Obsah (5)

§ 31§ 132§ 130§ 100§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-1

§ 31

lg 2 p-le 4 ja

§ 132

lg-le 1, 2, 3 ning asus seisukohale, et kuivõrd vastustaja edastas maksuotsuse sissenõudmiseks kohtutäiturile

1. juunil
2. a, hakkas aegumistähtaeg kulgema alates
3. jaanuarist
4. a ning võlg aegus
5. jaanuaril
6. a.
7. Hageja esitas
8. juunil
9. a seisukoha, milles tõi välja, et nõue kostja I vastu ei ole täiel määral aegunud. Hageja selgitas, et täitmisavaldus
10. aprilli
11. a maksuotsuse nr 12.23/030509-2 täitmiseks esitati summas 24 361.17 eurot ehk
12. aprilli
13. a maksuotsusega määratud tollimaksu sissenõudmiseks. Ülejäänut summat, s.o 121 414.13 eurot täitmisele ei esitatud. 121 414.13 euro osas esitati kohtutäiturile täitmisavaldus
14. novembril
15. a. Hageja nõustus, et 24 361.17 euro osas on maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg saabunud ja seda hageja enam sisse ei nõua, küll aga ei ole aegumistähtaeg saabunud
16. aprilli
17. a maksuotsuse nr 12.2-3/030509-2 osas summas 121 414.13 eurot ja
18. augusti
19. a maksuotsusega määratud summas 6326.24 eurot, kokku 127 740.37 euro osas, millele lisandub intress. Kostja I võlg, mille sundtäitmise aegumistähtaeg ei ole saabunud on koos intressiga 277 642,17 eurot (põhivõlg 127 740.37 eurot ja intress 149 901.8 eurot).
20. Ringkonnakohtus määras
21. juunil
22. a toimunud kohtuistungil hagejale tähtaja kohtule täpsustuse esitamiseks, kas maksuhalduri
23. juuni
24. a menetlusdokumendis esitatud vastuväiteid peaks käsitama hagi asjaolude täiendamisena või on tegu hagi aluseks olevate uute asjaoludega.
25. Hageja esitas
26. juunil
27. a vastuse kohtunõudele, milles palus
28. juunil
29. a esitatud täpsustusi mitte käsitada hagi aluse muutmisena. Tegu on TsMS § 376 lg 4 p 1 kohase faktiliste väidete täiendamisega, ilma, et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, sest need on endiselt samad. Hageja tõi selle fakti välja ainuüksi vastusena maksuvõla sissenõudmise aegumisele ja märkis, et nõude aluseks on endiselt kehtivad täitedokumendid, nii nagu oli välja toodud hagis. Muuhulgas märkis hageja vastuses, et kostja I võlg on vähenenud 24 361.17 euro võrra ning võla jääk on endiselt 127 740.37 eurot, lisaks intress 149 901.80 eurot.
30. Kostja II ja kostja III esitasid
31. augustil
32. a seisukohad hageja menetlusdokumentide osas. Kostjad jäid varasemate seisukohtade juurde ning viitasid

§ 130lg-le 2 ja olid endiselt arvamusel, et hageja nõue on aegunud täies ulatuses.

Kostja II heitis hagejale ette, et tsiviilasjas esitati uued tõendid alles

1. a novembris, seega puudusid maakohtul otsuse tegemisel tõendid.
3. oktoobril
4. a selgitas hageja, et seoses kostja I põhivõla vähenemisega aegumise tõttu 24 361.17 euro võrra oli süsteemivea tõttu varasemalt välja toodud arvestuslik intress 9 2-18-13109 kõrgem. Hageja korrigeeris arvestuslikku intressi ning esitas ringkonnakohtule intressi arvutuskäigu ning koguvõla saldo. Hageja selgitas, et kostja I koguvõlg
5. oktoobri
6. a seisuga on 253 541.26 eurot. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi.
8. Hageja on esitanud kostjate vastu hagi tehingute tagasivõitmiseks. Apellatsioonimenetluses on kostja III avaldanud
9. mai
10. a menetlusdokumendis, et hageja nõude sundtäitmine on tulenevalt

§ 132lg-st 1 aegunud.

