lg 1 järgi Menetlusalune isik Piret Kruusandi; ik: 45604270221; elukoht: xxx; kodakondsus: xxx; töökoht: xxx, xxx Kaitsjad Maksim Tšurkin, Alexey Bogdanov Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna esindaja Kristel Proos, Sergei Dõmša esindajad RESOLUTSIOON Juhindudes
ja VTMS § 107–111, § 113, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Piret Kruusandi 14.12.2021.a toime pandud väärteos
lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks rahatrahv 150 (ühesaja viiekümne) trahviühiku ulatuses, s.o summas 600 (kuussada) eurot.
lg 2, 3 alusel määrata, et rahatrahv summas 600 eurot kuulub kandmisele ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igal kuul vähemalt 50 (viiskümmend) eurot. 1 Mõistetud rahatrahv tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank või EE401700017002872300 Luminor Pank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99922400000566. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kaitsjate taotlus hüvitada menetlusalusele isikule menetluskuluna valitud kaitsjatele makstud tasu – jätta rahuldamata. Asitõendid ja salvestised: - 1 DVD-plaat ja 1 CD-plaat salvestistega – jätta väärteoasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest s.o alates 01.03.2022.a ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav, s.o alates 01.03.2022.a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude grupi vanemväärteomenetleja Anna Belaja poolt on 15.12.2021.a. koostatud väärteoprotokoll nr 2316,21,005839 selle kohta, et Piret Kruusandi 14.12.2021.a. kella 19.31 ajal Harjumaal Tallinnas, xxx juures solvas avalikku korda kaitsvat võimuesindajat politseiametnikku S T seoses tema ametikohustuste täitmisega, mis seisnes selles, et Piret Kruusandi viskas enda käes olnud joogitopsis olnud vedeliku politseiametniku S T suunas, mis tabas ametnikku alakõhu piirkonda, mistõttu tundis politseiametnik end solvatuna ja alandatuna. Protokolli kohaselt rikkus Piret Kruusandi sellega
lg 1 nõudeid, pannes toime
Kohtuistungil kohtuvälise menetleja esindaja taotles Piret Kruusandi süüditunnistamist ja mõista talle karistuseks 5 päeva aresti, arvestades seda, et kuigi isik on varem karistamata, siis ta ei tunnista süüd. Esindaja ei ole vastu aresti asendamisega üldkasuliku tööga. Esindaja tõi välja, et praegusel juhul täitis S T tööülesandeid, oli avalikku korda kaitsev võimusesindaja. Piret Kruusandi ei täitnud korraldust lahkuda sõiduteelt ja selle asemel solvas teadlikult ja tahtlikult S T inimväärikust alandava käitumisega, visates enda käes oleva topsis oleva vedeliku ametniku alakõhu piirkonda. See käitumine oli S T solvav, kuna seda nägid ka teised kõrvalised isikud, hiljem avaldati videod internetis ning ta pidi töötama olukorras, kus tema ametiriietus 2 oli saanud märjaks. Juhul, kui politseiametnik ületab kellegi hinnangul võimupiire, saab tema peale saab esitada kaebuse, kuid see õigust visata tema suunas vedelikku. Lisaks leidis esindaja, et pole eluliselt usutav, et pikaaegne xxx kirjutaks igale dokumendile eelnevalt süvenemata alla. Menetlusalune isik Piret Kruusandi end süüteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ning selgitas, et sellele sündmusele eelnes tema rebimine politseiametnike poolt ja ta oli šokiseisundis. Seetõttu oli tema poolt tee kallamine pingeseisundis tehtud automaatne ja tahtmatu tegu. Ta ei soovinud kindlasti politseinikku teega visata. Ta soovis vaid (sõidu)teed ületada. Tal on tekkinu pärast kahju ja ta soovib politseiametniku ees vabandada. Menetlusaluse isiku kaitsja Maksim Tšurkin leidis, et praegusel juhul ei ole alust rääkida sellest, et Piret Kruusandi oleks isegi ettevaatamatusest täitnud
Samuti tõi ta välja, et kohtuvälises menetluses anti P. Kruusandile ülekuulamisel õigustega paberileht ette ja kästi need allkirjastada, nende ettelugemist ja selgitamist ei toimunud. Ka ei tagatud talle kaitsja abi ning ka kohtul tekkis esimesel istungil kahtlused kaitseõiguse tagamise osas. Lisaks märkis kaitsja, et S. T solvamist videosalvestiselt ei nähtu, pärast juhtunut ta räägib valju häälega, et „see läheb kaasa“. Selles väljendist ei tulene mingit solvumist, vaid selle lausega teatas ta võidukalt juures viibivatele isikutele, sh ka politseiametnikele Piret Kruusandi võimuorganite sunnile allutamisest. Kohtuväline menetleja ei ole välja selgitanud isiku tahtlust. Praegusel juhul S. T rikkus oma kohustusi ja ületas võimupiire, seeläbi sattus menetlusalune isik seisundisse, kus kaotas kontrolli oma emotsioonide üle. Sellises olukorras ei saa aga isiku tegevust pidada üheski liigis tahtlikuks. Tema tegevuses ei sisaldu ka ettevaatamatust ning seega tuleks väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtu seisukoht Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, üle kuulanud tunnistajad, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära menetlusaluse isiku, kaitsjate ja kohtuvälise menetleja esindajate seisukohad, jõudis järeldusele, et isiku süü on väärteo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud.
