lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot ja
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot ning
Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Silvia Kuller, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: T P, ik: xxx, elukoht: xxxd Kaitsja: Marko Pilv, LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS, Maakri 19/1, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond RESOLUTSIOON 1. Jätta T Pe kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Margus Pihl 03.01.2022 otsusele nr 2302,21,016849 T Pe karistamises
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot ja
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot ning
lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Margus Pihl 03.01.2022 otsus nr 2302,21,016849 T Pe karistamises
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot ja
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest 1 rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot ning
lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 2 alusel määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 2kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 2-kuulise tähtaja möödumisel. 6. Vastavalt
sätetele, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot ja
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot ning
lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks selles, et tema 25.11.2021 kella 23:41 ajal Narva mnt ja Reidi tee ristmiku juures, Kesklinna linnaosas, Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit, ei hoidnud ohutut külgvahet, mille tagajärjel toimus kokkupõrge sõidukiga S reg. märgiga xxx. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju xxx ASle ja ASle V. Juht lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3, § 169 lg 5 ja § 169 lg 4 p 4, 5 sätestatud kohustusi ning pani toime
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja alljärgneva kaebuse Menetlusalune isik ei eita tema poolt juhitud sõiduautoga ekslikult 25.11.2021 liinibussi S riivamist ja kahetseb siiralt enda eksimust, kuid leiab, et talle määratud karistus on ebaproportsionaalselt range just täiendava lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmise osas 2-ks kuuks. Kaebaja hinnangul pole kohtuväline menetleja objektiivselt hinnanud sündmuse asjaolusid ja on seetõttu määranud ebaproportsionaalselt karmi karistuse – juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena pole põhjendatud ega vajalik 2 Kaebuse esitaja peab esmalt oluliseks selgitada 25.11.2021 õnnetusjuhtumini viinud faktilisi asjaolusid. T. P töötab AS-is V, mis tegeleb erinevate rehvide müügi ja paigaldusega ning tema tööülesanneteks on jaeklientidega suhtlemine ning rehvivahetuse töökoja juhtimine (vt lisad 24). Tulenevalt oma tööülesannetest on tema töö oluliseks osaks ka erinevate klientide külastamine ja nendega kohtumine, mistõttu on temale tööülesannete täitmiseks väga vajalik juhtimisõiguse olemasolu. Rehvide müügi ja vahetuse äri eripäradest tulenevalt esineb selles äritegevuses 2 korda aastas no kõrghooaeg kevadel kui vahetatakse talverehve suverehvide vastu ja sügisel kui vahetatakse suverehve talverehvide vastu. Mõlemad hooajad toovad endaga kaasa hüppelise töökoormuse kasvu, mis tähendab seda, et nii kevadisel kui ka sügisesel rehvivahetuse hooajal on T. Pe tööpäevad väga pikad. Rehvivahetuse töökoda avatakse sellel ajal igal hommikul kell 8 ja on lahti õhtul kella 20:00ni. T. Pe tööpäev algab veelgi varem, sest selleks, et kell 8 hommikul töökoda avada tuleb ära teha ka vajalikud ettevalmistused, et kõik oleks klientide vastuvõtmiseks valmis. Samuti kestab see õhtuti tihti edasi ka peale töökoja sulgemisest, sest lisaks rehvivahetusele on vaja tegeleda ka paljude muude tööülesannetega (näiteks klientidele arvete väljastamine, kaupade tellimine, laoseisude jälgimine, õigete rehvide ja velgede olemasolu tagamine järgmiseks päevaks kui hakkab uute klientide vahetusperiood jne) ja lisaks veel jooksvalt tekkida võivate probleemide lahendamisega (nt hilineb kaup, saadetakse vale kaup, klient tuleb teenindusse hiljem, mõni töömees jääb haigeks jne), mis kõik venitavad tegeliku tööpäeva faktilise lõpuaja tihti hiliste õhtutundideni. Selline no kõrghooaeg kestab tavaliselt ca 1- 1,5 kuud sõltuvalt ilmastikust nii kevadel kui ka sügisel (vt lisa 2). 25.11.2021 lõpetas T. P sügisesel rehvivahetuse kõrghooajal oma tööpäeva V AS esinduses aadressil xxx ca kell 23:34 pannes V AS tööruumid valvesse. Seda asjaolu tõendab lisaks 2 olev T. Pe tööandja juhatuse liikme selgitus ja lisaks 3 olev valvelogi väljavõte, millelt on näha konkreetse objekti valvesse paneku aeg ja konkreetse objekti valvesse pannud isiku nimi. Valvesüsteem töötab selliselt, et igal isikul on enda personaalne kaart, mis on omakorda valvesüsteemis märgistatud personaalse märksõnaga, mille alusel on võimalik täpselt näha, kes ja mis kell on konkreetse ruumi valvesse pannud või valvest maha võtnud. Valvelogist nähtub, et 25.11.2021 on objekti erinevad ruumid pandud valvesse 23:34:37 ja 23:34:48. Logist nähtub, et kirje „user“ (s.t eesti keeles kasutaja) all on kirjed „xxx“ ja „xxx“ – need on mõlemad T. Pe personaalses kasutuses oleva valvekaardi nimetused erinevates ruumides. See tähendab, et nende kirjete järgi on võimalik vaadata, millal on konkreetne kasutaja konkreetse ruumi valvest maha võtnud ja valvesse pannud ja iga kasutaja kohta on oma no märksõna (vt lisa 3). Valvelogilt on näha ka järgmine kanne 26.11.2021 kell 02:02:29 kasutaja „xxx“ poolt – s.t tegemist on tööle tulnud koristajaga ja see on tema personaalse kaardi nimetuseks. Kokkuvõttes kinnitab valvelogi, et T. P pani AS V ruumid 25.11.2021 valvesse ca kell 23:34 nagu eelpool selgitatud. Seejärel suundus menetlusalune isik tema poolt juhitud mootorsõidukiga AS V tööruumide aadressilt xxx enda elukoha poole aadressil xxx (vt lisa 5). Kaardirakenduse „Google Maps“ andmetel võtab vastava marsruudi läbimine aega 12-20 m ja kaevatavas otsuses etteheidetav sündmus leidis aset kell 23:41 ehk vahetult pärast AS Vi tööruumide valvesse panemist suundudes õhtul hilja töölt koju. Kaitsja hinnangul on eelpool kirjeldatud faktilised asjaolud ja tõendid olulised selleks, et õigesti ja objektiivselt hinnata T. Pe tegevust 25.11.2021 hilisõhtul. Menetlusalune isik sõitis 3 lihtsalt peale pika tööpäeva lõppu töölt koju ja eksis liiklussituatsiooni hindamisel, mis viis linnaliinibussi S riivamiseni Reidi tee ja Narva mnt ristmikul vale sõidutrajektoori valimise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt RK nr 3-1-1-142-05, p 18). