lg 1 alusel töötaja korralise ülesütlemise avalduse alusel.
lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega oli kostja kohustatud töölepingu lõppemisel maksma hagejale välja veel tasumata töötasu ning kasutamata puhkuse eest puhkusehüvitise.
lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.
lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. Töölepingu p 4.1 kohaselt on töötaja põhipalgaks 540 eurot ning p 4.4 kohaselt makstakse seda kord kuus iga järgneva kuu 15. kuupäevaks. Töölepingu p 3.1 kohaselt on töötaja tööajaks 40 tundi nädalas, mis tähendab, et tegemist on täistööajaga.
lg 6 sätestab keelu maksta töötajale madalamat töötasu kui on kehtestanud Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019.a määruse nr 115 kohaselt oli töötasu alammäär alates 01.01.2020 584 eurot (bruto). Netosummaks tuleb seega 550,38 eurot, sest hageja palus arvestada tulumaksuvaba miinimumi (I kd, tl 57). Kuna
keelab töötajale maksta väiksemat tasu kui 5 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäär, siis tuleb lugeda, et hageja töötasuks 2020. aastal oli 584 eurot kuus (bruto). Hageja pangakonto väljavõttest (II kd, tl 51) nähtub, et kostja tegi oktoobris 2020.a kaks makset: 06.10.2020 550,38 eurot makseselgitusega avanss ning 15.10.2020 550,38 eurot selgitusega töötasu september. Esmalt selgitab kohus seoses poolte väidetega perioodi 29.10-08.11.2020 osas, et nimetatud perioodi eest oli hageja siiski õigustatud saama töötasu, sest olenemata sellest, et hageja ei läinud kontorisse vaid oli kodus, pidi kostja võimaldama hagejale töö tegemist.
lg 2 p 1 kohaselt on tööandja kohustuseks kindlustada töötajat kokkulepitud tööga.
kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Hageja poolt istungil antud selgituste kohaselt läks ta 29.10.2020 koju, sest tema tervis läks kehvaks. Koju lubas minna Pxxx Kxxxxxx, kes oli andnud loa ka kaks järgmist päeva kodus töötada, sh pidi reedel 31.10.2020 olema kontoris plaanitud elektrikatkestus. Pxxx Kxxxxxx nimetatud väiteid ümber ei lükanud. Hageja selgituse kohaselt ta aga järgnevatel päevadel P. Kxxxxxxxxx enam ühendust ei saanud- ta helistas kostja seaduslikule esindajale mitmeid kordi, kuid tagasi ei helistatud. Hageja helistas ka kostja sekretärile/raamatupidajale (kohtu hinnangul ei ole isiku ametikoha nimetus asja oluline- oluline on, et isik töötas kostja juures ja viibis kontoris), kelle vahendas kostja seadusliku esindaja PxxxxKxxxxxxx öeldut, et hagejal pole vaja tulla, tema kõnedele ei vastata ja kostja juristid võtavad temaga ühendust. Hageja tegi kodus sellel perioodil tööd. Ta on seda ka varem teinud ning etteheiteid ei olnud. Kostja seaduslik esindaja selgitas istungil, et ta ei tea, miks hageja kodus istus ja ta ei mäleta, kas ta tundis huvi, miks hageja tööle ei ilmunud. Tema leidis, et tööandja ei pea inimesi taga otsima. Kostja väitis, et kodutööks peab olema kirjalik avaldus. Koroonaviiruse ajal pidid kõik töötajad kontoris tööl käima. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja püüdis kostjaga ühendust saada (telefonikõned ja kiri kostjale, I kd, tl 44 ja 50) ning saada juhiseid töö tegemiseks. Kostja ei reageerinud kõnedele ega kirjadele. Kohtu hinnangul ei oma tähendust, et hageja helistas kostja juures töötavale teisele isikule. Kohtu hinnangul on see antud olukorras põhjendatud, sest kostja seaduslik esindaja ei reageerinud hageja püüetele temaga suhelda. Kohtu hinnangu käitus kostja seaduslik esindaja töötaja suhtes pahatahtlikult kui eiras tema telefonikõnesid (kohtu hinnangul ei oma tähtsust, mis oli selle põhjus, igal juhul kestis see olukord mitu päeva, mis ei ole loomulik). Kohus leiab, et töösuhte pooled peavad suhtuma teise poolde lugupidavalt, mis tähendab ka seda, et tööandja vastab töötaja kõnedele või helistab tagasi. Hageja tegi tööd nii palju, kui ta oli suuteline