Obsah (11)

§ 113§ 877§ 127§ 103§ 134§ 887§ 866§ 875§ 101§ 128§ 100

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2022, Tallinn Kohtuasja

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras viivis.

1. Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
2. X (hageja, reisija) esitas
3. märtsil 2020 Harju Maakohtule OÜ TEZ Tour (kostja, reisikorraldaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 4291 eurot 58 senti, hüvitiselt sissenõutavaks muutunud viivise 207 eurot 67 senti ning alates
4. märtsist 2020 kuni hüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse (

) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 1.

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja tema abikaasa (Y) kostjaga
2. a novembris pakettreisilepingu, mille alusel kohustus kostja korraldama reisi kahele Tallinnast Mehhikosse (Cancuni linna). Hageja abikaasa tasus reisi eest 8148 eurot, sh 2058 eurot lennupiletite eest ja 6060 eurot majutuse eest hotellis Paradisus Playa del Carmen La Perla. Reisi kestus oli 16 päeva. Hageja astus
3. jaanuaril 2019 hotelli territooriumil jalutades taldriku kildude peale, sai vasaku jala talda teise ja kolmanda varba painutajakõõlustesse lõikehaava. Hotellipidaja pakkus hagejale ebamugavuste eest hüvitist, mis kinnitab seda, et hageja vigastas end hotelli territooriumil. Hageja ei nõustunud pakutud hüvitisega, sest selle tingimuseks oli hotellipidaja vastutusest vabastamine, kuid hageja ei teadnud, kas talle jääb püsiv vigastus. Vigastuse tõttu oli hageja vasaku jala varvaste liigutamine piiratud. Järgmisel päeval (
4. jaanuaril 2019) opereeriti hageja jalga ning ta oli sunnitud manustama valuvaigisteid ja kandma hüppeliigeselahast. Hageja viibis kolm päeva haiglas ega suutnud pärast seda iseseisvalt liikuda. Ta kirjutati haiglast välja
5. jaanuaril 2019 ning talle määrati raviks tabletid ja ratastooli kasutamine.
6. veebruaril 2019 pidi hageja käima ortopeedia vastuvõtus jalga kontrollimas. Seega veetis hageja haigena üle poole oma puhkuseajast, s.o 9 päeva 16-st. Vastavalt arsti ettekirjutusele liikus hageja lennujaamas ratastoolis ning pidi koju jõudes kasutama karke. Hageja esitas kostjale kahju hüvitamise nõude, kuid kostja keeldus hagejale kahju hüvitamast. 2 2-20-4226 1.
7. Kostja vastutab reisikorraldajana

§ 877lg 2 järgi majutusteenuse pakkuja tekitatud kahju eest.

Kostja kohustuseks oli tagada majutusteenuse osutamine hotellipidaja poolt selliselt, et hotellis on turvaline ning külastaja elu ega tervis ei satu seal ohtu. Hotelli territoorium oli külastajatele ohtlik, sest üldkasutatavas ruumis olid killud maas (õigel ajal koristamata) ning külastajaid ei teavitatud sellest. 1.3. Hagejal on

§ 877

lg 2 järgi õigus saada kasutult kulutatud puhkuseaja eest mõistlikku hüvitist, mida kohtupraktikas arvutatakse reisi turuväärtuse järgi. Hageja ühe puhkusepäeva väärtus oli 254 eurot 62 senti (8148:2:16) ning üheksa päeva hüvitis kokku 2291 eurot 58 senti. Lisaks on hagejal õigus nõuda kerge kehavigastuse ja sellest tingitud ebamugavuste hüvitamiseks mõistliku suurusega mittevaralise kahju hüvitist, mis on hageja hinnangul 2000 eurot. Hageja jalg tekitas valu ja segas und nii reisi ajal kui ka pärast seda. Kauaoodatud ja kuluka reisi ebaõnnestumine tekitas pettumustunde. Hagejal on senini alajäsemevalu ja muude lihaste ja kõõluste vigastus kanna- ja jalapiirkonnas, tema kolmanda varba painutajakõõlus ei tööta ning kõnnak on muutunud. Hagejal on valus paljajalu kõndida ning pikalt jalgel olles tekib turse labajalale ja säärele ning varvaste krambid. Hagejal on soovitatud kasutada liikumisel keppi. Kuna kostja keeldus hüvitist maksmast, on hagejal õigus nõuda hüvitiselt alates

1. augustist 2019 seadusjärgses määras viivist. Kostja vastuväited
2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2.
3. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta vigastas jalga hotelli territooriumil, ega seda, et ta ei saanud haiglast väljakirjutamise järel iseseisvalt liikuda, seejuures ei ole hageja selgitanud, kuidas ta ülejäänud puhkuse veetis. Arusaamatu on hageja väited, et kilde ei olnud õigel ajal ära koristatud. 2.
4. Kostja ei ole pakettreisilepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning tal ei ole kohustust hageja väidetud asjaoludel tekkinud kahju hüvitada. Kostja täitis kõiki reiskorraldaja kohustusi nõuetekohaselt. 2.
5. Kostjal ei ole

§ 877

lg 2² p-de 1–3 ja

§ 127

lg 2 järgi kohustust kahju hüvitada, sest hageja oli ise hooletu ega pannud üldkasutatavates ruumides jalanõusid jalga. Hotelli üldkasutatavates ruumides paljajalu käimine ei ole tavapärane. Hageja hooletusest tekkinud riski eest ei vastuta reisikorraldaja.