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset süüteomenetlust silmas pidades (vt RK nr 3-1-1-128-06, p 9). Käesoleval juhul pole kohtuväline menetleja sisuliselt analüüsinud T. Pe tegevust selle kogumis 25-26.11.2021 ega hinnanud tema tegevuses subjektiivse koosseisu tunnuste olemasolu, vaid on lihtsalt lakooniliselt nentinud, et isiku tegevus oli tahtlik. T. Pel puudus igasugune mõistlik põhjus pahatahtlikult sündmuskohalt lahkumiseks, vaid ta jätkas tegelikult sõitmist ainult sellepärast, et tema esmase tajumise kohaselt eksis hoopis bussijuht ja sõitis õrnalt vastu tema juhitud sõiduauto peeglit. Kuna peegli nö tagurpidi minemist ei pidanud T. P suureks probleemiks, siis ta otsustas endamisi bussijuhile tema rikkumise nö andestada ja sõitmist jätkata. See tähendab, et ainus põhjus miks T. P edasi sõitis oli selles, et ta ei saanud esialgu aru, et hoopis tema oli sõidutrajektoori valimisel eksinud ega tajunud, et tema sõiduk või liinibuss oli samuti muid vigastusi/kriimustusi saanud kuna need olid nii väiksed. T. P oli ka juba pikast tööpäevast väsinud ja soovis minna koju magama, sest teadis, et juba järgmisel päeval kell 8 hommikul peab ta jälle olema rehvitöökoja klientidele avanud. Kui menetlusalune isik oleks koheselt aru saanud, et hoopis tema eksis sõidutrajektoori valikul, siis oleks ta loomulikult ka kohe peatunud ja juhtumi korrektselt fikseerinud. Tegemist polnud mitte pahatahtliku tegevusega ja selle varjamisega, vaid inimliku eksimusega asjaolude hindamisel. Liikluses osalevad inimesed ja inimesed teevad paratamatult vigu ning eksivad, kuid oluline on iga üksikjuhtumi puhul hinnata eksimuse asjaolusid ja neid igakülgselt arvestada isikule võimaliku karistuse määramisel. Isikul igasuguse pahatahtlikkuse puudumist tõendab ilmekalt ka asjaolu, et T. P pöördus ise 26.11.2021 varahommikul politsei poole niipea kui oli oma sõiduki ülevaatuse käigus tuvastanud, et tegelikult on tekkinud kahjustused ulatuslikumad kui ta autoroolis olles neid tajus. Arvestades eelpool kirjeldatud asjaolusid jääb selgusetuks, milliste faktiliste asjaolude ja tõendite alusel on kohtuväline menetleja jõudnud järgnevale järeldusele: „liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine on tahtlikult toime pandud tegu ilmse eesmärgiga varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu.“ Esiteks, ei saa sellist järeldust automaatselt esitada, et liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine toimus teadlikult ja tahtlikult olukorras, kus T. P on selgitanud, et tegelikult sai ta esialgu situatsioonist valesti aru ja arvas, et hoopis bussijuht eksis, kuid kuna tema hinnangul sai pihta ainult tema auto peegel ei pidanud ta seda suureks probleemiks ja jätkas sõitu. Kaitsja hinnangul on tegemist täiesti inimlikult mõistetava olukorraga, kus autojuht ei pruugi kõiki asjaolusid koheselt 100 % täpselt tajuda ja võib seetõttu jätkata sõitu lähtudes eeldusest, et hoopis nö tema suhtes pandi rikkumine toime aga kuna see pole oluline rikkumine, siis ei ole mõtet selle peale ärrituda. 4 Teiseks, jääb täiesti selgusetuks, kuidas on menetleja jõudnud järeldusele, et T. P on püüdnud tahtlikult varjata eelnevat süülist tegu. Kui isik ei saanud esialgu aru sellest, et tema eksis, vaid arvas hoopis, et teine sõidukijuht eksis, siis ei saa rääkida tahtliku rikkumise toimepanemisest ja selle varjamise soovist. Lisaks on T. P ise 26.11.2021 varahommikul Politseisse helistanud ja sündmusest teatanud ning esitanud oma selgitused peale seda kui oli oma sõiduki täpsemalt üle vaadanud. Olukorras, kus isik ise teavitab juhtunud sündmusest politseid järgmise päeva varahommikul ei saa talle ette heita või omistada õnnetuse pahatahtlikku tekitamise ja varjamise soovi. Kui T. P oleks tõesti tegutsenud sooviga õnnetust varjata, siis on ilmne, et ta poleks ise järgmise päeva hommikul politsei poole pöördunud ega asjaolusid selgitama asunud. Selline tegevus pole omane isikule, kes soovis väidetavalt asjaolusid varjata. Kokkuvõttes on kohtuvälise menetleja otsuses esitatud põhjendused „lõika ja kleebi“ meetodil ilma tegelikult konkreetse kaasuse asjaolusid analüüsimata. Tekst on nii trafaretne, et selle võiks esitada automaatselt iga
ja § 236 rikkumise puhul ja eelpool esile toodud vastuolud menetleja seisukohtades tõendavadki, et tegemist on „lõika ja kleebi“ vormis kopeeritud „põhjenduste“ mitte konkreetse olukorra sisulise analüüsi tagajärjel tehtud järeldustega. Kaitsja hinnangul ei ole kohtuväline menetleja käesoleval juhul põhjalikult, objektiivselt ja igakülgselt analüüsinud T. Pe tegevust 25.11.2021 ja 26.11.2021 ja see on viinud oma kogumis ebaõige ja põhjendamatu otsuseni ning menetlusaluse isiku liiga karmi karistamiseni. Riigikohtu praktika kohaselt on põhjendamatu lisakaristuse kohaldamise puhul tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega (vt RK 3-1-1-18-17, p 16). Järelikult on lisakaristuse ebaõige kohaldamine VTMS § 149 pp 1 või 2 alusel aluseks otsuse osaliseks tühistamiseks. Riigikohtu praktikas on selgitatud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt RK 3-1-1-18-17 p 13). Riigikohtu praktikas on samuti korduvalt rõhutatud, et karistuse määramise esmaseks aluseks on isiku süü ehk küsimus sellest, millisel määral on tegu isikule etteheidetav (vt RK nr 3-1-199-06, 3-1-1-10-09). Riigikohtu 18. aprilli 2011. a otsuse nr 3-1-1-18-11 p-s 8.1 on kohus selgitanud: „KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RK nr 3-1-1-40-04, p 7).” Viidatud Riigikohtu praktika kohaselt saab lisakaristust kohaldada üksnes juhul kui on tuvastatud isiku keskmisest suurem süü ja lisaks sellele konkreetsete eripreventiivsete asjaolude olemasolu, mis annaks aluse lisakaristuse kohaldamiseks (vt RK 3-1-1-18-17 p 14). 5 Käesoleval juhul pole Kaevatava otsuse koostamisel neid põhimõtteid arvestatud, vaid menetleja on lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ja pole üldse analüüsinud väidetava eripreventiivsete kaalutluste olemasolu. Sisuliselt on kohtuvälise menetleja otsuses esitatud põhjenduste osa selline, mida võiks „lõika ja kleebi“ meetodil esitada automaatselt igas väärteoasjas, kus isikut karistatakse
See tähendab, et tegemist on trafaretse tekstiga ja kohtuväline menetleja pole tegelikult sisuliselt analüüsinud T. Pe isikut, temal varasemate karistuste olemasolu või puudumist, konkreetse rikkumise raskust ega isiku enda käitumist õnnetuse järgselt. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist põhjendanud muuhulgas väitega, et kuna T. P on toime pannud enamohtlikud süüteod, siis järelikult on tema süü keskmisest suurem (vt kohtuvälise menetleja otsus lk 2). Tegemist on asjakohatu põhjendusega, sest isiku süü suurust tuleb KarS § 56 ja eelviidatud Riigikohtu praktika kohaselt hinnata vastavalt konkreetsetele faktilistele asjaoludele. See tähendab, et isiku süü suurust saab hinnata vastavalt konkreetse õigusnormi rikkumise raskusele (analoogselt kiiruse ületamisega hinnates, kas kiiruse ületamine oli väike, keskmine või pigem konkreetse
§ ülemises määras). Antud juhul kohtuväline menetleja seda teinud pole, vaid on esitanud täiesti asjakohatu seisukoha, mille kohaselt justkui
ja § 236 rikkumine muudab juba automaatselt kohtuvälise isiku süü keskmisest suuremaks. Selliseid järeldusi teha ei saa ja see kinnitab kaitsja hinnangul kohtuvälise menetleja eksimust T. Pe tegevuse sisulisel hindamisel. Eristada tuleb õigusnormi rikkumist ja konkreetset õigusnormi rikkunud isiku süü suurust, mida tuleb hinnata konkreetse rikkumise asjaolude järgi.