lg 1 näeb ette vastutuse avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. Selle väärteokoosseisu täitmiseks peab esinema esmalt solvamistegu, teiseks peab solvamine olema suunatud avalikku korda kaitsva võimuesindaja vastu ning kolmandaks peab solvamistegu aset leidma seoses võimuesindaja ametikohustuste täitmisega. Solvamine on tegu, mis riivab kannatanu autunnet, n-ö sisemist au ehk väärikust. Solvamine seisneb inimese halvustamises ebasündsas vormis. Solvamine võib lisaks sõnadele seisneda ka tegudes (vt ka
komm vlj lk 463 p 7; lk 859; RKKKo 3-1-1-31-16, p 10). Antud juhul ei ole vaidlust selles, et Piret Kruusandi viibis väärteokirjelduses märgitud ajal Tallinnas xxx maja juures. Seda kinnitab nii menetlusalune isik ise, kui tunnistajad S T, P P, D R, O R. Seejuures nägid etteheidetavat solvamistegu (vedelikuga viskamine) pealt tunnistajad S T, P P ning see nähtub S T rinnakaamera salvestisest, seda on kajastatud asitõendi vaatlusel (tl 11) ning samuti nähtub see kõrvaltseisja poolt filmitud videosalvestisest, mille kohtuväline menetleja esitas kohtuistungil täiendava tõendina ning mis on lisaks ka avalikult kättesaadav (laetud sotsiaalmeediaplatvormile Twitter). Kohus leiab, et rinnakaamera salvestust kajastava asitõendi vaatlusprotokolli ja mõlema videosalvestise näol on tegemist lubatavate tõenditega, millest nähtuvad just antud sündmuse tehiolud. Ka ei ole menetlusosalised nende lubatavust 3 kahtluse alla seadnud, seejuures P. Kruusandi möönis pärast täiendava, sotsiaalmeedias avaldatud video vaatamist, et sellest tõesti nähtub tema väline käitumine. Samuti ei ole vaidluse all küsimus sellest, kas S T oli sel hetkel avalikku korda kaitsev võimuesindaja – tegu oli tol hetkel Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna välijuhiga (tl 40pö). Politseiametnikud on võimuesindajad, kes esindavad politseiasutust ja riiki, mh avaliku korra kaitsel ja võivad selleks vajadusel anda korraldusi ja kehtestada ajutisi viibimisekeelde. Vastavad volitused tulenevad mh PPVS §-st 3 ja KorS § 6 lg-test 1 ja 2, §-st 44. Kohtu hinnangul ei esine kahtlusi ka asjaolus, et S T täitis nimetatud ajal võimuesindajana ametikohustusi. Esmajoones avaldub sellise tegevuse sisu tema rinnakaamera salvestiselt, millest nähtub see, kuidas pärast teiste politseiametnikega nõupidamist otsustakse minna inimesi sõiduteelt eemale ajama. Oma sisult oli tegemist KorS § 2 lg-s 4 nimetatud tegevusega ehk eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Liikluskord on avaliku korra üks osis ning linnatänaval ohutuse tagamine politsei poolt on avaliku korra kaitsmise üheks väljenduseks. Videosalvestistelt nähtuvalt andsid politseiametnikud korraldusi isikutele sõiduteelt lahkumiseks ning seejuures viibis sõiduteel ka Piret Kruusandi. Kuna Piret Kruusandi ei lahkunud sõiduteelt kummalegi poole kõnniteele, suunati teda korduvalt politseinike (sh S T) poolt sõiduteelt lahkuma (rinnakaamera salvestis kell 02.11.-02.20; pealtnägija salvestis 00.00-00.06). Arvestades, et mõlemalt salvestiselt nähtub sõidukite liiklus antud teelõigul, saab järeldada, et politseinike tegevus oli vajalik ohutuse tagamiseks ja sõidukite liiklemise võimaldamiseks. On tähelepanuväärne, et rinnakaamera salvestiselt nähtuvalt (kell 02.11) astub P. Kruusandi sisuliselt sõiduki ette, enese ümber ringi vaatamata ja seda olukorras, kus S T on eelnevalt andnud käsklusi tee pealt ära minna. Kuigi teel viibijaid oli teisigi, siis oli P. Kruusandi näitel tegemist kõneka situatsiooniga, kus jalakäija astus teele sõiduki ette ehk takistas sõidukite sujuvat liiklemist. Eelnevat arvestades on kohtu hinnangul praeguse vaidluse tarbeks ammendavalt kinnitust leidnud see, et antud asukohas oli avaliku korra tagamine vajalik, sh anti politseiametniku S T poolt nii liiklusalaseid korraldusi (LS § 16 lg 2), kui kehtestati ajutisi viibimiskeelde (KorS § 44). Asjaolu, et S. T politseinikuna tööülesandeid täitis, pidi olema P. Kruusandile üheselt mõistetav ka seetõttu, et S. T oli politsei vormiriietuses (nagu ka teised kohal viibinud politseinikud), see asjaolu nähtub mõlemalt videosalvestiselt. Kohus möönab, et S. T korraldused on valjuhäälsed ja tungivalt nõudvad, kuid arvestades, et rinnakaamera salvestisest nähtuvalt mängis sel ajal kõva muusika, sõiduteel oli mitmeid isikuid ja selle ääres palju (kümneid) isikuid, on tegu asjakohase viisiga korralduste jagamiseks. Väärib tähelepanu, et ka pärast seda, kui S. T on andnud käskluse „Kus te tulete? Auto tuleb!