§ 877

lg 2 kaitse-eesmärgiga ei ole hõlmatud reisi ajal juhtunud õnnetus, mis ei ole seotud reisikorraldaja tegevuse ega tegevusetusega. 2.4. Kostja väidetav rikkumine oleks

§ 103järgi vabandatav.

Mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt ei saanud kostja ette näha, et hotelli territooriumil kukub taldrik maha, hageja kõnnib hotelli üldkasutatavates ruumides paljajalu ning astub killu peale. Hotellipidaja kinnitusel juhtus hagejaga õnnestus siis, kui ta jooksis alanud vihma tõttu paljajalu rannast hotelli ning astus killule, mis pärines prügikasti peale jäetud keraamilisest kausist, mis oli intensiivse tuule ja vihma tõttu maha kukkunud ja purunenud. Seega oli tegemist vääramatu jõu situatsiooniga, mis väljus kostja ja hotellipidaja mõjusfäärist. Arvestades muutunud ilmaolusid pidi hageja olema hoolsam. 3 2-20-4226 Hotellipidaja kinnitusel saabus 27. jaanuaril 2019 ootamatult tugev torm, mis põhjustas märkimisväärseid kahjustusi hotelli territooriumil. 2.5. Hagejal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist nii

§ 877

lg 2 kui ka

§ 134

alusel, sest

§ 877lg 2 on erinorm.

Lisaks peab hageja tõendama

§ 134kohaldamise eelduseks olevad asjaolud.

2.6. Kahju hüvitamine viiks hageja alusetu rikastumiseni, mis ei ole kahju hüvitamise eesmärk

§ 127lg 1 järgi.

Hageja jättis kohtule avaldamata, et ta on sõlminud ka reisikindlustuslepingu. Ei ole teada, millises ulatuses on kindlustusandja hagejale kahju hüvitanud. Hageja reisi 9 päeva ei olnud kasutud, sest hageja sai jätkuvalt kasutada hotellituba koos teenustega ning viibida rannas. 2.7. Hageja nõuab põhjendamatult suurt kahjuhüvitist.

§ 877

lg 2 alusel saab välja mõista mõistliku hüvitise, mitte 100% reispäeva väärtusest. Seejuures saab arvestada üksnes haiglas veedetud päevi, s.o ühte täispäeva, sest hageja kirjutati haiglasse sisse 27. jaanuari 2019. a hilisõhtul ja haiglast välja 29. jaanuari 2019. a varahommikul.

§ 134

lg 2 alusel on kerge kehavigastuse puhul olnud kohtupraktikas hüvitise suurus 100– 1500 eurot. Hageja viitab kriminaalasjades väljamõistetud hüvitiste suurusele, mis ei ole asjakohane. Mh tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada hageja enda hooletust. 2.

1. Kuna hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, siis ei saa hageja nõuda ka viivist. Igal juhul oleks viivise väljamõistmine vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja on olnud ise hooletu ja sellisel juhul oleks äärmiselt ebaõiglane kohustada kostjat tasuma ka viivist. Maakohtu otsus ja põhjendused
2. Harju Maakohus rahuldas
3. märtsi
4. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1145 eurot 79 senti, hüvitiselt sissenõutavaks muutunud viivise 149 eurot 93 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni hüvitise tasumiseni

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

Menetluskulud jättis maakohus 70% ulatuses hageja ja 30% ulatuses kostja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. 3.

1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - - hageja ja tema abikaasa sõlmisid
2. a novembris pakettreisilepingu, millega kostja kohustus korraldama
3. jaanuarist kuni
4. veebruarini 2019 (kestusega 16 päeva) reisi kahele Tallinnast Mehhikosse, majutusega hotellis Paradisus Playa del Carmen La Perla; hageja abikaasa tasus reisi eest 8148 eurot, sh 2058 eurot lennupiletite ja 6060 eurot majutuse eest;
5. jaanuaril 2019 muutusid järsul ilmastikutingimused ning hageja vigastas hotelli territooriumil vasakut jalga põrandal olnud keraamilise killuga ning sai lõikehaava sisselõigetega teise ja kolmanda varba painutajakõõlustesse; 4 2-20-4226 - hageja võeti
6. jaanuaril 2019 kell 22.15 haiglasse, teda opereeriti
7. jaanuaril 2019 ning ta kirjutati haiglast välja
8. jaanuaril 2019 kell 9.55 hageja viibis operatsiooni tõttu haiglas kolm päeva. 3.
9. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus saada mittevaralise kahju hüvitamiseks

§ 877

lg 2 alusel mõistlikku hüvitist, s.o 1145 eurot 79 senti ning kostja peab tasuma sellelt

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras viivist alates 10.

augustist 2019 kuni põhivõla tasumiseni. Pakettreisileping on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning mittevaralise kahju hüvitamise nõue tekib

§ 877

lg 2 teise lause alusel ainult juhul, kui kohustuse rikkumine on niivõrd oluline, et selle tõttu kulutab reisija puhkuseaja kasutult. Pakettreisilepingu puhul vastutab reisikorraldaja kõikide pakettreisi osaks olevate teenuste kokkulepitud viisil osutamise eest. Seega kannab kostja vastutust ka tegeliku teenuse osutaja tegevuse eest, sh majutusteenuse pakkuja eest hageja ees. Kostja vastutab

§ 877lg 1 alusel lepingust tulenevate teenuste kokkulepitud viisil osutamise eest.