§ rikkumine abstraktselt ei saa automaatselt endaga kaasa tuua keskmisest suuremat süüd konkreetse õigusnormi rikkumisel. Kaitsja hinnangul pole kohtuväline menetleja Kaevatavas otsuses esile toonud mitte ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et menetlusaluse isiku süü on keskmisest suurem. Samuti pole kohtuväline menetleja viidanud ühegi raskendatud asjaolu esinemisele, mistõttu on selge, et tegelikult puuduvad faktiliselt tuvastatud asjaolud, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmisest suurem. Pelgalt
ja § 236 rikkumine ei saa endaga automaatselt kaasa tuua keskmisest suuremat süüd nende konkreetsete õigusnormide rikkumisel. Kohtuväline menetleja pole lisakaristuse kohaldamisel arvestanud ka sellega, et menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad karistused (vt lisa 6). Nimetatud asjaolu tõendab, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist liikluskuuleka ja korraliku liiklejaga, mitte süstemaatilise rikkujaga. Seetõttu puudub ka sisuline vajadus isiku suhtes ühekordse eksimuse tagajärjel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmiseks, sest puudub mistahes põhjus arvata, et rahaline karistus ei ole piisav isiku õiguskuulekale teele suunamiseks. T. P on ka peale kõnealuse õnnetuse toimumist ca 3 kuud autot juhtinud ja pole ka selle aja jooksul ühtegi karistust saanud, mis samuti tõendab, et isik võib liikluses edasi osaleda ja tema no õiguskuulekale teele suunamiseks pole vajalik lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks. Järelikult jääb ka selgusetuks, milliste faktiliste asjaolude ja tõendite alusel on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et T. Pe edasiseks õiguskuulekale teele suunamiseks on vältimatult vajalik kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 2-ks kuuks. Olukorras, kus 56 aastasel mehel puuduvad väärteokaristused puudub sisuline alus tema suhtes ühekordse rikkumise puhul koheselt lisakaristuse kohaldamiseks. 6 Kaitsja hinnangul on määratud rahatrahv summas 740 eurot märkimisväärselt suur summa (s.t ca 50 % Eesti keskmisest brutopalgast), mis juba iseenesest on igale isikule suureks väljaminekuks ja kindlasti motiveerib isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma. Seda enam arvestades asjaolu, et käesoleval juhul ei olnud T. Pe poolne õigusrikkumine pahatahtlik, vaid tingitud inimlikust eksimusest ja vale otsuse tegemisest hilistel õhtutundidel. Iga keskmine isik võib liikluses teha kogemata valeotsuse, kuid ühekordne eksimus ei anna põhjust muidu igati õiguskuuleka isiku suhtes automaatselt suhteliselt suures summas põhikaristuse ja veel täiendavalt ka lisakaristuse kohaldamiseks 2-ks kuuks juhtimisõiguse äravõtmise näol. Arvestades eelpool kirjeldatud asjaolusid nende kogumis on kaitsja hinnangul juba põhikaristusena määratud 740 euro suurune rahatrahv piisavalt suur ja täiendavalt lisakaristuse kohaldamisena juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks pole proportsionaalne karistus kuna ületab isiku süü suurust ja selleks puudub eripreventiivne vajadus. Kokkuvõttes järeldub eeltoodust, et kohtuväline menetleja on lähtunud T. Pele karistuse määramisel ebaõigesti arusaamast, et isiku süü on keskmisest suurem ja seetõttu kohaldanud isiku suhtes karistust, mis ei ole vastavuses tema süü suurusega. Kui isikule määratud karistus pole vastavuses tema süü suurusega, siis toob see kohtupraktika kohaselt kaasa, kas otsuse osalise või täieliku tühistamise (vt RK 3-1-1-18-17 p 16). Seetõttu pole põhjendatud kaebaja suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine ja vastavas osas tehtud otsus on alusetu. TAOTLUSED 1) Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihli 03.01.2022 menetlusaluse isiku T P suhtes tehtud otsusega väärteoasjas nr 2302,21,016849 T Pe suhtes kohaldatud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmiseks 2-ks kuuks; 2) määrata kohtumäärusega menetlusalusele isikule hüvitamisele kuuluv valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu riigieelarve vahenditest vastavalt kohtule esitatavale menetluskulude nimekirjale ja kaitsjale makstud tasu tõendavatele kuludokumentidele. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik T P, et oli meeletult pikk töövahetus olnud, kas siis oli täpselt see, et oli hinnang vale. Sõidab seda sama teed, lõiku juba üle 10 aasta, mäest alla, mäest üles, hommikul tööle, õhtul tagasi, teinekord öösel tagasi. Tema vaatnurga järgi oli buss, mis ületas seda kaart ehk siis sõidujoont, hiljem kui vaatasid Rahumäel üle seda videolõiku, siis oli selgelt näha, et ikkagi tema võttis selle nurga valesti, tunnistaski seda. Kuna arvas esialgu, et lihtsalt peegli liikumine käis, peeglite kokkupõrkeid võib ennegi olla, kus on kitsad teed ja oli hommikuse äratuseni jäänud 5 tundi magada ainult, siis mõtles, et las see bussijuht siis jääb. Kui ikkagi nägi, et see tiib oli ikkagi pihta saanud, siis ka tegi avalduse ja küsis sealt, et kuidas edasi. Sellele ei vastatud, siis oli juba kutse mõne nädala pärast. Hooaeg oli käinud juba 5-6 nädalat selleks ajaks, selle päeva töö pikkus oli kuskil 17 tundi, see kõik mõjutas. Oli hommikul kella 6 ajal tööl ja lõpetas enne
lg-s 1 ja
Puutuvalt menetlusalusele isikule
lg 1 järgi inkrimineeritud väärteokoosseisu tuleb esmalt tuvastada seda, kas tegemist oli liiklusõnnetusega.
p 32 kohaselt on liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju.
lg 1 sõnastuse järgi on karistatav mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.
lg 1 sätestab vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik.