“ Auto tuleb! Kuhu te liigute?“ jätkab P. Kruusandi liikumist teisele poole teed, kuigi teda on varem takistatud ka teda füüsiliselt tagasi suunates. Kohus leiab, et võimuesindaja viskamine vedelikuga reaktsioonina tema ametikohustuste täitmisele on solvava sisuga tegu. Kohtus S. T kinnitas, et tundis end vedelikuga pihtsaamisel ebamugavalt ja solvatuna, tema püksid said märjaks vöö all, kus tekkis märg tunne. Seejuures kõrvaltseisjad filmisid, kommenteerisid (tl 40pö). Kohus rõhutab, et antud juhul sai märjaks konkreetsemalt politseiametniku kubemepiirkond. Selle piirkonna märgumisega seoses on üldteada asjaolu, et see teeb osadele vaatepildi nägijatele ebasündsat nalja ja samal ajal ebamugavustunnet, sh ilmselgelt solvatuse tunnet sellele, kes sellisesse situatsiooni tahtmatult sattus. Keskse väitena on P. Kruusandi andnud ütlusi selle kohta, et teda rebiti ja tõugati politseiametnike poolt juba enne videosalvestisele jäänud hetki ja see tekitas temas n-ö šokiseisundi, mis tingis tema poolt tahtmatult n-ö automaatse reaktsioonina topsist vedeliku viskamise. Kohus selliseid asjaolusid tuvastanud ei ole. Kohtu hinnangul on neis aspektides P. 4 Kruusandi ütlused ebausaldusväärsed, sest need on vastuolus teiste tõenditega ja seetõttu selles osas kohus tema ütlusi tõendina ei arvesta. Samuti ei ole muul viisil kinnitust leidnud P. Kruusandi väidetavad asjaolud. Esiteks nähtub rinnakaamera salvestiselt see, et P. Kruusandi on vahetult enne vedeliku heitmist adekvaatne, sest politseiniku korralduse peale teatab ta, et „ma soovin sinna minna“ ehk üle tee ja jätkab liikumist sinna poole (rinnakaamera kl 02.13). Paralleelselt nähtuv kõrvaltseisja salvestiselt, et P. Kruusandi liigub vabalt, tavalise kõnnakuga, kui teda peatab politseiametnik, kes surub teda tagasi, kuid P. Kruusandi jätkab liikumist. Seepeale haarab temast kinni politseiametnik S T (tegevus salvestise kl 00.01-00.06). Seega ei nähtu salvestistelt ei see, et P. Kruusandit oleks eelnevalt (s.o väljaspool salvestisi) lükatud ja tõugatud. Kõnekas on asjaolu, et rinnakaamera salvestis algab alles politseinike liikumisega antud asukohta eemalt ning teisi politseiametnikke videopildis näha ei olnud. Seega ei saanud olla ka taolist eelnevat tõukamist, millele P. Kruusandi viitab. Küll aga nähtub, et S. T püüdis P. Kruusandit vahetult, ca 5 sekundi jooksul eemale suunata ja tagasi tõmmata sõiduteelt, kuid P. Kruusandi jätkas liikumist. Seega oli P. Kruusandi vaatamata politseiametnike korraldustele ja füüsilisele takistamisele täis otsustust ületada tee olukorras, kus seda oli talle keelatud. Kõnealuste videosalvestistega on täielikult kooskõlas ka tunnistajate S. T ja P. Pi ütlused, mis on ka eluliselt usutavad ning mida saab pidada usaldusväärseteks. Nii on S. T kirjeldanud üksikasjalikult seda, kuidas P. Kruusandi liikus teel edasi-tagasi, ei soovinud kuulata ja teda tuli käega suunata, misjärel viskas P. Kruusandi teda vedelikuga (tl 40pö-41). Ka tunnistaja P. P on kinnitanud seda, et S. T andis naisterahvale korduvalt korralduse sõidutee pealt ära minna, isik eiras seda ning seejärel suunas teda kõnnitee suunas, mispeale naine viskas S. T käes olnud vedelikuga (tl 42pö). Tunnistajad D. R ja O R ei ole aga antud sündmust tervikuna pealt ei näinud (tl 44, 44pö). Tunnistaja D. R on seadnud kahtluse alla politsei tegevuse laiemalt, kuid P. Kruusandit