Kuigi ootamatut tuule- ja vihmahoogu ei saanud hotellipidaja mõjutada, oleks hotellipidaja pidanud üles näitama hoolsust ja kergesti purunevad asjad ära koristama. Prügikastile asetatud kausi purunemine ei ole käsitatav vääramatu jõu situatsioonina, mis väljus hotellipidaja mõjusfäärist. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Praegusel juhul esinevad alused mittevaralise kahju nõudmiseks kasutult kulutatud puhkuseaja eest. Hageja vigastas oma jalga puhkuse kaheksandal päeval ja jalga opereeriti. Hageja selgituste kohaselt oli ta jalg lahases, ta ei suutnud iseseisvalt liikuda ning ülejäänud puhkuse liikus ratastoolis. Hageja esindaja selgitas kohtuistungil, et hageja sõitis ringi, kuna koht oli ilus ja ta ei hakanud koju sõitma. Ta sai mingil määral abikaasa abil ringi liikuda, kuid ta ei saanud veeta puhkust tavapäraselt. Hageja oli oma tegevustes oluliselt piiratud ja sõltus oma abikaasast. Jalg tegi valu ja ta ei saanud oma puhkust nautida selliselt, nagu ta oleks tavaolekus oma puhkust nautinud. Seega oli jalavigastuse tõttu hageja puhkus häiritud ja osa puhkust kasutu. Samas ei olnud pärast vigastust hageja puhkus täiesti kasutu, sest hageja sai abikaasa abil ringi liikuda ning kasutada majutust ja toitlustust. Seetõttu ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja 100% puhkusepäeva väärtusest. Kuna hageja viibis haiglas kokku 1,5 päeva, tuleb selle aja eest mõista kostjalt hageja kasuks välja 100% puhkusepäeva väärtusest (254 eurot 62 senti × 1,5 päeva) ning ülejäänud kuue päeva eest 50% puhkusepäeva reisiväärtusest (127 eurot 31 senti × 6 päeva) Kostja ei ole tõendanud

§ 877lg 2² sätestatud asjaolude esinemist.

3.3. Hagejal ei ole õigus nõuda lisaks kasutult veedetud puhkusepäevadele mittevaralise kahju hüvitamist

§ 134

alusel, sest

§ 877

lg 2 on erisäte, mille järgi saab reisija lisaks varalisele kahjule nõuda mittevaralise kahjuna üksnes puhkuse ärajäämise eest mõistlikku hüvitist. 3.

1. Menetluskulud tuleb hagi osalise rahuldamise tõttu jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 70% ulatuses hageja ja 30% ulatuses kostja kanda. 5 2-20-4226 Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud koos viivise maksmise kohustusega kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt

§ 887

lg-t 2, kui asus seisukohale, et hageja ei saa lisaks kasutult kulutatud puhkuseajale nõuda kostjalt kehavigastusega põhjustatud muu mittevaralise kahju hüvitamist. Maakohus vähendas õigusliku aluseta kasutult kulutatud puhkuseaja hüvitist, kuigi tervisekahjustuse tõttu oli hageja elukvaliteet ja meeleolu oluliselt langenud ja ebameeldivuste tõttu ei saanud ta reisi nautida.

1. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Vastuapellatsioonkaebus
2. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud, ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus hagi rahuldades põhjendamatult arvestamata kostja väited

§ 877

lg 2² p-des 1 ja 2 nimetatud asjaolude esinemise ja

§ 877

lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi kohta ega põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja esile toodud ja tõendatud asjaolud ning hageja enda rolli kahju tekkimisel. Õnnetust ei tinginud hotellipidaja ega kostja väidetav hooletus. Maakohus jättis vääralt kohaldamata

§ 103

. Isegi kui kostja oleks oma kohustusi rikkunud, oleks rikkumine olnud vabandatav, sest esines vääramatu jõu olukord (kauss kukkus maha ootamatu tormi tõttu).

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi maakohtust suuremas ulatuses. Kostja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon selle alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ning kostja osas, 6 2-20-4226 millega maakohus hagi rahuldas. Seega on pooled vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna ning ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid
4. a novembris pakettreisilepingu, mille alusel kohustus kostja korraldama hagejale ja tema abikaasale Eestist Mehhikosse reisijateveo ning Mehhikos 16 päeva jooksul majutuste. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on reisikorraldajana kohustatud hüvitama hagejale kui reisijale kostja korraldatud reisi toimumise ajal, s.o
5. jaanuaril 2019 majutusasutuse territooriumil saadud jalavigastuse tõttu tekkinud mittevaralise kahju. Samuti vaidlevad pooled väidetava mittevaralise kahju suuruse üle.
6. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja vastutab hotellipidaja rikkumisega põhjustatud kahju eest. 10.
7. Kolleegium selgitab, et pakettreisilepingu regulatsiooniga on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
8. novembri
9. a direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (pakettreisidirektiiv). Direktiivi artiklite 1 ja 4 ning preambuli p 51 järgi on direktiivi eesmärk aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ning kõrge ja võimalikult ühtse tasemega tarbijakaitse saavutamisele. Sellest tulenevalt ei ole liikmesriikidele jäetud olulist kaalumisruumi direktiivi ülevõtmisel ning pakettreisilepingut puudutavaid sätteid tuleb tõlgendada koosmõjus Euroopa Liidu õigusega ning Euroopa Kohtu praktikaga. 10.
10. Eestis on pakettreisileping reguleeritud

§-des 866–882. Pakettreisilepingu määratlus tuleneb

§ 866

lg-st 1, mille kohaselt kohustub ettevõtja (reisikorraldaja) pakettreisilepinguga teise lepingupoole ees korraldama ühele või mitmele isikule (reisija) pakettreisi, teine lepingupool aga maksma tasu (reisitasu). Seejuures on pakettreisiks turismiseaduse (TurS) § 7 lg 1 järgi üldjuhul vähemalt kahe eri liiki reisiteenuse kogum samaks reisiks, kui reisiteenuste kogumi on pannud kokku üks reisikorraldaja. Seega, kuna reisikorraldaja pakub reisijale sama lepingu alusel vähemalt kahte erinevat teenust (üldjuhul vähemalt reisijateveo- ja majutusteenust), kasutab reisikorraldaja oma kohustuste täitmiseks, s.o vastavate teenuste osutamiseks üldjuhul teisi isikuid. 10.