lg 1 sõnastusest lähtuvalt tuleb seega esmalt sedastada mootorsõiduki juhi poolt liiklusõnnetuses osalemine ning seejärel koosseisutunnusena politseile liiklusõnnetusest teatamata jätmine.
lg 1 9 Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule ette heitnud
lg 3 sätestatud kohustuse eiramist, mille kohaselt peab juht sõitmisel hoidma ohutut külgvahet. Eelnimetatud kohustuse täitmata jätmisega põhjustas menetlusalune isik liiklusõnnetuse ning varalise kahju xxx ASle ja ASle V. Väärteotoimikus leiduvast sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt vaadeldi 25.11.2021 kell 23.50 kuni 00.00 Narva mnt ja Reidi tee ristmikku. Väljas on pime aeg, sajab vihma. Tänavavalgustus põleb. Sõidutee/ ristmik on kaetud asfaltbetoon kattega, mis on kõrgemate kohtade ja aukudeta. Lubatud suurim kiirus on 50 km/h. Ristmik on reguleeritud valgusfooriga. Vaadates piki Narva mnt-d kesklinna suunas, on Narva mnt-l pärisuunavööndis kaks rada, mis on otse liikumiseks Reidi teele ja kaks sõidurada ristmikul vasakpöördeks Narva mnt-le. Ristmikul suunaga kesklinna poole Narva mnt esimesel sõidureal asub liinibuss S xxx. Buss asub Reidi tee Lasnamäe poole viival suunavööndil. Bussi on liiklusõnnetuse järgselt liigutatud. Puutuvalt menetlusalusele isikule inkrimineeritud
lg 1 väärteokoosseisu tuleb kohtu arvates esmalt tuvastada seda, kas tegemist on liiklusõnnetusega.
p 32 kohaselt on liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju.
lg 1 sõnastuse järgi on karistatav mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Kohtule esitatud väärteoasja materjalidest, s.o sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde koostatud liiklusõnnetuse aktist ja fotodest nähtuvalt on tuvastatud vigastused sõidukil – liinibussil S xxx reg. märgiga xxx. Fotodelt on näha, et liinibussi vasakust esirattast tahapoole jääv küljepaneel on värvikahjustustega, seejuures on näha, et ülemine kahjustus on horisontaalne ja sirgjooneline ning selle kahjustuse all on teine laiem kahjustus, mis viitab sellele, et kahjustus on tekkinud pöörleva objektiga. Samuti on kahjustatud liinibussi vasaku esiratta velg. Fikseeritud vigastused eeldaks ilmselgelt sõiduki mõningast taastamisremonti. Väärteoasja kirjalikest tõenditest, s.h liiklusõnnetuse aktist nähtuvalt juhtis menetlusalune isik sõidukit xxx reg. märgiga xxx. Menetlusaluse isiku T Pe ütluste kohaselt toimus sõidukite vahel kerge puude, mille tulemusena läks küljepeegel kinni, kuid järgmisel hommikul avastas, et vigastatud on ka sõiduki esimene parempoolne poritiib. Liiklusõnnetuse toimumise üle vaidlust ei ole ning kaebuse esitaja on liiklusõnnetuse põhjustamist tunnistanud. Menetlusaluse isiku juhitud sõidukit vaadeldi öösel vastu 26.11.2021 sõiduki parkimiskohas Niguliste 2 maja juures ning sõiduki xxx reg. märgiga xxx vaatlusega tuvastati, et nimetatud sõidukil on kahjustatud esimene parempoolne poritiib rattakoopa kohalt, kus on nii kriimustused kui ka deformatsioon ning kahjustatud oli ka parema esiratta velg. Seega eeldab ka menetlusaluse isiku juhitud sõiduk taastamisremonti. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt on sõiduk taastatud ja taastamiskulu kandis ta ise. Seega on tuvastamist leidnud, et kaebuse esitaja T P juhtis sõidukit xxx reg. märgiga xxx, mis põrkas parempoolse küljega esiosa piirkonnas kokku liinibussiga S xxx reg. märgiga xxx. Liiklusõnnetuse aktist nähtuvalt kuulus liinibuss S xxx reg. märgiga xxx xxx ASle ja menetlusaluse isiku juhitud sõiduk xxx reg. märgiga xxx ASle V. Väärteotoimikus leiduva liiklusõnnetuse akti ja fotode ning sõiduki vaatlusprotokolli järgi on tuvastatavad nii liinibussi S xxx kui ka sõiduautol xxx kokkupõrke järgsed vigastused ning arvestades taolisi vigastusi saab asuda järeldusele, et vaidlusalused sõidukid said kahjustusi. Sellest tulenevalt saab järeldada, et varalist kahju on tekitatud sõiduki S xxx reg. märgiga xxx omanikule xxxAS ja xxx reg. märgiga xxx omanikule AS V. Seega tegemist on liiklusõnnetusega
p 32 mõttes.
lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu tuvastamiseks tuleb tuvastada ka mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, mis oli põhjuslikus seoses teisele isikule varalise kahju tekitamisega. Väärteoasja materjalidest, s.h eelkõige liinibussi kaamerate salvestistest, mida kohtuistungil vaadati, samuti menetlusaluse isiku ütlustest lähtuvalt liikusid menetlusaluse isiku juhitud 10 sõiduauto xxx ja liinibuss S xxx Narva mnt ja Reidi tee ristmiku juures mööda Narva mnt-d kesklinna suunas, kusjuures liinibuss liikus kesklinna suunalisel teeosal esimesel sõidurajal ja sõiduauto teisel sõidurajal. Ristmiku juures, kohas, kus Narva mnt keerab vasakule, jõudis menetlusaluse isiku juhitud sõiduauto teisel sõidurajal järele esimesel sõidurajal liikunud liinibussile ja möödus liinibussist, kuid kaldus paremale, kaldudes osaliselt esimesele sõidurajale ning põrkas külgepidi kokku esimesel sõidurajal liikunud liinibussiga ning jätkas pärast kokkupõrget liikumist. Arvestades taolist käitumist, kaldumist välja sõiduraja piirest, leiab kohus, et menetlusalune isik kasutas ilmselgelt ebaõigeid juhtimisvõtteid ega järginud
Kohus leiab, et menetlusalune isik rikkus ka
lg 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita sõiduraja piires, kuid selle kohustuse rikkumist ei ole menetlusalusele isikule vaidlustatud otsuses inkrimineeritud ning kohus sellel rohkem ei peatu. Vaadates liiklusõnnetuse põhjustamise asjaolusid, võib tulla järeldusele, et kuna menetlusalune isik ei täitnud
Isik pidas võimalikuks, et kui ta piisava hoolsusega ei täida liiklusnõudeid, s.o ei hoia sõitmisel ohutut külgvahet, siis pidi ta ka möönma, et ta tekitab liiklusohu, mis omakorda võib põhjustada liiklusõnnetuse. Arvestades Narva mnt ja Reidi tee ristmikku, sõiduradasid suunaga kesklinna poole, sõiduradade piisavat laiust ning ilmselgelt piisavat tänavavalgustust vaatamata vihmasajule, leiab kohus, et menetlusalusel isikul oli küllaldaselt ruumi esimesel sõidurajal liikuvast liinibussist teisel sõidurajal möödumiseks. Seejuures liikus liinibuss aeglasemalt ja oli oma suuruse tõttu juba kaugelt ka nähtav. Seega pidanuks menetlusalune isik liinibussi suurust ja liikumiskiirust ning ristmiku iseärasusi arvestades olema eriti tähelepanelik. Lisaks väitis menetlusalune isik, et ta sõidab sama teed igapäevaselt, mistõttu oli teelõik talle ka üheselt teada. Ometigi suutis menetlusalune isik esimesel sõidurajal liikuvale liinibussile külje pealt sisse sõita, s.t menetlusalune isik ei suutnud oma sõiduautoga teisele sõidurajale ära mahtuda. Selline asjaolu viitab ilmselgelt menetlusaluse isiku ebaõigete juhtimisvõtete kasutamisele. Seetõttu saab tulla järeldusele, et just menetlusaluse isiku poolt liiklusnõude eiramine põhjustas liiklusõnnetuse ning liiklusnõude kohasel täitmisel oleks olnud liiklusõnnetuse põhjustamine välditav. Arvestades teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki - liinibussi asukohta liiklusõnnetuse toimumise ajal ja toimumise järgselt, mis on üheselt tuvastatav videosalvestistest, saab asuda seisukohale, et teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht ei eiranud liiklusnõudeid ja liiklusnõude eiramine on ette heidetav vaid menetlusalusele isikule. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 kohustust ja pani sellega toime
lg 1 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju.
