← Eesti

2-21-12893/40

Obsah (15)§ 657§ 430§ 431§ 50§ 563§ 475§ 442§ 463§ 445§ 4771§ 696§ 433§ 173§ 172§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 8. märts 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-12893 Tsi

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse tühistamise osas. 4

(8)10. Maakohus on vaidlustatud määrusega kinnitanud vanemate vahel lapsega suhtlemise korraldamises sõlmitud kompromissi ning menetluse lõpetanud. Lapse ema esitas määruskaebuse, mille kohaselt ei vasta suhtlemise kord lapse parimatele huvidele ega ema tegelikule tahtele ning isa on asunud seda rikkuma. Kolleegium selgitab, et kompromissi kinnitava kohtumääruse tühistamise võib tingida eelkõige see, kui kohus kinnitab kompromissi, mis ei vasta seaduse nõuetele (

§ 430

lg 3) või kui kohus ei täida

§ 431lg-st 1 tulenevat selgitamiskohustust.

Praegusel juhul ei ole kompromissi kinnitava määruse tühistamiseks alust. Kolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

  1. Kompromissi osapool võib kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda seni, kuni kohus ei ole teinud kompromissi kinnitavat kohtumäärust (vt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-12, p 14). Käesoleval juhul kinnitas maakohus kompromissi
  4. septembri
  5. a määrusega. Lapse ema väljendas mittenõustumist kompromissiga ja soovi jätkata asja sisulist arutamist määruskaebuses. Menetlusõiguslikke tagajärgi ei saa kaasa tuua see, kui lapse ema mõtleb pärast kompromissi kinnitamist ümber.
  6. Vanemad saavutasid kokkuleppe ärakuulamiseks maakohtus korraldatud
  7. septembri
  8. a istungil. Selle kohtuistungi protokoll ega helisalvestis ei kinnita lapse ema väidet, et teda survestati kokkulepet sõlmima. Kohtuistungi helisalvestist kuulates ilmneb, et lapse ema oli nõus, et laps suhtleb isaga ja et suhtluskord määratakse nii, nagu avalduses taotletud on. Seega puudus maakohtul vaidlustatud kohtumääruse tegemise ajal alus arvata, et kompromiss ei vasta lapse ema tahtele. Kolleegium nõustub ka lapsele määratud esindaja seisukohaga, et ebausutav on ema väide, mille kohaselt ta ei saanud kokkuleppe sisust aru. Istungi helisalvestise kohaselt on arutatud ja maakohus ette lugenud suhtluskorra tingimused.
  9. Kompromissi kinnitamise otsustamisel on kohtul selgitamiskohustus. Nii tuleneb

§ 431

lg 1 kolmandast lausest, et kui menetlusosalist ei esinda advokaat, selgitab kohus poolele või tema esindajale eelnevalt menetluse lõpetamise tagajärgi. Praegusel juhul ei esindanud vanemaid advokaat. Maakohtu

  1. septembri
  2. a istungi protokollist ei nähtu, kas ja millises ulatuses maakohus selgitamiskohustust täitis. Samas tuleneb helisalvestisest, et kohus selgitas menetluse lõpetamise tagajärgi, mh seda, et kompromissiga menetluse lõpetamisel on samad tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega. Seega ei ole maakohus rikkunud

§ 431

lg 1 kolmandat lauset, sest täitis nõuetekohaselt selgitamiskohustuse enne asja määrusega lõpetamist. Kolleegium nendib, et selgitamise fakt ja selgituste sisu peaks

§ 50lg 1 esimese lause kohaselt olema ka istungi protokollis.

Samas ei anna see eksimus alust maakohtu määruse tühistamiseks. 14. Lisaks tuleb kohtul kompromissi kinnitamise otsustamisel kontrollida kompromissi sisu. Nimelt ei kinnita kohus

§ 430

lg 3 kohaselt kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Kohus ei ole kompromissiga seotud ega pea seda kinnitama perekonnaasjas. Maakohus leidis kolleegiumi arvates õigesti, et kompromiss ei ole esitatud asjaolude järgi vastuolus heade kommete ega seadusega ning ei riku olulist avalikku huvi, samuti on seda võimalik täita. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et kokkuleppe täitmine oleks vastuolus lapse parima huvi printsiibiga. 14.1. Lapse ema tugineb kaebuses sellele, et isa ei anna endale ja lapsele aega usalduse loomiseks ja turvatunde tekkimiseks ning lapsele ei sobi isa ja ema elukoha vahel pendeldamine. Kolleegium nõustub lapse esindaja seisukohaga, et maakohtu kinnitatud kokkulepe tagab lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab lapse huvidele ning isiklikud suhted ja kontakti mõlema vanemaga. Seejuures on vanematevahelisele üksmeelele jõudmine üldjuhul alati lapse huvides. 5