1. Eeltoodu aga ei tähenda seda, et reisikorraldaja ei vastuta reisijale teenuste nõuetekohase osutamise eest. Pakettreisidirektiivi preambuli p 22 järgi on pakettreisi peamine tunnus see, et üks ettevõtja vastutab korraldajana pakettreisi kui terviku teenuste nõuetekohase osutamise eest. Sellest tulenevalt peavad liikmesriigid direktiivi artikkel 13 lg 1 järgi tagama, et reisikorraldaja vastutab pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamise eest olenemata sellest, kas selliseid teenuseid peab osutama korraldaja või teised reisiteenuse osutajad. Reisikorraldaja vastutust teiste isikute, sh majutusteenuse osutaja rikkumise eest on kinnitanud ka Euroopa Kohus (vt Euroopa Kohtu
2. märtsi
3. a otsus kohtuasjas C-578/19 varem kehtinud pakettreisidirektiivi sarnase sätte (artikkel 5 lg 1) kohta). Eesti on võtnud direktiivi artikkel 13 lg 1 üle

§ 877

lg-ga 1, mille järgi vastutab reisikorraldaja lepingu täitmise eest reisija ees sõltumata sellest, kas reisikorraldaja lepingulised kohustused peab reisija ees täitma reisikorraldaja ise või keegi teine. See, et isik vastutab tema kohustusi täitva isiku tegevuse eest, tuleneb ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg-st 2, mille kohaselt vastutab isik teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, 7 2-20-4226 kui ta kasutab teist isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Ülaltoodut arvestades kehtib pakettreisilepingu puhul seega õiguslik fiktsioon, mille järgi loetakse tegeliku teenuse osutaja tegu või tegevusetus reisikorraldaja kohustuste täitmisel reisikorraldaja tegevuseks, ning lisaks teenuse tegelikule osutajale vastutab rikkumise eest ka reisikorraldaja. Sellest tulenevalt ei ole õige kostja arusaam, et ta ei vastuta majutusteenuse osutamisel hotellipidaja põhjustatud kahju eest. Kuna kostja pakkus reisikorraldajana hagejale mh majutusteenust, siis vastutab kostja majutusteenuse osutamisel hotellipidaja rikkumiste eest. 11. Maakohus asus vaidlust lahendades õigesti seisukohale, et kostja vastutab hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest, kuid maakohus tõlgendas vääralt

§ 877

lg 2 II lauset ja leidis seetõttu ekslikult, et hagejal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes kasutult kulutatud puhkuseaja eest. 11.1. Olukorras, kus majutusteenuse osutaja rikub reisikorraldaja kohustusi, on reisijal õigus lisaks majutusteenuse osutajale nõuda ka reiskorraldajalt sellega põhjustatud kahju hüvitamist. Pakettreisilepingu rikkumise korral peab reisija sellest

§ 875

lg 1 järgi viivitamata reisikorraldajale teatama ning reisikorraldaja peab

§ 875

lg 1¹ I lause järgi võtma rikkumise kõrvaldamiseks üldjuhul oma kulul tarvitusele mõistlikud abinõud. Kui abinõude tarvitusele võtmine on võimatu või sellega kaasnevad ebaproportsionaalsed kulud, on reisijal õigus nõuda reisikorraldajalt kahju hüvitamist või alandada reisitasu. Seejuures ei välista ega piira

§ 877

lg 2 I lause järgi reisija õigust nõuda talle lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ja alandada reisitasu see, kui reisikorraldaja on võtnud omal kulul tarvitusele mõistlikud abinõud või reisija on lepingu üles öelnud. Pakettreisilepingu rikkumise korral on reisijal õigus nõuda

§ 101

lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist, seejuures võib hüvitatav kahju olla

§ 128lg 1 järgi nii varaline kui ka mittevaraline.

Mittevaraline kahju hõlmab

§ 128

lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kuigi üldjuhul ei hüvitata lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral mittevaralist kahju, võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju (

§ 134lg 1).

Arvestades seda, et

§ 877

lg 2 II lause järgi võib reisija muu hulgas nõuda mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistlikku hüvitist kasutult kulutatud puhkuseaja eest, on puhkamiseks mõeldud pakettreisileping suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning reisikorraldaja vastutab pakettreisilepingu rikkumise puhul mh sellise mittevaralise kahju eest, mis seondub reisikorraldaja kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise tõttu reisija puhkuse ära jäämise või rikkumisega. Seejuures ei piirdu reisikorraldaja vastutus kolleegiumi hinnangul üksnes kasutult kulutatud puhkuseajaga, nagu leidis ekslikult maakohus. Kuna pakettreisileping on suunatud laiemalt mittevaralise huvi järgimisele, sh reisiteenuste osutamise käigus reisija ohutuse, heaolu, tervise ja kehalise terviklikkuse kaitsele, vastutab reisikorraldaja igasuguse mittevaralise kahju eest, mida põhjustab reisikorraldaja kohustuste rikkumine.