lg 1 Lisaks eelmärgitule süüdistatakse menetlusalust isikut
lg 4 p 4, 5 ja lg 5 nõuete rikkumises ja
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises selles, et menetlusalune isik lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt pidas menetlusalune isik esmalt sõidukite kokkupuutes süüdlaseks bussijuhti, kuivõrd tema arvates väljus buss sõiduraja piirest. Samuti selgitas menetlusalune isik, et kokkupuude oli niivõrd kerge, et ei pidanud seda oluliseks. Alles järgmisel hommikul avastas enda juhitud sõidukil vigastused ja teatas liiklusõnnetusest politseile. Kohus suhtub menetlusaluse isiku põhjendustesse kriitiliselt. Kohus peab vajalikuks märkida, et menetlusalune isik juhtis tööandjale kuuluvat sõidukit, s.t et selle sõiduki kahjustamisel kahjustab ta võõrast vara ja seetõttu peab ta eriti hoolas olema, et tema kasutusse antud sõiduk ei saaks kahjustada. Menetlusalune isik on selgitanud ka seda, et ta pidas süüdlaseks bussijuhti, kuid kohtule jääb see põhjendus arusaamatuks.
lg 1 p 1 sätestab 11 üheselt, et kui on juhtunud liiklusõnnetus, peab liiklusõnnetuses osalenud juht võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu. Menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt nägi ta seda, et tema juhitud sõiduki peegel löödi kinni, s.t toimus kokkupuude teise sõidukiga. Samamoodi on näha linnakaamera videosalvestiselt, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk möödub bussist ja aeglustab, kuid seejärel liigub edasi. Samas pidi menetlusalune isik vähimagi huvi korral tahavaatepeeglist nägema seda, et buss jäi seisma ja seisma jäämise koht keset ristmikku Reidi tee vastassuunavööndis ei ole bussipeatus. Kuna
lg 1 p 1 sõnastus ütleb üheselt, et liiklusõnnetuses osalenud juht peab seisma jääma, siis saab sellest järeldada, et süüküsimus ei ole seisma jäämisel oluline, vaid oluline on liiklusõnnetuses osalemise fakt. Seega ka tänavaliikluses juba peegliga kokkupuude võib viidata liikluskahju tekkimisele ning menetlusalune isik pidanuks seisma jääma. Kui aga võrrelda menetlusaluse isiku ütlusi, mille kohaselt ei tundnud ta midagi ega ka kuulnud midagi, kuigi ta autoraadiot ei kasuta, siis on need ütlused ilmselges vastuolus liinibussi paigaldatud kaamerate videosalvestistelt nähtuvaga. Bussi sees keskel asetsenud kaamera salvestisest suunaga bussi tagaosa poole on näha, kuidas bussi kõrvale jõuab tagant lähenenud musta värvi sõiduauto ja siis keerab vastu bussi külge ja kaamera fikseerib sõiduauto kesk- ja tagaosa ning esiosa on kokkupuute hetkel juba kaamera vaateväljast väljas. Kaamera salvestisest on näha, et sõiduauto põrkab vastu bussi külge ja rappub kaks korda, jäädes peaaegu seisma ning bussi tagaosas istuv reisija kõigub löögi tagajärjel küljele. Teisest bussi sees asetsenud kaamerast, mis asub samuti bussi keskosas, kuid suunaga sõidusuunas, on näha, kuidas buss keerab ja vaskult sõidab bussile külje pealt sisse, sõites teiselt sõidurajalt üle sõiduradasid eraldava teekattemärgistuse, esimesele sõidurajale musta värvi sõiduauto. Kokkupõrge on nii tugev, et sõiduauto parem esiosa vajub löögist allapoole ja sõiduauto rappub diagonaalis üles-alla ning liigub seejärel edasi, buss aga peatub keset ristmikku Reidi tee vastassuunavööndis. Bussi esimesest kaamerast, mis salvestab bussi liikumist eespoolt, on näha, kuidas buss löögi tagajärjel suundub sõidurajalt kõrvale paremale ja jääb seisma Reidi tee vastassuunavööndis, kuid esialgselt teisel sõidurajal liikunud sõiduauto jätkab pärast kokkupõrget juba liikumist esimesel sõidurajal. Seejuures liigub sõiduauto alguses aeglaselt, kuid pärast valgusfoorist möödumist kiirendab ja lahkub sündmuskohalt. Kaamera salvestisest, mis salvestab juhi tegevust, nähtub, et löök küljelt on niivõrd tugev, et juhiistmel istuv bussijuht lüüakse küljega vastu bussi salongi külge ja ka juhiiste liigub külje suunas koos juhiga. Seevastu bussi küljekaamerast tehtud salvestiselt on näha, kuidas sõiduauto liigub teiselt sõidurajalt bussi kõrval esimesele sõidurajale, kus sõidab buss ja põrkub küljega vastu bussi ning kõigub, jäädes peaaegu seisma, kuid siis liigub edasi. Kohus leiab, et sellised videosalvestised lükkavad menetlusaluse isiku ütlused selle kohta, et toimus kerge kokkupuude, täielikult ümber. Bussi videosalvestistest nähtub, kuidas 10 korda väiksema massiga sõiduauto kokkupõrge bussiga sunnib bussi liikumissuunda muutma ja kalduma ristmikul vastassuunavööndisse. Samamoodi saab löögi tugevust hinnata selle järgi, et nii bussi tagaosas olev reisija, kui ka bussijuht kõiguvad oma istmetel, eriti bussijuht, kelle istekoha läheduses kokkupõrge toimus. Samamoodi on salvestistest näha, et löögist ja takistusest jääb sõiduauto peaaegu seisma ja kõigub löögist tugevalt. Seejuures tunneb bussijuht lööki ja vaatab kohe küljeaknast välja ning peatab bussi, s.t bussijuht sai üheselt aru sellest, et toimus liiklusõnnetus. Seejuures on bussi mass kümme korda suurem kui menetlusaluse isiku juhitud sõiduauto oma ja salvestistelt on näha kuidas sõiduauto rappub ja kõigub löögist ning jääb peaaegu seisma, mistõttu sai menetlusalune isik üheselt aru liiklusõnnetuse toimumisest ja ta isegi ei saanud eeldada, et varalist kahju ei tekkinud. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus videosalvestistelt tulenevaga ning nii kaebuses esitatud väited kui ka menetlusaluse isiku ütlused kohtuistungil ei vasta tõele. Kohtu arvates on üheselt tuvastatud nii liiklusõnnetuse toimumine, menetlusaluse isiku arusaam liiklusõnnetuses osalemisest kui ka menetlusaluse isiku pärast liiklusõnnetuses osalemist sündmuskohalt lahkumine. Videosalvestistelt on näha, et menetlusalune isik liigub pärast liiklusõnnetust aeglaselt eemale, kuid seejärel kiirendab ja lahkub. Seega selle asemel, et sündmuskohale jääda, või seisma jääda kasvõi pärast ristmikku, kus hõreda liikluse tõttu oli piisavalt ruumi ja sesima jäämine ei oleks liiklust takistanud, sõitis kaebuse esitaja sündmuskohalt minema, kuigi liiklusseaduse nõude kohaselt pidanuks jääma sündmuskohale ja teavitama politseid, s.t 12 liiklusõnnetusest teatamine oli menetlusaluse isiku jaoks kohustuslik. Kohtu jaoks ei ole tähtsust asjaolul, et menetlusalune isik pidas hommikul vajalikuks kasutuses olnud sõiduk üle vaadata, seejärel töökohta sõita, siis uuesti üle vaadata ja alles siis politseisse e-kirja kirjutada. Kohtu jaoks on kummaline juba see, et ka koju jõudes ei pidanud menetlusalune isik vajalikuks tööandja sõidukit üle vaadata, vaid otsustas seda teha alles hommikul. Samas ei ole süüteokoosseisu tuvastamisel tähtsust mis põhjusel menetlusalune isik liiklusõnnetuse toimumise kohast lahkus, jättes liiklusõnnetusest teatamata, ega ka sellel, et ta hommikul pidas vajalikuks politseid teavitada. Menetlusalusel isikul oli kohustus jääda liiklusõnnetuse sündmuskohale ja sündmuskohal viibides teatada liiklusõnnetusest politseid. Selleks ajaks kui menetlusalune isik võttis vaevaks politseid teavitada, oli liiklusõnnetuses osalenud menetlusaluse isiku juhitud sõiduk politsei poolt mitte ainult tuvastatud, vaid ka vaadeldud.
Ülalpool on kohus leidnud, et tulenevalt
p 32 sätetest oli tegemist liiklusõnnetusega, mille käigus põhjustati ka varaline kahju liiklusõnnetuses osalenud sõiduki omanikele xxx ASle ja ASle V.
lõigetes 1 kuni 2 on sätestatud juhi kohustused liiklusõnnetuse järgselt ohutuse tagamiseks ning lõikes 3 on sätestatud juhi kohustused teatud tingimuste olemasolul, s.o sündmuskohalt lahkumise osas seoses kannatanule abi osutamisega. Väärteoasjas kogutud tõenditest saab tulla järeldusele, et menetlusalune isik lahkus sündmuskohalt ning kogu väärteomenetluse jooksul ei ole kogutud tõendeid, et menetlusalune isik oleks sündmuskohal olles või vahetult pärast liiklusõnnetust pöördunud politseisse liiklusõnnetusest teatamiseks. Vastupidi, politsei tuvastas liiklusõnnetuses osalenud sõiduki ja tegi ka sõiduki vaatluse ning tuvastas sõiduki vigastused ajal, mil menetlusalune isik oma sõnade kohaselt rahulikku und magas.
lg 4 sätetega on üheselt mõistetavalt sätestatud, millistel tingimustel ei pea politseile liiklusõnnetusest teatama.
lg 4 p 1 kohaselt ei pea politseisse liiklusõnnetusest teatama juhul, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud või liiklusõnnetuses osalenud inimesed ise ei nõua oma tervise kontrolli. Kohus leiab, et nimetatud sätet tuleb vaadata kogumis sama lõike teiste punktidega ning see punkt on vaid üheks osaks loetletud tingimustest, kuivõrd liiklusõnnetuse mõiste ei tulene ainult inimese tervise kahjustamisest, vaid ka varalise kahju tekkimisest. Varalise kahju puhul on olulisteks tingimusteks
lg 4 p 2, 3, 4 ja 5 sätted, milliste kohaselt peavad liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses olema ühel meelel, kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute andmed on hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil loetletud, on nimetatud varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ja kõik punktides 2 kuni 4 loetletud asjaolud on liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad kirjalikult vormistatud ja sellele alla kirjutanud. Väärteoasja materjalidest sellist dokumenti, mille liiklusõnnetuse põhjustanud menetlusalune isik ja kahju saaja oleks vormistanud
Kuivõrd menetlusalusest isikust juht lahkus liiklusõnnetuse järgselt sündmuskohalt, siis ei olnud võimalik täita ka
Seega ei ole liiklusõnnetuses osalenud menetlusalune isik kui juht täitnud
lg 4 sätestatud nõudeid, mis annaks õiguse jätta politseile liiklusõnnetusest teatamata.