Vastuväite kohaselt esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse maksuotsusest tuleneva maksusumma sissenõudmiseks

1. juunil
2. a, mistõttu hakkas aegumistähtaeg kulgema alates
3. jaanuarist
4. a ning sundtäitmine aegus
5. jaanuaril
6. a. Hageja nõustub, et
7. juuni
8. a täitmisavaldus esitati 24 361.17 euro ehk
9. aprilli
10. a maksuotsusega nr 12.2-3/030509-2 määratud tollimaksu sissenõudmiseks. Ülejäänud
11. aprilli
12. a maksuotsusega määratud maksusummat ehk 121 414.13 eurot kohtutäiturile täitmiseks ei esitatud ning täitmisavaldus selles osas maksusumma sissenõudmiseks esitati kohtutäiturile
13. novembril
14. a. Hageja nõustub, et 24 361.17 euro osas on maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg saabunud ja seda ta maksuhaldurina enam sisse ei nõua, küll aga ei ole aegumistähtaeg saabunud
15. aprilli
16. a maksuotsuse alusel sissenõutava maksusumma 121 414.13 euro ja
17. augusti
18. a maksuotsuse alusel määratud maksusumma 6326.24 euro, kokku 127 740.37 euro osas, millele lisandub intress (III kd, tl 160).
19. Arvestades kostja III vastuväidet, tuleb seega kontrollida, kas täitedokumendiks oleva
20. aprilli
21. a maksuotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmine on kogu ulatuses aegunud, sest sel juhul tehingute tagasivõitmiseks kolleegiumi hinnangul alust ei ole.
22. Maksuvõla sundtäitmise aegumise kohta on sätestatud

§-s 132 eriregulatsioon. Vastavalt

§ 132

lg-le 2 on maksuotsuse ja vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril.

§ 132

lg 5 p 1 ja lg 6 järgi sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel ning uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist.
2. Nagu märgitud, ei ole vaidlust, et kohtutäiturile esitati kostja I suhtes täitmisavaldus
3. aprilli
4. a maksuotsusest tuleneva tollimaksu 24 361.17 euro sissenõudmiseks
5. juunil
6. a, mistõttu aegus antud maksusumma osas alustatud sundtäitmine
7. jaanuaril
8. a (ringkonnakohtu
9. oktoobri
10. a kohtuistungi protokoll [II kd, tl 210, vt ka I kd, tl 119]). Vaidlust ei ole ka selles, et kohtutäiturile esitati kostja I suhtes täitmisavaldus
11. aprilli
12. a maksuotsusest tuleneva maksusumma (aktsiisimaksu 90 069.32 eurot ja käibemaksu 31 344.81 eurot) 121 414.13 euro sissenõudmiseks
13. novembril
14. a (vt II kd, tl 139). Kostja III käsitlust saab mõista nii, et
15. novembri
16. a täitmisavalduse esitamine sundtäitmise aegumist ei katkestanud, sest täitedokumendist tuleneva kogu maksuvõla sundtäitmine aegus
17. jaanuaril
18. a. Vastupidisel juhul pikendab maksuhaldur kostja arvates aegumistähtaega viielt aastalt kümnele, mis läheb vastuollu seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Seega on 10 2-18-13109 vaidluse all küsimus, kas täitmisavalduse esitamine katkestab

§ 132

lg 5 p 1 alusel sundtäitmise aegumise ka olukorras, kus sundtäitmisele ei esitata kogu täitedokumendist tulenevat nõuet, vaid täitmisavaldused kohtutäituri(te)le esitatakse maksusumma osade kaupa sissenõudmiseks.

1. Kolleegiumi hinnangul ei ole aegumise katkemise regulatsiooni eesmärgipäraselt võimalik sisustada viisil, et kostja I maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaeg saabus
2. jaanuaril
3. a ka maksuvõla osas, mille sundtäitmiseks kohtutäiturile täitmisavaldust esitatud ei olnud. Praegusel juhul nähtub täitedokumendiks olevast
4. aprilli
5. a maksuotsusest, et maksuhaldur kohustas kostjat I tasuma arvestatud impordimaksude maksusumma 145 775.30 eurot (tollimaksu 24 361.17 eurot, aktsiisimaksu 90 069.32 eurot ja käibemaksu 31 344.81 eurot [I kd, tl 101-110]). Maksu- ja Tolliameti
6. aprilli
7. a maksuotsuse alusel kostjalt I sissenõutava maksuvõla sundtäitmise viieaastane aegumistähtaeg hakkas

§ 132

lg 2 teise lause järgi kulgema maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Nagu ülal märgitud, katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise korral (

§ 132lg 5 p 1).

