) § 44). Kaebaja arvates ei ole kinnipidamiste aluseks olev norm põhiseaduspärane (kaebaja hinnangul vajaks regulatsioon muutmist). Kaebaja arvates oleks õiguspärane, kui vabanemisfondi ja nõuete rahuldamiseks tehtaks mahaarvamisi laekuvatelt summadelt, kui laekunud summad ületavad vältimatuteks kulutusteks vajalikku 22 või 29,50 eurot kuus. Kaebaja on täiendavalt 23.11.2017 avalduses 2
§-s 44 sätestatud kehtiv regulatsioon sunnib teda vanglas tegema valikuid oluliste õiguste kasutamise vahel. Samuti ei väida kaebaja, et kui tsal ühes kuus vältimatuteks kulutusteks vajalikku 20 eurot ei ole või sellist summat kuus kasutada ei jää, kaasneks sellega tema inimväärikust alandav kohtlemine. 6.2. Kaebaja väidetud ebavõrdne kohtlemine nõuete aegumise seisukohast ei ole
§-s 44 sätestatuga seotud. See norm ei reguleeri kinnipeetava vastu esitatud rahaliste nõuete aegumist. Rahaliste nõuete, mida
lg-s 2 sätestatud korras täidetakse, aluseks on mõni täitemenetluse seadustiku §-s 2 loetletud täitedokument. Täitedokumendi alusel rahaliste nõuete täitmist reguleerib täitemenetluse seadustik.
§-s 44 sätestatu kaebaja õigusi rahaliste nõuete aegumisega seoses ei puuduta Vastustajale ei ole teada, et kinnipeetavate suhtes oleks rahaliste nõuete täitmise aegumise osas kehtestatud erisust võrreldes vabaduses viibivate isikute rahaliste nõuete täitmise aegumisega. Vastustajale teadaolevalt on kaebajale kolme kohtutäituri poolt esitatud rahaliste nõuete täiteakte 13 667,67 euro ulatuses. Kaebaja ei ole piisvalt arusaadavalt selgitanud, kuidas ja millist tema õigust hetkel kehtiv regulatsioon rikub, seega on kaebaja nõue põhjendamata ning paljasõnaline. 6.3. Vabanemistoetuse kogumise eesmärgiks on soodustada kinnipeetava resotsialiseerimist ja toetada kinnipeetava võimalikult valutut sulandumist ühiskonda peale karistusaja lõppemist. Arvestades, et vanglas tööd tegeval kinnipeetaval tekib juba nagunii tööharjumus ning seega on tema sulandumine ühiskonda seetõttu lihtsam, on vabanemisfondi raha kogumine kindlasti hädavajalik nendele kinnipeetavatele, kes ei suuda või ei taha vanglas ühiskonda sotsialiseerumist abistavate tegevustega tegeleda.
§-s 44 sätestatu alusel kinnipeetavale vanglasse laekuvatelt summadelt kinnipidamiste tegemine ei ole põhiseadusega vastuolus ega riku kaebaja õigusi. 6.4. Kehtiv õigus ei anna vastustajale õigust kaaluda, kuidas kinnipeetavale vanglasse laekuvate summade jagunemine võiks toimuda. Vastustaja tegevus ei saa seaduses sätestatu täitmisel olla seega õigusvastane ning kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 3
). Kohus on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 ls-le 2 tuginedes leidnud, et kaebaja nõudeid tuleb tõlgendada õigusvastsuse tuvastamise nõudena ning et kaebaja hinnangul ei ole tema vanglasisesele isikukontole laekuvatest summadest mahaarvamiste aluseks olev norm põhiseaduspärane (kaebaja hinnangul vajaks regulatsioon muutmist). Juba asja lahendanud eelmine kohtukoosseis leidis 08.12.2016 määruse p-s 15 (tl 51-53) ja 04.04.2016 määruses (tl 69-70), et õigusvastasuse tuvastamise nõue on kohane õiguskaitsevahend olukorras, kus kinnipidamisi laekuvatelt summadelt on juba asutud tegema, ning pelgalt kohustamisnõue ei oleks tõhus. Kohus mõistab esitatud kaebust selliselt, et kaebajal on preventiivne huvi, et vastustaja ei jätkaks väidetavat õigusvastast praktikat. Kohtupraktika on seni preventiivset huvi tuvastamisnõude lubatavuse eeldusena aktsepteerinud (Riigikohtu 02.11.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-22-15, p 15 ja seal viidatud praktika). 