täiendava juhendamiseta tegema. Tõendatud on asjaolu, et hageja tegi kodus tööd nii palju kui ta ilma täiendate esindaja juhisteta teha sai (e-kirjad klientidele II kd, tl 45-50, 52-57). Seega ei istunud hageja kodus niisama. Kohus märgib, et puuduvad tööandja juhised või korraldused (nt töösisekorra eeskori), millest nähtuks kohustus vormistada kodus töötamine kirjalikult. Kohus leiab, et Eestis juba mitu aastat esinenud nn koroonakriisi olukorras on põhjendatud kodus töötamine, kui see on töö sisust tulenevalt võimalik. Vabariigi Valitsuse korraldustest ja seisukohtadest tulenevalt on kodus töötamine eelistatuim variant viiruse leviku ohjamiseks ja valitsus on teinud korduvalt üleskutseid võimalusel töötadagi kodus. Põhjendamatu ja mõistetamatu on kostja väide, et kõik tema töötajad on kohustatud viiruse leviku ajal töötama kontoris ning kodus on võimalik töötada vaid kirjaliku avalduse alusel. Kumbki pool pole tõendanud, et hageja kodus töötamine oli mingil põhjusel takistatud. Töölepingust ega ametijuhendist ei tulene hageja kohustust tööd teha kindlasti kontoris kohapeal. Samas nähtub ametijuhendist, et tööülesandeid arvestades oli see vähemalt osal tööajast võimalik (suhtlus klientidega -nende 6 otsimine, tellimuste vormistamine, info edastamine jms, erinevate kokkulepete sõlmimine, müügi analüüs, aruandlus ja dokumentide kootamine jne on enamasti võimalik teha kas telefonisuhtluses või arvutis, mis ei pea ilmtingimata asuma kontoris). Kohus leiab, et põhjendatud oli hageja poolt kodukontoris töötamine ning see oli tema tööülesannete sisust tulenevalt võimalik. Hageja on tõendanud, et ta reaalselt tegi kodus tööd. Kostja oli kohustatud kindlustama hagejale tööd kuni lepingu lõppemiseni, kuid kostja ignoreeris põhjendamatult hagejale töö andmise (juhiste) kohustust. Eeltoodust tulenevalt oli hageja õigustatud ootus saada ülalmärgitud perioodi eest töötasu ning täielikku, mitte keskmist, sest hageja tegi tööd. Kohus selgitab seoses hageja käsitlusega avansist, et oma olemuselt on avanss tulevase makse arvel ette tasutav summa. Hageja selgitused avansi sisu osas (maksti kostja poolt kinni kütusearveid, klientide kinke jms) on tõendamata. Hageja ei ole mingilgi viisil tõendanud, et tegemist oli mingi muu tasu või hüvitisega tema poolt tehtud kulude osas. Seega on ka käesolevalt avanss käsitletav just töötasuna või selle osana, olenevalt avansi suurusest. Kohus leiab, et hageja nõue oktoobri töötasu osas ei ole põhjendatud, kuna see on talle kostja poolt välja makstud. 15.10.2020 maksis kostja vastavalt töölepingu p-le 4.4 septembri töötasu. 06.10.2020 maksis kostja kohtu hinnangul avanssi oktoobri töötasu osas ehk kostja maksis hagejale oktoobri töötasu ette, sest avansi suuruseks oli miinimumpalk (neto). Kostja esitatud tõendist (I kd, tl 6, hagejale makstud summad alates lepingu sõlmimisest kuni oktoober 2020, v.a lisapuhkuse tasu) nähtub, et avansina makstud summad koos töötasudega (ca 5740,33€ neto) jäävad kokku 10 kuu eest saadava töötasuga (ca 5503,80€ neto) samasse suurusjärku. Hageja on seega oktoobri eest töötasu saanud ja kohus jätab selles osas hageja nõude rahuldamata. Ajavahemiku 01.11-08.11.2020 (5 tööpäeva) eest oli hageja õigustatud saama töötasu 139,04 eurot (bruto, 584÷21×5) ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuab puhkusehüvitist 2018.a ja 2019.a saamata jäänud puhkuse eest. Esmalt märgib kohus, et hageja ei saa nõuda puhkusehüvitist 2018.a eest, sest tööleping oli sõlmitud alles 01.01.2019. Hagejal on vastavate eelduste olemasolul õigus saada puhkusehüvitist 2019.a ja 2020.a eest.
lg 1 sätestab, et töötajal on õigus saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu.
kohaselt on tööandja töölepingu lõppemisel kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas.
lg 8 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra.
Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt arvutatakse tööle asumise kalendriaastal kalendriaastast lühema aja eest põhipuhkust võrdeliselt töötatud ajaga. Töötaja võib nõuda puhkust, kui ta on tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud. Töölepingu p 5.1 kohaselt on töötaja põhipuhkuse kestus 28 kalendripäeva. Kuna hageja töötas kostja juures rohkem kui kuus kuud, teenis hageja 2019.a eest puhkust välja 28 kalendripäeva ja 2020.a eest 25,85 kalendripäeva (337×28÷365). Hageja pangakonto väljavõttest ega kostja väljamaksete tabelist ei nähtu, et hagejale oleks makstud puhkuse tasu põhipuhkuse eest. Tabelist nähtub vaid kaks väljamakset lisapuhkuse eest. Asja materjalidest ega ka ühestki muust kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et hageja oleks taotlenud põhipuhkust või saanud 2019.a või 2020.a eest puhkusetasu. Seega tuleb tuvastatuks lugeda, et hageja ei ole 2019-2020.a saanud põhipuhkust ning lepingu lõppemisel pidi kostja hagejale välja maksma kasutamata jäänud puhkuse rahas. Kostja iseenesest ei vaidlustanud, et hageja ei 7 olnud kahel aastal puhkust saanud ning talle ei ole ka puhkustasu makstud. Kostja käsitluse kohaselt saab nõude aga tasaarvestada. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a määruse nr 91 § 4 lg 1 kohaselt arvutatakse keskmist kalendripäevatasu eelkõige tööandja makstava haigushüvitise ja kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel. Sama paragrahvi lõike 3 lause 1 järgi liidetakse keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Määruse § 4 lg 2 sätestab, et keskmise töötasu arvutamisel põhipuhkusetasu maksmiseks ja avalikus teenistuses ette nähtud lisapuhkuse tasu maksmiseks ei arvata kalendripäevade hulka rahvuspüha ega riigipühi. Määruse § 2 lg 3 sätestab, et keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust. Keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuueks kuuks on juuni 2020.a kuni november 2020.a. Hageja sissenõutav töötasu juuni-oktoober oli 2190.65 eurot, millele lisandub käesolevalt novembri eest välja mõistetav tasu 139,04 eurot, kokku 2329.59 eurot. Sama ajavahemiku kalendripäevade arvuks on 183 päeva, millest tuleb maha arvestada riigipühad (3 päeva) ja hageja haiguspäevad 2020 juunis-juulis (19.06-27.07- 37 päeva), septembris (5 päeva) ja novembris (22 päeva)- andmed hageja koondpalgateatisest (I kd t lk 4 ja 59). Arvestusse läheb seega 116 päeva. Keskmiseks kalendripäevatasuks on seega 20.08 eurot (2329,598/116). Kasutamata põhipuhkuse väärtus rahas on seega 1081,31 eurot (bruto, 20,08×53,85) ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus käsitleb kostja väidet, et tal oli õigus tasaarvestada hageja rahalised nõuded hageja poolt tekitatud kahjusummaga ning et ta on hageja maksnud rohkem kui pidanuks.
lg 1 kohaselt võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
lg 3 ja 4 kohaselt võib tööandja § 78 lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. Tööandja peab tasaarvestamisel arvestama täitemenetluse seadustiku §-s 132 sissenõude pööramise kohta sätestatut. Seega lubab seadus tööandjal kohtuväliselt tasaarvestada oma nõuded vaid kahel tingimusel, s.o töötaja kirjalikul taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul ja vaid töötaja töötasu nõudega. Nõusolekuta on võimalik tasaarvestada vaid töötajale makstud ettemaksu, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ning väljatöötamata põhipuhkust. Kummalgi juhul ei või tööandja tasaarvestada ega kinni pidada kõiki summasid täies ulatuses. Käesolevalt ei ole kumbki pool esitanud kohtule hageja kirjalikku nõusolekut ühegi kostja nõude tasaarvestamiseks. Samuti ei ole tuvastatud, et kostja oleks hagejale maksnud ettemaksu, mida hageja pidi kostjale tagastama ning kuna hageja ei ole saanud kostja juures töötamise ajal põhipuhkust, pole tuvastatud ka väljatöötamata põhipuhkuse asjaolu. Seega polnud kostja
alusel õigustatud mingisugust tasaarvestust tegema. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks töösuhte kestel pöördunud hageja poole seoses ebaõigesti arvestatud töötasu väljamaksetega. Töölepingu kohaselt võis kostja maksta hagejale ka suuremat töötasu kui miinimumpalk. Kohus nõustub Töövaidluskomisjoni seisukohaga, et eluliselt usutav pole asjaolu, et kostja maksis hagejale alusetult kahe aasta jooksul töötasu ettenähtust rohkem ega võtnud midagi selle osas ette. Kui kostja maksis 8 hagejale rohkem kui ta pidi, oli kohtu hinnangul tegemist lisatasuga, mitte enammakstud töötasuna. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1213,88 eurot, millest 139,04 eurot (bruto) on saamata jäänud töötasu summas ja 1081.31 eurot (bruto) puhkusehüvitis. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud 44% ulatuses hageja kanda ja 56% ulatuses kostja kanda. Pooled ei esitanud menetluskulude nimekirjasid kohtule. Seega puuduvad pooltel menetluskulud. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamine hagimenetluses oli riigilõivuvaba. Kuna asjas puuduvad menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata, siis kohus neid käesolevalt kindlaks ei määra. /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.