Maksukorralduse seadusest ei tulene maksuhaldurile kohustust, et ta peaks esitama kohtutäiturile täitmisavalduse kogu täitedokumendiks olevast maksuotsusest tuleneva maksuvõla sissenõudmiseks, ega ka keeldu esitada kohtutäiturile täitmisavaldus maksuliikide kaupa nagu praeguses asjas (vt maksuvõla sundtäitmise eeldused

§-des 128–130). Seda järeldust kinnitab kaudselt ka asjaolu, et maksuotsuse alusel sissenõutav maksusumma tuleb sundtäita aegumistähtaja jooksul ja sundtäitmise aegumistähtaja katkemine kehtib ainult selle summa kohta, millega on seotud katkemise põhjustanud asjaolu (

§ 132lg 7).

Nii näiteks katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg sarnaselt kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisele ka halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määruse jõustumisel (

§ 132

lg 5 p 3) ning kui esialgset õiguskaitset on kohaldatud vaid mõne maksuotsusega tasumiseks määratud maksuliigi osas, kulgeb aegumistähtaeg maksuliikide osas erinevalt. 58. Seega saab kolleegiumi arvates

§ 132

lg 1 esimeses lauses sätestatud sissenõutava maksusumma viieaastane aegumistähtaeg

§ 132

lg 5 p 1 alusel katkeda ja

§ 132

lg 6 järgi uuesti alata vaid maksusumma osas, mille suhtes on kohtutäiturile täitmisavaldus esitatud. Kuna kostja I suhtes esitati täitmisavaldus

1. juunil
2. a
3. aprilli
4. a maksuotsusest tuleneva tollimaksu 24 361.17 euro sissenõudmiseks, sai sundtäitmise aegumistähtaeg katkeda
5. juunist
6. a vaid tollimaksu osas ning uus sundtäitmise aegumistähtaeg sai hakata selles osas kulgema
7. jaanuarist
8. a. Arvestades aga, et aegumistähtaeg algab maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta
9. jaanuaril (s.o praegusel juhul
10. jaanuaril
11. a) ning täitmisavaldus esitati enne seda, ei mõjutanud see iseenesest käesolevalt tollimaksu maksusumma sundtäitmise viieaastast aegumistähtaega ning
12. jaanuariks
13. a oli tollivõla maksusumma sundtäitmine aegunud. Küll aga ei saa olla kogu täitedokumendiks oleva maksuotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmine aegumise katkemine olla välistatud olukorras, kus

§ 132

lg-s 1 nimetatud aegumistähtaja jooksul esitatakse kohtutäiturile täitmisavaldus veel aegumata maksusummade osas arvestades, et

§ 132

lg 7 kohaselt kehtib sundtäitmise aegumistähtaja katkemine ainult selle summa kohta, millega on seotud tähtaja katkemise põhjustanud asjaolu. Kuna

1. aprilli
2. a maksuotsusega väljamõistetud maksusumma (aktsiisimaksu 90 069.32 eurot ja käibemaksu 31 344.81 eurot) 121 414.13 euro sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema
3. jaanuarist
4. a, aegunuks antud maksuvõla sundtäitmine
5. jaanuariks
6. a. Praegusel juhul esitati aga
7. novembril
8. a s.o aegumistähtaja jooksul kohtutäiturile antud maksusumma sissenõudmiseks täitmisavaldus, mistõttu katkes antud maksusummade osas sundtäitmise aegumistähtaeg ning algas uuesti
9. jaanuarist
10. a. 11 2-18-13109
11. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et antud tõlgendus läheb vastuollu seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Arvestades, et täitmisavalduse esitamine peab mahtuma aegumistähtaja sisse, mille arvestamine algab maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta
12. jaanuaril ning sundtäitmise aegumistähtaja katkemisel hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta
13. jaanuarist, saab maksimaalne sundtäitmise aegumistähtaeg olla kokku kümme aastat. Kolleegiumi arvates on välistatud olukord, kus ainuüksi sama täitedokumendi korduva täitmiseks esitamisega oleks kunstlikult võimalik aegumistähtaega pikendada rohkem kui 10 aastat, sest sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb ja algab uuesti vaid haldusakti alusel sissenõutava konkreetse maksusumma osas. Seega ei saa üks pool menetlustoimingutega maksimaalset aegumistähtaja pikkust mõjutada ning maksukohustuslasele on ettenähtav, millal saabub tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas õigusrahu. Arvestades, et maksuhalduril ei ole üldjuhul võimalik maksuvõla sundtäitmisest loobuda – erandina on