§ 877

lg 2 II lause kitsendav tõlgendamine, mille kohaselt vastutaks reisikorraldaja üksnes reisi ära jäämise või rikkumise eest, ei oleks kooskõlas pakettreisidirektiiviga. Kuigi pakettreisidirektiivi preambuli p 34 järgi peaks hüvitis katma ka mittevaralist kahju, nagu reisi või puhkuse nauditavuse vähenemine märkimisväärsete probleemide tõttu asjaomaste reisiteenuste osutamisel, on reisijal direktiivi 8 2-20-4226 artikkel 14 lg 2 järgi õigus saada korraldajalt asjakohast hüvitist igasuguse kahju eest, mida reisija kannab mis tahes mittevastavuse tõttu. Seejuures peetakse pakettreisidirektiivi artikli 3 p 13 järgi mittevastavuseks pakettreisis sisalduvate reisiteenuste osutamata jätmist või mittenõuetekohast täitmist. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et reisikorraldaja vastutab majutusteenuse osutaja kohustuste rikkumisega reisijale põhjustatud kehavigastuse või tervisekahjustusega kaasnenud mittevaralise kahju eest ning peab hüvitama reisijale nii selle tõttu kasutult kulutatud puhkuseaja kui ka muu mittevaralise kahju, sh füüsilise ja hingelise valu. 12. Maakohus järeldas kolleegiumi hinnangul õigesti, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud ning kostja rikkumine ei ole vabandatav, kuid maakohus tegi seda osaliselt ekslikel ja puudulikel põhjendustel. 12.1. Ringkonnakohus selgitab, et pakettreisilepingu rikkumise korral võib reisija nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud järgmised tingimused: - - reisikorraldaja või isik, keda reisikorraldaja kasutab oma kohustuste täitmisel, on rikkunud lepingust tulenevat kohustust (

§ 100

ja § 875 lg 1¹); kohustus on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning kohustuse eesmärk on kaitsta reisijat mittevaralise kahju tekitamise eest (

§ 127

lg 2, § 134 lg 1, § 877 lg 2 II); lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai reisikorraldaja aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju (

§ 127

lg-d 2 ja 3, § 134 lg 1 ja § 877 lg 2 II); reisijale on tekkinud või tekib mittevaraline kahju (

§ 127

lg 1, § 128, § 134); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4); kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (

§ 103lg 1 ja § 877 lg 2²).

12.

1. Praegusel juhul heitis hageja kostjale ette seda, et kostja jättis täitmata kohustuse tagada hagejale ohutu majutusteenus. Ringkonnakohus selgitab, et pakettreisilepingu sisuks on erinevate reisiteenuste, sh majutusteenuse osutamine raha eest. Selline teenus peab olema reisijale ohutu. Majutusteenuse osutaja peab majutusteenust osutades TurS § 19 lg 1 järgi tagama, et majutusasutuse hooned, ruumid, sisustus ja maa-ala ei kujuta külastajate elule ja tervisele ohtu, st pakettreisilepingust, mis hõlmab majutusteenust, tuleneb ühtlasi reisikorraldaja kohustus kaitsta reisija elu ja tervist. Kui majutusteenuse osutaja ei taga külastajatele ohutuid tingimusi, rikub ta lepingust tulenevat kaitsekohustust ning vastutab sellega põhjustatud kahju eest (vt ka Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p-d 17–19). Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et hotelli territooriumil olid maas keraamilise kausi killud, st hotelli territoorium ei olnud liikumiseks ohutu. Sõltumata sellest, kas külastajad liikusid paljajalu või jalanõudes, võinuks kildude peale astumine või nende peale kukkumine külastajaid vigastada. Maakohus leidis õigesti, et hotellipidaja oleks pidanud külastajate ohutuse tagamiseks kergesti purunevad nõud ära koristama, kuid ei teinud seda. Seejuures ei ole tähtis, kui kaua olid nõud koristamata või killud maas. Kuna hotellipidajal oli kohustus tagada turvaline ja ohutu keskkond, oli tal kohustus nõud või vähemalt purunemise järel killud viivitamata ära koristada või hoiatada külastajaid kildude eest. Seda aga hotellipidaja ei teinud, mistõttu jättis hotellipidaja külastajate ohutuse tagamata ja rikkus sellega reisikorraldaja eest majutusteenust osutades oma kohustust

§ 100ja § 875 lg 1¹ tähenduses.

9 2-20-4226 12.3. Hotelli külastajatele ohutute tingimuste tagamise kohustuse eesmärgiks on kolleegiumi hinnangul kaitsta külastajaid mh kehavigastuste ja tervisekahjustuste eest, mis toovad endaga kaasa valu ja kannatusi, ning reisikorraldaja peab majutusteenust sisaldavat pakettreisilepingut sõlmides aru saama, et kui majutusteenus ei ole reisija elule või tervisele ohutu, võib reisijal tekkida mittevaraline kahju. Praegusel juhul oli hotellipidaja kohustatud purunenud keraamilise kausi killud viivitamata ära koristama, et külastajad ei vigastaks end. Seega oli kohustuse kaitse-eesmärgiks

§ 127

lg 2 tähenduses külastajate elu ja tervise hoidmine ning kostjale pidi olema

§ 127

lg 3 tähenduses ettenähtav, et sellise kohustuse rikkumisega võib kaasneda mittevaraline kahju, s.o kehavigastusest või tervisekahjustusest tingitud valu ning puhkuse luhtumine. 12.4. Kehavigastuse põhjustamisega kaasneb reisijale mittevaraline kahju, mis tuleb

§ 134lg 2 järgi hüvitada.

