← Eesti

2-21-18750/7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Merike Varusk Määruse tegemise aeg ja koht 01. märts 2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-18750 Tsiviilasi ABCD Partners os

§ 15

lg 3 p-s 1 sätestatule jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri määramata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Vastavalt

§ 15

lg-s 7 sätestatule juhul kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Võlgniku hinnangul on poolte vahel käesoleval juhul vaidlus nõude olemasolu, kehtivuse ja põhjendatuse üle. Võlgnik ei näe võimalust, et poolte vahel tekkinud vaidlust oleks võimalik lahendada pankrotimenetluses. Võlgnik on seega kokkuvõtvalt seisukohal, et võlausaldajal puudusid nii sisulised põhjused kui formaalsed alused pankrotiavalduse esitamiseks. Võlausaldaja oli teadlik, et võlgnik võlausaldaja poolt kunstlikult konstrueeritud nõuet ei tunnista, samuti oli võlausaldaja selgelt teadlik ka sellest, et kohustuse täitmisest keeldumise põhjuseks ei ole võlgniku maksejõuetus. Seega on võlausaldaja pankrotiavalduse esitanud põhjendamatult ning enda menetlusõigusi kuritarvitades. Eelnevast tulenevalt tuleb menetlusega seonduvad menetluskulud jätta kogu ulatuses võlausaldaja kanda. III Kohtumääruse põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi

) § 10 lg 1 sätestab, et võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu.

§ 15

lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

§ 15

lg 7 sätestab, et kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus, hinnates kogutud tõendeid kogumis, leiab, et võlausaldaja avaldus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks tuleb jätta rahuldamata ja ajutine pankrotihaldur tuleb jätta nimetamata. ABCD Partners osaühing (OÜ) esitas 30.11.2021 Harju Maakohtule avalduse osaühing Seriakol pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt tuleneb võlausaldaja nõue võlgniku vastu poolte vahel 27.07.2020 sõlmitud ehituse töövõtuleping nr xxxx, mille kohaselt oli võlgniku kohustuseks ehitada aadressil Tallinn, Linnamäe tee 40 (katastritunnus 78403:308:0140) asuvale kinnistule autopesula ning teostada seda ümbritseva ala, vajalike sisse- ja väljasõiduteede ning tehnovõrkude ehitustööd. Arvestades, et võlgnik (töövõtja) ei täitnud lepingukohaselt töid, taganes tellija (võlausaldaja) töövõtulepingust. Tellija nõudis töövõtjalt kahjuhüvitise ja leppetrahvi kohest tasumist kogusummas 96 970.72 eurot. Võlgnik ei ole võlga tasunud. Võlausaldaja saatis võlgnikule pankrotihoiatuse 21.10.2021, seega möödus pankrotiseaduses § 10 lg 2 p 1 sätestatud 10 päevane tähtaeg 01.11.2021, kusjuures võlgnik ei ole senini oma kohustusi võlausaldaja ees täitnud. Eeltoodu alusel palub võlausaldaja kohtul kuulutada välja OÜ Seriakol pankrot ja arestida võlgniku vara ja arveldusarved. 3

(6)2-21-18750 Võlgnik palub jätta osaühingule Seriakol ajutine haldur nimetamata ja lõpetada menetlus. Võlgnik on seisukohal, et pankrotiavaldus on esitatud alusetult ning puudub alus võlgnikule ajutise halduri määramiseks ja/või võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlausaldaja ja võlgniku vahel on vaidlus 27.07.2020 sõlmitu ehitustöövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmise ning lepingust tulenevate kohustuste ulatuse suhtes. Kohtule esitatud pankrotiavalduse ja sellele lisatud alusdokumentide põhjal nähtub selgelt, et võlgnik on kõnealusest lepingust seoses võlausaldaja poolse lepingurikkumisega taganenud enne, kui võlausaldaja omakorda lepingust taganes. Käesoleval juhul on selge, et poolte vahel on vaidlus sellest kas, missugusel alusel ja missuguses ulatuses on võlgnikul võlausaldaja ees täitmata rahalisi kohustusi. Võlgnik ei näe võimalust, et poolte vahel tekkinud vaidlust oleks võimalik lahendada pankrotimenetluses. Võlgnik on seisukohal, et võlausaldaja üritab pankrotimenetluse kaudu kasutada pahatahtlikult võimalust sundida võlgnikku võtma enda kanda kohustusi, mida pooled lepingus kokku leppinud ei ole. Võlausaldaja eesmärk on ilmselt survestada võlgniku kokkuleppeid sõlmima, et vältida pankrotimenetlusega kaasnevat mainekahju ja muid probleeme ettevõtlustegevuses. Poolte vahel on tekkinud vaidlus lepingu täitmisega seonduvalt ning võlgnik on valmis enda poolt võlausaldaja nõudekirjale esitatud vastuses kajastatud positsioone täiendavate tõendite ja kõigi protsessuaalsete vahenditega kaitsma hagimenetluses. Käesoleval juhul on selge, et poolte vahel on vaidlus sellest kas, missugusel alusel ja missuguses ulatuses on võlgnikul võlausaldaja ees täitmata rahalisi kohustusi. Asjaolu, et võlgnik võlausaldaja nõuet ei tunnista, oli võlausaldajale pankrotiavalduse esitamise ajal teada. Võlausaldaja on ise pankrotiavaldusele lisanud nõudele esitatud vastuse, milles võlgnik põhjalikult selgitab, miks ta nõuet ei tunnista. Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus pankrotimenetlust alustada ebaselge nõude alusel. Võlgnik jääb seisukoha juurde, et tal ei ole võlausaldaja ees täitmata rahalisi kohustusi. Vastupidi võlausaldajal on täitmata rahalised kohustused võlgniku ees. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlgnikul ei ole tähtaegselt täitmata rahalisi kohustusi. Pankrotiavalduses ei ole võlausaldaja sisuliselt ka põhistanud seda, et võlgnikul puuduks vara või majanduslikud võimalused enda kohustuste täitmiseks. Võlgnik ei ole võlausaldaja poolt temale esitatud nõuet täitnud üksnes seetõttu, et ta nõuet ei tunnista ja vastavat asjaolu tõendav kirjavahetus on kohtule koos pankrotiavaldusega esitatud. Kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