8. Kaebaja on isikukontolt kinnipidamiste õigusvastasust väites pidanud põhjendatuks järgmist olukorda: 1) kinnipeetava vanglasiseselt arvelt arvutataks maha 50% rahaliste nõuete (võlgade) tasumiseks ainult juhul, kui laekunud summad ületavad vältimatuid kulutusi 22 või 29,50 eurot kuus; 2) kinnipeetava vanglasiseselt arvelt arvutataks maha 20% (70%) vabanemisfondi ainult juhul, kui laekunud summa ületab vältimatuid kulutusi st arvutatakse maha sellest rahast, mis ületab 22 või 29,50 eurot kuus (või 118 eurot 4 kuu eest); 3) seadust tuleb muuta selliselt, et ka kinnipeetaval aeguksid rahalised nõuded samadel tingimustel kui vabaduses viibivatel isikutel; 4) kui kinnipeetaval ei ole rahalisi nõudeid, tuleks laekuvatelt summadelt maha arvata üksnes 20% vabanemisfondi, mitte 70%; 5) vabanemisfondi tuleks maha arvata raha üksnes neilt, kes vanglas töötavad, või siis üksnes neilt, kelle arvele laekub rohkem kui 100 eurot kuus. Vastuseks 04.04.2017 kohtumäärusele on kaebaja selgitanud, et mahaarvamiste tegemisel kehtiva õiguse järgi ei jää talle alles palga alammäärast 5% ulatuses summat vajalikeks kulutusteks nagu seda näeb ette Riigikohtu praktika (üldkogu 12.04.2016 otsus asjas nr 3-3-135-15) ning talle ei jää vajalikku summat nõuete täitmiseks. Kaebaja poolt samas kaebuses tõstatatud talle kui kinnipeetavale vanglas viibimise ajal pensioni maksmise jätkamise küsimus on praegusest haldusasjast eraldatud haldusasja nr 3-17-1963 esemeks. 9.
lg 1 kohaselt kannab vanglateenistus kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.
lg-d 2, 3 ja 4 reguleerivad isikuarvele kantud summadest tehtavaid mahaarvamisi ja isikuarve käsutamist.
ei sätestata imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat.
reguleerib isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi, sellest sättest ei tulene kohustust, et kõik kinnipeetava sissetulekud tuleb kanda läbi nimetatud isikuarve. Erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule (vt ka Riigikohtu 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 24). 10. Kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui 4
lg 2).
lg-st 2 tulenevalt jääb kinnipeetavale seega talle laekuvatest summadest igal juhul vähemalt 30%, mida ta võib vanglasiseselt oma äranägemist mööda vastavalt vangistusõiguse aktides sätestatud korrale kulutada nt vangla kauplusest lubatud kauba soetamiseks. Vabanemistoetust hoiustatakse kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni (lg 3), kuid kinnipeetava soovil võib vabanemistoetust hoiustada ka suuremas summas, samuti kasutada tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid rahaliste nõuete täitmiseks, saata tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale või kanda tema arvelduskontole pangas (lg 4). 11. Viidatud sätetest ei tulene, et pärast vabanemistoetusena hoiustamist (20% laekuvatest summadest) ja nõuete rahuldamiseks summade mahaarvamist (50%) peaks kinnipeetavale kasutamiseks jääma mingi kindel summa raha. Põhjendamatu on praeguse vaidluse kontekstis kaebaja väide, et kinnipidamiste tegemisel kehtiva õiguse järgi ei jää talle alles palga alammäärast 5% ulatuses summat vajalikeks kulutusteks nagu seda näeb ette Riigikohtu praktika (otsus asjas nr 3-3-1-35-15) ning talle ei jää vajalikku summat nõuete täitmiseks. Viidatud otsuses käsitas Riigikohus menetlusabi taotluse rahuldamise eelduste täidetust. Tegemist on lubatava mahaarvamisega sissetulekutest, et välja selgitada, kas isikule on lubatav anda menetlusabi (HKMS § 112 lg 1). Vastustaja märgib põhjendatult, et viidatud Riigikohtu lahendi kontekstis oli kaalumisel kinnipeetava võimalus erinevate põhiõiguste realiseerimiseks – kasutada põhiseaduslikku õigust kohtusse pöörduda või säilitada inimväärikust tagav minimaalne rahaline varu igapäevasteks hädavajalikeks väljaminekuteks. Viidatud lahendist haldusasjas nr 3-3-1-35-15 ei tulene erisusi
Kui mahaarvamised isikukontolt on toimunud kooskõlas
Ka kaebaja ise ei ole väitnud, et mahaarvamisi tema sissetulekutelt tehtaks vastuolus
§-s 44 sätestatuga, vaid ta ei pea seda regulatsiooni põhiseaduspäraseks. Eeltoodud norme ja kohtupraktikat arvestades saaks kaebuse rahuldada vaid juhul, kui
14. Kohus on
lg 2, aga ka lg-te 3 ja 4 väljakujunenud kohaldamispraktikat arvestades seisukohal, et puudub alus nende põhiseadusvastasust väita. Vabanemistoetuse põhiseaduspärasust korduvalt kontrollinud õiguskantsler on leidnud, et tegemist on põhjendatud piiranguga kinnipeetava omandiõigusele (27.03.2015 nr 61/140700/1501354 ja seal tehtud viited1). Õiguskantsler on leidnud, et kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest vabanemistoetuse hoiustamine ei kujuta endast põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist võrreldes vahistatutega ja ka vabaduses viibivate isikutega. Õiguskantsler on ka 1 http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_mittetuvasta mise_kohta_kinnipeetavate_ebavordne_kohtlemine_nende_vanglasiseselt_isikuarvelt_mahaarvamiste_tegemisel .pdf 5