Riigikohus on leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada mh kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Praegusel juhul ei vaide pooled selle üle, et hageja sai hotelli territooriumil maas olnud killule astudes vasaku jala talda teise ja kolmanda varba painutajakõõlustesse lõikehaava, s.o kerge kehavigastuse. Seega on tõendatud asjaolu, mis toob endaga kaasa mittevaralise kahju. 12.
3. Külastajatele ohutute tingimuste tagamata jätmise ja hagejale mittevaralise kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos

§ 127lg 4 tähenduses.

Kuna hotellipidaja ei viinud kergesti purunevat kaussi ära ega koristanud viivitamatult selle purunemise järel kilde (ega hoiatanud külastajaid ohu eest), astus hageja hotelli territooriumil kildude peale ja sai vasaku jala talda lõikehaava, mille tõttu kannatas hageja valu ning tema puhkus oli vähemalt osaliselt rikutud. 12.6. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et rikkumine oli vabandatav

§ 103lg 1 tähenduses.

12.6.1. Selgituseks kostja vastuväidetele märgib kolleegium esmalt, et reisikorraldaja vastutus on olemuselt garantiivastutus, st reisikorraldaja vastutab reisija ees oma kohustuste rikkumise eest sõltumata süüst. Iseenesest võib reisikorraldaja vastutus olla

§ 103

lg 1 järgi vabandatav, seejuures eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav, kuid pakettreisilepingu puhul ei kohaldu

§ 103

lg-d 2 ja 3, sest

§ 877

lg-s 2² on pakettreisidirektiivi sätteid arvestades sätestatud kitsendatult ja ammendavalt alused, millal reisikorraldaja vabaneb vastutusest.

§ 877

lg 2² ja pakettreisidirektiivi artikkel 14 lg 3 järgi ei ole reisijal õigust saada kahjuhüvitist, kui reisikorraldaja tõendab, et mittevastavus (s.o pakettreisis sisalduvate teenuste osutamata jätmine või mittenõuetekohane osutamine direktiivi artikkel 3 p 13 tähenduses) tuleneb: 1) reisijast või 2) kolmandast isikust, kes ei ole seotud pakettreisilepingus sisalduva reisiteenuse osutamisega, ning see on ettenägematu või vältimatu või 3) vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest. Seejuures peetakse pakettreisidirektiivi artikkel 3 p 12 järgi vältimatuteks ja erakorralisteks asjaoludeks olukorda, mis ei ole sellele viitava poole kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi kõigi mõistlike meetmete võtmise korral. 10 2-20-4226 Kuigi kehtiva pakettreisidirektiivi artikkel 14 lg 3 alusel ei ole Euroopa Kohus reisikorraldaja vastutusest vabanemist selgitanud, on Euroopa Kohus ülal viidatud otsuses nõukogu direktiivi 90/314/EMÜ sarnase sisuga artikkel 5 lg-t 2 tõlgendades leidnud, et vastutusest vabanemise aluseid tuleb tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse direktiivi eesmärki. Kuna säte teeb erandi üldreeglist, tuleb sätet tõlgendada kitsalt. Seejuures leidis Euroopa Kohus selles kohtuasjas, et kohustuse täitmise eest vastutava teenuse osutaja töötaja teod ja tegevusetus lepinguliste kohustuste täitmisel on teenuse osutaja kui tööandja kontrolli all ega vabasta reisikorraldajat p 3 alusel vastutusest. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et reisikorraldaja vabaneb vastutusest üksnes juhul, kui ta on jätnud oma vastutuse aluseks oleva kohustuse nõuetekohaselt täitma reisija enda käitumise tõttu või kolmanda isiku käitumise tõttu, mida teenuse osutaja ei saanud ette näha ega ära hoida, või muu asjaolu tõttu, mis ei olnud teenuse osutaja kontrolli all ja mida ta ei saanud kõiki mõistlikke meetmeid rakendades ära hoida. 12.6.2. Eeltoodut arvestades vabaneks kostja vastutusest, kui ta toob esile ja tõendab

§ 877lg-s 2² nimetatud asjaolud.

Praegusel juhul tõi kostja esile järgmised asjaolud: 1) hagejaga juhtus õnnetus ajal, mil ta jooksis järsku alanud troopilise tormi tõttu paljajalu rannast hotelli, ning 2) kild, millele hageja astus, pärines väikesest keraamilisest kausist, mis oli asetatud kolmanda isiku poolt prügikasti peale, kuid mis intensiivse tuule ja vihma tõttu sealt maha kukkus ja purunes. Kolleegiumi hinnangul ei saa neist asjaoludest järeldada, et kostja ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest

