← Eesti

2-21-9860/14

Obsah (11)§ 657§ 456§ 652§ 56§ 231§ 230§ 442§ 445§ 171§ 173§ 174

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 18. veebruar 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-2

) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 3.1. Maakohus tuvastas krediidilepingu sõlmimise ja sellest tulenevad võlgniku kohustused, samuti käenduslepingu sõlmimise. Pärast krediidilepingu ülesütlemist ei ole krediidisumma katteks midagi tasutud, st tagastamata on 35 238,35 eurot. Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1, § 145 lg-d 1 ja 2 ning leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks krediidilepingu, käenduslepingu ja VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel veel tagastamata krediidisumma välja mõista. 2

(6)3.1.
  1. Hageja tõendas poolte
  2. detsembri 2018 e-kirjavahetusega, et käenduslepingule eelnevalt kontrollis hageja kostja varalist olukorda. Kirjavahetusest nähtub, et hageja küsis kostjalt lisainfot tulu, vara ja kohustuste kohta. Kostja teavitas hagejat vastuskirjas, et tema sissetulekud koosnevad igakuistest juhatuse liikme tasudest ja ainuomaniku dividendidest. Seega kinnitas kostja konkreetse küsimuse peale hagejale, et käenduslepingu sõlmimise ajal oli tal piisav sissetulek. Kostja märkis samas kirjas, et talle kuulus kaks kinnisasja. Lisaks kuulusid kostjale ainuosalused äriühingutes, mille väärtuseks hinnati käenduslepingu sõlmimise ajal 350 012 eurot. Neil põhjustel ei ole veenev kostja väide, nagu puudunuks tal võimekus täita käendatud rahalisi kohustusi. Kinnisasja kuulumine ühisvarasse või kaasomandisse ei tähenda, et see on väärtusetu. Kinnisasja koormatus hüpoteegiga ei tähenda samuti, et see on väärtusetu. Samuti tõendas hageja majandusaastate aruannetega, et kostjale kuuluvatel äriühingutel oli väärtus. Kostjal oli seega käenduslepingu sõlmimise ajal vara ja ta oli maksevõimeline. Nii puudub alus hinnata, et käendusleping on vastuolus heade kommetega ja tühine. 3.1.
  3. Eeltoodu järgi tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaldamata jätta, sest kostja tegutseb hea usu põhimõtte vastaselt (VÕS § 6 lg 2). Nimelt kinnitas kostja
  4. detsembril 2018 oma maksevõimekust, kuid kohtumenetluses asus enda poolt kinnitatut ümber lükkama. Selliselt on kostja meelega loonud hagejale väära ettekujutuse oma maksevõimekusest ja üritab oma kohustusest enda poolt hagejale loodud väära ettekujutuse tõttu vabaneda. Selline tegevus on lubamatu. TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. 3.
  5. Krediidilepingu ülesütlemise ajaks oli sissenõutavaks muutunud intress 876,47 eurot ja pärast lepingu ülesütlemist ei ole hagejale intressina võlgnetava summa katteks midagi tasutud. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine, tuleb vastav summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Intressi üle sisuline vaidlus puudus. 3.
  6. Võlgnik rikkus krediidilepingut, milles oli lepingu rikkumise puhuks kokku lepitud leppetrahv. Leppetrahvi vähendamise alust pole. Viivis ja leppetrahv on kaks eraldi hüvitise liiki. Viivisenõue on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid leppetrahvi eesmärk on lepingu ajal võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele või hüvitis kohustuse täitmata jätmise eest. Seega on nende eesmärgid täiesti erinevad ja nende üheaegne nõudmine on õigustatud. Mõlema õiguskaitsevahendi paralleelselt kasutamist tunnustab kohtupraktika ja see ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Praegusel juhul ei esine VÕS § 162 lg-s 1 kirjeldatud olukorda, st leppetrahv ei ka ebamõistlikult suur. Samuti on hageja nõue tagatud, mis võimaldab leppetrahvi sisse nõuda. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine ja leppetrahvi vähendamiseks alus puudub, tuleb leppetrahv 1761,92 eurot välja mõista. 3.
