KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 7. veebruar 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-18560

), täpsemalt § 102 lg 2 p-st 3 ja lg-st 3 ning §-st

1. Laps on Eesti Vabariigi kodanik ja tal on Eesti Vabariigi isikukood ning tema eelmine elukoht oli Eestis. Isegi, kui asjas kohaldub Brüssel II bis määrus, ei saanud maakohus keelduda avalduse menetlusse võtmisest nimetatud määruse art-s 15 sätestatut arvestades.
2. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Puudutatud isiku arvates on maakohus õigesti leidnud, et asi ei allu Harju Maakohtule. Asjakohatu on avaldaja viide

§-dele 102 ja 80, sest tegemist ei ole abieluasjaga ning laps ei ole isikuks, kellele laieneb eksterritoriaalsus ega ka välisriigis töötav avalik teenistuja. Iseenesest õige on avaldaja viide Brüssel II bis määruse art 15 p-le 1b, kuid see ei anna avaldajale õigust pöörduda otse Eesti kohtusse, vaid annab Euroopa Liidu liikmesriigi kohtule, kellel on volitused asja sisuliseks läbivaatamiseks, õiguse pakkuda teise liikmesriigi kohtule võtta selle asja läbivaatamine endale teatud tingimustel. Vanema kohustuste kindlaksmääramist ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevust, kohaldatavat õigust, abinõude tunnustamist, rakendamist ja koostööd käsitleva 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 p 1 kohaselt on pädevus asja lahendada lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi kohtul või haldusasutusel. Laps elab Norra Kuningriigis alates 2009. aastast ning tema harilik viibimiskoht ei ole sellest hetkest alates muutunud. 5. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 2

§ 657

lg 1 p 21 (koosmõjus

§-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada.

1. Ringkonnakohtus on vaidluse all asja lahendamise allumine Eesti kohtule. Maakohus leidis, et Brüssel II bis määrusest tulenevalt ei allu asi Eesti kohtule. Ringkonnakohus on nõus maakohtu järeldusega, et vaidlus ei allu Eesti kohtule, kuid leiab, et maakohus juhindus ebaõigesti kohtualluvuse kindlaksmääramisel Brüssel II bis määrusest, mistõttu tuleb kohtumääruse põhjendusi muuta ja täiendada.
2. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus

§ 75

lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka Riigikohtu 16. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-16, p 12 ja selles viidatud kohtupraktika).

§ 371

lg 1 p 2 alusel ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

§ 477lg 1 alusel saab seda sätet kohaldada ka hagita menetlusele.

1. Maakohus on rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel jätnud tähelepanuta Brüssel II bis määruse art 61, mille järgi kohaldub Brüssel II bis määrus üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-11804/175, p 21). Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena ning Riigikohus on selgitanud, et lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi saab määrata kindlaks asjaolude järgi, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud (Riigikohtu
4. oktoobri
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12, p 17). Puudutatud isik on vastuses määruskaebusele esile toonud, et laps elab alates
6. aastast Norra Kuningriigis. Asjaolu, et laps elab Norra Kuningriigis, on kinnitanud ka avaldaja ise maakohtule esitatud avalduses. Arvestades ka avalduses esitatud asjaolusid lapse elukorralduse kohta, mh asjaolu, et laps käib Norras koolis, leiab kolleegium, et lapse harilik viibimiskoht on Norra Kuningriigis. Seejuures oli Q-l õigus lapsega Norra Kuningriiki elama asuda, kuna avaldaja esile toodu kohaselt andis Harju Maakohus
7. augusti
8. a määrusega Q-le lapse viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse. Kuivõrd Norra Kuningriik ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, siis lähtus maakohus ebaõigesti kohtualluvuse kontrollimisel Brüssel II bis määruse regulatsioonist.
9. Kohtualluvust reguleerib praeguses vanemliku vastutuse asjas Haagi
10. a konventsioon vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise kohta, mille art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse asi, mh lapsega suhtlemise asi (vt sisulise kohaldamisala osas art-d 1–3) Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on Eesti Vabariigis. Kuivõrd praegusel juhul ei olnud lapse harilik viibimiskoht avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis, siis ei saa asi alluda Eesti kohtule. Seega ei toonud Brüssel II bis määruse ekslik kohaldamine kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest maakohus leidis õigesti, et avaldaja avaldus ei allu Eesti kohtule. Vastuseks avaldaja määruskaebuses märgitule, et laps on Eesti Vabariigi kodanik, märgib kolleegium, et Haagi
11. a konventsiooni isikuline kohaldamisala on universaalne, st see kohaldub mh olenemata menetlusosalise kodakondsusest.
12. Määruskaebuse väidete kohaselt tuleks praeguses asjas juhinduda