(8)14.1.
  1. Lapse vanematega suhtlemise õigust kinnitab perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 1 esimene lause, mille järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Lapse õigusele vastab PKS § 143 lg 1 teise lause järgi vanemate kohustus ja ka õigus lapsega isiklikult suhelda. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (vt ka Riigikohtu
  2. novembri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). 14.1.
  4. Kompromissi järgi suhtleb laps isaga igal paaris nädalal reedest kuni pühapäeva õhtuni. Seega ei ole rakendatud nn vahelduval elukohal põhinevat suhtluskorda ning lapse liikumine vanemate vahel ei ole ülemäära sage. Tegemist ei ole ka sedavõrd järsu muudatusega lapse elukorralduses, et oleks alust väita, et suhtluskord ei vasta lapse huvidele. Vanemad on
  5. septembri
  6. a ärakuulamise protokollist nähtuvalt maakohtule selgitanud, et
  7. a sündinud laps on isaga regulaarselt koos olnud kuni
  8. a kevadeni või suveni (tl 34) ning asja materjalidest nähtub, et laps on ka kohtumenetluse ajal isa juures viibinud (vt nt Tallinna Kesklinna Valitsuse arvamus määruskaebuse kohta; tl 132 ja pöördel). 14.1.
  9. Kuigi lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus on esile toonud, et lastekaitsetöötaja tajus vestlusest lapsega, et laps sooviks isaga koos veedetavat aega sisustada ühiste tegevustega ja talle tuttavas keskkonnas ning ema väitel tekitab isa juures viibimine lapsele stressi, siis sõltub kokkuvõttes otseselt ja ainult mõlemast vanemast endist, kui stressirohkeks lapsele vanemate kokku lepitud suhtlemise kord osutub ja kuidas ta sellesse suhtub. See, et senine elukorraldus on lapsele harjumuspärane, ei tähenda, et tegemist oleks lapse huve parimal määral silmas pidava lahendusega. Kolleegium arvestab asja lahendamisel lapse esindaja seisukohaga, et ema paistab samastavat oma tundeid lapse tunnetega ja jääb mulje, et ootab lapselt oma tunnete peegeldamist. PKS § 143 lg-st 1 tulenevalt on eelduslikult lapse huvides see, et laps saab lahus elava vanemaga suhelda, samuti ei tohi vanem kahjustada lapse suhet teise vanemaga. Emal tuleb mõista, et sellest tulenevalt on ka lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks (vt Riigikohtu
  10. märtsi
  11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 18). Ka isa peab lapsega suheldes pidama alati silmas lapse vajadusi ja huve ning tegema kõik endast oleneva, et võita samm-sammult lapse usaldus. Vanema ja lapse suhtluskorra täitmisel peavad vanemad üritama teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra täitmine õnnestuks tõrgeteta ning laps suhtuks suhtluskorda ja selle täitmisesse positiivselt (vt Riigikohtu üldkogu
  12. detsembri
  13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 78). Vastuseks lapse ema määruskaebuse väitele, mille kohaselt leidis
  14. a, aga ka
  15. a aset juhtum, kus isa tarvitas või ähvardas tarvitada ema vastu vägivalda (mida isa määruskaebuse vastuse kohaselt eitab), märgib kolleegium, et need asjaolud olid lapse emale teada ka sel hetkel, kui ta väljendas
  16. septembri
  17. a maakohtu istungil soovi sõlmida vaidlustatud määrusega kinnitatud kokkulepe. See annab kolleegiumile alust arvata, et otsest ja tegelikku ohtu lapse heaolule isa ei kujuta. Asjaolusid, mis kinnitaks, et esineb oht, et isa käitumine võib olla endiselt vägivaldne, ei ole samuti esile toodud. Lisaks tugineb lapse ema kaebuses sellele, et isa ei ole teavitanud ema lapse haigestumistest ja meditsiinilisest protseduurist ning isa ei ole arvestanud lapsel esinevate haigustega. Kolleegium märgib, et seadusest tulenevalt on mõlemal vanemal kohustus anda teisele vanemale teavet lapse isikuga seotud tähtsate asjaolude kohta (PKS § 144). Seega tuleb vanematel arvestada, et nad on kohustatud teavitama teineteist lapse tervislikust seisundist, aga ka lapse enesetundest, tegevustest jm. Vanematel tuleb käituda omavahelises suhtluses lapse huve arvestavalt. 14.
  18. Lapse ema etteheide, mille kohaselt on vaidlustatud määrusega kinnitatud suhtluskorra järgi laps justkui kõik koolivaheajad isaga, ei ole põhjendatud. Kompromissi järgi veedab laps 6
(8)esimese, kolmanda ja neljanda koolivaheaja isaga. Teise koolivaheaja (jõuluvaheaja) veedab laps paaris aastatel esimese nädala isaga ja ülejäänud koolivaheaja emaga ning paaritutel aastatel vastupidi. Viienda koolivaheaja (suvevaheaja) veedab laps kahe nädala kaupa vaheldumisi emaga ja isaga. Arvestades ka, et laps viibib koolivaheaja välisel ajal suurema osa ajast ema juures, ei ole kolleegiumi arvates koolivaheaegadel suhtlemise kord ebamõistlikult tasakaalust väljas. Samuti väidab lapse ema, et suvise vaheaja puhul on laps liiga pikalt emast eemal. Kolleegium nõustub lapse esindaja seisukohaga, et vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures viibimine vastab mh lapse vanust arvestades lapse huvidele, andes lapsele võimaluse kohaneda elukorraldusega teise vanema juures ja samas kindluse, et saab peatselt lahusoleva vanemaga kokku. Seejuures osales lapse ema isiklikult kokkuleppe sõlmimisel ja oleks saanud esitada teisi ettepanekuid, nagu märkis ka lapse esindaja. 14.
  1. Lapse ema väidab kaebuses ka, et kompromissi tingimuste p-s 6 on tegemist otsustusõigusliku küsimusega ning p-d 12–17 on deklaratiivsed ja ei peaks sisalduma kohtumääruses. Kolleegium selgitab, et kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ühe vanema lahuselu korral peavad nad lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu vanemate lahuselu korral parimal viisil (vt Riigikohtu
  2. novembri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). PKS § 143 lg 21 esimese lause järgi lepivad vanemad lahuselu korral kokku ka lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Seejuures võib kohtuliku kompromissi puhul kokku leppida sisuliselt kõiges, mis ei ole seaduse järgi keelatud, mh perekonnaasjas ei ole vastuolus lapse parima huvi printsiibiga, või imperatiivsete normidega paika pandud. Kompromissi eesmärk on saavutada üldine õigusrahu, mitte vaidluse siduv lahendamine konkreetses kohtu ette toodud küsimuses. Arvestades eeltoodut, leiab kolleegium, et vanemad võisid kokku leppida p-s 6, et kumbki vanem võib viia lapse välismaale reisile kestusega kuni kaks nädalat järjest, millist peetakse mõjuvaks põhjuseks samal ajal toimuma pidanud kohtumiste ära jäämiseks ning p-des 12–17, millistest põhimõtetest tuleb last puudutavate otsuste tegemisel ja lapsega suheldes juhinduda. Vanemate lahuselu korral on perekonnaõiguses põhiprintsiibiks vanemate kokkulepe. Samuti ei ole need tingimused vastuolus lapse huvidega. 14.
  4. Lisaks on määruskaebuse väite kohaselt kompromissi tingimuste p 7 arusaamatu. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Selles punktis on ette nähtud, et tavapärane suhtluskord ei kehti p-s 5 reguleeritud suhtluskorra ajal, s.o isadepäeval, emadepäeval ja vanemate sünnipäeval, sest selles osas on pooled kokku leppinud eraldi suhtlemise korras ning laps on sõltuvalt tähtpäevast kas isa või emaga.
  5. Kompromissi kinnitanud määruse tühistamiseks ei anna alust ka lapse ema väide, mille kohaselt on isa suhtluskorda rikkunud. Kolleegium selgitab, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise kohta on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus erikord.