  7. Käenduslepingu kehtivuse tõttu tuleb lisaks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 14 293,72 eurot. Viivisemäära vähendamiseks alus puudub. Eristada tuleb hageja ja võlgniku vahel majandustegevuses sõlmitud krediidilepingut ning hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingut. Kostja kohustused hageja ees tulenevad käenduslepingust, milles ei ole ette nähtud viivise määra. Käenduslepingu p 2.2 kohaselt vastutab käendaja kõikide krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, sh viivise eest. Viivisemäär 0,25% päevas on õiglane, tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. 3.
  8. Käenduslepingu alusel vastutab kostja krediidilepingust tulenevate kohustuste ees, sh edasiulatuva viivise eest kuni 62 250 euro ulatuses. Edasiulatuvat viivisenõuet ei saa rahuldada fikseerimata suuruses – nagu nõudis hageja, vaid seda tuleb piirata lähtudes kas põhivõlgnevuse summast (millest viivist arvestatakse) või käenduslepinguga sätestatud vastutuse maksimaalsest suurusest, olenevalt kumma piir enne saabub. Maakohus leidis, et kohane piir on käesoleval juhul põhivõla summa, st edasiulatuvat viivist tuleb kõige rohkem tasuda 10 079,54 eurot (=35 238,35 – 14 293,72). 3
(6)POOLTE SEISUKOHAD
  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Ühtlasi palub ta tühistada hagi tagamise. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  2. Esiteks järgib kostja maakohtule juba esitatud väidet, et käendusleping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Lepingu maksimumsumma on tema jaoks ebaproportsionaalselt suur ja ta ei ole suuteline võlgniku kohustusi täitma. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, nagu oleks hageja tõendanud, et kostjal oli käenduslepingu sõlmimise ajal piisavalt vara. Poolte e-kirjavahetus ei ole piisav tõend piisavate sissetuleku kohta, sest kostja ei nimetanud sissetuleku suurust. Samuti jättis maakohus tuvastamata kostjale kuulunud kinnisvara väärtuse ja äriühingute turuväärtuse, samuti selle, kuidas need mõjutasid tema võimekust täita käenduslepingutest tulenevaid kohustusi. Seega ei saa kinnisvara ega äriühingute väärtust arvestada. 4.
  3. Teiseks jättis maakohus vääralt kohaldamata TsÜS § 86 lg
  4. Kui käendaja ka kinnitab käenduslepingu sõlmimisel oma maksevõimekust, aga hiljem selgub, et käenduslepingu maksimummäär on ebaproportsionaalselt suur, siis ei tähenda see käendaja käitumist hea usu vastaselt. Kirjeldatud olukorras saab käendaja jätkuvalt tugineda käenduslepingu tühisusele. Käenduslepingu kehtivus ei saa olla otseses sõltuvuses ainult käendaja poolt võlausaldajale antud teabest. Kostja ei esitanud hagejale valeandmeid. 4.
  5. Kolmandaks on käenduslepingu tühisuse tõttu alusetu välja mõista kostjalt kõrvalnõuded. 4.
  6. Neljandaks jättis maakohus leppetrahvi ebaõigesti vähendamata. Samaaegselt leppetrahvi ja viivise nõudmine on lubamatu – nimelt läbi viivisnõude on võlausaldaja legitiimsed huvid juba kaetud. Viivisel ja leppetrahvil on samaaegselt nii sunni- kui hüvitiseesmärk. Mõlemad motiveerivad võlgnikku oma kohustusi kohaselt täitma ja ühtlasi võimaldavad saada hüvitist kohustuse täitmisega viivitamise eest. Maakohtu seisukoha järgi saab võlausaldaja ühe rikkumise eest samaaegselt kaks hüvitist, mis on vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu. 4.
  7. Viiendaks jättis maakohus viivise ebaõigesti seadusjärgse määrani vähendamata. Hageja nõuab viivist määraga 91,25% aastas olukorras, kus VÕS § 94 lg-s 1 ettenähtud intressimäär on juba aastaid 0%. Seega ületab lepingujärgne viivisemäär VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära 11,4 korda. Tegemist on ilmselgelt ebaproportsionaalselt kõrge viivisemääraga. Hageja nõutav viivis on ülemääraselt suur ka absoluutarvuna. Põhivõla summa on 35 238,35 eurot, seega igakuine viivis on 2642 eurot (= 35 238,35 × 0,25% × 30). Samas oli
  8. aastal Eestis keskmine brutopalk 1448 eurot ja netopalk 1158,40 eurot. Nii on nõutav viivis rohkem kui kahekordne Eesti keskmine palk, kuid kostjal püsiv sissetulek puudub. Arvestada tuleb ka, et hageja on edukas krediidiasutus, kuid kostja on füüsiline isik, kellel puudub regulaarne palgatulu.
  9. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  10. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse sisuliselt muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata (

§ 657

lg 1 p 1), aga täiendab seda otsustusega hagi tagamise abinõu kehtima jäämise kohta. Kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 7. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja, st hagi osaliselt rahuldamata jätmise ja hageja menetluskulude tema enda kanda jätmise osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. 4

(6)8.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest krediidilepingu ja käenduslepingu sõlmimise, krediidilepingu ülesütlemise ja sellest tulenevate võlgniku rahaliste kohustuste ulatuse kohta. Maakohtus ega apellatsioonimenetluses pole vaidlust nõudesummade arvutuse üle. Maakohus eksis tsiviilasja toimiku pidamisel (

§ 56

lg-d 1–3), kui ei lisanud toimikusse hagiavalduse lisana nr 1 väidetavalt esitatud krediidilepingut. Ringkonnakohtu andmetel on viidatud fail tehnilise puudusega ega ole avatav. Samas ei mõjuta see asja lahendamist, sest krediidilepingu sõlmimise ja tingimuste üle pooled ei vaidle (

§ 231lg-d 2 ja 4).

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
  2. Maakohus tuvastas õigesti, et käendusleping ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Selle tulemusel lähtus kohus õigesti lepingu kehtivusest. 9.
  3. Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata selle sõlmimise aja seisuga (Riigikohtu
  4. mai 2001 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑76‑01). Käenduslepingut ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi põhjusel, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingu sõlmimise ajal vara vähem kui käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu
  5. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑157‑14, p 11). Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Samuti ei kehti käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte, sest käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (Riigikohtu
  6. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48). Neil kaalutlustel on käendusleping heade kommetega vastuolus üksnes erandlikel asjaoludel. 9.
  7. Riigikohtu täpsustatud seisukoha järgi võib käendusleping olla heade kommetega vastuolus eelkõige juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum (vt
  8. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49 esimene lõik): - - käendaja on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. 9.
  9. Maakohus ei tuvastanud, et esineks eelmises alapunktis loetletud asjaolude kogum ja selle esinemist ei saa järeldada ka apellatsioonkaebuse väidetest ega kostja viidatud tõenditest. Kostja ei toonud esile sõltuvus- vms suhet, mis oleks teda teatavalgi määral sundinud käenduskohustust võtma. Samas tuvastas maakohus, et kostja oli enda
  10. detsembri 2018 kinnituse kohaselt võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige, st tal oli võimalik saada isiklikku kasu talle kuuluva ja tema juhitava äriühingu majandustegevusest. Lisaks tuvastas maakohus õigesti, et kostja vastutuse maksimumsumma ei olnud äärmiselt ebaproportsionaalne ega andnud käenduslepingu sõlmimise ajal alust eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda kostja võlgniku kohustust olulises osas täita. Lõpuks on asjakohane ka maakohtu järeldus selle kohta, et kostja kinnitas ise hagejale piisava sissetuleku ja vara olemasolu käenduskohustuse täitmiseks, st hagejal ei pidanud olema äratuntav kostja väidetav varatus. 9.
  11. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus pidanuks kostja varalise olukorra käenduslepingu sõlmimise ajal tuvastama täpsemalt. Tehingu tühisusele tuginev pool peab tooma esile ja tõendama need asjaolud, mis tühisust kinnitavad (

