Obsah (6)

§ 195§ 398§ 82§ 108§ 197§ 396

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2022. a, Tallinn Kohtuasja num

§ 195lg 1 ja § 398 lg 1 kohast ülesütlemist.

Hageja SMS-idest on küll näha, et ta on soovinud kostjalt raha tagasi saada, kuid ei ole selgesõnaliselt teatanud kostjale laenulepingu korralisest ülesütlemisest. Ka ei ole täidetud laenulepingu erakorralise ülesütlemise eeldused ega määratud mõistlikku tähtaega võla tasumiseks. Kuivõrd hageja ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud, leidis kohus, et siis ei ole laenulepingust tulenev kostja kohustus laenusumma tagastada muutunud sissenõutavaks ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

1. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 173 lg 1 ning TsMS § 162 lg 1 järgi tervikuna hageja kanda ning selgitas, et kuivõrd kostjal ei ole menetluskulusid tekkinud, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas Harju Maakohtu
3. mai
4. a kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, millega palus tühistada Harju Maakohtu
5. mai
6. a otsuse, millega jäeti apellandi hagi rahuldamata 1300 euro väljamõistmise osas ning palus, et kohus rahuldaks hagi osas, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 1300 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 3 2-19-16063
7. Hageja selgitas, et ei nõua apellatsioonimenetluses kirjalikust laenulepingust tulenevat intressi ja viivist. Hageja arvestab kostja poolt tasutud 700 eurot algselt 2000-eurose põhivõlgnevuse katteks ning nõuab ülejäänud 1300 euro tagastamist leides, et tema nõue on muutunud sissenõutavaks.
8. Hageja märkis, et arvestades

§ 398

lg-s 1 sätestatut jääb hagejale maakohtu otsuse pinnalt arusaamatuks, mida ta oleks pidanud tegema, et laenusumma tagasi saada. Suulise tähtajatu laenulepingu puhul ei ole olemas erakorralist ega korralist ülesütlemist – seaduse kohaselt on selle ülesütlemine alati lubatud ning toob õigusliku tagajärjena kaasa laenusaaja kohustuse laen kahe kuu jooksul tagasi maksta. Hageja viitas maakohtu menetluses esitatud hageja ja kostja

1. veebruari
2. a sõnumivahetusele, millest saab järeldada, et tegemist on tahteavaldusega laenulepingu lõpetamiseks ja raha tagastamiseks. Ka sõnumivahetust kogumis saab mõista nii, et hageja on kostjale avaldanud soovi raha tagasi saada. Kui eeldada, et tegemist oli suulises vormis sõlmitud lepinguga, võis lepingu üles öelda suuliselt või sellest rangemas vormis, mistõttu sobis lepingu lõpetamiseks igasuguses vormis, mh SMS-i teel tehtud avaldus.
3. Hageja tõi välja, et

§ 398

lg 1 järgi muutus laenu tagasimaksmise kohustus sissenõutavaks laenulepingu lõppemisel ehk kaks kuud pärast lepingu lõppemisele suunatud tahteavalduse tegemist. Hageja juhtis tähelepanu sellele, et oli juba