lõikes 3 on vabanemistoetuse hoiustamisele seatud selge ülempiir ning see on oluline lisaargument võimaliku ebavõrdse kohtlemise proportsionaalsuse puhul. Teatud summa täitumisest (kolmekordne kuutöötasu alammäär) alates ebavõrdne kohtlemine vabanemistoetuse hoiustamise kaudu lakkab. Lähtuvalt
aastal kehtivat kuutöötasu alammäära arvestades 1410 eurot (3x470)). Samuti on tegu isiku omandiõiguse ajutise piiramisega, mitte aga omandiõiguse täieliku kaotamisega (vabanemistoetus makstakse isikule vanglast vabanemisel (
Nagu on korduvalt oma seisukohtade rõhutanud ka õiguskantsler2, jääb kinnipeetavale peale ulatusliku riikliku ülalpidamise (riigi kulul tasuta toit, eluase jms) alles ka vähemalt 30% isikuarvele laekuvatest summadest. Isiku vastu esitatud nõudeid peab täitma ühtviisi nii kinnipeetav kui ka vabaduses viibiv isik, kusjuures vabaduses viibija ei saa hoolimata tema vastu esitatud nõuetest riigilt tasuta toitlustamist ega eluaset (vt samas).
lg 2 põhiseadusvastaseks ka seetõttu, et kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses sissetulekust, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. Esmalt ilmneb Tartu Vangla vastusest (tl 141-142), et vastustajale teadaolevalt on kaebajale kolme kohtutäituri poolt esitatud rahaliste nõuete täiteakte kokku 13 667,67 euro ulatuses. Seega ei saa selle normi alusel mahaarvamiste tegemine (vabanemistoetuse hoiustamine) kaebaja õigusi rikkuda ning asja materjalidest ei ilmne, et sel alusel oleks kaebaja isikukontolt mahaarvamisi tehtud (vt nt kaebaja K-raha väljavõte tl 32 ja 32p). Pealegi nähtub eelnevalt refereeritud
lg-st 3 ja õiguskantsleri seisukohtadest, et vabanemistoetuse hoiustamine on rahaliselt piiratud ning see piirmäär täitub ka kiiremini juhul, kui kinnipeetava laekumistest ei tehta mahaarvamisi nõuete rahuldamiseks. 17. Kaebaja on väitnud ka, et
alusel toimuvate mahaarvamiste tõttu muutub võimatuks tema vastu esitatud nõuete täitmine. Täitemenetluse seadustiku erinorm (TMS § 31) reguleerib rahalise nõude täitmist vanglas. TMS § 31 lg 1 kohaselt kannab vangla kinnipeetava töötasust või muust kinnipeetavale laekuvast rahast kinnipeetud osa igas kuus selle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, kes on rahalise nõude täitmiseks saatnud. Kinni peetav osa arvutatakse vastavalt vangistusseaduse §-le 44 (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 16). Kinnipeetavalt kinnipeetud raha jaotamiseks koostab kohtutäitur arvestuse ja kannab raha sissenõudjale üle (TMS § 31 lg 2).
ei näe ette nõuete täitmiseks erikorda, vaid tagab vastupidiselt kaebaja poolt väidetule, et nõuete täitmiseks eraldataks kaebaja sissetulekutelt selline osa, mis ühtlasi tagab tema vabanemistoetuse kogunemise ning proportsionaalses osas raha kinnipeetavale kasutamiseks Õiguskantsleri 19.10.2012 nr 6-1/121363/1204786 seisukoht, http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_mittetuvasta mise_kohta_vangs_ss_31_lg_23_ja_4_ning_vangs_ss_44_lg_2_pohiseadusparasus.pdf 2 6
sätetest, mis reguleerivad rahaliste nõuete täitmist ja mahaarvamisi nõuete täitmiseks vanglas, erisusi, mis paneksid kinnipeetava võlgnikuna halvemasse olukorda võrreldes vabaduses viibivate võlgnikega. 19. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole käitunud õigusvastselt, tehes kaebaja isikukontolt mahaarvamisi
alusel ning kaebaja isikuarvele laekunud summadest mahaarvamiste aluseks olev regulatsioon (
Seetõttu jääb kaebus rahuldamata. MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED 20. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on tasunud riigilõivu (15 eurot) kaebuse esitamisel. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb see kulu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud. Seega jäävad võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.