lg 1, § 19 lg 1, § 15 lg 2 p 1, 2 ja 3 alusel, sest seoses isiku rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemisega puudub isikul seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks.
Riigikohus märgib enda lahendi 3-3-1-93-16 punktis 13, et
68 sätestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. X suhtes esineb põgenemisoht, sest ta on ebaseaduslikult ületanud Schengeni konventsiooni välispiire, samuti seejärel Euroopa Liidu sisepiire ning viibinud liikmesriikide territooriumil ebaseaduslikult eesmärgiga jõuda Soome.
lg 6 kohaselt esineb põgenemise oht välismaalase suhtes ka siis, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Samuti suurendab isikust tulenevat põgenemisohtu asjaolu, et PPA on teinud 07.12.2021 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise-, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 7002110085-1, kuna X 31.08.2021 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu, tal puudub kaitsevajadus ning taotlus on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada. 4. PPA hinnangul esineb X suhtes
Isikul puudub kehtiv reisidokument ning arvestades hetkel maailmas toimuvat, on üsna tõenäoline, et isiku dokumenteerimist ei ole võimalik 48 tunni jooksul realiseerida. Arvestades, et isik oli varasemalt kinni peetud rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel, ei olnud PPA-l võimalik varasemalt isiku dokumenteerimisega alustada. PPA on seisukohal, et
lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine jne) ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. PPA on seisukohal, et isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik, kuna vabaduses viibides kaasneb oht, et isik X hakkab lahkumiskohustuse sundtäitmise menetlusest kõrvale hoidma. PPA hinnangul ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega ning ebaproportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. Käesolevaks ajaks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud VRKS alusel ca 6 kuud. 5. Arvestades eeltoodut taotleb PPA luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
lg 1 alusel kuni kaheks kuuks, sest isiku suhtes esineb
lg-s 1 nimetatud põhimõte ja
lõikele 1, sest leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisel võib isik lahkumiskohustuse sundtäitmise menetlusest kõrvale hoiduda. 10.
lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates.
lg 1 sätestab, et kui väljasaadetavat on vaja
lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb Politsei- ja Piirivalveamet halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Kohus nõustub taotlejaga, et isiku väljasaatmist ei olnud võimalik lõpuni viia 48 tunni jooksul, kuid samas on olukord käesolevaks ajaks muutunud. Varasemalt viibis isik kinnipidamiskeskuses VRKS alusel ning käesolevaks ajaks on selle kestus olnud ligikaudu 6 kuud. Tallinna Halduskohtu 25.02.2022 määrusega haldusasjas 3-21-2004 lahendati Politsei- ja Piirivalveameti taotlust X kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamiseks, kuid seda pikendati üksnes kuni 02.03.2022, sest põgenemisoht oli kohtu hinnangul märkimisväärselt vähenenud ja et PPA saaks selleks ajaks otsustada isikule VRKS § 29 lg 1 kohaste leebemate järelevalvemeetmete rakendamise. Samas tekkis Politsei- ja Piirivalveameti jaoks Tallinna Halduskohtu 28.02.2022 lahendi järgselt haldusasjas 3-21-2934 alus isik uuesti kinni pidada ning taotleda kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmist. Taotlusest nähtuvalt ei ole Politsei- ja Piirivalveameti hinnang isiku põgenemisohule muutunud. See ei ole aga täiel määral kooskõlas Tallinna Halduskohtu 25.02.2022 määruse punktis 11 tõdetuga, mille kohaselt ei ole põgenemisoht küll täielikult kadunud, kuid tundub olevat võrreldes paari kuu taguse olukorraga märgatavalt vähenenud. Teisalt ei järeldu eelnimetatust, et põgenemisoht oleks üldse olematu, kusjuures määrus ei ole veel ka jõustunud. Samas on kogu taustsituatsioon käesolevaks ajaks siiski veel ka selles mõttes muutunud, et Tallinna Halduskohtu 01.03.2022 määrusega kohaldati haldusasjas nr 3-21-2934 esialgset õiguskaitset ning lahkumisettekirjutuse täitmine peatati. Kaebajal (X) lubati viibida Eestis kuni kohtumenetluse lõppemiseni haldusasjas nr 3-21-2934. Järelduvalt kohtute infosüsteemist ei olnud kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamise taotluse allkirjastamise ajal esialgse õiguskaitse taotluse osas tehtud lahendus Politsei- ja Piirivalveameti esindajale veel teada. 11.
lg 11 sätestab, et halduskohus annab loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad
lõikes 2 sätestatud alus ja lõikes 1 nimetatud põhimõtted.
lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.
lg 2 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada, kui järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Taotleja on viidanud
lg 2 punktidele 1 ja 3 ning formaalselt vaadatuna on need alused isiku kinnipidamiseks olemas, kuid mis puutub näiteks tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisse, siis olukorras, kus isik võib viibida riigis kuni haldusasja nr 3-21-2934 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, sellel sisulist tähendust praegu enam ei ole. Pigem on asjakohane põgenemisohu hinnang ja eriti käesolevaks ajaks muutunud menetluslikus olukorras. Seoses eelnimetatuga tekib küsimus, et kas isikul on huvi põgeneda kui rahvusvahelise kaitse taotluse osas ei ole veel menetlust lõpetavat lahendit ja isik võib selle aja jooksul riigis viibida. Politsei- ja Piirivalveamet on isiku hoiakuid ja põgenemisohtu hinnanud 01.03.2022 hommikuse seisuga, kuid praeguseks välja kujunenud menetlusliku situatsiooni tõttu vajaks see edaspidi põhjalikumat käsitust. Samas ei saa praegu koheselt ka sellisele seisukohale asuda, et Politsei- ja Piirivalveameti hinnang võimalikule põgenemisohule ei ole üldse asjakohane, kuid 25.02.2022 ning 01.03.2022 määruste järgselt haldusasjades 3-21-2004 ja 3-21-2934, on see mingil määral vaieldav. Kaebetähtaeg eelnimetatud määruste osas veel möödas ei ole ning seda arvesse võttes peab kohus põhjendatuks anda Politsei- ja Piirivalveametile loa paigutada isik kinnipidamiskeskusse mitte kaheks kuuks nagu seda on taotletud, vaid tunduvalt lühemaks tähtajaks. Selle aja jooksul on Politsei- ja Piirivalveametil võimalik hinnata põgenemisohtu uuesti ja seda ka muutunud menetluslikku situatsiooni arvesse võttes. Samuti peaks saama hinnata täiendavalt isiku väiteid seonduvalt tervisliku seisundiga, millele ta kohtuistungil viitas. Esialgu peab aga kohus võimalikuks lähtuda selles osas antud Politsei- ja Piirivalveameti vastusest, mille kohaselt on kinnipidamiskeskuses tagatud meditsiiniline ja psühholoogiline abi ja et taotlejale ei ole teada selliste meditsiiniliste hinnangute olemasolu, millest võiks järeldada, et kinnipidamiskeskuses viibimine oleks isiku tervisliku seisundi tõttu võimatu. 12. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku § 264 lg-st 1 ja § 265 lg-st 1, annab kohus
märts 2022 (kaasa arvatud). (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.