§ 877

lg 2² alusel, sest tegemist ei olnud ettenägematute, vältimatute ega erakoraliste asjaoludega. Ringkonnakohus selgitab, et hageja sai lõikehaava seetõttu, et hotellipidaja jättis killud koristamata ega hoiatanud külastajaid ohtlike kildude eest, ning selline rikkumine ei olnud tingitud hagejast, st tähtsust ei ole sellel, kas hageja liikus paljajalu või oleks kandnud jalanõusid. Rannaäärse hotelli puhul peab hotellipidaja arvestama sellega, et külastajad võivad liikuda ka paljajalu, eriti ilmastikuolude järsu muutumise korral siseruumidesse kiirustades. Ka juhul, kui hotelli külastaja jättis kausi prügikasti peale, mis ootamatult muutunud ilmastikuolude (tugeva tuule) tõttu maha kukkus ja purunes, võis hotellipidaja ette näha, et külastajad jätavad oma nõusid õue, mis võivad tuule tõustes puruneda, ning nõude purunemine oli välditav sellega, et hotelli teenindajad koristavad nõud viivitamatult ära. Asjaolu, et õnnetuse juhtumise päeval muutus ilm ootamatult ja tõusis tugev tuul, ei anna alust järeldada, et tegemist oli erakorralise asjaoluga, mille tagajärgi ei oleks hotellipidaja saanud vältida mõistlike meetmete võtmise korral. Kolleegiumi hinnangul on üldtuntud asjaolu, et Mehhiko rannikul esineb sageli tugevat tuult ja tormi ning hotellipidajad peavad olema sellisteks ootamatuteks olukordadeks valmis ning tagama külastajate ohutuse ka ootamatult tõusva tuule korral. Seega on hotelli territooriumil ohutuse tagamine oma töötajate abiga hotellipidaja kontrolli all ka siis, kui ilmastikutingimused muutuvad. 13. Ülaltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et kostja on kohustatud hüvitama hagejale mittevaralise kahju. 13.1. Kui menetluses on tuvastatud mittevaralise kahju tekitamine, otsustab kohus kahju suuruse

§ 127lg 6 I lause ja Ts

MS § 233 lg 1 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Seega on hüvitise suurus kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 19). 11 2-20-4226 Isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta

§ 134lg 2 järgi mõistlik rahasumma.

Seejuures arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel

§ 134

lg 5 järgi rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on selgitanud, et kehavigastuse või tervisekahjustusega põhjustatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu, st mittevaralise kahju hüvitise suurust määrates tuleb isikukahju tekkimisel mh arvestada selle tagajärgi kannatanule (tema eeldatavat „valu suurust“), samuti hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8508, p 14, 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 14 ja 15. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 19). Kolleegiumi hinnangul saab kehavigastusest tingitud muuks negatiivseks tagajärjeks pidada mh ka puhkuseaja kasutut kulutamist

§ 877

lg 2 II lause tähenduses ning seda tuleb mittevaralise kahju hüvitamisel arvestada. Seejuures saab kohus puhkuseaja väärtust hinnates arvestada reisi maksumust, kuna reisipäeva hind võib näidata seda, kui palju oli puhkus reisijale väärt. 13.

