1-22-877 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 8. märts 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-877 (18231600970) Kohtunik Sten Lind Kriminaalasi

§ 10lg-le 7 on taotluse lahendamine ringkonnakohtu pädevuses.

Sellest tulenevalt saatis maakohus taotluse koos kogutud materjalidega lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Riigiprokuratuuri määrusest nähtuvalt alustati
2. mail 2018 kriminaalasjas nr 18231600970 menetlust KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 tunnustel samal päeval kell 21.44 tehtud hädaabi kõne põhjal. Selles kõnes väitis X, et teda rööviti. PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo eriasjade uurija Ave Jaakson-Küttim lõpetas prokuröri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses asus uurija seisukohale, et kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole X suhtes toime pandud sellist röövi, nagu ta väidab. Menetleja osutas sellele, et kuigi X ütluste kohaselt vigastati teda röövimisel noaga, ei tuvastatud sündmuskohalt leitud noa teral X bioloogilist materjali. Küll leiti seda noa käepidemelt. X ootas politsei saabumist T-särgis, mis oli tema ütluste kohaselt rebestatud temale noaga tervisekahjustuste tekitamise käigus, kuid samas on eksperdid tuvastanud, et särgi rebendid on tekitatud nii noa kui ka kääridega. Kahe eriliigilise ekspertiisi tulemusena on tuvastatud, et särgi rebendid ei ühti X-l tuvastatud tervisekahjustustega. Isiku ekspertiisi aktist nähtub, et X kehal olevad vigastused, millised on fikseeritud isiku läbivaatuse käigus, ei saanud tekkida sellisel viisil, nagu X on nende tekkimisviisi kannatanuna ülekuulamisel kirjeldanud. Kohtuarsti hinnangul oli tegemist vigastustega, mida sai endale tekitada X ise. Samale järeldusele jõudis ka Riigiprokuratuur. Riigiprokurör lisas menetluse lõpetamise määruses märgitule, et eluliselt usutav ei ole, et röövlid oleks noa sündmuspaigale maha jätnud. Samuti tsiteeris riigiprokurör tunnistajana üle kuulatud X abikaasa Y ütlusi. Nende ütluste kohaselt X ei olnud talle relva röövimisest rääkinud, vaid oli väitnud, et andis selle pärast ründamise intsidenti politseinikele. Tunnistaja sõnul ei ole ta kordagi näinud, et X oleks lahkunud kodust relvaga. Samuti ei ole X-l tunnistaja sõnul ühtegi fotoaparaati ning X ei kanna välja minnes kotti kaasas, vaid paneb asjad endale taskusse. Kokkuvõttes oli riigiprokurör seisukohal, et kogutud tõendite alusel on leitud igati põhjendatult, et X tegelikult ei röövitudki ja väidetava kuriteosündmuse on X lavastanud. Prokuröri hinnangul olid tulirelva väidetava röövimise väljamõtlemise ajendiks X probleemid relvaloa pikendamisega. Samuti osutas riigiprokurör sellele, et
3. oktoobril 2021 alustati PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroos menetlust kriminaalasjas nr 21230101136, mille raames esitati X-le kahtlustus KarS § 320 lg 2 (valeütluse andmine, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine) ja KarS § 418 lg 2 p 1 (tulirelva ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine vähemalt teistkordselt) järgi. Esitatud kahtlustusest nähtuvalt oli X-l alus eeldada, et tema relvaluba ei pikendata. X oli teadlik, et tema relvaluba kaotab
4. juunil 2018 kehtivuse ja vastavalt RelvS § 35 lg 2 p 5 alusel tuleb relvaloa pikendamiseks sama seaduse § 36 p 10 alusel tagada ettenähtud tingimused 2 1-22-877 relva ja laskemoona hoidmiseks. X oli aga korduvalt keeldunud laskmast PPA ametnikel tema relva Glock 19 ja selle hoiustamistingimusi kontrollida. Selleks, et ta ei peaks relvast loobuma, mõtles ta välja loo röövimise kohta. Riigiprokuratuuri määruses on märgitud, et määrusele on õigus vastavalt KrMS § 208 lõikele 1 edasi kaevata advokaadi vahendusel ühe kuu jooksul Tallinna Ringkonnakohtule alates päevast, mil isik sai määruse koopia. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et X-le riigi õigusabi andmiseks alust ei ole.
6. KrMS § 41 lg 3 kohaselt antakse kriminaalmenetluses kannatanule esindaja riigi kulul, kui menetleja leiab, et vastasel korral võivad kannatanu olulised huvid maksejõuetuse tõttu jääda kaitseta. Tulenevalt KrMS § 41 lg 3 lausest 1 antakse kriminaalmenetluses kannatanule õigusabi