lg 5 teise alternatiivi kohaselt aga tuleks politseile teatada siis, kui varalise kahju saaja ei ole teada. Menetlusalune isik aga lahkus sündmuskohalt, mistõttu ei saanud talle ka kahju saaja teada olla ja sellest tulenevalt oli tal ka sel juhul teatamise kohustus. Menetlusaluse isiku käitumisest saab aga järeldada, et teda ei kahju tekitamine ega kahju saaja ei huvitanud, vaid kõige olulisem oli sündmuskohalt lahkumine. Ühe variandina tuleks kõne alla olukord, kus kahju tekitajat ei ole sündmuskohal ning antud juhul lahkuski menetlusalune isik sündmuskohalt. Kohus leiab, et politseile võib liiklusõnnetusest teatamata jätta üksnes
lg 4 p 2-4 sätestatud tingimustel, s.o seaduses üheselt sätestatud erijuhul ja selleks tuleb koostada
Antud vaidlusalusel juhul
Samasugusel seisukohal on ka omaksvõetud kohtupraktika. Käesoleval juhul ei ole liiklusõnnetuses osalenud menetlusalune isik kahju saajaga vastutuse osas kokkuleppele 13 jõudnud ega sündmuskohal, s.o liiklusõnnetuse toimumise kohas sellekohast kirjalikku kokkulepet sõlminud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et liiklusõnnetuses osalenud menetlusaluse isiku käitumises esineb
Peale liiklusõnnetuse põhjustamist sõitis menetlusalune isik sõidukiga edasi ja lahkus sündmuskohalt ilma politseisse teatamata. Kohtu hinnangul on selline tegu toimepandud teadlikult ja tahtlikult. Menetlusalune isik on väitnud, et ta ei tajunud liiklussituatsiooni liiklusõnnetusena, kuid selles osas on kohus oma seisukoha esitanud juba ülalpool. Kohtu arvates sai menetlusalune isik liiklussituatsiooni arvestades üheselt aru sellest, et ta oli põhjustanud liiklusõnnetuse, samuti pidi ta juhtimisõiguse saanud isikuna teadma, et sellisel juhul tuleb teatada politseisse, kuid ta lahkus sündmuskohalt. Arvestades menetlusaluse isiku käitumist saab asuda seisukohale, et süütegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, s.o menetlusalune isik teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja ta ka tahtis seda. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 4 p 4 ja 5 ning lg 5 nõudeid ja pani toime
Väärteoasjas kogutud ja kohtu poolt kontrollitud tõenditest saab tulla järeldusele, et menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud väärtegude tunnused ning need väärteod on õigesti kvalifitseeritud
lg 1 ja
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik pani toime
lg 3, § 169 lg 5 ja § 169 lg 4 p 4, 5 sätestatud kohustuste rikkumised, siis on tegemist väärtegudega
lg 1 ja
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihl, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 trahviühikut, s.o 320 eurot ja
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühikut, s.o 420 eurot ning
Seega menetlusalusele isikule karistuste määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega, kuivõrd karistused mahuvad ettenähtud sanktsiooni piiridesse (§ 133 p 7), mistõttu ka süü suurust arvestades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud 14 teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Lisaks võib
lg 2 kohaselt kohaldada lõikes 1 sätestatud süüteo eest ka lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 2 kohaselt võib lõikes 1 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 trahviühikut, s.o 320 eurot ja
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühikut, s.o 420 eurot ning
S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates menetlusaluse isiku süü suurust
lg 1 sätestatud väärteo puhul on süü hinnatav keskmisena, kuivõrd tegemist on
Kuigi liinibussile tekitatud varaline kahju ei olnud ilmselt kuigi suur, siis tööandja sõidukile tekitatud kahju oli kohtu arvates suurem. Samas väitis menetlusalune isik kohtuistungil, et ta hüvitas tööandja sõiduki taastamise kulu oma vahenditest. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Kohtuistungil küll menetlusalune isik ütles, et kahetseb seda asja ja võttis süü omaks, kuid kohtu arvates ei ole see kahetsus siiras ja on kantud soovist saavutada kaebuses esitatud taotluse rahuldamine, s.o vaidlustatud otsuse tühistamine lisakaristuse kohaldamise osas. Seejuures annavad kohtule aluse kahetsuse siiruses kahtlemiseks menetlusaluse isiku ütlused, mis on sisuliselt süüd eitavad, kuivõrd menetlusalune isik ei pidanud liinibussiga kokkupõrget liiklusõnnetuseks, vaid kergeks riivamiseks, s.t menetlusalune isik ei ole aru saanud või ei soovi aru saada tema poolt toimepandud süüteo ohtlikkusest. Seega ei ole kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ka kaebemenetluses.
lg 1 mõttes on kohtu hinnangul menetlusaluse isiku süü samuti hinnatav keskmisena, kuivõrd inimesed liiklusõnnetuses kannatada ei saanud ja kedagi abita ei jäetud ning tegemist oli varaliste kahjudega. Samas katkes ühistranspordi korrapärane toimumine ning bussis viibinud reisija pidi ilmselgelt leidma mõne muu vahendi sihtpunkti jõudmiseks. Puutuvalt kergendavatesse või raskendavatesse asjaoludesse, siis ei ole ka selle väärteo osas kohtuvälises menetluses neid tuvastatud ning neid ei tuvastanud kohus ka kaebemenetluses, kuivõrd menetlusaluse isiku selgitustest ilmnes, et nüüd ta teab ja järgmine kord jääb ta sündmuskohale. Selline väide viitab sellele, et menetlusaluse isiku teadmised juhi kohustustest on puudulikud. Samas, vaatamata isiku keskmisele süüle on kohtuväline menetleja määranud menetlusalusele isikule
lg 1 ettenähtud väärteo eest põhikaristusena rahatrahvi alla 1/3 ettenähtud 15 sanktsiooni ülemmäärast ja
lg 1 ettenähtud väärteo eest vaid 1/3 ulatuses ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast. Kuivõrd kohus ei saa kaebemenetluses kohtuvälise menetleja otsust karistuse osas tühistada ja uue otsusega rangemat karistust mõista, siis peab kohus kohtuvälise menetleja määratud põhikaristusi lugema proportsionaalseks menetlusaluse isiku süü suurusega. Seejuures ei ole kohtule esitatud kaebuses neid karistusi ka vaidlustatud. Kohtuistungil selgitas kaitsja, et menetlusalusele isikule määratud rahatrahvid on tasutud, kuid kohtule selle väite kinnituseks tõendeid ei esitatud. Samas ei ole sellel asjaolul kaebuse läbivaatamisel mingit tähtsust, kuivõrd kohtuvälise menetleja otsus ei ole kaebuse esitamise tõttu jõustunud ja kohtuvälise menetleja otsuse täitmiseks kohtuvälise menetleja otsuses märgitud tähtaja jooksul seadusest tulenev alus puudus. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud keskmisena nii
lg 1 kui ka
Samas on lisakaristust kohaldatud
Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist on kohus analüüsinud juba eelpool. Nagu viitas ka kaitsja oma kaebuses, siis kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt pani menetlusalune isik kõigepealt toime
lg 1 ettenähtud väärteo ning sõidukit peatamata ja põhjustatud tagajärgede vastu huvi tundmata koheselt
Arvestades väärteoasjas kohtuistungil vaadatud videosalvestisi sai menetlusalune isik üheselt aru nii sellest, et kokkupõrge teise sõidukiga oli tugev, kui ka sellest, et kokkupõrge toimus liinibussiga, s.o ühistranspordiga, milles tavapäraselt viibivad reisijad, mis tähendab seda, et võimalike kannatanute arv võib olla suur. Sellele vaatamata ei pidanud menetlusalune isik vajalikuks peatuda ega huvi tunda, millise tagajärje ta võis põhjustada ning kohtu arvates näitab selline käitumine hoolimatut suhtumist nii liiklusõnnetuse põhjustamisse kui ka liiklusõnnetuses osalenud kaasliiklejatesse. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul ei ole kehtivaid karistusi, näeb
lg 1 juhtimisõiguse äravõtmise ette nii põhikaristusena, võimaldades seda kohaldada kuni 12 kuuni, kui ka § 236 lg 2 alusel lisakaristusena, võimaldades seda kohaldada 3st kuust 9 kuuni. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et on selle eest ette näinud juhtimisõiguse äravõtmise nii põhi- kui ka lisakaristusena. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) 16 või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt pani menetlusalune isik toime esmalt
