Obsah (10)

§ 654§ 436§ 232§ 251§ 230§ 173§ 163§ 168§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2022, Tallinn Kohtuasja

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1100 eurot (st põhivõlgnevust 1639,70 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab selles osas hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas (st põhivõlgnevuse 1639,70 eurot väljamõistmist puudutavas osas) jätta maakohtu otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 654lg 2² alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli üürilepinguline suhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes. Samuti ei ole vaidluse all, et pooled sõlmisid
2. septembril 2015 üürilepingu lisana kokkuleppe, mille järgi loetakse leping lõppenuks
3. augustil 2015 ning kostja kohustub likvideerima ülejäänud üüri- ja kommunaalteenuste võlgnevuse hageja ees summas 6589,70 eurot hiljemalt
4. septembriks
5. a maksegraafiku alusel. Hageja nõuab kõnealuse kokkuleppe alusel kostjalt 2739,70 euro tasumist. Kostja on esitanud mitmeid vastuväiteid, mis tema arvates välistavad hagejale raha maksmise. Kostja hinnangul on tal õigus kokkulepe tühistada või kokkulepe on tühine vastuolu tõttu heade kommetega, üürileping lõppes
6. aprillil 2015, kostja ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada ning kostja on tasunud hagejale sularahas 1100 eurot. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et apellatsioonkaebuses on esitatud uusi väiteid. Väited, millele kostja tugineb apellatsioonkaebuses, on esitatud ka maakohtu menetluses (vt nt kostja
7. märtsi
8. a menetlusdokument, dtl 129–134). Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1, § 442 lg 8), sest ei ole kostja kõiki väiteid hinnanud.

1. Esmalt tuleb anda hinnang, milline on kokkuleppe õiguslik tähendus. Maakohtu põhjendused vajavad selles osas täpsustamist. Maakohus on leidnud, et kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega (maakohtu otsuse p 13), kuid samas lõigus märkinud, et see on ka konstitutiivne võlatunnistus. 11.
2. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36;
7. detsembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Kolleegiumi hinnangul ei ole konstitutiivse võlatunnistuse loomise tahe tõendatud. Kokkuleppe sisu ja eesmärki arvestades on kostja võlga tunnistanud deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu
9. juuni
10. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16.2 ja selles viidatud kohtupraktika). 11.
11. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete 4 esitamisest. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. Üldjuhul peaks võlgniku jaoks olema välistatud sellised vastuväited, mida võlgnik võlatunnistuse üleandmisel teadis või millega ta vähemalt pidi mõistlikult arvestama (Riigikohtu
12. juuni
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4408, p 16). Maakohus jättis välja selgitamata, milliste vastuväidete esitamisest kostja kokkuleppe sõlmimisega loobus. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi (vt ringkonnakohtu
14. jaanuari
15. a selgituskiri, dtl 236–237). 11.
16. Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et kokkuleppe sõnastusest tulenevalt sõlmiti see eesmärgiga leppida kokku allüürilepingu lõpetamises
17. augustil 2015 ning võlgnevuse tunnustamises deklaratiivse võlatunnistusega. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda. Seega on kostja loobunud vastuväidetest, mis on seotud üürisuhte lõppemise ajaga, asja sihtotstarbeliselt kasutamise võimatusega ning üüri- ja kommunaalteenuste võlgnevusega.
18. Kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega ei saa loobuda õigusest tugineda tehingu tühisusele. 12.
19. Kostja tugineb sunni viisil kokkuleppele alla kirjutamisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 esimese lause järgi tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele (TsÜS § 98) ning seda tuleb teha TsÜS §-s 99 sätestatud tähtaja jooksul. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esile toonud ega tõendanud kokkuleppe tühistamise formaalseid ega materiaalseid eelduseid. 12.
20. Lepingu sõlmimise sundi saab hinnata ka heade kommetega vastuolus oleva tehinguna, mis TsÜS § 86 lg 1 järgi on tühine. Kohtupraktika kohaselt võib tehing olla heade kommetega vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt Riigikohtu
21. septembri
22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13, p 13). Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu
23. novembri
24. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esile toodud asjaolude pinnalt põhjust järeldada, et hageja käitus kostja suhtes ebamoraalselt või et kokkulepe on sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2).
25. Kohustustest vabanemiseks ja võlausaldaja hagi rahuldamata jätmiseks peab võlgnik tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (Riigikohtu
26. veebruari
27. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Kostja tugineb apellatsioonkaebuses jätkuvalt sellele, et ta on hagejale tasunud sularahas 1100 eurot, kuid tal läks sularaha vastuvõtmise order kaduma. Maakohus hindas tunnistaja Q ütlusi ning leidis, et need ei ole piisavalt veenvad, et asuda seisukohale, et kostja on
28. a juulis tasunud hagejale sularahas 1100 eurot (maakohtu otsuse p 19). Mh viitas maakohus pooltevahelisele lepingule, mille kohaselt tuli võlgnevus tasuda pangaülekandega ning kohustuse täitmise viisi oli allüürilepingu p 10.1 järgi võimalik muuta vaid kirjaliku kokkuleppega. Kolleegium maakohtu poolt tunnistaja ütlustele antud hinnanguga ei nõustu ning 5 muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegiumi hinnangul on tõendatud, et kostja tasus hagejale võlgnevusest 1100 eurot sularahas. 13.
29. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele välja toonud tunnistaja ütlustes esinevad vastuolud. Samuti on hageja viidanud allüürilepingu p-dele 3.3 ja 10.1, mille kohaselt tuli makseid teostada üürileandja arveldusarvele ning kohustuse täitmise viisi oli võimalik muuta vaid kirjaliku kokkuleppega. Kolleegiumi hinnangul ei anna eeltoodud asjaolud alust tunnistaja ütluste arvestamata jätmiseks. Tunnistaja ütlustes detailide kõrvutamisel tuleb arvestada, et ütluste andmise ajal oli vaidlusalusest sündmusest möödunud enam kui 5 aastat. Maakohus ei ole välja toonud, milline muu asjas esitatud või kogutud tõend lükkab tunnistaja ütlused ümber, v.a allüürilepingu kokkulepe kohustuse täitmise viisi kohta. 13.2.