puudutavas osas on ta märkinud, et politseinik tõukas P. Kruusandi kõnniteele, kuid P. Kruusandi ei pruukinud algselt korraldust kuulda ning ka ei olnud tal selles asukohas ruumi kõnniteele minemiseks. Kui P. Kruusandi oli politseiametniku selja taha jõudnud, haaras viimane P. Kruusandist uuesti ja siis toimus see, mida tunnistaja ise ei näinud, kuid arvatavasti kaitserefleksi või emotsioonipõhiselt väike kogus teed tabas politseinikku jalgade piirkonda (tl 43pö). Kohus leiab siinkohal, et tunnistaja D. Ri ütlused on üldjoontes sündmusi kajastavad, kuid neis sisalduvad valdavalt hinnangulised aspektid ja ka ei näinud ta pealt vedelikuga viskamise hetke (43pö). Tunnistaja O. R nägi enda sõnul alles seda, kui P. Kruusandi veeti jalgu lohistades kahe politseiniku vahel ära (tl 44pö). Seega ei näinud kumbki tervikuna antud sündmust ja sel põhjusel ei oma D. Ri ja O. Ri ütlused kitsalt solvamisteo tuvastamise mõttes tõendiväärtust. Lisaks ei ole mõlemalt videosalvestustelt näha mingit ülemäärast füüsilist kontakti (D. Ri sõnastuses tõukamist ja haaramist), mis tingiks n-ö tahtmatu vedeliku üle topsiserva loksumise või selle lendamise kaitsetegevuse käigus. Samuti ei nähtu O. Ri poolt väidetavat P. Kruusandi lohistamist ja talutamist kahe politseiniku vahel, tegu on ilmselge meelevaldse hinnanguga, sest videosalvestustelt nähtuvalt viidi P. Kruusandi eemale politseisõiduki juurde ühe politseiniku talutamisel, täilikult omal jalal kõndides ja teine S. T järgnes neile. Kohtul puudub igasugune alus kahelda selles, et esineks menetluslikke rikkumisi väärteo menetlemisel, rikkumise fikseerimisel ja tõendite kogumisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetsete rikkumiste asjaolud ja kogutud tõendid, need on koostatud pädeva asutuse, Põhja prefektuuri, teenistuses oleva ametnike poolt. Menetlusalusele isikule tagati võimalus anda ütlusi (tl 4). Antud juhul nähtub väärteoprotokollist, et sellesse on kantud ka tegelikkusele vastavad andmed menetlusaluse isiku tegevuse kohta, rikkumine on õigesti kvalifitseeritud. Samuti on isik tutvunud oma õiguste ja kohustustega väärteomenetluses (tl 3, 5 5). Väärteoprotokolliga on menetlusalune isik tutvunud ja selles sisalduvat ta vaidlustanud ei ole. Kaitsja leidis, et P. Kruusandi kaitseõigust rikuti sellega, et kohtuväline menetleja „ulatas talle ütluste koostamise blanketi, ütles, et lugege läbi ja kirjutage alla“ (tl 50pö). Esiteks tuleb tähele panna, et P. Kruusandi on oma ütlused andnud omakäeliselt (tl 4), seega jääb kaitsja etteheide juba valmis kirjutatud ütluste allkirjastamise kohta kohtule arusaamatuks. Sama kehtib ka P. Kruusandi väidete kohta, kuidas ta oli talle ettekirjutatud teksti mõju all ja seega nõustus kõigega (protokoll lk 16-17; 21 „[...] ma pidin allkirjastama, need nagu mingit hetke mõjutavad. Ma loen sealt, et ma olen mingit asja teinud“). Arvestades P. Kruusandi poolt avaldatut ja seda, et talle tutvustati väärteoprotokollis olevat väärteo lühikirjeldust jt dokumente (millega tutvumist on ta oma allkirjadega kinnitanud), siis jääb kohtul üle ainult tõdeda, et juhul, kui nt väärteo lühikirjeldust ehk süüteoetteheidet talle ei oleks tutvustatud, oleks tegu ilmselge kaitseõiguse rikkumisega. See, et menetlusalune isik vastava etteheite tutvustamise järgselt võib olla emotsionaalselt mõjutatud, ei ole kaitseõigust rikkuv. Kaitsja viitas ka sellele, et kohtuväline menetleja ei ole P. Kruusandile sisuliselt tema õigus tutvustanud ja ette lugenud, viidates seejuures vastavale Riigikohtu seisukohale. Kohus leiab, et siinkohal tugineb kaitsja kohtupraktikale valikuliselt. Viidatud asjas oli tegemist isikuga, kel ei olnud oma õigustega tutvumiseks võimalik teksti lugeda, sest tal polnud lugemisprille. Samal ajal ei ole Riigikohus aga välistanud seda, et õigustega tutvumine toimub just nimelt lugemise kaudu, andes selleks piisava aja, märkides seejuures „[…] üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta.“ (RKKKo 3-1-1-6-07, p 6). P. Kruusandi on enda sõnul töötanud pikalt xxx ehk tegu on haritud isikuga, kelle puhul puudub kahtlus, et isik saab aru allkirja andmise tähendusest. Sundi ega pettust selleks ei ole kohus siinkohal ka tuvastanud. Nii P. Kruusandi ütlustest, kui kaitsja edasisest argumentatsioonist ilmnes, et õiguste ja kohustuste sisulise arusaamise küsimus omandas erilise kaalu küsimuses õigusest kaitsja abile. Selles osas tuleb tõdeda, et P. Kruusandi oli tutvunud vastava õigusega (tl 3, 5) ning ta ei ole kaitsja soovile viidanud ei väärteoprotokollis, ülekuulamisel ega mistahes muude menetlusdokumentide märkustes. Arvestades P. Kruusandi seisukohti kogu menetluse vältel, on ilmne, et ta ei teadvustanud antud rikkumist kuigi raskena. Menetluse suhtelisest raskusest tema suhtes annab aga aimu see, kui kohtuväline menetleja otsustas tema suhtes karistusena taotleda aresti kohaldamist, saates asja koheselt (veel P. Kruusandi kinnipidamise ajal) menetlemiseks kohtule. Kartus võimaliku vabadust piirava karistuse ees ja asja arutamine kohtus on ilmselgelt sellised asjaolud, mis võivad tekitada isikus soovi kaitsja abi järele. Kinnitust ei ole leidnud asjaolu, et kaitsja valimine oleks olnud takistatud juba kohtueelses menetluses. Seda veendumust süvendab asjaolu, et 15.12.2021.a kohtuistungil kinnitas P. Kruusandi, et talt küsiti kaitsja soovi kohta ning ta ei saanud täpselt aru, kuidas see käib. Tähelepanuväärne on aga see, et kaitsja osavõtu soovi ei ole ta väärteoprotokollis märkinud ega ka muul viisil avaldanud. Samas 15.12.2021.a istungil avaldas ta koheselt, et ta soovib endale kaitsjat, kuid ta ei osanud nimetada konkreetset kaitsjat ega sedagi, kas ta taotleb riigi õigusabi (tl 18, 19). Teisisõnu, Piret Kruusandi taotles iseseisvalt (kohtueelses menetluses ning kohtumenetluses üle korratud õiguste pinnalt) kohtuistungi rakendamisel koheselt endale kaitsjat. Kõik need asjaolud viitavad, et ta oli eelnevalt oma õigustest (sh kaitsja abile) täielikult teadlik. Kaitsja valimise võimaldamiseks tegi kohus ka vaheaja, lükates kohtuistungi edasi. Kohtus P. Kruusandi väitis, et tema ütluste andmist kohtueelses menetluses mõjutas see, et politseijaoskonnas pandi tema ette protokoll, kus olid kõik asjad juba kirjas, seal oli kirjutatud, 6 mida ta tegi. Täna ta seda aga ei mäleta. Kohtus P. Kruusandi kinnitas, et konkreetselt tee viskamise hetke ei mäleta. Siinkohal tuleb tähele panna, et praegusel juhul ei saa kohtulahendis tugineda kohtueelses meentluses antud ütlustele, kuivõrd tõendiks saab olla üksnes isiku kohtuistungil antud ütlused. Seega tõendina ei ole praegusel juhul sel aspektil tähendust. Samas, kaitseõiguse aspektist peab kohus vajalikuks siiski selgitada seda, et P. Kruusandi kohtueelses menetluses antud ütlused (millele kohus tõendina ei tugine) on siiski kokkulangevad kohtu poolt tuvastatud sündmuste käiguga ning kohtus leidis samuti tuvastamist, et P. Kruusandi tegevus oli sihipärane ja ta pidi seda teadvustama. Kaitsja viitas ka asjaolule, et kuivõrd salvestise järgi teatab S. T võidukalt P. Kruusandi kohta, et „see läheb kaasa“, siis tema väljendist ei tule mingilgi määral seda välja, et ta oleks sel hetkel kuidagi solvunud. S. T eesmärgiks oli pigem allutada Piret Kruusandi võimuorganite sunnile. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Esiteks on S. T kohtus veenvalt kinnitanud, kuidas ta end sel hetkel tundis. Tegu ei ole pelgalt n-ö isikliku solvumise või vimmaga, vaid üldteada on vedelikuga pihta saamisel kaasnev ebamugavustunne. Arvestades ametiülesannete täitmist, on selline situatsioon ka keskmisele kõrvaltseisjale ära tuntav kui võimuesindaja autoriteedi nõrgendamine ja nn koha kättenäitamine, nagu on seda mitmed muud füüsiliselt väheintensiivsed, kuid sisult solvavad rünnakud (sülitamine, toiduga pildumine jne). Siinkohal tuleb veel arvestada, et tegu pandi toime avalikus kohas suurema inimhulga