-s ettenähtud korras. 8.

§ 6

lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Ringkonnakohus leiab, et see tingimus on X puhul täidetud. Riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatisest kohaselt on X pensionär, kelle sissetulek kuus on 400 eurot, tema abikaasa sissetulek on 460 eurot. Vältimatud püsikulutused on kokku 850 eurot kuus. Kinnisvaraks on X-l tema elukoht. Muud vara teatise kohaselt X-l ei ole. 9.

§ 7

lg-st 1 tulenevalt tuleb aga hinnata ka antava õigusabi vajalikkust ja mõttekust.

§ 7

lg 1 p 2 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. X soovib riigi õigusabi, et vaidlustada Riigiprokuratuuri

1. jaanuari 2022 määrust, millega jäeti tema kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuuri määruses on selgitatud, et vastavalt KrMS § 208 lg-le 1 saab Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada ühe kuu jooksul alates päevast, mil isik sai määruse koopia. Riigiprokuratuuri poolt ringkonnakohtule edastatud e-toimiku väljavõtte kohaselt tehti määrus kaebuse esitanud X esindajale Jüri Urbile e-toimiku kaudu kättesaadavaks
2. jaanuaril
3. Sellest ajast oli kaebuse esitanud isikul võimalik määrusega tutvuda ja kohtupraktikas loetakse just seda ajaks, millest hakkab kaebetähtaeg kulgema (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni 2020 määrus kohtuasjas nr 1-19-8852, p 27). See, et X esindaja võttis määruse e-toimikus vastu alles
5. jaanuaril 2022, ei oma tähtsust. Kuna KrMS § 171 lg 4 kohaselt lõpeb kuudes arvutamise korral tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval, lõppes Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamise ühekuuline tähtaeg praeguses asjas
6. veebruaril
7. Kuna see kuupäev langes puhkepäevale, oli tähtaja viimaseks päevaks 3 1-22-877 sellele järgnev esimene tööpäev ehk
8. veebruar 2022 (KrMS § 171 lg 5). Seega on taotlus riigi õigusabi saamiseks esitatud pärast kaebetähtaja möödumist ja X-l ei saanud enam olla õigust, mille realiseerimiseks ta õigusabi taotleb. Lisaks

§ 7

lg 1 p-le 2 on ringkonnakohtu hinnangul riigi õigusabi andmine välistatud ka

§ 7lg 1 p 5 alusel.

Vastavalt

§ 7

lg 1 p-le 5 ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. See tähendab, et riigi õigusabi ei anta, kui võimaliku kaebuse eduväljavaade on väike. Kuivõrd kriminaalmenetlus lõpetati põhjusel, et kogutud tõenditest nähtuvalt ei saanud sündmuste käik olla selline, nagu X väitis. Seejuures ei tugine tehtud järeldus ühele üksikule tõendile. Tegemist ei ole ka vastukäivate tõendite kogumi põhjal tehtud järeldusega, vaid väidetava kuriteo toimumise seavad kahtluse alla mitmed, üksteisega haakuvad tõendid. Muu hulgas näitavad ekspertiisid, et X riiete kahjustused ei lähe kokku tema versiooniga juhtunust. 10. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 7

lg 1 p-dest 2 ja 5 jätab ringkonnakohus X taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 4