kannatanuid ning tunnistajaid. Kohtukolleegium leiab, et arutatavas kriminaalasjas uuritud tõendite kogumist ei tõusetu maakohtu poolt kõrvaldamata jäänud vastuolusid ega kahtlusi, milliseid maakohus oleks pidanud tõlgendama süüdistatava kasuks. Lisaks märgib kohtukolleegium, et kaitsja ei vaidlusta M. Ruusi süüditunnistamist X-le rakse tervisekahjustuse tekitamise osas KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.

  1. Vastuseks kaitsja põhitaotlusele mõista süüdistatav õigeks Q löömises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, märgib kohtukolleegium, et selline taotlus ei põhine materiaalõigusel ega kehtival kohtupraktikal. Seda isegi olukorras, kui maakohus oleks asunud seisukohale, et M. Ruusile esitatud süüdistus Q löömise osas on jäänud tõendamata või tema tegevuses Q suhtes puudub kuriteo kooseis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on asunud seisukohale, et süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema - olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel). Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus. Seevastu juhul, kui süüdistuses kirjeldatud asjaolud hõlmavad karistusõiguslikult mitut tegu (teomitmus) ja mõni neist tegudest või selle toimepanemine süüdistatava poolt ei osutu tervikuna tõendatuks või kui see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, tuleb süüdistatav viimati nimetatud teos õigeks mõista (RKKKo nr 1-20-470/34, p-d 23-24). Kohtukolleegium märgib, et teomitmuse jaatamiseks peab olema tuvastatud, et objektiivse kõrvaltvaataja jaoks on iga kuriteosündmus ajalis-ruumiselt selgelt piiritletud ning iga vägivallateo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Vaidlusaluses kuriteosündmuses selliseid asjaolusid ei esine.
  2. Asjakohane on maakohtu poolt tehtud viide kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, mille kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (RKL 3-1-1-56-15, p 9). Käsilolevas kaasuses on süüdistatava tegevus kannatanute suhtes vaieldamatult vaadeldav ühtse, kokkulangeva teona ning vastupidist esitatud apellatsioonis ei väideta. Uuritud tõenditest nähtub üheselt ning maakohus tuvastas antud asjaolu ainuõigesti, et sündmus toimus lühikese aja jooksul, kui M. Ruus kasutas X suhtes füüsilist vägivalda, astus X kaitseks välja Q, kuid süüdistatav jätkas valimatult jalahoopide jagamist, millest üks tabas Q pähe, seega antud sündmus on vaadeldav ühe tervikuna.
  3. Põhjendamatu on kaitsja apellatsioonis toodud seisukoht, et kuivõrd süüdistatav ei mäletanud, et oleks Q üldse löönud ning seletas, et soovinud viimast lüüa, siis tõendamata on süüdistatava poolt Q kehalise väärkohtlemise subjektiivse kuriteokooseisu realiseerimine, mis nõuab vähemalt kaudset tahtlust. Väärib märkimist, et kaitsja ei vaidlusta kannatanu Q ning tunnistajate ütlustega objektiivselt tuvastatud asjaolu, et süüdistatav lõi peksmist takistama asunud Q ühe korra jalaga 7