1. a sügisel pöördunud kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avaldusega tsiviilasjas nr 2-18-116416, samuti olid kõnealused SMS-id saadetud
2. a kevadel. Kostja kohustus oli muutunud hagi esitamise ajaks, s.o
3. oktoobriks
4. a sissenõutavaks. Vastustaja seisukoht
5. Kostja väljendas arusaamatust apellatsioonikaebuses nõutud 1300 euro kostjalt välja mõistmise osas. Kostja märkis, et on hagejale
6. veebruari
7. a seisuga tasunud 1405 eurot ning on tasunud pärast seda ja tasub edaspidi kohtumenetluse ajal võlgnevust tagasi, mistõttu võlgnevus väheneb pidevalt. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et suuline laenuleping on lõppenud või on üles öeldud. Hageja saadetud SMS-ist ei selgu, millise raha tagastamisest jutt käib; tegemist ei ole käesolevas kohtumenetluses nõutud summaga. Kostja märkis, et talle jääb arusaamatuks, miks hageja pöördus kohtusse võltsides laenulepingut ega ole temaga otse ühendust võtnud.
8. Alternatiivina pakkus kostja lahendada asi kompromissiga: kostja tasub võlgnevuse 595 eurot osamaksetena 12 kuu jooksul pärast kompromisslepingu sõlmimist. Kõik kohtumenetlusega seotud kulud jäävad poolte endi kanda.
9. Kostja esitas
10. detsembril
11. a kompromissettepaneku koos täiendavate tõenditega (konto väljavõtted ning C selgitus laenu tagasimaksete kohta). Hageja ei nõustunud
12. detsembril
13. a esitatud seisukohas kostja pakutud kompromissiga ning leidis, et kostjal ei ole alust apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid esitada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada. Muuta tuleb ka menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 4 2-19-16063
15. Ringkonnakohus märgib, et kuna Harju Maakohtu
16. mai
17. a otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti X hagi Y-lt põhivõla 700 euro, intressi 500 euro ja viivise 800 euro saamiseks rahuldamata, jõustus otsus selles osas TsMS § 449 lg 3 esimese lause ning § 456 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel edasi kaebamata. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hagejal on kostja vastu nõue laenu summas 1300 eurot tagastamiseks.
18. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja
19. detsembril
20. a menetlusdokumendiga esitatud tõendite kohta.
21. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 esimese lause järgi esitama kohtumenetluses oma tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Selleks annab ka kohus TsMS § 237 lg 1 järgi menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks või nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes juhul, kui tõendi vastuvõtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi tõendeid TsMS § 329 lg 1 teise lause järgi üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada.
22. Kui tõend esitatakse hilinenult, võib kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 järgi keelduda tõendit vastu võtmast ja selle tagastada. Sellest tulenevalt ei võta ringkonnakohus üldjuhul uusi tõendeid asja materjalide juurde ja tagastab need menetlusosalisele.
23. Erandjuhul võib ringkonnakohus siiski uusi tõendeid vastu võtta. Ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seejuures peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning seda tegemata jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kolleegium märgib, et praeguses asjas esitas kostja vastuses kompromissiettepanekule tõenditena C konto väljavõtte ja selgituse Y laenu tagasimaksete kohta. Ringkonnakohus saaks võtta uusi tõendeid vastu üksnes juhul, kui menetlusosaline ei saanud esitada neid tõendeid maakohtule mõjuval põhjusel, sh maakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, või siis, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Praeguses asjas ei ole vastaspool esitatud tõendite vastuvõtmisega nõustunud ning kolleegiumi hinnangul ei ole kostjal jäänud tõendid maakohtus õigel ajal esitamata mõjuval põhjusel. Kolleegium märgib, et C konto väljavõte kuni
24. veebruarini
25. a on tõendina esitatud juba maakohtus ja on asja materjali juures (tl 29p).
26. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust, et pooled sõlmisid suulise tähtajatu laenulepingu. Poolte vaidluse keskmes on küsimus, kas pooltevaheline laenuleping on kehtivalt üles öeldud, mis annaks hagejale kui laenuandjale õiguse nõuda laenu tagastamist.

§ 398

lg 1 järgi saab tähtajatu laenulepingu puhul nõuda laenu tagasimaksmist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui ka laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et 5 2-19-16063 hageja ei ole teinud teisele poolele tahteavaldust, millega saaks lugeda laenulepingu korraliselt üles öelduks. Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (

§ 195lg 1, Ts

ÜS § 69 lg 1 esimene lause). Kolleegium leiab, et ka juhul kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et poolte

1. veebruari
2. a sõnumivahetusest ei ole võimalik järeldada lepingu

§ 398

lg 1 ja § 195 lg 1 kohast ülesütlemist, on hageja menetluses viidanud sellele, et esitas juba

1. a lõpus maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tl 32). Riigikohtu kujundatud praktikast saab teha järelduse, et sarnaselt teiste ühepoolselt õigussuhet lõpetavate nn kujundusõigustega võib lepingu ülesütlemise avaldus sisalduda hagiavalduses (vt nt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-140-07, p 35). Seega saab ka praegusel juhul vähemalt hagiavaldust ennast pidada ülesütlemisavalduseks, sest sellest nähtuvalt on hageja tahe selgelt suunatud lepingu lõpetamisele ning avaldus on jõudnud kostjani. Arvestades, et hageja esitas hagi
4. oktoobril
5. a, mis toimetati kostjale kätte
6. veebruaril
7. a (tl 22), oli enne asjas
8. mail
9. a otsuse tegemist laenuleping igal juhul ülesütlemisega lõppenud. Laenulepingu ülesütlemisega muutub laenu tagastamise kohustus seega sissenõutavaks (

§ 82

lg 7) ja kohustuse rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle täitmist

§ 108lg 1 alusel.