§ 563

järgi toimub vanema ja lapse suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamiseks vanema palvel kohtus lepitusmenetlus, nagu on selgitanud vaidlustatud määruse põhjendavas osas ka maakohus. Tegemist on iseseiseva hagita menetlusega

§ 475lg 2 mõttes.

16.

§ 442

lg 5 järgi koosmõjus

§ 463

lg-ga 2 ja § 4771 lg 2 teise lausega peab kohus hagita asjas tehtava lõpplahendi (määruse) resolutsioonis lahendama mh esialgse õiguskaitse abinõudega seotud küsimused. Praegusel juhul reguleeris maakohus

  1. augusti
  2. a määrusega esialgse õiguskaitse korras kohtumenetluse ajaks lapse ja isa suhtluskorda. Maakohus ei võtnud vaidlustatud määruses seisukohta rakendatud esialgse õiguskaitse kohta. Selle puuduse saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada. Maakohtu
  3. augusti
  4. a 7

(8)määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse tuleb

§ 445

lg 2 alusel koosmõjus

§ 4771

lg 2 teise lausega tühistada, sest pärast suhtlusõiguse kohta tehtud määruse jõustumist ei ole esialgse õiguskaitse korras suhtlusõiguse reguleerimiseks enam vajadust (vrd Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17, p 18). Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määruse resolutsiooni. 17.

§ 696

lg 1 teise lause ja

§ 433lg 1 alusel saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus 18. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Kolleegium leiab, et arvestades vaidluse olemust ja asjaolusid, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta

§ 172

lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis tuleb

§ 172lg 3 alusel jätta riigi kanda.

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. 19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.