(9)vastu pead. Kaitsja argumendid sellest, et Q ei kartnud M. Ruusi, kui läks X ja süüdistatava vahele ei oma aga süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel tähtsust. Kaitsja enda poolt apellatsioonis viidatud kannatanu ja tunnistajate riimuvatest ütlustest nähtub üheselt, et Q viskus oma kehaga pikali juba lamavale X-le, et teda süüdistatava jalahoopidest kaitsta, kuid M. Ruus jätkas jalahoopide tekitamist. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06). Vaieldamatu on, et süüdistatav nägi selgelt Q kaitsvat tegevust, kes varjas oma kehaga maas lamavat X, mis mingilgi määral ei takistanud süüdistataval jalgadega peksmise jätkamist. Olukorras, kus süüdistatav valimatult peksab kõiki, kes juhtuvad tema ette, on õige jaatada, et Q suhtes toime pandud vägivallategu on otsese tahtluse vormis. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.
  1. Süüdistatava käitumisele õige juriidilise hinnangu andmisel on asjassepuutumatu kaitsja argument sellest, et M. Ruusi arusaamisvõimet toimuvast mõjutas tugev alkoholijoove. Arusaamatu ning põhjendamatu on sellest tulenev apellatsioonis esitatud mõttearendus, et õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude puudumist on maakohus oma otsuses ebapiisavalt põhjendanud. Kui kaitsja oleks mõnda sellist asjaolu, mis otseselt tulenevad KarS
  2. peatüki 2-st ja 3-st jaost, ise tuvastanud, oleks ta pidanud nendele viitama juba maakohtus. Kaitsja seda teinud ei ole ei maakohtus ega apellatsioonimenetluses ning selliseid asjaolusid ei tuvasta ka ringkonnakohus. Tavaline (isegi raske) alkoholijoobe ei ole õigusvastatust ega süüd välistavaks asjaoluks. Kohtukolleegium märgib samuti, et maakohus ei samastanudki süüdistataval esinenud tugevat alkoholijoovet kaudse tahtlusega, seega apellatsioonis tehtud viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-12009 on vaidlustatud maakohtu otsuse kontekstis ainetu. Kaitsja ise jätab tähelepanuta, et tema poolt viidatud lahendi kohaselt ka joobeseisundi korral tuleb isiku tahtlust koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes eraldi kontrollida selle intellektuaalse ja voluntatiivse elemendi kaudu. Maakohus ongi seda õigesti teinud, kui analüüsis üksikasjalikult süüdistatava käitumist X pudeliga pähe löömisel ning jalgadega korduvalt ja tugevalt vastu pead peksmisel, mis objektiivselt võib põhjustada mistahes raskusega tervisekahjustuse. Kannatanu X suhtes süüdistatava käitumisele antud juriidilist hinnangut kaitsja polegi vaidlustanud. Samuti kontrollis maakohus õigesti süüdistatava tahtlust koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes süüdistatava käitumisele hinnangu andmisel kannatanu Q suhtes. Ringkonnakohus on eespool märkinud, et maakohus hindas veatult süüdistatava poolt talle etteheidetud kuriteo subjektiivse koosseisu realiseerimist ning tuvastas ainuõigesti, et Q kehalises väärkohtlemises tegutses süüdistatav mitte kaudse, vaid otsese tahtlusega.
  3. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et X tegevus oli süüdistatava suhtes provotseeriv ning seega M. Ruusi süüd vähendav, mis peaks mõjutama süüdistatavale mõistetavat karistust selle kergendamise suunas. Ringkonnakohus leiab, et kuriteo toimepanemisele eelnenud asjaolud on vaadeldavad hoopis M. Ruusi süüd suurendavatena. Kannatanute ja tunnistajate omavahel riimuvate ütluste kohaselt ei suutnud süüdistatav leppida oma korduvate kaotustega kannatanu X-le käesurumise võistluses, mis oligi motiiv X ründamiseks. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et just süüdistatav ähvardas võistluses kaotuse järgselt kannatanut rünnata ning provotseeriva käitumisena ei saa kuidagi vaadelda kannatanu vastust süüdistatavale proovida seda teha. Ringkonnakohus leiabki, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. 8
(9)KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut täiel määral järginud. Maakohus on õigesti hinnanud M. Ruusi süüd keskmiseks ning võttis arvesse karistust kergendava asjaoluna süü osalist kahetsust kannatanu X-le tervisekahjutuse tekitamise osas. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 8-aastane vangistus, mis on antud juhul lähtepunktiks. Maakohus, mõistes M. Ruusile, kes on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sanktsiooni keskmisest määrast kaugele allapoole jääva karistuse, arvestas seega täiel määral nii süüdistatava keskmise süü suurusega kui ka karistust kergendava asjaolu olemasoluga. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt materiaalõiguslikud ja menetlusõiguslikud karistuse kergendamised ei kumuleeru, kuna tegemist on erinevate õiguslike instituutidega, mis lähtuvad erinevaist eesmärkidest (RKKKo nr 3-1-1-83-12, p 10). See omakorda tähendab, et karistuse võimaliku individualiseerimise otsustamisel tuleb lähtuda mitte

§ 238

lg 2 alusel vähendatud karistuse pikkusest, vaid algselt mõistetud karistuse määrast. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Sellest nõudest ei saa irduda ka juhul, kui mõistetud enam kui 5-aastasest vangistusest pööratakse osa KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel osaliselt täitmisele (RKPJKo asjas nr 3-4-1-13-15, p 34). Eeltoodu tähendab, et süüdistatavale mõistetud 6-aastast vangistust ei ole võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta. Ringkonnakohus jätab seega tähelepanuta kaitsja apellatsioonis süüdistatavale mõistetud vangistuse individualiseerimise kasuks toodud teised argumendid. 13. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega

§ 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 20.09.2021.

a otsuse M. Ruusi suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 14. Süüdistatav Margus Ruusile õigusabi osutanud lepinguline kaitsja vandeadvokaat Paul Järve on maakohtu otsuse tühistamise korral taotlenud süüdistatava kasuks apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulude väljamõistmist koos käibemaksuga summas 750,00 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatav Margus Ruusi enda kanda. Allkirjastatud digitaalselt 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.