juuresolekul (nägemisel). Asjaolu, et politseiametnik jätkas ka vahetult pärast solvamist ametitegevust ning ta pidas vajalikuks korrarikkuja eemale toimetada, ei saa ametikohustusi täitvale politseinikule olla ühelgi juhul etteheidetav ning see ei välista seda, et politseiametnik tundis end solvatuna. Kohus leiab, et P. Kruusandile etteheidetava süüteo on ta toime pannud kavatsetult. Videosalvestiselt nähtub, et P. Kruusandi ei heitnud vedelikku mitte tõukamise või rüseluse tõttu kaitsetegevuse käigus, vaid pärast tema füüsilist suunamist kõndis ta ikka veel teises suunas edasi ja seejärel pööras end ringi ning heitis vedeliku hetkelise pausi järel politseiametniku suunas. Seega on tuvastatav, et P. Kruusandi reageeris selliselt pärast seda, kui teda oli korduvalt suunatud ja tal kästud mitte sõiduteel viibida. Seda keeldu eiras ta järjepidevalt, püüdes S. Tst mööduda mõlemalt poolt, sh hetkel, kui S. T oli tema poole seljaga. Seega viitab väline teopilt sellele, et P. Kruusandi soovis reageerida viisil, mis riivaks võimuesindajate au ja väärikust ning solvaks konkreetset võimuesindajat, kes andis talle vahetult eelnevalt korraldusi seoses ametikohustustega. Tema käitumise kaalutletusele viitab ka see, et pärast ümberpööramist on tal 1-2 sekundit aega oma tegevuse kalkuleerimiseks, seejuures vaatab ta nii politseiniku otsa, seejärel tema keskosa poole ja viskab seejärel vedelikku (rinnakaamera kl 02.18-02.20; pealtnägija salvestise kl 00.05-00.07). Asjaolu, et kellegi peale vedeliku viskamine tekitab inimestes ebamugavustunnet on üldteada, seda enam, et P. Kruusandi liigutus vedeliku heitmisel topsiga oli alt üles, s.o ta soovis tabada mitte nt jalgu, vaid kehaosa. Kohtu hinnangul puuduvad asjas süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud. Kuigi P. Kruusandi väitis, et tal esines n-ö šokiseisund, siis kohus selliseid asjaolusid ei tuvastanud. Olulisim aspekt on siinkohal see, et salvestiste järgi pärast S. T poolt tema suunamist ja haaramist, jätkas ta liikumist samas suunas. Seega tegutses ta sihipäraselt sama eesmärgi nimel (viibida sõiduteel ja jõuda teisele poole sõiduteed), mis oli tal juba enne, kui tal S. Tga üldse kontakt tekkis. Ka avaldas P. Kruusandi, et tema käitumisel võib kaudselt olla seos ka tarvitatud ravimi ja terviseseisundiga. Kohus sellist seost ei tuvastanud. Nii on P. Kruusandi ise märkinud, et ta oli võtnud antud ravimit hommikul, sündmus toimus aga õhtul. Samuti ei ole P. Kruusandi poolt nimetatud ravivajadus selline, mis kuidagi tingiks tema tahtest sõltumatut agressiivset või kaitsvat käitumist. Ka kohtule esitatud meditsiinidokumentidest ei nähtu selliseid 7 terviseseisundeid, mille esinemise võinuks tingida tänaval vabas õhus viimine ning mis mõjutaks kuidagi P. Kruusandi käitumist. Vastava ravimi kõrvaltoimeid ei ole P. Kruusandi oma käitumise põhjusena nimetanud ning samuti ei ole anamneesi põhjal alust arvata, et vastupidi, viimati hommikul võetud ravimi mõju kadumine võinuks tema käitumist sellisel määral mõjutada. Samal ajal, nagu kohus välja tõi, suutis P. Kruusandi sihipäraselt tegutseda, liikuda ja suhelda ning esitas ka S. Tle selgituse, et ta soovib teisele poole teed minna. Lisaks osundab kohus sellelegi, et videosalvestiselt nähtuvalt on menetlusaluse isiku näoilme topsist vedeliku viskamise hetkel muutunud. Seejuures ei ole keskmisele inimesele äratuntavalt tegemist neutraalse või sõbraliku näoilmega. Olukorras, kus isik oleks n-ö tahtmatult reageerinud, järgneks näoilme muutus reaktsioonina, mitte aga ei eelneks sellele. Samuti tuleb tõdeda, et oma tervisliku seisundi osas esitas P. Kruusandi esimest korda kaebusi, kui ta oli juba sündmuskohalt eemale viidud (rinnakaamera salvestis) ehk tee viskamise eelselt ega vahetult pärast seda ei ole ta ühtki sellekohast väljendust teinud. Niisamuti ei ole ta kiirabikaardist nähtuvalt ega ka kohtus antud ütluste kohaselt kaevanud selle üle, et tal oleks