§ 232

lg 1 järgi kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Praegusel juhul pidi kostja tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud 1100 euro suurust võlga, sest ta on selle täitnud. Kostja tõendas oma väidet tunnistaja ütlustega (

§ 251lg 1).

Kohtupraktikas on leitud, et kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole oma kohustust täitnud (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-11, p 12). Samas ei tulene VÕS § 95 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1, et võlgnik võib oma kohustuse täitmist tõendada ainult nendes sätetes nimetatud tõenditega. Võlgnik võib võla tasumist tõendada ka muude kirjalike dokumentidega, samuti tunnistajate ütlustega. Kuna kostja taotlusel koguti tõend asjaolu tõendamiseks, siis oli ka hagejal

§ 230lg 1 alusel kohustus oma väidet omakorda tõendada.

Kolleegiumi hinnangul on tunnistaja Q ütlused loogilised, tunnistaja on selgitanud, miks kostja maksis

1. a juunis-juulis hagejale sularahas ning on kirjeldanud maksmise asjaolusid nii, et sellega on sündmuse aset leidmine tehtud usutavaks („Maksmine toimus nagu alati, et läksin sekretäri Y juurde, tõin talle raha…“, „…tõin talle viis kupüüri 200 euroseid ja üks kupüür 100 euroga,“ „Raha võeti vastu ja kirjutati kassa sissetuleku order,“ „Sekretäril on kõrge pult ja ta on selle taga madalamal ja tema kätt ja arvutit näha ei ole,“ „Ainuke mida mäletan oli see, kui ta võttis raha vastu, siis me vestlesime lühidalt,“ dtl 184–187). Tunnistaja vande all antud ütlused ühtivad tema varem kirjalikult antud seletusega (dtl 121–125). Tunnistaja ei olnud ütluste andmise ajal kostja juhatuse liige ning asjaolu, et juhatuse liikmeks oli tema ema, ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. 13.
2. Asjaolu, et pooled olid allüürilepingu p-s 3.3 kokku leppinud makse teostamises üürileandja arveldusarvele, ei anna alust kostja poolt tehtud sularaha maksega arvestamata jätmiseks. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja on õigesti osundanud VÕS § 76 lg-le 3, mille järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Samas tuleb igal juhul kohustus lugeda täidetuks, kui võlausaldaja on selle kätte saanud (VÕS § 76 lg 4, § 91 lg 1). Praegusel juhul olid pooled kokku leppinud rahalise kohustuse täitmise viisis. Tunnistaja ütluste kohaselt võttis hageja sekretär tema poolt sularahas täitmise vastu. VÕS § 91 lg 1 järgi rahalise kohustuse võib täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses.
3. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti rahuldanud hagi kostjalt hageja kasuks 1100 euro väljamõistmise osas. Muu summa osas, s.o 1639,70 eurot, ei ole kostja tõendanud, et tal deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole. 6 Menetluskulude jaotus
4. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas

§ 173

lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. 16. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium

§ 163

lg-st 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Kolleegium märgib, et kostja ei saa sama taotluse näilikult järjestatud taotlustena esitamisega vähendada riske, mis kaasnevad apellatsioonkaebuse osalise rahuldamata jätmisega (st riski, et kostja peab

§ 163järgi kandma osa menetluskuludest).

Hageja esitas maakohtule hagi kostjalt 6039,70 euro väljamõistmiseks. Hagi tuleb rahuldada 1639,70 euro ulatuses, s.o 27% kogunõudest. Hageja võttis 3300 euro nõudes hagi tagasi ja maakohus jättis 11. veebruari 2021. a määrusega hagi vastavas osas läbi vaatamata (dtl 167– 168).

§ 168

lg-te 2 ja 4 järgi jäävad menetluskulud hageja kanda, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. Seega jäävad

§ 163

lg 1 ning § 168 lg-te 2 ja 4 järgi maakohtus kantud hageja menetluskuludest 27% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 73% hageja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 1639,70 euro ulatuses, s.o 60% apellatsiooniastmes vaidluse all olevast kogunõudest. Seega jäävad ringkonnakohtus kantud hageja menetluskuludest 60% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 40% hageja kanda. 17. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 7