lg 1 ettenähtud väärteo ning seejärel koheselt
Seega on menetlusalune isik järjest toime pannud kaks liiklusalast väärtegu. Arvestades aga
lg 1 ettenähtud väärteo iseloomu,
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise tehiolusid, s.o liiklusõnnetuse põhjustamist, mille tulemusena toimus kokkupõrge ühistranspordiga ning tööandja sõidukit juhtides, siis näitab selline käitumine ka hoolimatut suhtumist oma teosse ja teistesse liiklejatesse. Seetõttu leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamise eeltingimused täidetud. Menetlusaluse isiku kaitsja esitatud kaebuses taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist lisakaristuse osas ning seda põhjendatakse sellega, et juhtimisõigus on menetlusalusele isikule tema töö iseloomu tõttu hädavajalik. Samas selgitas menetlusalune isik, et rehvivahetuse hooajal on töökoormus suur ja ta peab sõitma klientide juurde, s.h suurkliendi Eesti Raudtee erinevatesse asukohtadesse, et seal üle vaadata sõidukid ja teada saada, millised sõidukid on veel kasutuses ja millistel tuleb rehvid vahetada, millistel mitte. Kohus leiab, et kõik need tööülesanded, mida menetlusalune isik kirjeldas, saab täita arvutit ja telefoni kasutades. Selleks, et teada saada, millistel sõidukitel on suurkliendi juures vaja rehve vahetada, ei pea sõidukeid vaatama minema, vaid piisab päringute tegemisest kliendile. Samamoodi ei pea aruannete tegemiseks kuhugi sõitma, veel vähem rehvide vahetamiseks, kuivõrd rehve ei vahetata kliendi juures. Kuigi menetlusalune isik väitis ka seda, et tema töö võib kesta hiliste õhtutundideni, siis nii menetlusaluse isiku elukoht kui ka töökoht asuvad Tallinna linnas, kus liigub ühistransport ja Tallinna linna elanikule on see üldjuhul ka tasuta. Et ühistransport liigub ka hilistel õhtutundidel, veendus menetlusalune isik 25.11.2021 ka isiklikult kui liinibussiga kokku põrkas. Seega ei tekkinud kohtul veendumust selles, et menetlusaluse isiku jaoks on juhtimisõiguse säilimine töö tegemiseks hädavajalik ja et ta juhtimisõiguse äravõtmisel töökoha kaotaks. Juhtimisõiguse vajalikkust on püütud tõendada ka kaebusele lisatud kirjaga, mille on allkirjastanud T K nimeline isik, kuid kohus ei saa sellise kirjaga arvestada, kuivõrd tegemist on isikulise tõendiallika andmetega, milliseid saab vastu võtta vaid menetlusnorme järgides, s.o kohtulikul arutamisel isikut vahetult üle kuulates. Kaebuse esitaja sellist taotlust esitanud ei ole ning kohus jätab T K allkirjastatud kirja tähelepanuta. Kohus leiab, et juhul, kui menetlusalusele isikule on juhtimisõigus eluliselt vajalik töötamiseks, siis peakski menetlusalune isik käituma viisil, mis välistab tema õiguste kitsendamise süüteo toimepanemise tõttu. Seega saanuks kaebuse esitaja oma juhtimisõiguse säilitada juhul, kui ta oleks temale süüks arvatud väärteod jätnud toime panemata või siis pärast liiklusõnnetuse põhjustamist jäänud sündmuskohale ning teavitanud liiklusõnnetuse toimumisest politseid. Käesoleval juhul tegi kaebuse esitaja oma valiku, seades esiplaanile kiire koju jõudmise ja magama heitmise, jättes juhi elementaarse kohustuse täitmise vajaduse tahaplaanile. Selline käitumine oli menetlusaluse isiku teadlik valik ning sellist valikut tehes pidi menetlusalune isik kui juhtimisõiguse saanud isik arvestama ka temale kahjulike tagajärgede saabumisega. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses teisi ohustav ja seda nii toime pandud väärtegude iseloomu kui ka oma teosse, juhi kohustustesse ja liiklusnõuetesse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid, s.h liiklusõnnetuses osalenud ja sündmuskohalt lahkunud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Mis puudutab kohaldatud lisakaristuse määra, siis on kohtuvälise menetleja otsusega lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kohaldatud 2 kuuks. Samas näeb kohaldatud 17 norm
Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu ka põhjendusi miks on lisakaristust kohaldatud alla ettenähtud sanktsiooni alammäära ning kohtuvälise menetleja otsuses puudub ka viide KarS § 61 lg 1 sättele, mis võimaldaks karistuse määramist alla alammäära erandlikel asjaoludel. Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole ka viiteid mingitele erandlikele asjaoludele, mida kohtuväline menetleja oleks arvestanud. Seega on kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse määramine alla
lg 2 ettenähtud lisakaristuse alammäära materiaalõiguse rikkumine, kuivõrd lisakaristust on kohaldatud määras, mida sanktsioon ette ei näe ning sanktsiooni piiridest väljumisel on eiratud põhjendamiskohustust. Samas leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine oli põhjendatud, mistõttu puudub kohtul alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kaebemenetluses ei saa kohus ka kohtuvälise menetleja otsust lisakaristuse määra osas tühistada ja uue otsusega viia lisakaristuse määra vastavusse sanktsioonis ettenähtud alammääraga, kuivõrd sellisel juhul peaks kohus kohaldatud lisakaristuse määra suurendama kolme kuuni. VTMS § 132 p 2 kohaselt võib kohus kohtuvälise menetleja otsust osaliselt tühistades teha küll uue otsuse, kuid seda vaid juhul, kui ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda. Lisakaristuse määra tõstmisel ettenähtud sanktsiooni alammäärani aga raskendaks kohus menetlusaluse isiku olukorda, mistõttu jätab kohus vaidlustatud otsuse kohaldatud lisakaristuse määra osas tühistamata ja lisakaristuse muutmata ning
Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks põhikaristuse kohaldamiseks kohaldatud määras ja lisaks ka lisakaristuse kohaldamiseks väärteootsuses kohaldatud määras. Seejuures on lisakaristust vaatamata menetlusaluse isiku üle keskmise süüle kohaldatud alla ettenähtud sanktsiooni alammäära. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusõiguse või sellise materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja muutmiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuses on taotletud ka menetlusalusele isikule tema valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamist riigieelarve vahenditest vastavalt menetluskulu nimekirjale. 08.02.2022 esitas kaitsja kohtule täiendavalt ka asjakohase taotluse koos menetluskulude nimekirjaga, taotledes menetlusalusele isikule 1072, 40 euro ulatuses menetluskulu hüvitamist. Taotlust on põhjendatud viidetega VTMS §dele 23 ja § 38 ning KrMS §dele 173 ja 175. Kohus leiab, et kõik viited menetlusnormidele on põhimõtteliselt õiged, kuid need menetlusnormid omandaksid õigusliku tähenduse vaid juhul, kui realiseeruksid VTMS §s 23 sätestatud tingimused, millise sätte on kaitsja ise ka taotlusesse märkinud. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu juhul, kui väärteomenetlus lõpetatakse VTMS § 29 lõike 1 puntides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel. Kohtule esitatud kaebuses on taotletud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist vaid lisakaristuse kohaldamise osas, kuid ei ole taotletud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist täies ulatuses ega ka väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1-3 või 5-6 sätestatud alustel. Kuivõrd esitatud kaebuses ei ole taotletud väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 alusel ja kohus ka ei lõpeta väärteomenetlust VTMS § 29 lg 1 sätestatud alusel, puudub menetlusalusel isikul seadusest tulenev õigus taotleda valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamist. Seega jääb kaebuses esitatud taotlus menetluskulu hüvitamiseks tagajärjetuks. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 18 19
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.