1. Praegusel juhul leidis hageja, et tal on õigus saada kasutult kulutatud 9 puhkusepäeva eest hüvitist 2291 eurot 58 senti ning kehavigastuse põhjustamise eest 2000 eurot. Hageja selgitas, et jalavigastuse tõttu oli tema puhkusest 9 päeva rikutud, sest ta viibis puhkuse ajal haiglas, kus jalga opereeriti, ning pärast seda oli tal iseseisev liikumine piiratud (ta pidi kasutama ratastooli ja hiljem karke). Jalg tekitas hagejale valu ja segas und nii reisi ajal kui ka pärast seda, sh hageja kolmanda varba painutajakõõlus ei töötanud, pikalt jalgel olles tekkisid turse ja krambid ning hageja kõnnak oli muutunud. Kostja tõi seevastu esile, et hageja oleks hoolsust üles näidates saanud vigastust vältida, st hageja oli ise hooletu, kui ei pannud üldkasutatavates ruumides jalanõusid jalga. Samuti ei veetnud hageja oma puhkust pärast vigastuse saamist täielikult kasutult. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai hotelli territooriumil paljajalu liikudes killule astudes vasaku jala talda teise ja kolmanda varba painutajakõõlustesse lõikehaava, mis on käsitatav kerge kehavigastusena ja mis põhjustab füüsilist valu. Seejuures saanuks hageja jalanõusid kandes vigastuse ohtu vähendada. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et vigastus tekkis seetõttu, et hotelli territooriumil oli ilmselt külastaja poolt õue jäetud keraamiline kauss ootamatult tõusnud tuule tõttu maha kukkunud ja kildudeks purunenud. Sellele, et ilmastikuolud muutusid õnnetuse päeval, ei ole hageja vastu vaielnud ning kostja on esitanud selle kinnituseks nii hotellipidaja kirja kui ka fotod (tl 62–66). Neid asjaolusid arvestades oli tegemist halbade asjaolude kokkusattumusega ning hotellipidaja rikkumist saab pidada pigem kergeks ning selle ulatust väheseks. Pooled ei vaidle ka selle üle, et nii kostja kui ka hotellipidaja pakkusid hagejale õnnetuse järel abi, sh pakkus hotellipidaja hagejale hüvitist, millest hageja keeldus. Seega näitas hotellipidaja hageja vastu üles heatahtlikkust. Samas tuleb arvestada, et hageja puhkus oli haiglas viibimise tõttu ca 1,5 ööpäeva täielikult rikutud ning pärast seda jalavigastuse tõttu häiritud (hageja vajas kõrvalist abi), kuid hageja otsustas puhkust jätkata. Seejuures ei ole hageja esile toonud, et jalavigastuse tõttu oleks tal jäänud puhkuse ajal midagi tegemata, mida ta algselt teha plaanis. Sellest järeldab kolleegium, et hageja soovis hotellis puhata ning veeta hotelli territooriumil ja rannas aega. Hageja ei ole esile toonud, et see eesmärk 12 2-20-4226 oleks tal jäänud täielikult täitmata. Küll aga mõjustas jalavigastus ning sellest tingitud valu ja raskendatud liikumine osaliselt hageja puhkuse kvaliteeti. Samuti on hageja tõendanud, et jalavigastusel on olnud pikemaajalised tagajärjed. Veel
2. a märtsis on hageja vasak labajalg olnud turses ja valulik, III varba painutajakõõlus ei paindunud (ilmselt rebend) ning hagejale soovitati valu ravi ning tugiabivahendi kasutamist liikumisel (tl 14–14 pöördel) ning
3. a jaanuaris on täheldatud varvaste tundlikkuse häireid (tl 78). 13.
4. Arvestades eeltoodud asjaolusid, sh kostja rikkumise ja hageja vigastuse raskusastet ja ulatust, aga ka hageja enda osalust kehavigastuse tekkimisel ning hotellipidaja ja kostja käitumist pärast õnnetust, asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hagejal ei ole õigus saada tema nõutud suurusega mittevaralise kahju hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et hagejal on õigus saada 1,5 päeva eest kasutult kulutatud puhkuse tõttu mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt reisipäeva väärtusele (254 eurot 62 senti × 1,5 päeva = 368 eurot 43 senti). Kolleegium märgib, et hageja ei saanud haiglas viibimise tõttu puhkust kasutada, mistõttu kaotas ta täielikult 1,5 päeva puhkuse. Ülejäänud reisipäevadel, s.o kuue päeva jooksul oli küll hageja puhkus jalavigastuse tõttu mõnevõrra häiritud ja osaliselt rikutud, kuid kõiki asjaolusid kogumise arvestades ei saanud kolleegiumi hinnangul hageja jalavigastus rikkuda sedavõrd oluliselt hageja puhkust, et seda võiks pidada pooles ulatuses kasutuks, nagu leidis ekslikult maakohus. Seejuures jättis maakohus ülejäänud kuue puhkusepäeva puhul arvestamata nii hageja kehavigastuse raskusastme ja ulatuse kui ka hotellipidaja rikkumise raskusastme ning käitumise õnnetuse järel, aga ka hageja enda osaluse kahju tekkimisel. Kuna hageja sai jalavigastusest hoolimata puhkust veeta, ei läinud tema puhkus raisku, kuid see oli asjaolusid arvestades ringkonnakohtu hinnangul jalavigastuse tõttu 25% ulatuses rikutud. Sellest tulenevalt on hagejal õigus saada ülejäänud päevade eest mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt reisipäeva väärtusele 381 eurot 93 senti (254 eurot 62 senti / 4 × 6 päeva = 381 eurot 93 senti). Lisaks jättis maakohus hagejale ekslikult hüvitamata kehavigastusest tulenevad muud kannatused. Arvestades seda, et hageja sai kehavigastuse ja kannatas selle tõttu füüsilist valu, aga ka seda, et hageja elukvaliteet oli ka pärast reisi häiritud, on hagejal õigus saada mittevaralise kahju hüvitamist ka nende kannatuste eest, kuid mitte hageja soovitud ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on kõiki ülaltoodud asjaolusid arvestades hagejale kerge kehavigastusega põhjustatud füüsilise valu ja sellest tulenevate kannatuste eest, arvestades mh kehavigastusest tingitud tagajärgede püsimist ka pärast reisi, mõistlik tasuda keskmise suurusega hüvitis. Hüvitise suurust määrates arvestab ringkonnakohus seda, et kerge kehavigastuse puhul on Eesti kohtupraktikas jäänud mittevaralise kahju hüvitised tsiviilasjades vahemikku 100–1500 eurot (vt Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–
5. Kohtupraktika analüüs. Riigikohus. 2020). Seega saab keskmise suurusega hüvitiseks pidada u 750 euro suurust hüvitist. 13.
6. Ülaltoodud põhjendustel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 1500 eurot (368+382+750).
7. Kahjuhüvitise nõude osalise rahuldamise tõttu tuleb osaliselt rahuldada ka hageja viivisenõue. Kolleegium märgib, et

§ 877

lg 2 II lause järgi peab reisikorraldaja maksma reisijale kahjuhüvitise välja viivitamata. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase 13 2-20-4226 täitmiseni

§ 113lg 1 I lause järgi viivist.

Kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud, siis loetakse

§ 113

lg 1 II lause ja § 94 järgi viivise määraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, millele lisandub 8% aastas. TsMS § 367 järgi võib hageja lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele taotleda ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, ning eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Praegusel juhul palus hageja mõista kostjalt alates
3. augustist 2019 kuni kohustuse täitmiseni välja seaduses sätestatud määras viivise. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on 1500 euro suuruselt kahjuhüvitiselt

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivis viivisekalkulaatori andmetel 304 eurot 77 senti, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks tuleb kostjat kohustada tasuma seadusjärgses määras viivist ka alates

1. veebruarist 2022 kuni hüvitise täieliku tasumiseni.
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi maakohtust suuremas ulatuses, tuleks poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele hageja ja kostja kanda maakohust erinevas proportsioonis. Samas ei ole maakohus menetluskulusid jaotades arvestanud seda, et praegusel juhul nõuab hageja mittevaralise kahju hüvitamist ning hagejal on õigus seda nõuda, kuid kohtu kaalutlusi arvestades on hageja soovinud mittevaralise kahju hüvitamist suuremas ulatuses kui kohus õiglaseks peab. Seda arvestades ei jaota kolleegium menetluskulusid poolte vahel vastavavalt hagi rahuldamise ulatusele, vaid jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 14