Hageja nõudis laenulepingu alusel kostjalt põhivõlga 2000 eurot, intressi 500 eurot ja viivist 800 eurot, millised nõuded jättis maakohus rahuldamata. Nagu eespool märgitud, on maakohtu otsus jõustunud osas, millega jäeti hagi põhivõla 700 euro, intressi 500 euro ja viivise 800 euro saamiseks rahuldamata. Seega on põhjendatud hageja nõue põhivõla 1300 euro saamiseks. Seejuures märgib kolleegium, et kuigi hageja nõudis algselt laenu tagastamist summas 2000 eurot, on ta maakohtu otsust vaidlustades arvestanud kolmanda isiku poolt laenu tagastamiseks tehtud makseid summas 700 eurot selgitusega “Y, laenu tagastus“, mis nähtuvad C arvelduskonto väljavõttelt (tl 29p). Nimetatud konto väljavõttelt nähtuvalt on C teinud hagejale veel makseid selgitusega “YYY“. Kolleegium leiab, et antud selgitusega tehtud makseid ei ole alust arvestada laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisena, sest selgituses puudub erinevalt varasematest maksetest igasugune viide laenulepingu täitmisele. 24. Kostja esitas hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite, mille kohaselt on ta teinud hagejale remondi- ja transporditöid aadressil KKK kokku summas 350 eurot. Hageja ei võtnud kostja väiteid remondi- või transporditööde tegemise kohta omaks ning vaidles neile vastu. Iseenesest saab kostja

§ 197

lg 1 järgi oma tasunõude hageja vastu tasaarvestada hageja laenulepingust tuleneva nõudega tema vastu, kuid praeguses asjas ei ole kostja oma väidetava tasunõude aluseks olevaid asjaolusid vaatamata maakohtu vastavatele selgitustele (tl 37) tõendanud. Seega ei ole alust kostja tasaarvestust tunnustada ning hagejal tuleb laenulepingu alusel antud raha nõutud summas 1300 eurot tagastada (

§ 396lg 1). Menetluskulud 25. Kuna ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise ulatust, tuleb Ts

MS § 173 lg 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Hagi rahuldatakse ligikaudu 39% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi 39% ulatuses kostja kanda ja 61% ulatuses hageja kanda. Riigikohus on selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794 p 14;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). 6 2-19-16063
7. Eeltoodust lähtuvalt ei määra kolleegium kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid maakohtus ja ringkonnakohtus. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist.
8. Hageja esitas
9. juunil
10. a riigilõivu tagastamise taotluse, milles palus tagastada apellatsioonkaebuselt enam tasutud riigilõivu 125 eurot samale pangakontole, millelt algselt lõiv tasuti. TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Riigilõiv tagastatakse TsMS § 150 lg 4 III lause järgi menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule.
11. Hageja esitas
12. juunil
13. a apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu
14. mai
15. a otsuse peale. Tallinna Ringkonnakohus jättis
16. juuni
17. a kohtumäärusega apellatsioonkaebuse käiguta ning määras tähtaja apellatsioonkaebuses sisalduva puuduse kõrvaldamiseks kohustades hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu RLS § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 kohaselt 300 eurot. Hageja tasus
18. juunil
19. a apellatsioonkaebuselt riigilõivu summas 300 eurot. Tallinna Ringkonnakohus võttis
20. juuni
21. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse ning märkis, et kuivõrd apellatsioonkaebuse hind on 1300 eurot, tuli sellelt tasuda riigilõivu 175 eurot, mistõttu saab hageja enam tasutud riigilõivu tagasi taotleda.
22. Ringkonnakohus selgitab, et kuna apellatsioonkaebuse hinnaks on 1300 eurot, siis apellatsioonkaebuse esitamisel kehtinud RLS § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 kohaselt pidi hageja tegelikkuses tasuma riigilõivu 200 eurot. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja riigilõivu tagastamise taotluse osaliselt ning tagastab hagejale apellatsioonkaebuse esitamisel enam tasutud riigilõivu summas 100 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler 7