§ 230lg 1 esimese lause).

Niisiis pidi kostja tõendama eespool p-s 9.3 loetletud eelduste esinemise. Maakohtu otsuse põhjendamiseks oli piisav tõdeda, et need eeldused on tõendamata. 5

(6)9.
  1. Eeltoodud kaalutlustel jättis maakohus TsÜS § 86 kokkuvõttes õigesti kohaldamata ja rajas otsuse asjakohaselt käenduslepingu kehtivusele. 9.
  2. Leppetrahvi vähendamata jätmise otsustust põhjendas maakohus piisavalt. Leppetrahvi ja viivise kui õiguskaitsevahendite eesmärgid, aga ka kasutamise eeldused on erinevad. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna, et krediidilepingu üldtingimuste p 7.4 alusel võis hagejal krediidilepingu ülesütlemisel nõuda leppetrahvi kuni 5% ülesütlemise ajaks tagastamata krediidisummalt, aga viivist tuli krediidilepingu järgi maksta 0,25% päevas tähtaega ületanud rahaliselt kohustuselt. Seega ei võlgnenud võlgnik leppetrahvi ja viivist sama rikkumise eest. Muid leppetrahvi vähendamise aluseid kostja esile ei toonud. 9.
  3. Viivise vähendamiseks pole samuti põhjust, sest selle määra leppisid kokku äriühingud ja määr ei ole äärmiselt ebamõistlik. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt
  4. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 13 ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole ka 0,05% võrra suurem määr seadusega vastuolus. Viivise vähendamiseks ei anna alust igakuise viivise summa, mida praegu nõutakse käendajalt. Tulenevalt käenduskohustuse aktsessoorsusest ei saa hinnata võlgniku rikkumise tõttu kujunenud viivise summat käendaja praeguse olukorraga. Vastupidisel juhul saaks käendaja alati muuta kõrvalkohustuste käenduse sisutuks sel viisil, et teeb end varatuks. 9.
  5. Kokkuvõtvalt ei ole kaebuse ükski väide edukas ega anna alust maakohtu otsust muuta. Seetõttu jääb muutmata ka maakohtu otsustatud menetluskulude jaotus.
  6. Maakohus tagas hagi
  7. juuni 2021 määrusega ja määras seada hageja kasuks kohtulik hüpoteek summas 52 170,46 eurot. Otsuse resolutsioonis maakohus hagi tagamise abinõude kohta midagi ei märkinud. Nii rikkus maakohus

§ 442

lg 5 esimest lauset osas, milles see näeb ette, et otsusega tuleb lahendada rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Ringkonnakohus saab selle puuduse kõrvaldada ja täiendada maakohtu otsust otsustusega, et hagi tagamise abinõu jääb kehtima otsuse täitmise tagamiseks (

§ 445lg 2).

Hüpoteegi summat pole vaja muuta, sest maakohus rahuldas kõik nõuded, mille tagamiseks hüpoteek seati (35 238,35 + 876,47 + 1761,92+ 14 293,72 = 52 170,46).

  1. Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses on 62 250 eurot (= 35 238,35 + 876,47 + 1761,92+ 14 293,72 + 10 079,54).
  2. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Hageja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja tema kulusid ei nähtu toimikust. Seetõttu määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks apellatsioonimenetluses

§ 174lg 1 alusel null eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.