KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2022, Tallinn Väärteoasja number 4-21-4347 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Julia Katš
§ 218lg 1 subjektiivne koosseis on C karistamiseks täidetud.
Apellandi hinnangul jõudis maakohus järeldusel, mis ei vasta kogumis hinnatavatele tõenditele ning kohaldas seega materiaalõiguse vääralt. Ringkonnakohus kohtuvälise menetleja etteheitega ei nõustu ja leiab, et maakohus hindas tõendeid, mille põhjal kohus C poolt KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises subjektiivset koosseisu ei tuvastanud, asjakohaselt ja õigesti. Maakohtu mõttekäik on jälgitav ja järeldused seostatud tuvastatud asjaoludega.
- Ringkonnakohus leiab, et maakohtu kohtuotsuse punktide
- ja
- alusel saab öelda, et kohus tuvastas tunnistajate ütlusest, et C astus kohtutäituri auto ette ning soovis seda kinni pidada ning leiab sarnaselt maakohtuga, et C süüdi tunnistamiseks puudub subjektiivne kooseis. KarS § 218 lg 1 järgi on karistatav üksnes võõra asja tahtlik rikkumine või hävitamine. Võõra asja rikkumine või hävitamine, kui sellega on tekitatud oluline kahju, on kuriteona karistatav KarS § 203 järgi, mis subjektiivsest küljest eeldab vähemalt kaudset tahtlust. Nimetatud punktides tuvastas maakohus tunnistajate ütluste pinnalt seda millistel asjaoludel C kohtutäituri auto esiklaasist kinni võttis. Maakohus ei tuvastanud tunnistajate ütluste pinnalt väärtoekirjelduses kirjeldatud teo toimepanemist C poolt mistahes tahtluse vormis.
- Õige on apellandi seisukoht,
§ 218lg 1 subjektiivse koosseisu täitmiseks ei piisa ettevaatamatusest.
Samuti on asjakohane apellandi viide Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-20-09 ps 8.2 sedastatule. Nimelt,
§ 218
lg 1 järgi on väärteona karistatav üksnes tingimusel, kui toimepanija tegutses vähemalt kaudse tahtlusega ning võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest KarS § 218 lg 1 järgi karistatav ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu aga apellandi väitega, et maakohtu järeldus tahtluse puudumises ei vasta kogumis hinnatavatele tõenditele. Seejuures heidab apellant maakohtule ette, et maakohus ei ole märkinud, kas menetlusaluse isiku tegevus toimus kergemeelsusest või hooletusest. Esiteks tuleb märkida, et kuivõrd KarS § 218 lg 1 järgi ei ole karistatav asja rikkumine ettevaatamatusest, siis ei olnud maakohutul põhjust anda hinnangut, kas tegu oli toime pandud kergemeelsusest või hooletusest. Kergemeelsus ja hooletus on KarS § 18 ettevaatamatuse tunnused. Teiseks nähtub väärteokirjeldusest, et C tuli kohtutäitur X sõiduki juurde ja kahjustas lõhkumisega sõiduki esiklaasi liistu eemaldamisega. Selliseks tegevuseks aga hinnatud tõenditest tulenevalt mistahes tahtlust C-l ei esinenud. Vaidlust ei ole selles, et C kohtutäituri sõiduki juurde tuli ning ka selles, et ta ei tahtnud, et sõiduk edasi sõidaks ning tahtis seda takistada, võttes kinni sõidukist. Seega 4
(6)on vaidlus selles, kas C võttis kinni liistust, et seda kahjustada. Nimetatule tuleb vastata aga eitavalt ja seda on maakohus ka teinud.