§ 100

lg 2 järgi maksuhalduril õigus jätta maksusumma määramata või sisse nõudmata, kui ta on kindlaks teinud, et määramise ja sissenõudmisega seotud kulud ületavad maksusumma või maksusumma sissenõudmine on maksukohustuslase maksevõimetuse tõttu lootusetu ning maksuhaldur ei pea pankrotiavalduse esitamist otstarbekaks, ei saa pidada maksimaalse aegumistähtaja jooksul toimuvat sundtäitmist ka eesmärgipäratuks. Kolleegium rõhutab siiski, et maksuhalduril tuleb viia ka maksuvõla sundtäitmise menetlus läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse (

§ 10lg 3).

Maksuhaldur võib maksuvõla sissenõudmiseks pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks, kui maksuhalduri täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita (

§ 130lg 2).

See tähendab, et maksuhaldur peab üldjuhul tegema enne kohtutäituri poole pöördumist mõistliku aja jooksul kõik endast oleneva, et maksuvõlg sisse nõuda ega tohi samas kohtutäituri poole pöördumisega ka põhjendamatult viivitada, nt aegumistähtaja kunstliku pikendamise eesmärgil. Mõistliku aja sisustamine sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Praeguse vaidluse asjaoludel ei ole maksuhaldur kolleegiumi hinnangul toiminud hea halduse põhimõttega vastuolus olevalt. 60. Seega ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et 15. aprilli 2015. a maksuotsusest tuleneva maksusumma (aktsiisimaksu 90 069.32 eurot ja käibemaksu 31 344.81 eurot) 121 414.13 euro maksukohustus oleks sundtäitmise aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud (

§ 132lg 8 ), mistõttu tehingute tagasivõitmiseks alust ei oleks.