§ 10

lg 3 sätestab, et pankrotiavalduse võib

§ 10

lõike 2 punktis 1 nimetatud asjaoludel esitada võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks.

§ 10

lõike 2 punktides 2–5 nimetatud asjaoludel võib võlausaldaja pankrotiavalduse esitada, sõltumata sellest, kas tema nõue on muutunud sissenõutavaks või mitte.

§ 15

lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole esitanud

§ 10lg 3 nõuetele vastavat pankrotiavaldust.

Võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue põhineb poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust tuleneval leppetrahvi nõudel, millele võlgnik vastu vaidleb. Võlgnik on avaldanud, et esitas töövõtulepingust tuleneva leppetrahvi nõudele vastuväite enne võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamist, millest tulenevalt pidi võlausaldaja teadlik olema võlgniku vastuväidetest ja asjaolust, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole

§ 15lg 3 p 1 mõttes selge. 4

(6)2-21-18750 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et poolte vahel on vaidlus poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust tuleneva leppetrahvi nõude olemasolu ja selle suuruse üle. Seega peaks kohus pankrotiavalduse aluseks oleva nõude olemasolu ja suuruse kindlakstegemiseks hindama võlausaldaja õigust leppetrahvi nõuda, lähtudes sellest, kas võlausaldaja on töövõtulepingu kehtivalt üles öelnud või mitte, alternatiivselt tuleb kohtul hinnata seda, kas leppetrahvi nõue on kooskõlas hea usu põhimõttega või mitte. Juhul, kui leppetrahvi nõue on põhjendatud, tuleks kohtul hinnata, kas leppetrahvi suurus kuuluks vähendamisele või mitte. Kohus leiab, et juhul, kui kohus peaks pankrotimenetluse käigus nõude selgust hindama kohtule esitatud tõendite alusel, puudub kohtul pankrotimenetluses alus määrata kindlaks võlausaldaja nõude suurus või otsustada leppetrahvi vähendamise alused, kuivõrd nimetatud vaidlused kuuluvad lahendamisele hagimenetluses. Kohtu hinnangul eeldab poolte vahelise vaidluse lahendamine võlausaldaja nõude põhjendatuse üle eelmenetluse läbiviimist, kus on võimalik tõendeid koguda, samuti kohtuistungi pidamist või kirjaliku menetluse läbiviimist, mille käigus on kohtul võimalik tõendeid uurida.

§ 15

lg 1 tulenev pankrotimenetluse kiire iseloom ja asjaolu, et pankrotiasi on

§ 3lg 2 ja Ts

MS § 475 lg 1 p 12 2 kohaselt hagita asi ehk kohtu uurimisprintsiibi kohaldamist eeldav tsiviilasi, leiab kohus, et pankrotiasja ajutise pankrotihalduri nimetamise faasis ei ole võlausaldaja nõude selguse hindamine vajalikul määral võimalik, samuti ei ole see pankrotimenetluse eesmärk, kuna

§ 15

lg 3 p 1 tuleneb, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue peab olema selge. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlausaldaja nõude kindlakstegemine, s.h nõude olemasolu ja selle ulatuse kindlakstegemine eeldavad asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Võlgnik on põhistanud leppetrahvi põhjendamatust ja sellega võlausaldaja nõude puudumist, samuti on ta esitanud põhistatud vastuväited nõude suurusele, mida pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ümber lükanud ei ole. Kohus leiab, et võlausaldaja nõude kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Sisuline vaidlus nõuete olemasolu üle ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Seega puudub kohtul kohustus hinnata ajutise pankrotihalduri nimetamise menetlusstaadiumis tõendeid sarnaselt nõude sisulise lahendamisega hagimenetluses. Kohtul on nõude põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus selles osas, kas esitatud tõendid on piisavad veenmaks kohut nõude olemasolust või tuleks kohtu hinnangul koguda asjas täiendavaid tõendeid, mis eeldab asja lahendamist hagimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlausaldaja nõue ei ole selge, siis tuleb

§ 15

lg 3 p 1 tulenevalt jätta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutine pankrotihaldur nimetamata. Kohus märgib muuhulgas, et Riigikohtu lahendist 3-2-1-60-14 ei tulene, et kohus peaks võlausaldaja ebaselge nõude väljaselgitamiseks määrama ajutise pankrotihalduri, et võlausaldaja ebaselgele nõudele vaatamata võlgniku maksejõuetuse esinemisel võlgniku pankrot välja kuulutada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14 punktis 16 selgesõnaliselt öelnud, et juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse nõude selgust

§ 15lg 3 p 1 järgi üksnes ajutise halduri määramisel. 5

(6)2-21-18750 IV Menetluskulude jaotus

§ 15

lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Seega tuleb avalduse läbivaatamisega seotud kulud jätta võlausaldaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Merike Varusk kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.