- Apellandi järeldusel, et C lõi teadlikult kausaalahela kulgemise ning kiitis selle tagajärje kaudse tahtlusega heaks, alust ei ole. Apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-76-16 on selgitatud, et tahtluse küsimus sellistel puhkudel lahendatakse peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Seega pidi C teadvustama endale, et autot kinni pidades kahjustab ta esiklaasi liistu. Selliseks järelduseks puudub alus arvestades nii tunnistajate ütlusi kui ka C nägemispiiratust. Seda ei kummuta ka apellandi veendumus, et C nägemine oli piisav, et näha sõiduki osi ja seda millest ta kinni võtab. Maakohus on tuginevalt C tervisekaardis esitatud andmetele tuvastanud C-l nägemispuudulikkuse. Nimelt esineb tal ulatuslik nägemisvälja kahjustus. Apellandi oletused kui palju C näeb, on oletuslikud. Kohus peab lähtuma konkreetsetele tõenditele (tl 3943). Selge on see, et C astudes sõiduki juurde nägi seda, kuid nõustuda tuleb maakohtu järeldusega selles, et kuivõrd C-l esineb nägemispuue, siis eluliselt ei ole usutav, et haarates kinni sõiduki esiklaasiraamist, nägi ta liistu ja rebis selle lahti või pidas võimalikuks, et haarates esiklaasiraamist rebeneb lahti liist ja ta möönis seda. Seejuures ei ole maakohus kaudse tahtluse esinemist välistanud pelgalt C-l esineva nägemispuude tõttu, vaid kaudse tahtluse puudumist sõiduki kahjustamises kinnitavad lisaks tunnistajate ütlused. Tagajärjetuks jääb apellandi arutlus selles, et C vanust ja elukogemust arvestades pidi ta aru saama vahekorrast sõiduk vs inimene ning sellest, et eluliselt ei ole usutav, et ta sõidukit suudaks kinni hoida. Oluline on see, et tegemist ei ole üldteada asjaoluga ning oma elukogemise pinnalt, ei pidanud C võimalikuks ega möönnud, et haarates paljaste kätega esiklaasiraamist tuleb lahti esiklaasil liist. Seetõttu ei ulatanud C tahtlus auto kahjustamiseni. Kas C sai elukogemusele ja teadmistele aru, et ta ei suuda auto liikumist takistada, ei lükka ümber järeldust, et tal puudus tahtlus autot kahjustada.
- Nõustuda tuleb kaitsjaga, et tegelikkuses heideti C-le väärteoprotokolli kirjelduse kohaselt ette seda, et ta takistas kohtutäitur X-l sõidukist väljumist, lõhkudes autot. Selline versioon, et C oleks auto lõhkumisega ehk konkreetse tegevusega, mida saab pidada lõhkumiseks (tagumine, löömine vms tegevus) takistanud isiku väljumist sõiduautost uuritud tõendid ei kinnita. Nii on tunnistaja X üheselt kinnitanud, et C autot taguma ei hakanud, lihtsalt võttis kinni. Apellant jätab tähelepanuta, et paljaste kätega esiklaasiraamist hoidmise tüüpilised järelmid ei hõlma üldjuhul inimeste ettekujutust liistu purunemisest ja auto kahjustamisest. Seejuures ei saa jaatada, et pelgalt kätega esiklaasiraamist hoidmisel võib piisata, et eemalduks liist, tekis mingi mõra vms vigastus, mistõttu nõustub kolleegium täielikult maakohtuga, et C ei pidanud võimalikuks ja ei möönnud (kaudne tahtlus), et hoides kinni esiklaasiraamist vigastab ta esiklaasiliistu ning pannes sellise teo toime, kiitis C ka sellise võimaliku tagajärje sisemiselt heaks.
- Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
- detsembri
- a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
- Kaitsja esitas taotluse hüvitada menetlusalusele isikule apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 990 eurot (sh käibemaks 165 eurot). Taotlusele lisatud kuluarvestuse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonkaebuse läbitöötamisele, selle õiguslikule analüüsile ning vastuse koostamisele ja edastamisele Tallinna Ringkonnakohtule kokku 4 tundi. Menetluskulude nimekirja koostamisele ja istungiks ettevalmistamisele ning kliendi kaitsele ringkonnakohtu 16.veebruari 2022 istungil kulus kaitsjal 1 tund ja 30 minutit. Õigusteenuse tunnihind on 150 eurot, millele lisandub käibemaks. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse 5
(6)hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt
- jaanuari
- a RKKKo asjas nr 4-19-1132/31, p 11). Osutatud õigusabi tunnihinda peab kolleegium mõistlikuks. Vaagides KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust, leiab kohtukolleegium, et apellatsioonikaebuse läbitöötamiseks, analüüsiks ja sellele vastuse koostamiseks kulunud aeg on mõistlik. Küll aga tuleb arvestada, et ringkonnakohtus 16.veebruaril 2022 toimunud istung, millel kaitsja osales, kestis vaid 8 minutit. Koos menetluskulude nimekirja ja istungiks ettevalmistamise ajaga, ei ole 1,5 tundi mõistlik. Kohtukolleegium leiab, et see aeg kokku on mõistlik 1 tunni ulatuses. Seetõttu rahuldab kolleegium kaitsja taotluse osaliselt ja mõistab VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 185 lg 2 alusel Eesti Vabariigilt C kasuks valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks välja 900 eurot, sh käibemaks 150 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
(6)