1. Kolleegium leiab, et ka apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Apellatsioonkaebuses kordab kostja II maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on kostjate esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium kostja II apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
2. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hageja nõue kostjate I ja II vastu TMS § 14 lg 2 alusel ühisvara jagamiseks on aegunud. Arvestades, et hageja esitas esmalt ühisvara jagamise nõude, tuleb jaatada hageja õigustatud huvi vaidlusaluse korteriomandi ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks vaatamata sellele, et maakohus on tehingute 12 2-18-13109 kehtetuks tunnistamise ja tehingute alusel saadu tagastamise nõude eraldanud iseseisvasse menetlusse (tsiviilasjas nr 2-18-7954 on menetluses täitemenetluses ühisvara jagamise hagi [I kd, tl 1]). Arvestades, et praegusel juhul on ühisvara jagamise hagi esitatud enne vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamist, ei saanud ühisvara jagamise hagi aegumistähtaeg hakata kulgema tagasivõitmise hagi esitamisest. Seega tuvastas maakohus õigesti, millal täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel tegelikult ebaõnnestus ja arvestas hagi esitamise ajal kehtinud TMS § 14 lg 2 teises lauses sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja algust alates sellest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esitatud kohtutäituri
3. mai
4. a kiri (I kd, tl 120), milles kohtutäitur kinnitab, et tegemist on varatu võlgnikuga, tõendab seda, et võlgniku lahusvara arvel on täitemenetlus ebaõnnestunud. Seejuures on maakohus õigesti viidanud Riigikohtu kujundatud praktikale, mille kohaselt saab seda, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses. Arvestades kohtutäituri kohustust koguda täitemenetluses vajalikku teavet (TMS § 8 lg 1) ning võlgniku ja kolmandate isikute kohustust anda kohtutäiturile vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab (TMS § 59), seejuures kohustust esitada kohtutäituril nõudel vara ja kohustuste nimekiri, on võimalik saada andmeid ka vara kohta, mida registritest ja krediidiasutustest ei nähtu (mh vallasasjad, nõuded kolmandate isikute vastu, võimalikud tagasivõitmise võimalused). See, et enne kohtutäituri poolt täitemenetluse läbiviimist saab maksuhaldur võlga ise sisse nõuda, ei võimalda seega n.ö esimese etapi menetluse tulemusena teha järeldust täitemenetluse ebaõnnestumisest võlgniku lahusvara arvel. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et ühisvara jagamise nõue on esitatud õigel ajal ning aegumise vastuväide ei ole põhjendatud.
5. Maakohus ei ole ka eksinud, kui leidis, et kontrollida tuleb TMS §-is 190 sätestatud ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise erikoosseisus tagasivõitmise eelduseks oleva ajalise kriteeriumi täitmist ning asjas ei kohaldata TsÜS-i aegumise sätteid. Seega ei ole alust pidada ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõuet aegunuks.
6. Ekslik on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kostjad ei pidanud tõendama seda, kas neil on veel jagamata vara või et neid on varasemalt jagatud muu ühisvara selliselt, et jagamine on toimunud kostja I kasuks. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 190 eesmärgist tuleneb see, et eeldada tuleb sissenõudja huvide kahjustamist üksnes selle ühisvara jagamise lepingu raames, mille tagasivõitmise hagi esitatakse, st eeldatakse, et kostjatel ei ole rohkem ühisvara või ei ole vähemalt sellist ühisvara, mille jagamise järel oleks võimalik nõue rahuldada. Seega ei ole sissenõudjal hagejana tagasivõitmise nõuet esitades tõendamiskoormist selles osas, et ühisvaras ei ole muud vara, mida saaks jagada. Sellise asjaolu tõendamiskoormis, et ühisvaras on muud jagatavat vara, lasub kostjatel (RKTKo
7. detsember 2016, asjas nr 3-2-1-74-16 p 19.2)
8. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse käsitlusega, mille kohaselt ei ole tagasivõitmiseks alust, sest kostja II suhtes puudub täitedokument. Ringkonnakohtu hinnangul on TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eelduste eesmärgiks, et tagasivõitmist saab nõuda siis, kui põhimõtteliselt on võimalik täitemenetlust alustada. Sissenõudjal peab olema täitedokument ja tema nõue peab olema muutunud sissenõutavaks. Tegemist on eeldustega, mis puudutavad võlgniku ja sissenõudja õigussuhet. Olukorras, kus võlgniku suhtes on olemas täitedokument, millega temalt on sissenõudja kasuks sissenõutavaks muutunud kohustus välja mõistetud, on seega TMS § 187 lg 2 eeldused täidetud. Tähtis ei ole asjaolu, et
9. aprillil
10. a maksuotsus nr 12.2-3/030509-2 ei ole kostjatele II ja III siduv, kuivõrd nemad ei ole kostja I ja hageja õigussuhte pooled. Praeguses asjas ei nõuta kostjalt II kostja I kohustuse täitmist. 13 2-18-13109
11. Arvestades, et TMS § 194 järgi on võimalik esitada tagasivõitmise hagi PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud tingimustel võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu, ei ole maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostja III ei teinud tehingut mitte võlgnikust kostjaga I, vaid kostjaga II.
12. Kolleegiumi hinnangul ei oma tähtsust ka asjaolu, et kostja I ja kostja II lahutasid oma abielu juba
13. juunil
14. a, sest TMS § 190 võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita ka siis, kui isikud ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise hetkel enam abielus (RKTKo
15. detsember 2016, asjas nr 3-2-1-74-16 p 15.1.3). Samuti on Riigikohus selgitanud, et TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Seega ei ole vaja tuvastada mh teise abikaasa teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostjad ei ole TMS §-s 190 sätestatud eeldust ümber lükanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja II kanda, sest teised kostjad olid apellatsiooniastmes kaasapellantideks TsMS § 639 lg 2 alusel, kes TsMS § 165 lg 2 esimeses lause kohaselt menetluses teise kaashageja või -kostja esitatud avaldusest, taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid ei kanna. Hageja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning ka toimiku materjalidest ei nähtu, et hagejal oleks apellatsiooniastmes menetluskulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Monika Laatsit 14