Hagi alus ja kohtu selgitused
) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud põhivõlgnevuse, intressi, meeldetuletustasu, sissenõudmiskulu ja osaliselt sissenõutavaks muutunud viivise osas. Seega kohus rahuldab hagiavalduse põhivõlgnevuse 1000 euro, intressi 353,70 euro, meeldetuletustasu 20 euro, sissenõudmiskulu 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 65,53 euro osas. Hagi jääb rahuldamata osas, millega hageja palub välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 2 summas 348,61 (414,14 – 65,53) eurot. 2.
Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-109-11, nr 3-2-1-56-08, nr 3-2-1-106-13). 2.3. Kohus on tuvastanud, et hageja arvestab viivist kostjaga sõlmitud krediidikonto lepingu tingimuste ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe alusel intressiga võrdses määras, s.o 0,13% päevas (45,96% aastas). Kohus on seisukohal, et IPF Digital AS krediidikonto lepingu tingimuste ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimuste viivise kohta sätestatu puhul on tegemist tüüptingimustega võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõttes. Arvestades, et Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (nt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-2-1-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt
lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohtu hinnangul on xxx AS krediidikonto lepingu tingimuste ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimuste viivise kohta sätestatu puhul tegemist tühiste tüüptingimustega, kuivõrd see kahjustab kostjat ebamõistlikult. Kohus märgib, et vaatamata hageja poolt hagiavalduses viidatud Tartu Ringkonnakohtu lahendile asjas 2-20-103014, peab kohus põhjendatuks lähtuda Riigikohtu 10. mai 2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, mille kohaselt tühiseks tuleb pidada vähemalt sellist tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepet, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. 3 Käesoleval juhul sõlmis kostja lepingu tarbijana. Tüüptingimustega laenulepingus märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on xxx AS krediidikonto lepingu tingimus ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimuste viivise kohta sätestatud punktid tühised aastas arvutatava 45,96% suuruse viivise määra osas. Kokkulepitud viivisemäär, mis ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda, ei kajasta kohtu hinnangul kohast proportsiooni seaduses sätestatud viivisemäära suhtes ja on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Ainuüks asjaolu, et pooled on viivisemääras 45,96 % aastas kokku leppinud, ei muuda viivisele kohalduvat määra kehtivaks. Ebaproportsionaalselt suure viivise määramine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus sissenõutavaks muutunud viivise nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8% aastas). Kohus arvestab võlasummalt 1000 eurot perioodi 22.01.2021 kuni 16.11.2021 (299 päeva) eest viivist järgnevalt: Võlaperiood % aastas 22.01.2021 - 30.06.2021 01.07.2021 - 16.11.2021 Kokku 8 8 % päevas Summa päevas 0,021918 0,219178 0,021918 0,219178 Perioodis päevi 160 139 Perioodi summa 35,06848 30,465742 65,53 Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivised perioodi 22.01.2021-16.11.2021 eest summas 65,53 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 3.
lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Kohus rahuldab hagiavalduse ca 81 % ulatuses (hageja esitas hagis nõude välja mõista kostjalt kokku 1837,84 eurot (põhinõue 1000 eurot + intress 353,70 eurot + meeldetuletustasu 20 eurot + sissenõudmiskulu 50 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 414,14 eurot)). Kohus rahuldab hageja nõude summas 1489,23 eurot (põhinõue 1000 eurot + intress 353,70 eurot + meeldetuletustasu 20 eurot + sissenõudmiskulu 50 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 65,53 eurot). Kohus jätab
lg 1 alusel hageja menetluskuludest 81% kostja kanda ja 19% ulatuses hageja enda kanda; kostja menetluskuludest jääb 19% ulatuses hageja kanda ja 81% ulatuses kostja enda kanda. 4. Juhindudes
lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 4 Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 225 eurot. Käesoleva tsiviilasja hinnaks on
Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagilt hinnaga kuni 2 000 eurot tasuda riigilõiv summas 225 eurot. Kohus leiab, et hageja poolt tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Lisaks on hagejal tekkinud menetluskulu 40 eurot kohtutäituri poolt menetlusdokumentide kättetoimetamise eest. Nimetatud kulu on
Eeltoodust tulenevalt peab kohus hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks kokku 265 eurot.
lg 4 alusel, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 8. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (
/allkirjastatud digitaalselt/ Aleksandr Kondrašov kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.