§-dest 80 ja 102. Kolleegium selgitab, et Euroopa Liidu määrused ning välislepingud omavad siseriikliku õiguse suhtes prioriteeti (vt ka põhiseaduse § 123). Nii sätestab ka

§ 70

lg 4, et

-s rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti Eesti Vabariigi suhtes siduvas välislepingus või Euroopa Liidu määrustes. Kuivõrd Haagi 1996. a konventsioon reguleerib ammendavalt välismaise elemendi korral 3

-i sätteid rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel kohaldada. Seejuures ei ole ka tegemist abieluasjaga

§ 102

tähenduses ning

§ 80

eesmärk ei ole võimaldada hagi esitamist Eesti kohtusse kõigi nende Eesti Vabariigi kodanike vastu, kes elavad välisriigis, vaid üksnes kas välisriigis diplomaatilist immuniteeti omavate Eesti Vabariigi kodanike vastu (vt

§ 10) või avalikust teenistujast töötajate vastu.

1. Avaldaja on ka määruskaebuses leidnud, et maakohus ei saanud keelduda avalduse menetlusse võtmisest Brüssel II bis määruse art-s 15 sätestatut arvestades. Kolleegium märgib, et kõnealune artikkel reguleerib kohtuasja üleviimist kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused. Iseenesest on sarnane põhimõte ette nähtud ka Haagi
2. a konventsioonis. Nimelt võib konventsiooni alusel üldist pädevust omav ametiasutus art 8 kohaselt juhul, kui ta leiab, et teine pädevuseta ametiasutus sobiks asjaomasel juhul paremini hindama lapse parimaid huve, taotleda erandkorras pädevuse üleandmist sellele ametiasutusele. Samuti, kui ametiasutus, millel ei ole pädevust, leiab, et ta sobiks asjaomasel juhul paremini hindama lapse parimaid huve, võib ta art 9 järgi taotleda, et tal lubataks kasutada pädevust. Praegusel juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et pädevust omav lapse hariliku viibimiskoha ametiasutus ei sobi kõige paremini lapse parimaid huve hindama. Kolleegium selgitab, et vanematel tuleb üldjuhul pärast lapse teise riiki elama asumist pöörduda kõigi hooldusõigust ja suhtlusõigust puudutavate erimeelsuste korral lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtu poole. See üldreegel on kehtestatud seetõttu, et lapsel on vajadusel kõige lihtsam sinna minna ning lapsele lähim kohus suudab kõige paremini hinnata ja kaitsta lapse huve. Ka Riigikohus on märkinud, et kohtualluvus on määratud lapse hariliku viibimiskoha järgi, et võimaldada neis asjades kiiret sekkumist, vähendada lapse koormamist kohtumenetlusega ning kindlustada tõendite parem kättesaadavus ning lapse huve kaitsvate institutsioonide lähedus (Riigikohtu
3. septembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 17). Kolleegium leiab, et seetõttu saab ka pädevuse üleminek leida aset üksnes erandkorras. Avaldaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis lükkaksid ümber tugeva eelduse selle kasuks, et säilitada tuleb lapse huve silmas pidades kehtestatud läheduskriteeriumist lähtuv kohtualluvus. 13.

§ 372

lg 5 esimene lause koosmõjus

§ 477lg-ga 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 14. Kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

15. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel kaebuse esitanud avaldaja kanda.

16. Kolleegium määrab

§ 174

lg 1 järgi kindlaks puudutatud isikule ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud. Määruskaebemenetluses on puudutatud isik palunud avaldajalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 352,80 eurot (sh käibemaks). Puudutatud isik on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

Menetluskulude nimekirja järgi tegi esindaja puudutatud isikut esindades tunnitasuga 140 eurot (käibemaksuta) kokku toiminguid 2,1 tunni ulatuses, sh avalduse, maakohtu määruse ja kaebusega tutvumine 0,5 tundi ning vastuse koostamine määruskaebusele 1,6 tundi. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada. Arvestades asja keerukust ja mahtu ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on puudutatud isiku taotletavad lepingulise esindaja kulud

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud. Puudutatud isikule osutatud õigusteenuse tunnitasu ei ületa keskmist sarnase 4

§ 174lg 10 kohaselt hüvitada koos käibemaksuga.

Seega on puudutatud isiku põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtus 352,80 eurot (sh käibemaks). Lisaks peab avaldaja tulenevalt puudutatud isiku taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni. 17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 5