tekkinud reaktsioon politsei käitumisele vahetult avaliku korra tagamisel. Kohus ei ole seega tuvastanud ka, et menetlusalune isik oleks viibinud objektiivselt erilise hingelise erutuse seisundis. On ilmne, et menetlusalune isik vihastus ja reageeris hetke emotsiooni ajendil. Kohus ei ole tuvastanud S. T käitumises ühtegi asjaolu, mida saaks pidada provokatsiooniks järgnenud vedelikuga viskamisele. Politseiametnik andis seaduslikke korraldusi ja tagas korda vastavalt tegelikule olukorrale ning videosalvestistelt nähtav jõukasutamine ei ole olnud ülemäärane või kohatu arvestades menetlusaluse isiku vanust (kohus on seda eespool analüüsinud põhjalikumalt). Eeltoodu alusel leiab kohus, et P. Kruusandi süü politseiametnik S. T solvamises (vedelikuga viskamine) on tõendatud ja tema tegevus õigesti kvalifitseeritud
Karistus Kohus uuris süüdistatavat iseloomustavate andmetena Piret Kruusandi karistusregistri väljatrükki (tl 17), tunnistajate ja menetlusaluse isiku enda ütlusi, menetlusaluse isiku terviseseisundit kajastavaid tõendeid (tl 15, 16) ning tõendit isiku sissetulekute kohta (tl 63). Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole P. Kruusandi varasemalt karistatud, seega saab kohus asuda seisukohale, et tegemist on üldjuhul õiguskuulekalt käituva isikuga. P. Kruusandi ei ole ennast temale esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud (tl 39pö), kuid on läbivalt kirjeldanud, et mõistab politseiametniku S. T tundeid ja tal on kahju, et selline sündmus aset leidis. Ta ei mäleta vedeliku viskamist, kuid selle sai provotseerida politseiametnikupoolne eelnev vägivald tema suhtes (44pö- 50). Tema jaoks oli solvav ja mõistetamatu, miks politsei pidi teda jõuga teelt ära lükkama, kui ta oleks saanud turvaliselt politsei juuresolekul tee ületada (tl 45). Tema sõnul S. T rebis ja tõukas teda, mitte ei suunanud. Tema on samuti saanud tagasisidet sotsiaalmeedia kaudu, et kas see oli tema, keda tõugati, kuid see ei heiduta teda. Ta ei ole päris kindlasti soovinud solvata Eesti Vabariigi politseid või S. T isiklikult. Menetlusalune isi väljendas, et kui S. T viibiks kohtusaalis, siis ta avaldaks kahetsust pinge sellisel viisil eskaleerumise üle, sest ta ei soovi, et ükski inimene ennast tunneks häbistatult ja alandatult. Ta on valmis S. T tunnete eest vabandama. Oleks parem, kui midagi sellist ei oleks kunagi juhtunud (tl 47). Kokkuvõtvalt leiab menetlusalune isik, et S. T oli raevus ja tema ise pingeseisundis ning tal on kahju, et selline asi aset leidis (tl 47pö). Ta kahetseb juhtunut(tl 48), 8 kuid tema tegevus oli reaktsioon politsei käitumisele (49pö). Menetlusaluse isiku sissetulek moodustub pensionist ja saadavast üüritulust kokku 671 eurot (tl 50, 63). Tunnistaja S. T sõnul vaatas P. Kruusandi talle vedeliku viskamise ajal otsa ja tegi tahtliku liigutuse tema suunas. P. Kruusandi ei ole sündmuskohal ega peale seda tema ees vabandanud (tl 41pö). Talle on ka hilisemalt sotsiaalmeedia kaudu saadetud juhtunust videoid, teda on ära tuntud. Tunnistaja P. Pi sõnul vaatas P. Kruusandi S. Tle otsa ja viskas tahtlikult teda vedelikuga, kuna samal ajal oli palju inimesi nende ümber, siis tekitas see hirmu, et kas teised järgivad tema eeskuju (tl 43), samuti on ka temale videoid saadetud erinevate inimeste poolt peale juhtunut sotsiaalmeedia kaudu. Tunnistaja D. R kinnitab, et läbi sotsiaalmeedia on ta näinud vedelikuga viskamist videolt, kuid koha peal olles seda ise ei näinud. Kirjeldab P. Kruusandi kui rahulikult käitunud inimest (tl 43pö, 44). Tunnistaja O. R kirjeldab, et tunneb P. Kruusandit pikaajaliselt, tegemist on tema noorema tütre ristiemaga ning P. Kruusandi käitus kontserdil rahumeelselt, vedelikuga viskamist tema ei näinud. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Kohus lähtub karistuse mõistmisel
lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, seejuures arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.
Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et P. Kruusandi viskas kavatsetult kontserdil suurema rahvahulga ees tööülesandeid täitvat politseiametnikku enda topsis olnud teega (vedelikuga) lühikese maa pealt kubeme piirkonda. Kohtu hinnangul oli tegu madala intensiivsusega ja lühiajaline, solvang teo mõttes oli vähene, kuid arvestades juures viibinud kõrvalist rahva hulka, siis suurendab see menetlusaluse isiku süüd oluliselt. Kohus rõhutab, et kuigi
lg 1 koosseisu täitmine ei eelda seda, et solvamine leiaks aset avalikus kohas ja oleks tajutav ning häiriv ka asjassepuutumatutele kolmandatele isikutele, on praegusel juhul need asjaolud siiski tuvastatavad. Seejuures iseloomustavad need koosseisuvälised asjaolud tegu üldisemalt ning need võimendasid põhitegu ehk solvamise intensiivsust ehk need suurendavad P. Kruusandi süüd. Nii on tuvastav videosalvestiselt, et P. Kruusandi viibis väga lähedal suurele inimeste massile (videosalvestistelt on vedeliku viskamise hetkel näha Piret Kruusandi ja politseiametnike tegevust jälgimas kümneid eri inimesi); see asjaolu P. Kruusandil ilmselgelt teada, kuna ta oli osa sellest kontserdil viibinud inimhulgast. Vedelikuga viskamise järel tulid kõrvaltseisjatelt kõvenenud hõiked ja huilged. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et P. Kruusandi süü
P. Kruusandi käitumises ei ole kohus tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid. Esiteks ei ole P. Kruusandi ennast süüteotoimepanemises süüdi tunnistanud. Teiseks, P. Kruusandi näib tõepoolest kahetsevat, et selline konflikt aset leidis, seda rõhutas ta korduvalt, kuid sealjuures paistab ta leidvat selles süüdi olevat politseiametniku. Selliselt ei soovi P. Kruusandi võtta toimepandu eest vastutust, vaid enda ütlustega püüab enda tegu õigustada, enda teopanust vähendada (ei mäleta vedelikuga viskamise momenti ega ajendit) ja tunnistaja S. T süüd suurendada. Selliselt ei ole aga võimalik rääkida kahetsuse siirusest. Kuivõrd P. Kruusandi enda 9 poolt teo sisulist omaksvõttu ei ole toimunud (ta väidetavalt ise ei mäleta vedelikuga viskamist, selle ajendit, oli šokis jms), kuid kohus on uuritud tõendite pinnalt jõudnud erinevale arvamusele (tuvastatud asjaolude pinnalt oli tegemist kavatsetud teoga, ei esinenud provokatsiooni ega õiguslikus mõttes erilist hingelise erutuse seisundit), siis väljendab ka see asjaolu, vaatamata avaldatud kahetsusele juhtunu suhtes ja S. T kogetud tunnete suhtes, et P. Kruusandi ei ole avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust
Antud juhul isik mitte ainult ei viita reaalse kannatanu, st tunnistaja S. T rollile, vaid omistab talle määrava tähtsuse juhtunus, samal ajal ise aset leidnud vedelikuga viskamist väidetavalt mittemäletavana. Sealjuures mäletab ta aga märkimisväärselt hästi sellele väidetavalt eelnenud ja järgnenud ebaõigust politsei poolt. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava kahetus siiras ega väljendu tema hoiakutes (kohtusaalis avaldatu pinnalt) teo suhtes. Kuivõrd kohtu hinnangul siiski tagantjärgi menetlusalune isik juhtunut vähemalt osaliselt kahetseb ning menetlusalune isik väljendas valmisolekut S. T ees vabandada, siis arvestab kohus seda süü suuruse hindamisel ning leiab, et kokkuvõtvalt on isiku süü keskmääras. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohtu hinnangul ei ole P. Kruusandi sellises vanuses, et see oleks põhjuseks talle karistuse määramise üldistest põhimõtetest kõrvalekaldumiseks. Kohtuväline menetleja on taotlenud kohtult karistusena aresti. Kohus sellise karistusliigi kohaldamise vajalikkusega ei nõustu, leides, et see on ebaproportsionaalne karistusliik, mis ei vasta süüdlase isikule, süü suurusele ega toimepandu tehioludele. P. Kruusandi on varem karistamata isik, tema süü on keskmääras, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, tegemist on pensionäriga, kellel on kindel sissetulek. Arvestada tuleb, et tegelikkuses on menetlusalune isik viibinud kinnipeetuna veidi vähem kui 19 tundi, mis aga ei kuulu karistusest maha arvamisele, kuivõrd
lg 2 kohaselt vastab kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele üks päev aresti või rahatrahvi kümme trahviühikut. Kohtul puudub alus kahelda P. Kruusandi ütlustes selle kohta, kui rängalt kinnipidamine temale emotsionaalselt mõjus. Eelnevast tulenevalt peab kohus proportsionaalseks ja kohaseks karistuseks rahalist karistust sanktsiooni keskmääras ehk 150 trahviühikut, s.o 600 euro suuruses summas. Arvestades, et tegemist on pensionäriga, kellel on küll lisasissetulek, kuid sissetulekud kokku on alla keskmise palgataseme, peab kohus põhjendatuks trahvi maksmine ajatada maksimaalse võimaliku 12 kuu peale. Asitõendid ja menetluskulud 1 DVD-plaat ja 1 CD-plaat salvestistega on vastavalt asitõendi vaatlusprotokolli lisaks ja täiendava tõendi andmekandjaks ning need tuleb KrMS § 126 lg 3 p-st 1 lähtudes jätta väärteoasja materjalide juurde. Kaitsja Maksim Tšurkini poolt on esitatud taotlus kaitsjatele makstud tasude hüvitamiseks summas 1440 eurot. Nimetatud taotlus tuleb jätta VTMS §-st 23; § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lgst 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd menetlust ei lõpetata ning see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda. Kohus juhindub VTMS § 2; § 38 lg 1, § 107 lg 1 p 1; § 108-111; § 113; KrMS § 126, § 175, § 180 lg 1. (allkirjastatud digitaalselt) 10 Kristina Väliste kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.